Paulil on kahenädalane Kauai komandeering kohe lõppemas, ja mind tabas ta äraolekul koristamise/sorteerimise/äraviskamise/taaskasutusse viimise tuhin. Kõige efektiivsem olengi sarnastes tegevustes nimelt siis, kui home alone. Saab katkematult rabada, ei pea pead kammima, riietusele tähelepanu pöörama vms, mida, kui armas mees kodus, ikka ju teha tuleb. Üksinda olles käärin paremaid päevi näinud majapidamistööde-särgil hommikuti käised üles ja enne õhtut neid alla ei rulli. Oi kui palju saab tehtud!
Just lõpetasin köögikappidega. Ma ei saa ühest asjast aru. Me ei ole suured tarbijad. Kes pagan on need asjad me koju toonud, mida nüüd mustadesse kilekottidesse ajasin, et neist moel või teisel lahti saada? Müstika. Praeguseks olen otsaga oma workshopis, kastide viisi tekstiili- ja paberimaterjali tarvis läbi sorteerida, et mida võtta, mida jätta.
Täna pesin aknaid ka. Maja on paras akvaarium, palju klaasi. Sellest hoolimata läheb aknapesu üsna ludinal, mul on head tööriistad. Lilli aitas kah jõudumööda, sebis jalus, pall hambus. Jaa, kas pole kena, et detsembris aknaid pesta saab? Aga töö käigus tabasin end mõttelt, et me järgmine elukoht võiks taas kusagil soojemas kliimas olla. Sest Kesk-Oregoni talved oskavad üllatada, kord rinnakõrguse lumega, kord maanteede musta jääga. Viimane sulab küll päevase päikese käes olematuks, aga mu tänahommikuse poodiminekuplaani lükkas black ice siiski edasi, pärastlõunasse.
Ega Paulil seal Kauail parem pole. Eile olla jube külm olnud, kõigest 21 °C. Vaene mees. Mu teada ei pakkinud ta villaseid sokkegi kaasa. Küll on ikka hea, et ma seekord koju otsustasin jääda.
Foto: aiatiigid hommikul jääs, kanjon udus peidus.
December 12/2018
“Women with clean houses do not have finished books.” ― Joy Held
