Kirjutasin läinud nädalal tänukaarte. Ikka sellesama kodanikuks saamise üllatuspeo tõttu, külalistele ja organiseerijatele. Olen vist ennegi maininud, et ameeriklastel on tänukaartide obsessioon. (“Ameeriklaste” all pean silmas neid kaasmaalasi, keda mina tunnen ja tean. Olgu siinkohal taas üle korratud, et ühtset ja ühest ameeriklast või USAd pole olemas. See riik on liiga suur, liiga mitmekesine, et midagi või kedagi laia lauaga lüüa.).
Anyway. Tänukaardid. Esimestel aastatel siinpool ookeani tundus komme mulle imelik, võõrastav. Keskkonnakahjulik pealegi. Puud surevad, postiteenistus kulutab mootorikütust. Kuid tänaseks olen leebunud. Kohanenud. Kui nüüd väheke liialdada, siis võid leida oma postkastist tänukaardi näiteks naabrinaiselt, kellele poe ees kohtudes ukse avasid. Või tuttavalt vanainimeselt, kelle üle tee aitasid. Või naabrimehelt, kellele ta majast mööda sõites lehvitasid. Tänukaardi saatmiseks leiab ameeriklane alati põhjuse. Ning tänulikkus, märkamine on iseenesest ju üksnes tervitatav.
Mõõtudelt keskmisest väiksemad, on tänukaardid enamjaolt sissetrükitud sõnumita. Miks ma seda mainin? Sest siinpool ookeani on kaardibusinessis kombeks kaupa müüa koos sisse ja/või pealetrükitud tekstiga. Vot sellega pole ma siiani harjuda suutnud, ja ilmselt ei harju kah. Supermarketites hõlmab kaardiosakond reeglina terve pika riiulivahe, kui mitte kaks. Aga see pole veel kõik. Kaardid on jagatud kümnetesse ja kümnetesse kategooriatesse. Vajaliku juurde juhatavad hästinähtavad sildid: Anniversary card, Baby shower card, Birthday card, Bon voyage card, Christening card, Congratulations card, Engagement card, Farewell card, Friendship card, Get well soon card, Good luck card, Graduation card, Hen/stag do card, Love card, New baby card, New home card, New job card, Retirement card, School card, Sorry card, Sympathy card, Thinking of you card, Wedding card, ja nii edasi. Lisaks muidugi iga-aastased tähtpäevad, nagu jõulud ja Halloween, Valentine’s Day, emade- ja isadepäev... Kogu kaardivärk on kahte lehte löödud: tõsine ja humoorikas. Huumor, paraku, tihtipeale küsitava väärtusega, vähemasti minu jaoks, ja tõsidus teinekord nii imal, et ainuüksi kaardi kättevõtmine teeb sõrmed kleepuvaks. Samas, ega nad kõik sellised ole, kvaliteetset teksti jagub kah. Sünnipäevakaartidel omakorda alajaotused vanuse ja tutvus- ning sugulusastme järgi (alates emast-isast-pojast-tütrest lõpetades nääli, küdi, nao, käli, langu ja veel jumal teab kellega).
Niisiis, siinmail on kaardi valimine keeruline, aeganõudev protsess. Õnneks leidub enamikes poodides kõhnavõitu riiuliosa pealkirjaga “Blank”. Mis tähendab, et ei kaardi peale ega ka sisse või tahaküljele pole keegi teine oma soove/mõtteid kirja pannud. Kahjuks on “tühjade” kaartide valik enamjaolt kesine, nii et tihtipeale olen sunnitud teistesse sektsioonidesse suunduma, seal sadade kujunduste ja sõnumite dzhunglis endale teed rajama. Mis teha. Erinevad kohad, erinevad kombed. Ameeriklaste kaitseks peab ütlema, et reeglina nad täiendavad trükitud teksti ka omaenda kirjapanduga, selmet kaardikaupmeeste mõttevälgatustele vaid enda nimi alla kribada.
P.S. Vot sellised nunnud tänukaardid ostsin seekord. Mis taustaks, küsite? See on mu värske sekkarisaak, dressipluus. Õhuke, ülipehme, kapuutsiga. Varrukakätistes augud pöialde jaoks. Pidin teist pisut tuunima, esialgne suurus oli XXL, aga ma ei suutnud mustrile ja materjalile vastu panna.
April 26/2021
“Let us be grateful to the people who make us happy; they are the charming gardeners who make our souls blossom.” ― Marcel Proust
Valmistrükitud tänukaartidega pole siiani harjunud ja pole ka kavas harjuda. Tee mis tahad, mulle jääb mulje, et tegu lihtsalt järjekordse kommertsiaalse üritusega. Lähed poodi ja haarad umbes ühe ning viskad posti, sest nii on kombeks (natuke nagu see ameeriklaste "how are you", millele keegi ei oota sisulist vastust, no vähemalt Canadas).
ReplyDeleteKui ma kedagi tahan tänada siis teen seda suuliselt telefoni teel või viimasel ajal enamasti kirjalikult internetis, lisades oma teksti ja pildi - minu jaoks palju soojem ja isiklikum, rohkem nagu päriselt hooliks. Tegelt on igasugu füüsiliselt saadetud paberkandjatel kaartidega (mis iganes sündmuse puhul) probleemiks, mis sellega ette võtta, kohe ära visata nagu imelik, karpi ju ka koguma ei hakka. Jäävadki siis mitmeks kuuks kuhugi lauale või kapile kuni "iseenesest" mõne koristuse käigus vaikselt kaovad. Meil õnneks on kaarte järjest vähemaks jäänud: kui ise ei saada, saadetakse ka sulle järjest harvem ;)
Samas saatke hoolega kellele saatmine ja saamine rõõmu pakub. Niinimetatud lettermail mahud on vähenenud viimased 10 aastat ja postitöötajad tõeliselt töökohtade pärast muretsema pannud. Ma lihtsalt jagan oma vaatenurka, olen sihuke tundetu tüüp, kellele sobib elektrooniline suhtlemine rohkem.
TT, seda et... kui sa postitust loed, siis näed, et kirjutasin "... on tänukaardid enamjaolt sissetrükitud sõnumita." SõnumiTA.
ReplyDeleteMinagi, nagu ka ilmselt enamik inimesi peale sinu ja minu ei saadaks TÄNUkaarti valmissõnumiga.
Lisaks tahan märkida, et mis ja kuidas kellelegi "soojem ja isiklikum" tundub, on väga individuaalne. Sulle meeldib helistada, mina eelistan kirjutada.
Ja... mis mõttes sinu poolt kirjalikult internetis saadetud tervitus on "rohkem nagu päriselt hooliks"? Mul läksid turjakarvad täitsa turri. Sa tahad öelda, et mina "päriselt ei hooli", kui ostan tänukaardid, käsitsi teksti sisse kirjutan ja postiga saadan?
ReplyDeleteMa ausalt ei tea, mis see on, aga sinu kommentaaride sõnastus tõstab mul tihtipeale vererõhku :), kuigi jaa, sa lihtsalt jagad oma vaatenurka, muud midagi.
See dressipluus, milline muster :)
ReplyDeleteKaartidest, mulle meeldib saata (oma kätega meisterdatud) kaarte ja saada kaarte, millele saatja on kirjutanud just mulle mõeldes sõnumi. Kuulun inimeste hulka, kes kaarte alles hoiavad, puust kastis. Võtan aegajalt välja, kaardiga seotud sündmus ja inimene tuleb meelde. Mõni inimene on unustuse hõlma vajunud - kaart aitab meelespidada. Mu vanaema tavatses öelda, et niikaua kui mäletad, elab ka mälestus.
Oot, aga Epp, kas sa mitte ei meisterdanud ise millalgi ka kaarte? Või mäletan ma valesti?
ReplyDeleteMorgie, mäletad täiesti õigesti.
ReplyDeleteTeen kaarte siiani, vähe sellest, lausa müün neid.
Miks ma siis tänukaardid poest ostsin, küsid. Kingsepp ja kingad, noh :)
Hei Epp, ma tõepoolest lihtsalt ütlen kuidas mina oma nurgast asju näen. Mul tõepoolest ei tule pähe üritada kellelegi vihjata, et tema peaks seda või teist nii nagu mina tegema või tundma. Kui see sõnastusest nii peaks tunduma siis sorry, päriselt ka. Võibolla ma kuidagi alateadlikult üritan kohalikele (minu jaoks formaalsetele) kommetele vastu seista kui need minu jaoks "do not make sense", samas meeldivad kombed võtan hea meelega omaks nagu silmside korral naeratamise - ma ju tegelt sihuke sõbralik tüüp, ehkki kommide alusel võib teistsugune mulje jääda ;)
ReplyDeleteTT, noh, eks ma teinekord võiks ju, kui vererõhk tõuseb, omalt poolt kah õla alla panna ja seda alandada. Valge vein pidada väga tõhus olema näiteks.
ReplyDeleteP.S. Hea, et me päriselus korra kohtunud oleme - jumal teab, millised need tervisenäitajad mul veel siis oleks, peale mõnede su kommentaaride lugemist, kui ma sinuga meeldivat silmast-silma vestlust maha pidanud poleks :)
See kommentaar ei tule nüüd küll otse selle blogisaba kohta, aga teie vestlus tuletas meelde, et vahel, kui ma tööd tehes uimaseks jään, lähen loen netist meelega midagi, mis närvi ajab. Kohvijoomise alternatiivina, vbla laksab isegi paremini. Loomupäraselt madala vererõhu värk.
ReplyDeleteOi, Notsu, sina ikka oskad :)
ReplyDelete"Lähen loen netist meelega midagi, mis närvi ajab."
Netist asjade leidmine, mis närvi ajavad, pole ilmselt keeruline...
no kui ma netist ainult tööasju loeks, siis seda ei juhtuks.
ReplyDelete