Nii tore!

 


Kujutage ette, naabrid korraldasid mulle kodakondsuse saamise puhul üllatuspeo. No sihukese klassikalise, kus päevakangelane ilmub pahaaimamatult kohale, ja siis on SURPRIIIIISE!!! ja champagne ja confetti ja puha. 

Lugu järgmine. Kohtasin möödunud nädalal toidupoes naabrinaist, kes andis teada, et nädalavahetuseks lubatakse ilusat sooja ilma, ja et neil abikaasaga on plaanis terrassil väheke grillida. Kas me Pauliga tahame liituda? Muidugi tahame, kes siis heast seltskonnast ja heast söögist ära ütleb. Küsisin, mida kaasa võtta, vastuseks nagu tavaliselt siinmail: „bring the beverages of your choice“. Kokkulepitud päeva õhtupoolikul ladusime õlled-veinid jääkasti, ajasime viisakad riided selga ja panime autole hääled sisse, et kohale veereda. Jaa, ärge pööritage siin silmi midagi, see pole Eestimaa, kus naabri juurde jalgsi lähed, liiatigi kui joogid tarvis kaasa tassida. Vahemaad on hoopis teised. See selleks. Ühesõnaga, veereme naabrite väravasse, pöörame sisse, ja mida näeme. Terrass paksult rahvast täis, USA lipud lehvivad, ja niipea kui mina autost välja astun, kukuvad kõik plaksutama ja hõiskama ja mütse õhku loopima. Ma olin ikka täielikult jalust rabatud, Paul niisamuti, sest tedagi ei pühendatud asjasse.

Ja noh, see polnud veel kõik. Kogu kamp oli patriootlikult riietatud puna-sini-valgesse. Naistega oli asi klaar, kõik värvid esindatud, aga meeste kolmevärvilisusele ei saanud ma esialgu pihta. Siniseid või punased shortsid, kuum ilm ikkagi, ja sinine või punane T-särk. Aga valge, kus siis valge on, imestasin. Mille peale mehed uhkelt oma varakevadiselt päevitumata säärtele osutasid. Ole lahke, siin on sulle valge. Naljatilgad.

Sain naabrirahva hoolimisest ja hoolikatest ettevalmistustest südamepõhjani liigutatud. Kõik viimse kui detailini läbi mõeldud, alates rahvusvärvides lauanõudest- ja linadest, terrassikaunistustest, ameerikalikust menüüst (grillitud searibi, peekoniga hautatud oad, õunapirukas jäätisega) kuni kingitusteni välja. USA vapiga, ehtsast nahast dokumendikaaned kodanikusertifikaadi hoidmiseks ja veiniklaasid, millele mu kodanikuvande andmise kuupäev graveeritud.  

Aga ega ma võlgu kah ei jäänud. Käisin kiirelt kodus,  väljaprinditud civics-testi järel, sellesama, mida hiljuti tudeerima pidin, rivistasin pidulised üles ning lasksin neil kõigile sajale testiküsimusele vastata. Kõvasti nalja sai, ja omajagu veidraid ja/või valesid vastuseid, aga kokkuvõttes tulid USA sünnijärgsed kodanikud üksteise toel asjast auga välja. 

Pidu kestis hilisõhtuni. Jumal tänatud, et kojusõit kõigil külavaheteid pidi kulges. Kaineid autojuhte polnud sedakorda kusagilt võtta. 

P.S. Mul on tegelikult mõned peopildid ka, aga naabrite privaatsuse huvides ei hakka neid siia üles riputama. Panen hoopis ühe foto kevadistest koristustöödest. Mina ja Lilli köögiakna taustal. 

April 19/2021

“We’re better together than we are apart. The American Dream has us looking out for ourselves even at the expense of our neighbors. That shit ain’t true, man.” ― Trevor D. Richardson, Dystopia Boy: The Unauthorized Files

11 comments:

ritsik said...

Ohh, tundub vahva! Ma ei mäletagi enam, misasi üks pidu võiks olla.

Mar said...

Tahaks ka siia ühe südame visata, sest nii armas!

Indigoaalane said...

Tahan kaaa.. pidu!!!
( hakka nüüd sellepärast veel ameeriklaseks..:))

Tore, kui on sellised sõbrad! :)

Epp said...

Jaa, sellised sõbrad on kulda väärt.

Ja mis pidudesse puutub… tunnistan ausalt, et välja arvatud esimesed koroona-shoki kuud, kus seltsielu oli täielikuklt halvatud, oleme siin oma väikese “mulliga” (naabrite ja sõpradega) täitsa regulaarselt koosolemisi korraldanud. Soovitavalt muidugi õues, aga talvel lõime käega istusime tubades ka. Praeguseks juba jälle kallistame, kui kokku saame, käeandmisest rääkimata - kui just toidupoes ei kohtu, eks, siis hoiame distantsi. Lihtsalt ei jaksa lõputult distantseeruda.

Ma ei näe ka võimalust, et siin riigis drakoonlikud piirangud läbi läheksid, et kodust võid lahkuda ainult väga mõjuval põhjusel jne, et tänaval pistelist kontrolli tehakse, metsa minna ei või jne. Mis ühest küljest, jah, võib statistikanumbreid suurendada, ja ilmselt suurendabki, aga teisest küljest… teate ise.

Kaamos said...

Nii armas peokirjeldus! Naabrid olid just sulle mõeldes kõik organiseerinud, pisiasjadelegi mõelnud ja puha....sa oled naabrite poolest õnnistatud, see on ütlemata hea asi.
Head naabrid on ainult headel naabritel, sestap ütleb see palju ka sinu kui naabri kohta. (Seda lauseehitust küll, äkki jäi seda "naabri"-sõna väheks, ma suran mõned veel: naaber, naabri, naabrit... :D)

Kuukala said...

Äge! Ma ka kunagi mõtlesin, et üllatuspidu oleks tore aga enam pole üldse oluline.

Illustratsioon on vahva, autoporteega pilt pildis.

Epp said...

Naaber, naabri, naabrit...
Head asja ei saa kunagi liiga palju :-)
Jah, ma tahaks kah uskuda, et ma ja mu mees oleme head naabrid. Eks vanadel olijatel, kes siin aastakümneid või lausa eluaeg elanud, oli alguses kõhklusi-kahtlusi, et jumal teab mis linnavurledega meie puhul tegemist, New Mexicost pealegi. Aga nüüdseks usaldavad meid juba ammu.
Issake, kaheksas aasta jookseb juba siin kanjoniserval elada...

Alex said...

Täitsa ülikõva!!
<3<3

Saara said...

Tunnistan, et võttis pisara silma.

Birgitta said...

1) mul hakkab aeglaselt, aeglaselt kohale jõudma, et päriselt ka on olemas inimesed, kes päriselt kannatavad selle all, kui ei saa teiste inimeste läheduses olla ja rääkida jne... aga kallistamise mõtte ümber ma oma mõtlemist ikka ei jaksa venitada... mõned üksikud harvad erandid välja arvatud [väristab õlgu]. ühesõnaga, et ei olegi siis nii, et see on pelgalt sotsiaalne surve, ja inimesed on lihtsalt viisakad sellele alludes? :)
2) seda, et Eesti kodakondsuse taotlemise küsimustele vastamist võiks seltskonnas mängida, või veel parem, nõuda nt valitavatesse ametitesse astumisel, seda ma mõtlen kogu aeg.
3) kas see on õige, mis filmides näidatakse, et kui kahtlustatakse, et abielu on fiktiivne, rohelise kaardi pärast, siis küsitakse miljon küsimust stiilis, et mis näokreemi ja šampooni ja konditsioneeri su abikaasa kasutab? huvitav, kui paljud reaalsed abikaasad suudaksid vastata? mumst on loogiline vastupidi, et kui mees teab kasvõi 10gi nimetust naise 476st ilu- ja vannitoa-asjast, siis on ta need küsimustikku silmas pidades pähe tuupinud :D

Epp said...

Birgitta, ei, kallistamine ei ole pelgalt sotsiaalne surve :)

Punkti nr. 3 kohta - näokreemi- ja shampooniküsimused on tõenäoliselt Hollywoody väljamõeldis. Aga igapäeveelu puudutavaid küsimusi esitatakse vajadusel küll (kui on kahtlus, et abielu fiktiivne). Ma olin oma immigratsioonitee algusaegadel Visajourney foorumi tihe külaline, sealt sai palju head nõu, ja seal leidus olukordade kirjeldusi, kus ametnik küsis üksikasju kodusisustuse kohta, või et mis kell su abikaasa tööle läheb, vms. Immigratsiooniametnikul on muide seaduslik õigus ka kodukülastusi teha, ette teatades, aga vähemasti selles foorumis ei sattunud ma ühelegi säärasele juhusele.