TOMATITEGA on sel aastal hästi, isegi väga hästi. Aga vaid tänu sellele, et võtsime möödunud aastast õppust. Ah et mis juhtus möödunud aastal? No, me panime tomatitaimed pottidega heauskselt esimese korruse terrassile, kuhu kitsedel, oravatel ning muudel elukatel vaba ligipääas. Mistõttu nemad said tomateid, meie mitte. Nüüd oleme targemad, kasvatame tomateid maja ülemise korruse väikeses ees-aias. Kõik kolm taime siiani vilju täis, kuigi iga päev käime kallal. Tuleva nädala alguseks lubab hallasid, siis peab ööseks kile üle laotama.
----------
Our TOMATOES are thriving this year!
Oct 31/2015 
Tervelt VIIS AASTAT olen seda 5500-nimelist blogi pidanud, kujutage ette. Viiiiis aaaaastat! 2010 oktoobris alustasin, mistap väike aastapäev või nii. Mille puhul kiikame korraks blogi arhiivi. Postitused valisin suvaliselt, ühe oktoobrikuise igast blogimis-aastast.
-----------
Lo and behold, I've been writing that blog for FIVE YEARS already! Since October 2010. So I take it as a small Anniversary. Cheers!


Oktoober 2010, New Mexico 
Uus elu tahab harjumist
Loe 


Oktoober 2011, Eesti
Võitlus bürokraatia-lohega, esimene raund võidetud


Oktoober 2012, New Mexico
Mu esimene lõgismadu


Oktoober 2013, New Mexico
Halloween 


Oktoober 2014, Oregon 
Täielik kuuvarjutus 


Oktoober 2015, Oregon
'Viie Tuhande Viiesaja' viienda aastapäeva terviseks!



NAABRINAISTELE pakkusin eile lõuna ajal läätsesuppi. Laua katsin alla kanjonisse.
-------------
Neighbour Ladies MONTHLY LUNCH. It was my turn to be the hostess. Menu: French Lentil and Vegetable Soup. Venue: down in our Canyon. Great time was had by all.
Oct 22/2015

KUI MA ÜTLEN, ET MEIL ON SIIN ALL KANJONIS  KOIOTIPUU (Coyote Tree), tuleb teil tõenäoliselt silme ette puu, mille all koiotid istumas käivad. Või miskit sarnast, loodus-idüllilist. Aga tõde on tükk maad karmim. Jupp aega tagasi avastasime kaugemalt kanjoniservalt koiotikorjuse. Kenasti paksu rohuga varjatud, loodusega aegamööda üheks saamas. No, muutsime mõneks ajaks oma marsruuti, koioti lähedale ei kippunud, tallasime teisi radu, neid siin jagub. Kuni ühel heal päeval, ühel teisel rajal nägime miskit veidrat kadakapuu otsas rippumas. Võttis jupp aega, lausa päevi pingsat jälgimist, enne kui noile puukaunistustele seletuse leidsime. Teen siinkohal lühidalt. Tegemist nimelt koioti-tükikestega, mida kanjonis elutsevad harakad tallele on pannud. Ja mitte väga väikeste tükikestega, ikka vähemalt sihukeste inimkämbla suurustega. Ei noh, harakatel jumala õigus, ega siis kallist kraami raisku või lasta minna. Võiks ju arvata, et toiduahelas on harakas koiotist alamal pulgal, tuleb aga välja, et hoopis vastupidi :-)
Oct 18/2015

VARAHOMMIK; paar päeva tagasi. Kanjon paksult piimjas udus.
----------
Foggy morning few days ago.
Oct 17/2015

MAJAESINE MURU EESTLASI TÄIS! Sõpradel kolmenädalane USA tuur käsil, kolm päeva veedavad meie pool. Lingvistilisest seisukohast vaadates on Paul hetkel selges vähemuses:-)
------------
FIVE ESTONIANS, our house guests for three days. Great food, great conversations, great time!
Oct 15/2015
Mount Shasta, 6:04 AM, day two


Mount Shasta, 6:29 AM, day two


Mount Shasta, 7:25 AM, day one


Mount Shasta, 10:29 AM, day two


Mount Shasta, 11:45 AM, day two


Mount Shasta, 5:03 PM, day two


Mount Shasta, 5:34 PM, day two

MOUNT SHASTA, California. Mäetipp neli tuhat kolmsada kakskümmend kaks meetrit merepinnast. 

Lüüa laager üles Mount Shasta külje all, veeta nimelt sellesinatse hiigelvulkaaniga tõtt vahtides mitte paar tundi või päev, vaid lausa mitu päeva – see on meil Pauliga plaanis olnud juba mõnda aega. Oktoobri alguses klappisid kenasti kõik asjaolud, Shasta jäi tee peale ette. Et mis tee? Eks ikka Californiasse, Modestosse, Pauli õepoja pulma. Pulmad olid vahvad, suured, traditsioonilised, tantsisime tallad rakku. Pruut kaunis, söök peen, pidulauad kaetud uhke mõisahoone vanade pargipuude all. Sellist tunnet aga, nagu juunikuisest pulmast, sellist sedakorda ei tekkinud. Eks too suvealguse pulma-kogemus oligi üdini haruldane, spirituaalne. Aga see selleks. Vaatame Mount Shastat nüüd natukene lähemalt.

Nagu mainisin, oli meil Pauliga kinnisidee Mäega tõtt vahtida. Mitu päeva. Hommikust õhtuni. Öösel ka. Korra siiski vahetasime laagripaika, nihkudes Shastale veel kilomeetrikese lähemale, püsides aga endiselt idaküljel. Kaskaadide vulkaanidest (ja mägedest üleüldse) autoga mööda vuhisedes ei jää ju muud muljet, kui et ’võimas’ ja ’ilus’. Kõrguvad teised tummalt tee kõrval, määratu hunnik kive, mõni rohelusega kaetud, mõni lumega, mõni puhta paljas. Möödasõitjaile Mägi end avama ei vaevu. Küllap seetõttu, et Mäe jaoks on ajal hoopis teine mõõde. Autoaknast imetlejaid pole tema jaoks ilmselt olemaski – niivõrd lühike ajahetk Mäe ajaarvamises, välgusähvatusest miljon korda lühem.

Ega meilgi Pauliga Mäele palju rohkem pakkuda polnud kui paar päeva, aga ta osutus vastutulelikuks. Esimese päeva õhtuks laskis kivistunud maski langeda, näidates pehmemat, kuldset palet. Öösel siidiselt ja sametiselt musta. Varahommikul terashalli. Me polnud esimese päeva hommikul veel kohvigi valmis saanud ja lõket üles, eeldades, et päikesetõusuni jupp aega, kui Mägi oma tippu juba päikesekiirtes leegitas. Järgmisel päeval olime targemad – ning varasemad. No ja pärastlõunati oli Mäel veel igasugu imetrikke varuks, keerutas pilvi, laskis liustikusulamisveed voolama, ning muud säärast. Mulle on nood taevasse vaatavad vulkaanikoonused siin koduses Kaskaadide mäeahelikus algusest peale mõõkvaala meenutanud. Mäetippude mustad laavalaigud vahelduvad lumevalgete jääliustikega, moodustades ähvardavalt ilusaid mustreid, muutes vulkaanikoonused tapjavaala Orca pea sarnaseks. Vähemalt minu silmis.

Mõõtmatu mets Mäe ümber oli enamjaolt väga vaikne. Kui rähn mitme miili kaugusel puud ründas, kostus see meieni kui kuulipildujavalang. Ühel hommikul tulid koiotid laagri lähedale jäppima. Kõlasid täitsa teistmoodi kui me kodused koiotid, olles madalama hääletooniga ning vokaalselt vaoshoitumad. Aga jah, muidu oli mets surmvaikne. Tähistaevast ka paar sõna – me siin Oregoni kodus elame oma arvates valgusreostusest eemal, aga võta näpust. Madrase öötaevas ei kannata Mäe omaga võrdlust, viimane tegi esimesele silmad ette, nii et vähe polnud. Õhtuti lasime laagrilõkkel omasoodu kustuda, veetes veel tunnikese pimeduses, taevasse vahtides. Täherohkuses oli konstellatsioone vaat et võimatu eristada, Linnutee lausa silmipimestav.
Tänud, Mägi.
Oct10/2015