Fotol: kuninglik strelitsia ehk paradiisilinnulill.
Paul pildistas Kauai saarel. 
December 31/2018
"And now we welcome the new year. Full of things that have never been." ― Rainer Maria Rilke


VÕTAN KOKKU.
Lappasin oma 2018. aasta pildialbumit, et leida seda ühte ja ainumast fotot, mis tänaseks peaaegu läinud aastat kõige paremini iseloomustaks. Tükk tööd oli. Palmipuid ja ookeani on igavene pinutäis. Pole imeks panna  – ligi kolm kuud sai Kauail veedetud. Geograafilises mõttes üsnagi laiahaardeline aasta, kusjuures nägin lõpuks ka Ühendriikide idaranniku ära. Album sisaldab muidugi kõvasti ka kanjonipilte, koduaias klõpsitud, ja sõpru ning sugulasi, linde, liblikaid, Lillikest. Üks neist Lilli-piltidest lõpuks väljavalituks osutuski. Miskipärast tunnen, et Paul Lillile ukulelet mängimas on sobivaim illustratsioon teemale „2018“.

Hea aasta oli. Kõike jagus - tervist, armastust, raha, õnne. Mõned vanad armsad lähedased surid, mõned uued armsad lähedased sündisid. Paar uut oskust omandasin, paar vana taaka raputasin maha. Lugesin palju, kirjutasin palju, naersin palju, nutsin täpselt parasjagu, et meeles seisaks, et naerda on parem. 
December 28/2018
 “It was a year that, like all years, a lot of things happened in.” ― Carrie Fisher, The Princess Diarist


PAUL SAI OMA TAHTMIST.
Ta nimelt soovis, et täna, jõuluhommikul, oleks lumi maas. Ja ennäe, lumi ilmutaski end öö jooksul. Lillikene oli kah väga pöördes, eks tal kutsika-ajast need hiiglaslikud lumehanged veel meeles, kus volilt möllata sai. Mina lumest suurt ei hooli, saan ilmagi väga hästi hakkama. Praeguseks on (minu õnneks) enam-vähem sulanud juba.

Kuuse all oli meil sel aastal null kingipakki, kuna enne pühi tegime mitu suurt ostu, majapidamises tarvilikku. Ja kui suurusest juba juttu tuli, siis ma saan nüüd väga hästi aru, miks vanasti teenijapiigad kahekesi voodeid üles tegid. Meil nimelt on uus SUURepärane magamisase, sel teemal oli siin mõnda aega tagasi postitus kah. Ühesõnaga, peale põhjalikku kaalumist tegime oma madratsivaliku. Ja voodi valiku ka muidugi, ega siis madratsit põrandale ei pane, vanemad soliidsed inimesed ikkagi.

Ei hakka oma sisuturundaja-annet raiskama ja tootenimesid nimetama, keegi mulle selle eest ei maksa nagunii :-) - ütlen vaid, et ma pole elu sees nii üle mõistuse hästi välja puhanud kui uuel asemel. Iga kulutatud senti väärt, ja neid sente ei kulunud mitte vähe. Aga see selleks. Et ma teenijapiigasid mõistan, tuleneb empiirilisest kogemusest, et Väga Suure Voodi ülestegemine on kunst, mida mul veel mõnda aega õppida tuleb. Ei ole nagu vana sängi puhul (mis ju kah ei tea mis väiksemõõduline polnud), et ühes servas seistes saad aseme enam-vähem kõlblikuks töödeldud, teisel pool käid ainult viimast lihvi andmas. Uus ase nõuab totaalselt teistsugust lähenemist. Hommikune voodi ülestegemine (ümber jalutsi ühte ja teise külge jooksmine, XXL mõõdus tekkide/linade/patjadega zhongleerimine) käib korraliku trenni eest. Kurta pole kah kellelegi, ise ma seda luksust ju taga ajasin. Õnneks on hommikused piinad ammu ununend, kui end õhtul kuninglikul küljealusel õndsalt välja sirutan.
December 25/2018
"A lot of people like snow. I find it to be an unnecessary freezing of water." - Carl Reiner


KUUSK JA KAPSAD.
No ma räägin, et jõulutundeks pole muud vaja kui neid kahte. Kui kuusk on toas ja maja kapsalõhna paksult täis, siis olgu lund või ärgu olgu, Jõul on kohale jõudnud. Ma siin mixin kahe maa traditsioone – Eesti söögid, Ameerika ajastus, st. pidulik pühadeõhtusöök toimub mitte jõululaubal, vaid esimesel pühal. Siga on külmkapis küpsetuskotis homse ootel, sinepi ja mee ja soola ja pipraga hõõrutud. Ahjaa, ja kapsas käibki mul rohke riivitud porgandiga, pluss lahke käega köömneid ning tibake pruuni suhkrut. Lõhna tunnete?
 
Kuusk kadakas on meil, nagu pildilt näete, sel aastal veidi vähem kohev kui eelmistel. Tõele au andes tuleb öelda, et lausa kahedimensiooniline. Aga ehtida oli umbe lihtne - esikülg, tagakülg, ja tehtud oligi. Ise oleme igatahes väga rahul. Lilli kah ei kurda. Kusjuures mulle endale see kuusepilt kangesti meeldib, interjööripuule lisaks ka eksterjööripuud  näha.

Pühadepuhuse filmimaratoni raames vaatasime Blue Hawaii’d. Et ennast meeleollu viia või nii. Blue Hawaii on suurelt osalt Kauai saarel filmitud, ja meil vaid veidi üle kahe nädala jäänud järjekordse Kauai komandeeringuni. Issakene, Elvis on ikka nii üle võlli cheesy, et. Aga noh, jõulude ajal ei või filmivalikut ülemäära intellektuaalseks kah ajada, mõjub seedimisele halvasti. 
December 24/2018
“There’s no experience quite like cutting your own live Christmas tree out of your neighbor’s yard.”― Dan Florence, Zombies Love Pizza


OREGONI TALVE VÄRVID.
Et ei jääks petlikku muljet, et meie talvel on ainult viiskümmend halli varjundit (nagu paari viimase postituse piltidel) ja ei midagi kirkamat, siis siin on kaks pilti tänasest pealelõunast. Paul kõõlub kanjoniserval, pildistasin me terrassilt. 

Mõnusaid, rõõmsaid, rahulikke pühi teispoole ookeani!
December 23/2018


PÖÖRIPÄEVALÕKE,
traditsiooniline. Ja pööripäevasigar. Ja pööripäevakoer.
Tali tuli meile eile kell 2.22 peale lõunat (proovige öelda kiiresti ja mitu korda tali tuli meile eile). Hommikul, kui termomeetrit vaatasin, näitas see 22,2 pügalat. Farenheiti pügalat muidugi.
Koidu ajal olid Merkuur ja Jupiter kenasti kahekesi horisondil kõrvuti, Veenus kaes nende poole alla. Merkuuri saab üleüldse harva näha, kena pühadekingitus.
Õhtul vaatasime Bad Times at the El Royale. Mmm, milline maiuspala, nii visuaalselt kui emotsionaalselt. Natukene tarantinolik mu meelest, samas mitte häirivalt kopeeriv. Cynthia Erivo teeb fan-tas-ti-lise rolli. Film ise transformeerub kriminaalsest psühholoogiliseks kusagil poole peal ja… vabandust, ei hakka rohkem spoilerdama, kuid soovitan kuumalt.
Aga nüüd vaja jõulukaunistused välja otsida. Paul ja Lilli lähevad täna alla kanjonisse puud tooma. Kadakat, ikka kadakat, nagu meil siin Oregoni kodus kombeks.
December 23/2018
"People don't notice whether it's winter or summer when they're happy." ― Anton Chekhov


UUDISEID.
Londonis on Gatwicki lennujaam juba kolmat päeva halvatud.
USA kaitseminister astus täna tagasi.
Mina sain jõulukaardid valmis ja ära saadetud.

Kaartidega jäin sel aastal väheke hilja peale, lõpetasin eile hilisõhtul, postitasin täna hommikul. Kaasmaalastele jõuavad enne jõulupühi kohale, teispoole ookeani loodetavasti vana aasta sees. Me Pauliga ei ela just väga aktiivset seltsielu, aga jõulukaarte saadame igal aastal ligi seitsekümmend. Ja juba... oot las ma arvutan... juba seitsmendat aastat teen kõik need ca 70 kaarti ise. Sai 2012 aastal traditsiooni alustatud, nüüd justkui ei täi pooleli kah jätta. Igal aastal on muidugi erinev disain – kui seda nii peenelt võib nimetada, eks ole. Kujundus, noh. Tekstid on Paulilt. Mu enda vaieldamatu lemmik on siiani  2014 aasta kaart. Või pigem raamat. Aga sedakorda siis jah sedamoodi, nagu kunstlikus valguses tehtud udusevõitu fotodelt näha. Kell kippus kesköö lähedale, kui viimaseid kaarte kokku õmblesin.

Gatwickist ja kaitseministrist kah. Droonid... no mis ma oskan öelda. Viimane kogemus nendega on Kauailt. Istusin õhtuhämaruses rahulikult rannamüüril, imetlesin ookeanilaineid, äkitselt hakkas droon pea kohal pinisema, kuri punane silm mind jõllitamas. Ebameeldiv. Mis USA teemasse puutub, siis kaitseminister James Mattise tagasiastumisega on eemaldatud viimanegi tõke vihast vahutava, poliitiliselt ja juriidiliselt nurkasurutud Trumpi ning muu maailma vahelt. Jääb ainult loota, et ta kuristikku kukkudes Ühendriike endaga kaasa ei kisu ja saame ikka rahulikult jõuluhane süüa, ja – kapsast.

Kapsarindel olen muide väga tubli olnud, panin teise juba mõnda aega tagasi hapnema, nüüd on vaid keetmise vaev. Jõulukapsa lõhn, mmmm... Musta Koera tegin kah, ilma selleta pole pühi. Kuulukse, et nimetatakse ka Kirjuks Koeraks, aga meie peres on Koer kogu aeg must olnud, kuna kakaod pannakse ohtralt. Ikka seda kõige tumedamat, sajaprotsendilist. Ja ei mingeid marmelaaditükke, hoidku jumal. Küpsis, või, kondenspiim, maapähklid, pisike pits brändit, ja koer missugune. 
December 20/2018
“CALVIN: This whole Santa Claus thing just doesn't make sense. Why all the secrecy? Why all the mystery? If the guy exists why doesn't he ever show himself and prove it? And if he doesn't exist what's the meaning of all this? HOBBES: I dunno. Isn't this a religious holiday? CALVIN: Yeah, but actually, I've got the same questions about God.” ― Bill Watterson


Mul on juba mõnda aega Seattle kalaturu postitus pooleli, aga viimased kümmekond õhtut olen paras zombi olnud, vaevu jaksan mõnele lemmikblogile ja põletavamale uudisele pilgu peale visata (täna näiteks mõisteti Trumpi endine ihuadvokaat kolmeks aastaks vangi, loodetavasti on vanal endal kah varsti kinnimajja asja). Nii et jah, kalad peavad ootama. Ei, muidu on kõik kõige paremas korras, zombi pole ma mitte seetõttu, et miskit viga oleks, lihtsalt võtsin kodus suuremat sorti suurpuhastuse ette, see sööb kogu energia.

Paulil on kahenädalane Kauai komandeering kohe lõppemas, ja mind tabas ta äraolekul koristamise/sorteerimise/äraviskamise/taaskasutusse viimise tuhin. Kõige efektiivsem olengi sarnastes tegevustes nimelt siis, kui home alone. Saab katkematult rabada, ei pea pead kammima, riietusele tähelepanu pöörama vms, mida, kui armas mees kodus, ikka ju teha tuleb. Üksinda olles käärin paremaid päevi näinud majapidamistööde-särgil hommikuti käised üles ja enne õhtut neid alla ei rulli. Oi kui palju saab tehtud!

Just lõpetasin köögikappidega. Ma ei saa ühest asjast aru. Me ei ole suured tarbijad. Kes pagan on need asjad me koju toonud, mida nüüd mustadesse kilekottidesse ajasin, et neist moel või teisel lahti saada? Müstika. Praeguseks olen otsaga oma workshopis, kastide viisi tekstiili- ja paberimaterjali tarvis läbi sorteerida, et mida võtta, mida jätta.

Täna pesin aknaid ka. Maja on paras akvaarium, palju klaasi. Sellest hoolimata läheb aknapesu üsna ludinal, mul on head tööriistad. Lilli aitas kah jõudumööda, sebis jalus, pall hambus. Jaa, kas pole kena, et detsembris aknaid pesta saab? Aga töö käigus tabasin end mõttelt, et me järgmine elukoht võiks taas kusagil soojemas kliimas olla. Sest Kesk-Oregoni talved oskavad üllatada, kord rinnakõrguse lumega, kord maanteede musta jääga. Viimane sulab küll päevase päikese käes olematuks, aga mu tänahommikuse poodiminekuplaani lükkas black ice siiski edasi, pärastlõunasse.

Ega Paulil seal Kauail parem pole. Eile olla jube külm olnud, kõigest 21 °C. Vaene mees. Mu teada ei pakkinud ta villaseid sokkegi kaasa. Küll on ikka hea, et ma seekord koju otsustasin jääda.
Foto: aiatiigid hommikul jääs, kanjon udus peidus. 
December 12/2018

“Women with clean houses do not have finished books.” ― Joy Held


A MAN AND HIS DOG.
See on nii tore pilt mu meelest. Paul ja Lilli meie kadakametsas.
December 08/2018
Foto: Paul   
“If you don't own a dog, at least one, there is not necessarily anything wrong with you, but there may be something wrong with your life.”― Roger Caras


THE NORMALS STRIKE AGAIN
ehk koeratreening Harmonite moodi.
Koristasin eile köögikappe ja arvuti fotoalbumit. Leidsin fotod käesoleva aasta juunikuust. Arvate, et see, mida Lillikene pilguga puurib, on Oregoni osariigi rahvuslik peakate? Mkmm. Need on hoopiski viis Lilli mänguasja (alumisel fotol Xidega märgistatud), mis ülestikku mu pea peale laotud. Lillil on keelatud neid ise krabada, peab ootama, kuni ükshaaval talle hammaste vahele viskan.
Foto # 1 ja 2 - Paul
Foto # 3 tegin Lilli kutsikapõlves, mänguasjapostituse tarvis. 
December 05/2018
“Normal is the cruellest of all insults” ― Mike Snelle



SPACE NEEDLE, SEATTLE.
Me Pauliga tahtsime tegelikult sinna kõrgele lõunat sööma minna, aga selgus, et restoran on renoveerimisel. Taasavatakse paari kuu pärast. Kuna aga juba kohapeal olime, oleks tobe olnud üles minemata jätta, kuigi me turistlemisest muidu suuremat ei hooli. Pilet tundus paras kirves, 75 dollarit kahepeale, aga ei kahetse. (Tehnilistest üksikasjadest loe postituse inglisekeelsest osast.)

Space Needle vaateplatvorm asetseb veidi madalamal kui Tallinna Teletorni oma (Tallinnas 170 meetrit, Seattles 160). Ma enda arvates kardan kõrgust, aga aeglaselt keerlev klaaspõrand, läbi mille paistis maapind seal kusagil kaugel all, ei tekitanud mus üllataval kombel mitte mingeid hirmujudinaid ega jalakrampe. Vastupidi, väga äge oli. Põrand on muide esimene ning ainus sellelaadne maailmas, teeb ümber torni täisringi 45 minutiga. Vaated, mis avanevad, on muidugi fantastilised. Kaskaadide mäeahelik, selle kõrgeim tipp, Mount Rainier (4392 m), Elliott Bay sinakashõbedased veed, sillad, laevad, sadamad, linnasüdame kõrghooned, ja üllatus-üllatus – lugematud katus-aiad. Seattle pealagi oli puha roheline. Ja kõrgustes asuva veinibaari Pinot Grigio oli tasemel.

Lühike ülevaade värskest renoveerimisprojektist:
Olson Kundig Sharpens Seattle’s Space Needle
Vaata seest ja väljast:
Youtube video 2 min 38 sek

............

"THE SPACE NEEDLE  is an observation tower in Seattle, Washington, a landmark of the Pacific Northwest and an icon of Seattle. It was built in the Seattle Center for the 1962 World's Fair, which drew over 2.3 million visitors. Being 184 m high and 42 m wide, it is built to withstand winds of up to 320 km/h and earthquakes of up to 9.0 magnitude. 
The Space Needle has an observation deck at 160 m and the rotating SkyCity restaurant at 150 m. The downtown Seattle skyline, as well as the Olympic and Cascade Mountains, Mount Rainier, Mount Baker, Elliott Bay and surrounding islands can be viewed from the top of the Needle. Visitors can reach the top of the Space Needle by elevators that travel at 16 km/h. The trip takes 41 seconds.
In September 2017, the restaurant was temporarily closed as part of a US $100 million renovation. The renovation included the installation of a new rotation motor and see-through glass floors in the restaurant, as well as the replacement of the observation deck's wire enclosure with glass panels. In August 2018, it unveiled its latest addition: the world's first and only revolving glass floor, known as "The Loupe." Standing 50 stories above street level, the observation deck's new see-through floor offers 360-degree views of the large city. The floor is powered by 12 motors and is constructed of 10 layers of tightly bonded glass to ensure safety." Source: Wikipedia

December 04/2018
Images:
#1, 2, 3 - Internet
#4, 6, 7 - Paul
“Rincewind tried to scream through gritted teeth. His ankles were already beginning to sweat. 'I'm not going to ride on a magic carpet!' he hissed. 'I'm afraid of grounds!' 'You mean heights,' said Conina. 'And stop being silly.' 'I know what I mean! It's the grounds that kill you!”― Terry Pratchett, Sourcery



SEATTLE.
Veel paar fotot siit ja sealt. Kaks alumist Pauli võetud, ülemised neli minu. Too sürreaalse arhitektuuriga ehitis on MoPOP, popkultuuri muuseum, täielik arhitektuuripärl. Aga kuna me sinna sedakorda sisse ei jõudnud, siis pikemalt praegu juttu ei tee. Hammas on Seattle peale igatahes väga verel. Ma tahan Chihuly aeda minna, ja Jaapani aeda, ja Paul tahab lennundusmuuseumisse, ja mereandide restoranidesse, nii edasi. Plaan on, et kui peale tulevasuvist Eesti-reisi energiat ja ressursse üle peaks olema, teeme Seattles nädalase suurlinnapuhkuse. Ahjaa, ja pildil #2 on venelasest turupagar. Pirukasaba oli kilomeetripikkune, mistap meist jäid kahjuks proovimata.
December 03/2018


SOOMLASED REHITSEVAD PÕLISMETSI, OOKEANID ON VÄGA VÄIKESED, NING TEISI TEADUSLIKULT TÕENDTATUD FAKTE.
Ma tegelikult tulin siia järjekordset Seattle-lugu blogima, paraku sattusin enne uudiseid lugema ja komistasin kirjatükile, mida oleks patt teiega jagamata jätta. Artikkel tutvustab USA neljakümne viienda presidendi kliimamuutuse-alaseid teadmisi ning seisukohti. Ahjaa, seda ka veel, et need ameeriklased, kelle keel ei paindu sõna president ja nime Trump kõrvuti kasutama, kutsuvadki teda „number nelikümmend viis“. Ühesõnaga, lugege:
Huffpost: Scientists Respond To Trump’s Latest Unhinged Climate Remarks: ‘It’s Almost Satire’.
 /.../ Another day, another presidential remark on climate science so divorced from reality it’s numbing. “One of the problems that a lot of people like myself ― we have very high levels of intelligence, but we’re not necessarily such believers. You look at our air and our water, and it’s right now at a record clean,” Trump said, appearing to conflate particulate matter with climate-warming pollution./…/
November 28/2018
Image: Internet

"Stupidity is the same as evil if you judge by the results." — Margaret Atwood


EI HAKKA ILUSTAMA,
teen lühidalt. Teate, mida mulle see foto meenutab? Need inimesed ümber Indrek Tarandi? Interrindelasi Toompea lossihoovis, 1990. aastal.
Minu jaoks ei oma vähimatki tähtsust, kas Tarand oli purjus või kaine, kas ta provotseeris vastasseisu või mitte. Ei oma ka vähimatki tähtsust, milline Eesti partei piketi korraldas, mille poolt või mille vastu. Ainuke, mis tähtsust omab, on fakt, et see vihkamisest moonutatud ja/või kahjurõõmsalt irvitavate nägudega rahvahulk, need teisitimõtleja poole näpuga näitajad, roppuste röökijad, kätega külge minejad, jalaga tagumikku lööjad - et need on eestlased. Minu rahvuskaaslased. See fakt on mu jaoks nii õudne, nii käsitamatu, et mul läks sõna otseses mõttes süda pahaks, kui Postimehe videot vaatasin.
Ei. Ja veelkord ei. Täna ei ole mul uhke ja hää eestlane olla.
Postimees: EKRE piketil rünnati Indrek Tarandit

TÄIENDATUD PAAR TUNDI HILJEM:
Nähtud video on mul päev otsa peas kedranud. Peale postituse kirjutamist kerkis pinnale veel üks visuaalne analoogia: uudistenupud islamimaadest. Kisendav, vägivallajanune inimring, ringi keskel abielurikkujast naine. Või homoseksuaal. Või kristlane. Tõsi, paar väikest optilist erinevust islamiuudistest tänastes Toompea sündmustes siiski leiab - kõrbetolmu asemel lumelöga, burkade asemel parkad.
Foto: Postimees
November 26/2018
“Hate hurts the hater more'n the hated.”― Madeline L'Engle


SEATTLE JA STARBUCKS
kuuluvad kokku nagu sukk ja saabas. Nagu meri ja tuul. Nagu seapraad ja hapukapsad. Sest Seattle on Starbucksi sünnilinn. Seal asub ka ilmselt ainuke kohvipood, kus Starbucksi kõige esimest logo, paljastatud rinnapartiiga merineitsit näha võib, 1971 aastal Pike Place Marketil avatud Starbucksis. Kõigis ülejäänud lugematutes Starbucksides üle maailma on neiukese rinnad tänapäeval siivsalt juustega kaetud.

Ähvardasin juba aegsasti, et kui Seattle’sse minek, ei jäta ma originaal-Starbucksis käimata, nui neljaks. Ei pidanud pettuma. Igavesti lahe elamus oli, ning kohvi, nagu ikka, väga hea. Kuigi jah, Starbucks #1 eksterjöör/interjöör iseenesest pole midagi, millest koju kirjutada. Kui asukohta ei teaks või kui uksest välja looklevat järjekorda ei näeks (turismimagnet!), jääks tagasihoidlik pisike kohvipoeke tõenäoliselt kahe silma vahele. Mingit istumisvõimalust sees ega väljas pole, tellid joogi ja ootad (kaua!) püstijalu, kuni oma topsitäie kätte saad. Sisustus on päevinäinud, nii letid kui põrand. Aga õhkkond mõnus, kliendid kõik puha elevil, teenindajaid võib tsirkuseartistidega võrrelda. Tellimuse vastuvõtja kirjutab su soovi ning nime topsile, kasseerib raha, seejärel lennutab topsi kaugele üle leti, baristade suunas. Kogu selle aja jooksul, mis meie Pauliga oma kohvisid ootasime, ei hakanud silma ühtegi viletsat viset ega kobamisi kinnipüüdmist. Uutele töötajatele tehakse enne ametisse asumist korralik treening? Käsipallurid on töölevõtmisel eelistatud?

Anyway. Ei saa öelda, et oleksin suuremat sorti Starbucksi sõltlane, õigemini enam ei ole. Las Cruceses elades pruukisin nende kohvi ikka üsna sagedasti. Tänaseks eelistame igale poole oma French roast presskannukohvi kaasa võtta, termostassides. Aga vahel ikka juhtub, et oma saab otsa, või tahad niisama vaheldust, road trippide ajal, ja pisikesi kohalikke kohvipoode pole silmapiiril. Siis aitab Starbucks. Tellime reeglina vana hea latte ('with an extra shot of espresso', kui tõsisemat turgutust tarvis) või lihtsalt kohvi. Trendikad keelekasted nagu Vanilla Bean Coconutmilk Latte või Pumpkin Spice Frappuchino või muu säärane ei ole teps mitte meie teema.

Hidden history at Starbucks Pike Place Market store
The History of Starbucks Logo and A Look At The Company
November 23/2018
Fotod: Paul
“No matter what historians claimed, BC really stood for "Before Coffee.” ― Cherise Sinclair, Master of the Mountain


KES SEE KOERA SABA IKKA KERGITAB,
kui mitte perenaine. Ma olen nii uhke Lillikese üle. NII uhke! Ta nimelt tegi meiega Seattle linnareisi kaasa. Kujutage nüüd ette, et olete kasinasti kaheaastane koer, kogu elu kaljude ja kadakate vahel veetnud, mõned korrad küll paari väiksemat sorti linna tänavatel jalutanud ja kohvikus külitanud, aga kõrghoonetest, liftidest, rahvamassidest, lugematutest autodest, miljonitest  kummalistest lõhnadest ja helidest ei tea te mitte kui midagi. Ning siis ühel ilusal õhtupoolikul, peale mitmetunnist autosõitu tõstavad omanikud teid eelnimetatute keskele, ette hoiatamata. Teil peavad tõesti terasest närvid olema, et kõige sellega toime tulla.

Ning Lillikesel, nagu selgub, ON terasest närvid. Teen väikese põike koerakoolitusmaailma ja tunnistan ausalt, et pole Lilli sotsialiseerimisega väga pühendunult tegelenud. Enne kutsika võtmist sirvisin vastavateemalisi allikaid, kuna Yarko titepõlvest oli oma 16 aastat möödas, tarkus puha meelest läinud. Yarko puhul sotsialiseerisin vaese looma vaat et ribadeks (trammid, bussid, rongid, inimesed, restoranid, pangad, jalgratturid, jalgpallurid, lapsed, vanurid, vihmavarjud, ratastoolid, kübarad, habemed), Lillikese ühiskonnakõlbulikuks muutmisele lähenesin aga teistmoodi. Sest Lillit koju tuues olin 16 aasta vanem (loe: laisem) kui Yarkot võttes. Pealegi, me kodu siin Oregonis asub suhteliselt in the middle of nowhere. Rahvarohketesse kohtadesse jõudmiseks tuleb arvestatav hulk miile maha sõita. Seevastu Yarkoga elasin ca kaheksa aastat (nii kaua kestis me aktiivne treeningu- ja võistlusperiood) sõna otseses mõttes koeraelu. Iga vaba hetke täitsid trenniplatsid, jäljepõllud, koolitusseminarid, muu teemakohane. Tõsi küll, ega mind keegi ega miski muu ei sundinud kui omaenda sportlikud ambitsioonid, kõik oli ju rangelt vabatahtlik. Kuid mõte, et peaksin säärase elukorralduse juurde tagasi pöörduma, ajab mul tänasel päeval judinad ihule.

Niisiis tegin plaani, et uue kutsika ühiskonnakõlblikuks tuunimine, kui tegemist terve närvikava ja tasakaalus instinktidega loomaga (mida ma vastutustundlikult kasvatajalt võetud kutsika puhul eeldasin) ei pruugi kogu mu isiklikku elu pausile panna. Leidsin oma vaatenurgale ka toetajaid.   Meagan Karnes: More Harm than Good: 3 Reasons Why I Never Socialize my Puppies. Mõned väljavõtted:  
 - "Puppies are young and impressionable. And sometimes, drawing focus to scary things and “pushing” the issue can actually make those scary things even more scary. Accidents happen, people step on young puppy’s toes, other dogs get too rough and puppies stumble and fall off of things. And at a young and tender age, they are quite impressionable. So extensive socialization can very easily end up doing more harm than good."
- "Genetics matter. A lot of social issues (or lack thereof) are genetically inherited. Social dogs are social dogs. It’s the anti-social ones you need to work on (if that’s your goal)."
- "When our dogs regularly get rewarded by their environment, they learn to hold value in many things that aren’t you. And when they do that, those things are built to compete directly with you for your dog’s attention."


Jep, eks paljud koolitajad tõmbaksid MK muidugi rattale sääraste ketserlike seisukohtade väljendamise eest. Kuid tema pole ainuke, kes liig agara sotsialiseerimise eest hoiatab. Neid kogenud treenereid ja kasvatajaid on küllaga. Tõsi ta on - kutsikat lugematute väliste teguritega tutvustades jäetakse pahatihti tähelepanuta see kõige olulisem: side peremehe ja koera vahel. Koera tingimusteta usaldus peremehe vastu. Juba puhtfüüsiliselt ei saa noort looma absoluutselt kõigi ettetulevate olukordadega, häältega, pindadega, lõhnadega, miljoni muu asjaga tutvustada. Päevas on siiski ainult 24 tundi, inimesel tarvis ju ka töötada ja magada ja kaaskodanikega suhelda. Mida aga teha saab, on anda kutsikale teadmine, et peremehega koos on igal pool ja alati turvaline, muretseda pole tarvis.

Appikene, kuidagi pikaks kiskus see didaktiline osa. Tuleme nüüd Lillikese hotellielu juurde tagasi, onju. Seattle's elasime kesklinnas, hotellituba neljandal korrusel. Mul oli esiti tõsine mure, kuidas pissilkäikudega saab, iseäranis hommikuti, kui tal asjaga kiire. Toast mööda pikka koridori liftini – Lilli pole ju lifti uneski näinud, rääkimata sellega sõitmisest - seejärel läbi suure fuajee, ustest välja, üle tänava, kus asjaajamiseks nii umbes taskurätiku suurune muruplats. Ja arvake, kas Lillikesel oli probleeme? Mitte kõige vähematki. Peale esimest käiku oli asi selge. Lilli suur, imelihtsalt lahti/kokku volditav metallpuur oli meil kaasas, selle lõime hotellitoas üles, seal veetis ta ööd ja suurema osa päeva-ajast, sest konsulaati ja linna peale turistlema me teda kaasa ei võtnud. Küll aga tegime kolmekesi pikki õhtuseid jalutuskäike. Ma ei tea, Lillikene on eelmises elus ilmselt suurlinnakoer olnud. Laveeris liiklussuminas ja rahvamassis nagu kala vees.

Ahjaa, hotelli-etiketist ka natuke. Enne koeraga lifti sisenedemist küsisin seesolijatelt alati luba. Kõigile ei pruugi ju meeldida ohtliku väljanägemisega (ehkki ontliku käitumisega) loomaga koos ahtakeses, suletud ruumis viibida. Lillikene nimelt armastab kõiki inimesi. Kui keegi temaga silmsideme loob, jõllitab Lilli väga intensiivselt vastu. Teda tundmata võib vabalt arvata, et järgmine samm on kõri kallale kargamine, kuigi tegelikult, kui ma vaid lubaks, oleks järgmine samm hoopiski otsavaataja surnuks lakkumine. Suurest armastusest.

Lilli pälvis kuhjaga komplimente nii hotellis kui tänaval, välimuse ja käitumise teemal. Neid “wow, such a well trained dog” märkusi oli küll väheke kummaline kuulata, kuna minu jaoks asetseb latt Yarko kõrgusel. Lillit pole ma ju õieti treeninudki. See, et koer käsu peale istub, lamab ja enam-vähem soliidselt rihma otsas kõnnib, on minu jaoks kaugel “well trained” tiitlist. Vot kui ma paneks Lilli hotelli ette lamama, rihmata, ise nägemisulatusest välja läheksin, ja ta sealt poole tunni jooksul ei liiguks – vot siis oleks “well trained”. Niisiis, arenguruumi on. Siinkohal pean muidugi silmas ennast, mitte Lillit. Tema on tublimast tublim. Mina olen see, kes võiks oma koolituskogemustelt tolmu maha kloppida, loomale paar trikki lisaks õpetada.
November 22/2018
Photo: Lilli The Marriott Mascot.

Marriott Hotel, Seattle
"We are alone, absolutely alone on this chance planet: and, amid all the forms of life that surround us, not one, excepting the dog, has made an alliance with us." ― Maurice Maeterlinck


SLEEPLESS IN SEATTLE.
Sest me broneerisime hotelli kesklinna, et kõik käe-jala juures oleks ning ei peaks autoga liigeldes närve rikkuma. Paraku on suurlinna ööhääled ikka miskit hoopis muud kui koduse kanjoniserva vaikus. Samas, ega ma ei kurda, kuna Seattle oli veel kümme korda ägedam kui ootasin. Miskipärast olen sellest linnast alati palju arvanud, olgugi et senised kogemused on piirdunud Seattle lennujaamas ümberistumistega. Kolm päeva pole just üleliia pikk aeg, kuid tunde saime kätte. Kindlapeale tagasi, suveajal, nädalaks näiteks. Seattle'sse on me koduukse eest vaid viis tundi autosõitu, naljaasi Ameerika vahemaid arvesse võttes.
Ühesõnaga. Ega me niisama lusti kah ei sõitnud, ikka asja pärast - Eesti konsulaati minu passi järele. Kuna ma seekord toda kurikuulsat klambrit lahti ei kangutanud, on mul nüüd lõpuks pass uuendatud. Imekombel õnnestus meil ka suurlinnas äraeksimist vältida, nii et võime Pauliga teineteisele õlale patsutada. Mission accomplished. 
p.s. Mul on hea mitu Seattle-juttu veel soolas, hoidke silma peal.

------------

“To know Seattle one must know its waterfront. It is a good waterfront, not as busy as New York's, not as self-consciously colorful as San Francisco's, not as exotic as New Orleans, but a good, honest, working waterfront with big gray warehouses and trim fishing boats and docks that smell of creosote, and sea gulls and tugs and seafood restaurants and beer joints and fish stores--a waterfront where you can hear foreign languages and buy shrunken heads and genuine stuffed mermaids, where you can watch the seamen follow the streetwalkers and the shore patrol follow the sailors, where you can stand at an open-air bar and drink clam nectar, or sit on a deadhead and watch the water, or go to an aquarium and look at an octopus.”
― Murray Morgan, Skid Road: An Informal Portrait of Seattle

November 21/2018


PET PEEVE
Tean väga hästi, et pole täiskasvanulik mõelda, et „näe, teistel juhtub kah“. See on pigem sihuke Trumpi tase. ("But what about Hillary's emails?") Paraku oli mul täna hommikul hea meel, kui brittide Brexiti-piinadest lugesin. Jumal tänatud, jamasid on mujalgi. Muidu igal muul päeval tunnen, et elan riigis, kus tegeldakse kordi hullema poliitpornograafiaga kui ülejäänud maailmanurkades.

Aga mitte Brexitist ei tahtnud ma juttu teha, vaid hoopiski ühest mind kõnetanud blogipostitusest, mis kõneles telefonidest. Täpsemalt nutitelefonidest. Veelgi täpsemalt – nutitelefonide kultusest. Postitusele viitavale lingile sattusin, nagu ikka, läbi ühe teise blogi, mida aeg-ajalt kaen ja alati naudin. Kusjuures kolmaski mu lugemislaual olev blogija kirjutas samal teemal, pannes kenasti kirja minu mõtted, õigemini õuduse. Õuduse vaatepildi ees, kuidas inimesed avalikus ruumis oma nutiseadmete sisse ära kaovad, kuhugi hoopis teise reaalsusesse. Tean, tean, tean - ma ei oiga sel teemal esimest korda. Ja ärge lootkegi, ka mitte viimast. Aga näe, teised kah oigavad:
The Simple Joy of “No Phones Allowed”
Muuseas, postituse lõpp on lootusrikas: "I imagine that in another decade or two we’ll look at 2010s-era device use something like we do now with cigarette smoking. I was born in 1980, and I remember smoking sections on planes, which is unthinkable today. I wonder if today’s kids will one day vaguely remember the brief, bizarre time when people didn’t think twice about lighting up a screen in the middle of a darkened concert hall."
November 16/2018
Image: Internet 
“I don't have pet peeves like some people. I have whole kennels of irritation.” ― Whoopi Goldberg