TULNUKAFILME  on küllap igaüks näinud. Ega noil palju stsenaariumi-variante pole, ikka suhteliselt ühte ja sama lugu räägitakse, ekraanilt. Veidra kujuga õhulaev maandub. Inimrass on oma parematest poegadest kiiruga tervituskomitee kokku klopsinud. Seistakse ja oodatakse, silmad imestusest ja uskumatusest jõllis. Laeva luuk avaneb. Võimas, võõristava välimusega Trepp laskub maapinnani. Reeglina väljub esimesena Suitsupahvak. Läbi hämu näeme Kedagi või Midagi treppi mööda alla tulemas. Mida vähem näeme, seda õudsem on. Anyway, väheke närvidel mängimist, kuni viimaks seisavad Tulnukas ning Tervituskomitee Juht  vastakuti. Viimane ajab käed laiali, näitamaks oma parimaid kavatsusi, ja lausub selge diktsiooniga - et Tulnukas ikka asjale pihta saaks - "Welcome to Earth!". Või midagi sellesarnast. Mille peale Tulnukas käe tõstab ja sõrme otsast tuleva Surmava Kiirega komitee esimehe rinna läbistab. Või ta justkui laseriga horisontaalselt pooleks lõikab. Või midagi samas vaimus. Ühesõnaga, ülejäänud linateos kulgeb Inimkonna ja Võõra Rassi verise, higise, limase võitluse tähe all. Maa elanikud jäävad lõpuks võitjaks, otse loomulikult.

On siiski ka mõningaid teisi, modifitseeritud stsenaarume. Algus enam-vähem sama - laev, trepp, suitsukate, tulnukas. Aga osad on vahetunud: Tulnukas ütleb esimese repliigi. Sirutab oma kulendi Inimese poole ning kõmistab äratuntava tulnuka-aktsendiga: "We come as friends". Või siis on vait kui sukk, kuid siseneb Tervituskomitee ajudesse telepaatilisel moel, kinnitamaks sissetungijate sõbralikke kavatsusi. Mis, nagu kogenud tulnukafilmide vaataja väga hästi teab, on puhas bullshit ja puru silmaajamine. Hiljemalt linateose esimese pooltunni lõpuks on tulnukad oma tõelise olemuse paljastanud ja asunud inimeste kehasid elunditest tühjaks imema, rinnaõõnde tulnukalooteid eostama ja nii edasi. Lõpplahendus muidugi taas inimkonnale võidukas. Kesse siis kinopileti raha eest depressiivset kogemust saada tahab.
Pauli fotod, Marshall Islands.
30/04/2013

Võimas ja vana saarepuu, tõeline Yggdrasill kõrgub meie taga-aias. (Yarko-yard, nagu seda kutsume). Annab õnnistavat varju mitte ainult aiale, vaid kogu maja lõuna-ja lääneküljele. Sinna, kus kõige rohkem vaja. Kui hiiglase all istudes kohvi joon või võrkkiiges kõigun, kisub muudkui üles puuvõra poole vaatama. Kujutlema iseend imepisikeseks ja saart hiigelsuureks ilmapuuks.
Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma kirjutada. Olen siin ikka ja jälle tuvide õelust maininud. Osutades, et  võrdlus armunud paar=tuikested on tõest nii kaugel, kui veel olla saab. Täna tabasin kaks tuvi teolt, kaameraga. Tollesama saarepuu otsas tagusid üksteist tiibadega. Justkui karate-trennis, ma ütlen. Iga jumala laks on kuulda. Vaata vägivaldset  VIDEOT  :)
(19 sek)
30/04/20

Parv iibiseid, läikivaid selliseid (Glossy Ibis), täna meie maja taga põllul. Nii umbes kolmkümmend lindu. Imeilusad! Nad kahjuks ei lasknud lähedalegi, sestap üks foto veebist. Kui üleujutatud põllul põlvini vees jalutasid, tundusid mustad nagu öö. Lendu tõustes lõid särama. See on kolmandal pildil mingil määral näha ka. Uhke vaatepilt oli.
27/04/2013


SÕRM, MIS OSUTAB KUU POOLE.
Oops! Vabandust. KÕRV, mis osutab kuu poole. Eile oli täiskuu jah, suur ja selge. Aga see  Zen-meeste iidne ütlus kuust ja sõrmest... või Tao-meeste, vaidlevad siiamaani, kumma. Bruce Lee tuntumaid tsitaate on see ka muidugi, kuid temale autorlust omistada ei saa, ma kardan. Anyway. Kuu ja sõrm tulid mulle eile meelde pärast seda, kui väheke spirituaalsusest ja religioonist  rääkisime, eesti sõpradega, Skype's. Et kui vaatad osutavat sõrme, ei näe sa kuud ennast. Sõrm lihtviisiliselt katab taevakeha ära. Või siis juhtub, et huvitud sõrmest mingitel põhjustel rohkemgi kui kuust.

Kuu ja sõrm omavad muidugimõista ülekantud tähendusi. Esimene on Tõde, teine on õpetus või õpetaja või religioon või spirituaalne kogukond, ühesõnaga maine värk. Selle maise poolega on kummaline lugu. Võta kust otsast tahad, alates maiade preestritest lõpetades saientoloogide ja new age gurudega, kristluse ja islami kuulutajatest rääkimata (nemad taovad sulle lausa kaikaga Tõde kõrvade vahele) - igaüks eelnimetatuist arvab, et nimelt tema teab, Kuidas Asjad Käivad. Ja kuna teab, siis on volitet teisigi valgustama. Valgustatud saamine on tänapäeval õnneks suures osas igaühe vaba valik. Whatever turns you on, nagu öeldakse.

Mis mind aga taas ja taas hämmastab, on viis ja/või põhjused, MIKS inimesed ühe või teise konkreetse õpetuse valivad. Nonde hulgast, mis deklareerivad, et Asjad Käivad Sedamoodi Ja Mitte Kuidagi Teisiti. Elik teavad kõigest kõike. Kuidas Universum töötab, mida teha või kuhu ja kui palju raha üle kanda, et Universaalsest Tõest osa saada, jne. Ma, andke andeks, lihtsalt ei suuda uskuda, et isik või kogukond, kelle käes  Tõe monopol, jääks kusagile poolele teele pidama, pööritama väikest  spirituaalset või religioosset (või ka poliitilist) äri. Tõde, ma arvan, tõstaks Nägija(d) automaatselt kuhugi palju, palju kõrgemale, välja tollest sebimisest, mida me siin igapäevaselt praktiseerime, eranditult igaüks, ühel või teisel kombel.

Anyway. Selline on minu arusaam, mis iseeneset mõista ei pretendeeri absoluutsele Tõele, sest ega mina ju ka ei tea, kuidas Asjad Käivad. Samas, eelkirjutatu valguses oli vahva lugeta Tim Freke't, kes nimelt osutab, et me EI TEA. Ning et mitteteadmist tuleks nautida, iga päev maailma ja omaenda eksistentsi üllatavuse üle imestada, mitte vägisi ühel, teisel või kolmandal viisil Lõpliku Tõe poole punnitada. Juhul kui viimane üleüldse olemas on, siis usk või lootus, et keegi meist siinses a(s)jalikus elus sellele100% pihta saab, tundub pehmelt öeldes naiivne. Nojaa, eks Frekegi  raamatud ole nood Kuu poole osutavad sõrmed... kuid ta vähemasti tunnistab seda ise kah.

Dan Millmanil on üks hea lõik.
“...he asked, "Where are you today, right now?"
Eagerly, I started talking about myself. However, I noticed that I was still being sidetracked from getting answers to my questions. Still, I told him about my distant and recent past and about my inexplicable depressions. He listened patiently and intently, as if he had all the time in the world, until I finished several hours later.
"Very well," he said. "But you still have not answered my question about where you are."
"Yes I did, remember? I told you how I got to where I am today: by hard work."
"Where are you?"
"What do you mean, where am I?"
"Where Are you?" he repeated softly.
"I'm here."
"Where is here?"
"In this office, in this gas station!" I was getting impatient with this game.
"Where is this gas station?"
"In Berkeley?"
"Where is Berkeley?"
"In California?"
"Where is California?"
"In the United States?"
"On a landmass, one of the continents in the Western Hemisphere. Listen, I..."
"Where are the continents?
I sighed. "On the Earth. Are we done yet?"
"Where is the Earth?"
"In the solar system, third planet from the sun. The sun is a small star in the Milky Way galaxy, all right?"
"Where is the Milky Way?"
"Oh, brother, " I sighed impatiently, rolling my eyes. "In the universe." I sat back and crossed my arms with finality.
"And where," he smiled, "is the universe?"
"The universe is well, there are theories about how it's shaped..."
"That's not what I asked. Where is it?"
"I don't know - how can I answer that?"
"That is the point. You cannot answer it, and you never will. There is no knowing about it. You are ignorant of where the universe is, and thus, where you are. In fact, you have no knowledge of where anything is or of What anything is or how it came to be. Life is a mystery.

My ignorance is based on this understanding. Your understanding is based on ignorance. This is why I am a humorous fool, and you are a serious jackass.” 

 Hmm! Millest küll nii diibid teemad täna üles tulid? Täiskuu?:)
25/04/2013

Pistrik istus eile õhtul Pauli auto katusel. Uskumatu vaatepilt! Nad on suhteliselt inimpelglikud, majade vahele niisama kolama ei tule. Liiatigi auto peale jalga/tiiba puhkama. Paulil aga on pistrikega eriline suhe, aastaid juba. Hmm, vast käis lind tema palvel kaemas, kuidas ma siin omaette olemisega hakkama saan? Istusin parasjagu elutoas arvuti taga, ulatasin käega kaamerani, õnneks. Aegluubis. Niipea kui veidi enam end liigutasin, oli lind läinud. Pilt jäi.
24/04/2013


Green Party peetud! Green Card'i auks, iseenesest mõista. Ülimalt lõbus oli ja õhtu venis öösse. Ainult Paul puudus... Aga me tõstsime ta terviseks korduvalt klaase. Anyway.  Kõik oli ROHELINE. Söök, jook, dress code:). Pam küpsetas munavaba koogi, alumisel fotol. Beth rohelise leiva, pestoga. Noile, kes kokteile pruukisid, segati Cream The Menthe' ühe, teise ja kolmandaga. Kellele kangemat, kellele lahjemat. (Keskmine pilt). Minu poolt main course - seakootidega keedetud hernesupp. Kaks päeva keetsin, lõpuks kurnasin veel läbi kah, et seanahka sees poleks:). Suurest potitäiest ei jäänud mitte midagi järele. No ja muidugi kurgid ja õunad ja rohelised oad ja guacamole chipsid, hirmkallid, iga paganama chips dollari-roheline ja vaat et ligemale dollarit väärt:). See selleks. Isegi kardinad õmblesin rohelised. Kiire töö, materjal second-hand'ist, kaks aknatäit tund aega ja $ 2.00.

Millest veel tahtsin kirjutada, on lauanõud. Nimelt. Kui ma ammu aastaid tagasi oma tädiga koos elasin, Eestis, ajas mind, kärsitut noor inimest pehmelt öeldes närvi vanaproua komme nõusid enne pidulaua katmist pesta. Mis sest, et need jumala puhtad olid. No, tänaseks olen tolerantsem, vana kool, saame aru. Samas, siin New Mexicos ei tule kõne allagi, et nõud peoks otse kapist lauale laod. Isegi kui sa neid nii nädalake tagasi kasutanud oled. Sest TOLM poeb uksest ja aknast sisse, kappidesse, panipaikadesse, kuhu vaid. On normaalne, et kui külalised tulemas, pesed nõudelaari kaks korda. Enne ja pärast pidu.
21/04/2013

"Mis sa täna lunchi ajal tegid?" küsin ma Pauli käest, Skype's. "Käisin laguunis ujumas", vastab tema. "Ja mis peale tööd plaanis on?" pärin edasi. "Täpselt ei tea veel, vast läheme ookeanile kala püüdma või midagi. Ma nüüd teen väikese uinaku, meile anti pikk lõunapaus täna". Ei nojah, ega tööga või end ära tappa:). Aga vähemalt lubas ta kogu seda koralli-ilu teatud koguses siia kõrbesse kah toimetada. Suveniirideks või nii.
18/04/2013

Salvei õitseb aias. Koolibridki juba oma paar nädalat kohal, see on  nende üks lemmik-taimi. Alt lõunast talvitumast saabudes on 'hummerid', nagu me siin hummingbird'e kutsume, vägagi väge täis. Lausa vihased, võiks öelda. Käib armutu võitlus paarilise ja parema pesapaiga ja toitumis-ala pärast. Arritunud tiivapõrin ja kriisked päev otsa! Väheke hiljem näikse nad maha rahunevat, suve poole. Või siis etendatakse pisikese kena linnukese rolli üksjagu usutavamalt:)
17/04/2013

Järjekordne massiivne tolmutorm. Tundub, et eelmisel aastal New Mexico kevad mulle oma tõelist nägu ei näidanud. Sõbrad-tuttavad siin muudkui küsivad, et kas mul on sellisest ilmast kõrini. Aus vastus on, et pole mitte. Minu jaoks on see pigem eksootiline. Väheke säärane hmm...maailmalõpu meeleolu tekib. Koos tundega, et karta pole tegelikult midagi. Et normaalne ilm ja ilmaelu - see, mida igapäevaselt kogeme - on vaid üks võimalikest eksisteerimis-variantidest. Aga oh üllatust, Universumil on tegelikult muudki tagataskus. Teistsugust, ja mitte tingimata ebasõbralikku või hirmutavat. Anyway. Ilm tänasel tormisel pärastlõunal väga soe, võiks öelda kuum lausa, tuule hääl ülivali, kõik justkui roosakas-pruunika udu sees. Mustad raisakullid tiirutavad taevas. Nemad  naudivad tormi, hiilgavad õhuvooludes purjetajad, väga suured graatsilised linnud. Imeilusa lennuga. Päike vaevalt paistab läbi tolmu, ja mäed muidugi taas nähtamatud.
17/04/2013

Kwaj Bikes! Roi-Namuril pikemat aega elanu kirjeldab kohalikke liikumisvahendeid: "Out here we ride bicycles to work, as there are no private cars. Being located on a small island, you never have very far to ride. Salt eats everything so a fancy 18 speed mountain bike is reduced in short order to a single speed when the salt consumes the cables. The primary mode of transportation is the "Kwaj Bike". Typically a standard single speed bike, more often than not a ladies frame since a basket is mounted on them and you get tired of swinging your leg over. This is not a macho fashion show of two wheeled status... it is transportation! Things here don't rust... they DESOLVE!"
Tekst copytud SIIT.  
16/04/2013


Jälle palmi-pildid!:) Aga esiteks on Pauli fotod (ja allkirjad) väga head, teiseks ei sünni kodurindel muud põnevat kui et naabri Becki poja sai aastaseks ja Yarko sai naabri kassi käest tuustida. Kass kargas välja ühest noist skunksi-urgudest ja lõi vaesele vanale koerale küüned sõna otseses mõttes p..sse. Yarkol polnd muud süüd, kui et jalutas uru-esisest mööda. MIS asju see kass seal skunksiga ajas, ärge minu käest küsige. Anyway, palmipildid jah.
16/04/2013

Paul saatis mulle selle imeilusa mõõnavees hõljuva õie. Kaaskirjaga, kus seisab, et päevati veel kannatab ilma minuta paradiisiis olla, aga õhtuti on juba väga raske. Veel neli nädalat...
Pauli fotod. 
14/04/2014
 

It's a hard life on Roi-Namur...:)
Kui lööd Google Earth'i sisse 'Roi Namur, Kwajalein', saad ise nii lähedalt või kaugelt vaatada, kui soovid. Äkki on Paul ka palmi all näha?
14/04/2013



Mesilla Elementary School me naabruses on oma staadioni taas veega üle ujutanud. Yarko taas seistmendas taevas! Täna hommikul viisin Y ülikooli campusesse kah, seal talle hirmsasti meeldib. Rohelus ja lõhnad jne. Paraku, pühapäeva hommik pole just parim aeg jalutuskäiguks. Ülikoolilinnak oli täis tädikesi, kel rihma otsas vähemalt üks, soovitavalt kaks peni, reeglina pitbulli segu, reeglina hiljuti varjupaigast võetud. Jõulised, koolitamata elukad ei hooli tädikeste suuna-soovidest ja rebivad rihmapidi sinna, kuhu hing ihkab. Näiteks tiiki parte püüdma või teiste koerte poole. Muidugi,  kui tädikese viimne jõud peaks teda maha jätma ja pitbull  kontrolli alt väljuma, saad kohtusse kaevata:). Aga see on nõrk lohutus, kui enda koeral augud sees, onju. Niisiis venis minu ja Yarko tänahommikune jalutuskäik plaanitust hulga pikemaks, kuna võtsime laiu kaari, et teistest koeraomanikest suht ohutus kauguses mööduda.
14/04/2013


"Armij otemjej rej rujlok ilo anemkwoj im jonon utiej eo im maron ko air wot juon." (All human beings are born free and equal in dignity and rights.)
 Marshalli keelt räägib vaid 23000 inimest maailmas. Aga neil näikse ka täpitähed olema, kas eestlastega sugulased?:)
Kuula toredat marshalli-keelset vana laulu ka.
Pauli foto. Ta täitsa halastamatult jätkab nende saatmist!
12/04/2013


Heidi sünnipäev. Sünnipäevalaps istub laua otsas, esimesel fotol. Pean alatihti aru, millal sääraste kohalikega tuttavaks saan, kes söögiks seda tarbivad, mida meie, eurooplased, ameerikamaale 'süüks' paneme. Kiir-ja rämpstoitu. Pole mina siin veel kehva rooga saanud. Kõik naised, keda tunnen, kokkavad kui jumalannad. Heidi juures sõime eile kahte sorti kana, veinis marineeritud. Üks vürtsikam, teine leebem. Tema proua ema värske salat oli lausa kunsttükk. Maasikate, mandariinide, pähklitega. Mmmm....
H maja vaatab tagaküljega Orelimägede poole. Mõnusad väikesed terrassi-aiad selles linnaosas, väheke Vahemereline mulje. Heidi naabrite oma on aga täielik imetegu kõrbekliimas (kaks alumist pilti). Lokkavalt roheline. Pererahvast polnud kodus, niisiis vihtusime üle müüri pilte plõksida:)
12/04/2012


Väikelennuki juhtimise oskus Paulil juba on. Aastaid tagasi soetas. Praeguseks on Las Crucese pisike lennuväli küll lähedal, kuid maailma majandusolukord niikaugel, et nõutav  iga-aastane piloodilitsentsi uuendamine on kümneid kordi kallim kui toona. Mistõttu me lennukit igapäevase liiklusvahendina ei kasuta. Aga liikuda on ju tarvis. No, kus häda kõige suurem, seal troopiline paradiis kõige lähem. Nagu snorgeldamisest ja ookeanikalapüügist veel vähe oleks, on raketimehed kamba kokku pannud ja asunud väikelaeva juhi litsentse taotlema. Ma täpselt ei tea küll veel, kui väike või suur see alus olla võiks, mille rooliratast kursuse läbinud tohivad keerata. Ilmselt mitte ookeaniaurik? Anyway, Eesti reisi ajaks peaks Paulil kaptenipaberid käes olema. Kesse seda oleks võinud arvata, kõrbe-elanik nagu ta on. Oot oot. Mis ma nüüd ajan. Noorest peast teenis ju neli aastat mereväes. Nii et suurt vett ikkagi näinud, küll ja veel.
On second thought - liiklusvahenditest rääkides - meil siin kõrbes punktist A punkti B jõudmiseks paadist suuremat tolku vist pole:).
Pauli fotod.
11/04/2013

Tolmutorm on kestnud kaks päeva. Alles täna õhtupoole andis tuul järele. Lisaks tolmule sisaldab sissehingatav õhk  ka mitmesugust muud kraami, sest kõik õitseb praegu. Mooruspuud, saared, männid, just name it. Tavalise kollakaspruuni atmosfääri asemel, mis tolmutormi ajal tekib, elame hetkel suisa kollakasrohelises:). Allergikud on kõik kas majadesse varjunud või käivad ringi, maskid ees. Ilma naljata. Õhuniiskus nullilähedane, nii et mis aga ringi hõljuda tahab, saab seda takistuseta teha. Õietolm ma mõtlen. Paul on õnneks palmi all paguluses, tal oleks muidu raskevõitu siin ja praegu. Mul pole vistart viga, ptüi-ptüi-ptüi. Kuniks kanamunad õhus ei lenda.*
p.s. Foto on illustreeriv:)
10/04/2013
*Muna-allergia.

Sidrun! Puukest me vast sel suvel aeda ei tõsta, las suvitab toas. Möödunud aastal kannatas ta rohutirtsude jubeda terrori all, sügiseks lehti peaaegu polnudki. Kannab vilja esimest korda, viis kena sidrunihakatist. Paulil on õnnelik käsi:). Ta nimelt mängis olide sunnil mesilast, kui õitsemise aeg oli. Nagu öeldud, tubane taim.
10/04/2012


Naabriproua Pat pesi parasjagu nõusid, kui mina taga-aias pärastlõunakohvi nautisin. Aken oli tal lahti, lauluüminat kostis köögist. Vähekese aja pärast kiiksus naabrite värav ja Pat ilmutas end kahe klaasi Merlot'ga. Jääga. Ütles, et vaadanud, et ma sedasi üksinda istun sääl, et vast mulle teeb klaasike head. Ei noh, mõistlik, elu näinud vanaproua:). Pat on lühend Patricia'st. Tema majale tegin siin mõni aeg tagasi eksprompt-aknapesu. Pat saab peagi 80. Iga päev kenasti sätitud. Ei ole mina teda veel tip-top maniküüri/pediküürita näinud. Vaheda, mustapoolse huumorimeelega. Ehmatab ettevalmistamata kuulaja teinekord päris ära. Me klapime kenasti. Sestap veetsime veiniga mõnusalt aega, mina ühelt, tema teiselt poolt vastu lippaeda toetades.
9/04/2012

Paul rabab Palmisaarel nagu loom. Hommikul, enne tööpäeva algust jalutuskäik ookeanirannal. Või siis tiir jalgrattaga ümber saarekese. Järgneb me kahe igapäevane Skype'i ühendus, kohviga. Siis sutsu raketiehitust. Misjärel snorgeldamine, kalapüük, välikino, õlu, ookeani loojuv päike - selga saab selle nautimiseks vastu kookospalmi tüve toetada. Vaene mees. Täitsa kurnatud juba, peale esimest nädalat:).
Marshalli saared on sedavõrd in the middle of nowhere, et muu maailmaga sammu pidamiseks on saarerahval  puhkepäevadeks mitte laupäev ja pühapäev, nagu ristiinimestel:), vaid hoopiski pühapäev ja esmaspäev. Sest näiteks Las Crucese ajast on nad 30 tundi ees. Terve ööpäev pluss 6 tundi!
Yarko käib igal hommikul metoodiliselt maja läbi, Pauli otsides. Siis sörgib tagasi elutuppa. Vahtib mind etteheitvalt, et kuhu sa oma mehe peitsid? Täna avastas Pauli saapad, nuusutas neid mitu minutit, endal võidukas nägu peas, et haa! saapad on, küllap peab Paul ka kusagil läheduses olema. Aga võta näpust. Täitsa kahju loomast. Kuidas sa seletad talle, et veel vaid viis nädalat ja siis on peremees jälle kodus...
Pauli fotod. 
07/04/2013

Paar päikesetõusu. Ja Mäed. Meie maja tagant põlluveerest pildistatud. Täna hommikul oli peegeldus ka, põld kastmisveega üle ujutet. Farmeritel kibekiire aeg. Sükomooripuud ja pärnad ja muud - absoluutselt kõik õitseb, allergikud kannatavad mis hirmus. Kõrbekuiv õhk on õietolmust paks. Vihma sadas viimati 20. veebruaril.
06/04/2013


Linnu-print! Elusolendi õnnetuse üle pole kindlasti mitte paslik nalja heita ja ma olen viimane, kes neljajalgsetele või tiivulistele halba sooviks. Kuid eile õhtupoolikul magamistoa aknal säherdust 'templit' leides ei suutnud ma itsitamisest hoiduda:). Lugu oli nii. Teen mina keskpäeva paiku arvuti taga tööd. Järsku kuulen maja teisest otsast jubedat pauku. Justkui sarnane sellele, mida vahel ikka ette tuleb, kui lind vastu akent lendab. Linde meil siin jagub, igat sorti. Kõrbe kohta kena roheline, puuderikas linnaosa. Ühesõnaga. Käib pauk, aga liiga tugev, et linnu poolt tekitatud olla. Samas mitte piisavalt tugev panemaks mind arvama, et  naabrimees püssiga kohalikku kassipopulatsiooni vähendab. Lähen keskteed, järeldades, et küllap mõni noist tursketest isakassidest jooksis meeleheites peaga vastu majaseina, suutmata otsustada, millisega ca kahekümnest emakassist, kes meie külas parasjagu indleb, paarituda. Aga nagu õhtul magamistuppa astudes selgus, eksisin. Kusjuures aknaklaasil ilutsevat kujutist nähes sain aru küll, miks see pauk nii tugev oli:)
p.s. Käisin kontrollimas, kedagi akna all ei lebanud. Loodetavasti on tuikene tänaseks põrutusest toibunud.
p.p.s. Ma ei teinud mingeid arvestatavaid foto-trikke, 'tempel' oli tänases hommikupäikeses jahmatavalt selgelt näha. Vaid üsna pisut keerasin alumisel fotol kontrastsust juurde.
03/04/2012

Kohanemine - sellest sai paar postitust tagasi räägitud. Võtaks veelkord ette. Et kuidas ja millal see äratundmine tuleb, et oled ühelt kaldalt teisele as(t)unud. Eks neid indiokaatoreid ole igasuguseid. Näiteks see, kui linnavalitsusse Asja ajama lähed ja seal Naabrimeest kohtad. Toda, kellega (ja kelle Prouaga) sai eelmisel õhtul chimenea ees istutud ja Elu üle arutletud. Peaasjalikult elu Alguse üle. Naabrimehe naine on nimelt ämmaemand. Kus ma oma jutujärjega olingi? Ahjaa, linnavalitsuses. Kohanemist näitab vast seegi, et linna ääres asuva Hoone leiad üles ilma kaardita, ära eksimata, kogemata kiirteele sattumata:). Tõsi, maja ise on teistest peajagu kõrgem, tervelt kolmekorruseline, wow. Ametiasutustele ei näi siinsed kõrgusepiirangud laienevat? Muide, alles hiljuti sain teada, et nood Crucese-suurused South West'i linnad pole madalad mitte seepärast, et maad volilt käes. Et ehita muudkui ühekordselt, linna kasvamiseks kõrbeavarusi küll ja veel. Ehituspiiragud on kehtestatud looduse eripära tõttu - linnad ei tohi mägedega konkureerida. Väga kena põhjus, mu meelest. Anyway. See Asi, mida ma linnavalitsuses ajasin, on fotol näha. Käisin isiklikule Home Artisan Business'i registreerimisele joont alla tõmbamas ja sertifikaati kätte saamas. Ah et miks EPP's EMPIRE?:) No, põhjuseid rohkem kui üks. Muuhulgas see, et iga viimane kui nimi, mida ma alguses kaalusin, selgus googeldamisel juba olemas olevat. Te ei kujuta ette, kui massiliselt igasugu Happily Handmade'e ja Textile Treasure'id üle ilma eksisteerib. Mitte et ma just neid konkreetseid variante oleks kaalunud, aga kõik mu arvestatavad nime-ideed jooksid kõmdi! vastu juba olemas olevaid loome-ettevõtteid. Niisiis muutsin suunda ja suurust:). Enda eesnimi pluss üle võlli laiend. Väga hea sai, mu meelest. Siinsel kohtukeisside tõotatud maal on tark passi-nime firma nime osana kasutada, kui just rahakotti puuga seljas pole, et trademark registreerida. Ning E'dega saab mõnusalt mängida, tootesiltidel ja promo-protsessis.
EPP's EMPIRE: Elegant, Eclectic, Exclusive, Enjoyable, Extraordinary, Enchanting, Enviable, Exotic, European, Estonian.
Kus ja millal minu tehtud kraami näha saab? Annan kindlapeale veebiaadressi teada, kui asjad sealmaal.  
03/04/2013


Red Rocks Amphitheatre sai eile selle aasta 'lennuplaani' sisse kirjutatud. Asi algas sellest, et vahetasime Judy'ga (Pauli eksabikaasa) lihavõtte-emaile ja Judy, kes elab Colorado osariigis, mainis, et käis varahommikul Punaste Kaljude juures Sunrise Ceremony'l. Et kas ma olen seda kohta juba näinud. Mina muidugi kohe google'isse. Ja muidugi kohe õhku ahmima, et ooh, mis võrratu paik. Ega ei jäägi nüüd meil Pauliga muud üle, kui plaane veidike muuta ja suund  Santa Fe Ooperi  asemel Coloradole võtta, suviseks suuremaks kultuuri-laksuks.  Sest ega igale poole ei jõua, issand jumal. No ja pileteid ka lausa sentide eest ei jagata. Anyway. Red Rocks Amphitheatre on pehmelt öeldes vaatamist väärt kui asi iseeneses, olgu laval kes tahes. Wikipedia annab põnevat infot loomisloo kohta (üle saja aasta vana juba, too vabaõhu-saal).  Ning esinejate kohta. The Beatles, Hendrix, U2, Jethro Thull, Grateful Dead, Rush. Just name it. Hmmm...selle hooaja  valik on ka täitsa kena. Vbl Masters of Madness Tour, Marilyn Manson & Alice Cooper?:) Ei tea, ei tea...vbl Sting? Ning  põhimõtteliselt, kui rahast kahju hakkab - nad näitavad seal kino ka. Mitte-peavoolu filme. Ühesõnaga, Red Rocks - here we come!:)
01/04/2013