Let the games begin

 

Ritsik blogis nii toredasti oma koera mänguasjadest. Mõtlesin, et teen Lilli kraamist kah väikese ülevaate, seda enam, et asjaosalisel on juubel tulemas. Jaa, kujutage ette, novembri alguses saab Lillikene viieaastaseks. Viis aastat?! Alles ta ju oli kutsikas?

Lilli esimesel eluaastal kirjutasin ta "tööriistakastist". Vaataks siis nüüd üle, mis vanast kraamist alles ja mida uut juurde tekkinud. Õue-mänguasjadega on lihtne. Tennispallid ja puupulgad ja inimene neid loopimas, rohkem polegi loomale täiuslikuks õnneks tarvis. Tõsi, me Pauliga oleme seda teed läinud, et lisaks Lilli musklitele treenime ka aju, niisiis on pulga- ja pallimängud meie majas väikese vindiga. No näiteks: üks tennispall Lilli valduses, teine minu. Ma ei viska palli enne, kui Lilli on enda oma minu jalge ees olevasse plastiktopsi poetanud. Kõlab käsklus “tops!”, Lilli paigaldab palli, mina viskan enda käes oleva hea hooga eemale, ja kuni Lilli sellele järele kihutab, õngitsen teise palli topsist välja. Tagasi toodud palli poetab Lilli taas käsu peale topsi, minu käes olev pall lendab… ja nii korda kümme-kakskümmend, seni kuni mina viitsin, sest koer viitsiks lõputult. Pulgaloopimised on samuti nipiga, Lilli peab püüdmisloa saamiseks viskajale otsa vaatama, või pulga suunas kihutamise käsu peale katkestama, viskaja juurde tagasi tulema, jala kõrvale istuma, jälle otsa vaatama, enne kui uuesti pulgaloa saab… ühesõnaga, loomaahistamise kõrgem pilotaazh, nagu näete. 

Tubasteks, pikkadeks, pimedateks talveõhtuteks on Lillil väike valik pehmeid mängukanne. Ses mõttes tänuväärselt “kerge” koer, et ei lõhu asju. Me muidugi pakkusime talle kõige hullemas destroyer-vanuses ka piisavalt kraami, mida võis retsida, nii kuis jaksas, ilma et omanikele majanduslikku kahju oleks tekitanud - pappkaste, tühje kodujuustutopse ja veepudeleid. Järelvalve all loomulikult, juhuks kui hullukesel peaks pähe tulema tükke alla neelata või midagi. Ohutus eelkõige. Kahjuks ei taibanud filmida, kuidas mõnekuune kutsikas endast kümme korda suuremate pappkastidega võitles, ise pisike kui püksinööp, hambad aga teravad nagu haikalal, urin ähvardav nagu emalõvil.

 

On nüüd põhjuseks asjaolu, et Lilli sai oma lammutamishimu odava kraami peal rahuldatud, või miski muu, igatahes on tal enamjagu kutsikapõlve kanne siiani alles ning paturegister väga lühike - ainult üks tahtlikult lõhutud mänguasi viie aasta jooksul. Ja mitte ainumastki hävitatud sokki või kinga vms, kuid  see on juba meie teene, mitte tema, sest me lihtsalt ei jätnud neid kuhu iganes vedelema, kutsikale kiusatuseks. Tõsi, ta jumaldas sokke, jumaldab siiani, kuid kui kusagilt kogemata mõne kätte saabki, kohtleb õrnalt. Nätsutab, ei augusta. Aga tagasi selle loojakarja läinud kanni juurde:

Meil, iseäranis Paulil, on komme kõikvõimalikele esemetele nimesid panna. Otse loomulikult ei jää Lillikese mänguasjadki trendist puutumata. Ühe koerasarnase eluka (kutsikamänguasjade postituse fotol tähistet numbriga 3) nimetasime Trumpiks, sellest ei sobi blogis kirjutada ma ei mäleta enam, mis põhjusel. Esialgu ei paistnud Lillil Trumpi vastu mingeid negatiivseid tundeid olevat, magasid kenasti teineteise kaisus. Aga ühel heal päeval otsustas ta just nimelt tollel mänguasjal sisikonna välja kiskuda, liiatigi nii jõhkral moel, et kokkunõelumisest polnud enam juttugi. Novot. Ma nüüd ei teagi, kas võtta seda lihtsalt kui pimedat juhust, või oli tegemist mingi kodeeritud salasõnumiga, kuid tänu Lillile lahkus topis-Trump me majast igaveseks.

 

Leidsin ühe nunnu foto, kus pisi-Lilli magab õiglase und Dolorese nimelise kaisulooma, raikala peal. Dolores sai hangitud juba enne kutsika majjatoomist ning on tänaseni hea tervise juures, hoolimata sellest, et kõik need viis aastat iga viimse kui öö Lillikese embuses veetnud ja sadu kordi pesumasinas käinud. Teine viieaastane kaisuloom, jäneselaadne käpik-elukas nimega Night Animal pole siiski nii vapralt vastu pidanud, karv on kerelt maha kulunud ja puha. Esimesel fotol on nii Dolores kui Ööloom näha, viimatinimetatul hoiab Lilli käppa peal. Näha on ka mõned Lilli talveõhtute mängukaaslastest, umbes teist samapalju viibib paariks kuuks puhkusel. Ma nimelt roteerin mänguasju, ei anna kõiki korraga kätte, nii püsivad põnevad. Kogu pehmeloomandus on muidugi sekkarist, kust mujalt. Lemmikloomapoest oleme Lillile vaid paar eset ostnud, tal puudus juba kutsikapõlves huvi peente ja kallite koeramänguasjade vastu. Antagu tennispall ja puupulgad aeroobseteks harjutusteks, pehmeid elukaid miilustamiseks, muu ei tõmba.    

Kollase-sinisetriibuline pikkade kõrvadega isend kannab nime Roadkill, ümmargune kala on Bubbles, väike punane koerake Hot Dog, ja siis veel Raccoon Baby, Pterodactyl, Tiger, Tire, ning Lilli konkurentsitu lemmik The Toy, äranätsutatud värviliset lõngast punutis, mis viis aastat tagasi oli pallikujuline, nüüd aga sirutab oma kulendeid igas võimalikus suunas, ning millega Lilli ja Paul mängivad õhtuti mängu nimega Flick. See käib nii: Paul istub tugitoolis, asetab The Toy käetoele, Lilli ootab, silmad punnis, hinge kinni pidades, kuni Paul punutise sõrmenipsuga õhku lennutab, et lasta koeral see hammaste laksudes kinni püüda. Mis täpselt tolle mängu juures Lillit niivõrd paelub, jääb arusaamatuks, meelelahutus ju suhteliselt staatiline. Kuid ta suudab kümnete minutite kaupa liikumatult paigal püsida, pilk mänguasjale kinnitatud, kuni Paul kaltsupusa taas lendu nipsata suvatseb. 

   

Teine tubane lemmikmäng on Velcroface. Lilli istub Pauli ees, Paul viskab talle ükshaaval erinevaid pehmeid mänguasju näkku, koer püüab need välgukiirusel lõugu avades ja sulgedes kinni. Kuna seda suuliigutust tänu kiirusele peaaegu näha pole, jääb kõrvaltvaatajale mulje, et mänguasjad kleebivad end koera koonu külge, nagu velcro, noh, takjapael, paned kaks materjali vastakuti, jäävad naksti kokku. Ja siis muidugi veel Bring Me! mäng, kus Lilli peab mänguasjahunnikust konkreetse asja välja valima, ta teab nende nimetusi (“brrrring meeee Roadkilllll!”, “brrrring meee Raccoon Babyyy!”). Pluss otsimismängud - üks või teine asi või toidupala saab kusagile tubadesse-kööki-garaazhi ära peidetud, koer saadetakse otsima. Lillil tunduvad söögi- ja saagiinstinkt praegu suhteliselt võrdselt töötavat, ühtmoodi kõrgelt motiveerib nii mänguasi kui maius. Jah, täitsa kahju kohe, et laiskus ei võimaldanud mul Lillit mõnel koeraspordialal koolitada, temas on materjali enam kui küllalt. Aga noh, kui Lilli käest küsitaks, vastaks ta ilmselt, et ärgu tema pärast muretsetagu, kodukoera elul on omad eelised. Yarko auhinnakarikate rida garaazhiriiulil tundub Lillikest igatahes täitsa külmaks jätvat.

October 30/2021 

                                                                     

“Now I lay me down to sleep,

I pray the Lord my soul to keep,

And if I die before I wake,

I pray the Lord my toys will break.

So none of the other kids can use 'em....

Amen.”

― Shel Silverstein, A Light in the Attic