KEHAKAALUST tuleb juttu, ja valitsevast topeltstandardist. Meid, ’väikesi' inimesi, diskrimineeritakse. Just nimelt. Ah et mismoodi? Aga vot niimoodi: fakt on, et kogukatele kodanikele ei tohi keegi näpuga näidata, kohe on tegemist taktitundetuse või body shamingu või millega iganes. Kõhnade puhul aga ei tundu need (viisakus)reeglid kehtivat. ’Söö rohkem’! ’Issand kui kleenuke sa oled!’ jne jne jne – selles stiilis kommentaare kuulevad minu kaalukategoorias naised ja tüdrukud alailma. Meeste/poiste kohta ei tea öelda, vast nemadki.

Võtame või tänase näite. Lähen mina naabrite poole kanamune ostma. Vabapidamisel kanad, hirmus toredad naabrid, vanem farmeritest abielupaar. Toon nemad välja vaid seoses värskeima ’kaalukogemusega’, mitte selleks, et armsaid inimesi kuidagiviisi halvustada. No, me polnud üksteist tükk aega näinud, tervitame-kallistame, ning  naabrimees pillab kommentaari ’You should put on some weight!’. Mina käin välja oma stampvastuse, et olen eluaeg selles kaalus olnud, kuigi söön rohkem kui mõnigi meesterahvas. (Siinkohal meenub, kuidas minu koerasportlastest sõbrad aastaid tagasi Euroopa-reisi käigus suured silmad tegid, mu toitumisharjumusi nähes. Nemad arvasid, et Epp nokib nagu linnukene, sestap püsibki piitspeenike - mina aga, oh imet, sõin meestega võidu). See selleks. Tuleme nüüd tagasi naabrimehe (sõbraliku) ’Sa peaksid kaalus JUURDE võtma’ kommentaari juurde ja kujutame ette, et Paul ütleb arvestatavas ülekaalus olevale naabrinaisele (kah sõbralikult muidugi) ’sa peaksid kaalus ALLA võtma’. Kusjuures proua tõesti peaks. Tühja sellest väljanägemisest, aga tervise huvides. Mis säärasele kommentaarile järgneks? Heanaaberlike suhete jahenemine kindlasti, kui mitte miskit hullemat. Ühesõnaga, paksule inimesele ei sobi öelda, et ta paks on, küll aga on täitsa OK kehakaalu teemaline kriitiline märkus teha kõhnale inimesele? Ja see naabrite näide oli vaid üks neist …hmm…ma vist ei valeta, kui ütlen, et sadadest kordadest, mil ma sarnast, enda välimuse kohta käivat arvamusavaldust olen pidanud kuulama, aastakümnete jooksul.

Kogu täiskasvanuelu on mu 164 kehasentimeetrit kaalunud 50 pluss-miinus paar kilo. Miinuses, kui väga kiired ajad, või mure, või haigus. Neid perioode pole küll õnneks väga tihti olnud, ptüi-ptüi-ptüi. Plussis arusaadavalt siis, kui tavapärasest vähem füüsilist koormust ja tavapärasest rohkem toidutarbimist – no näiteks jõulude ajal. Kusjuures ma ei ole suuremat sorti salatisööja, ikka pastat ja võid ja muud tummist antagu. Nii et toiduvaliku arvele kerget kehakaalu kah panna ei saa. Mulle lihtsalt ongi selline õbluke keha kanda antud, nii nagu mõnele teisele jällegi kogukam – pidagu dieeti või vehkigu sporti teha või mida iganes. Niisiis, võrdse kohtlemise printsiipi järgides oleks kena kõhnakesi kõnetada sama õrnatundeliselt kui kaalukamaid.

Oh ja siis on veel see riiete teema. Ma vist olen ziljon korda kuulnud mantrat ’Mis sinul viga endale riideid leida, sul ju  nii väike number.’ Teate, minge õige poodi ja proovige naisteosakonnast XS numbrit leida. Tutkit, enamaltjaolt. Mistap minusugustel peab kõva kannatus olema garderoobi kokkuseadmisel, kui just lasteosakonnast roosasid kiisupiltidega rõivaid ostma ei kipu. Vast kusagil Prantsusmaal või Jaapanis saaksin edukamalt poodelda – sealsed naised ju reeglina minu mõõdus. Ameerikas aga olen hädas. Ja mis seal salata, olin Eestiski.

Ühesõnaga, jäetagu 'väikesed' inimesed rahule, sarnaselt 'suurtega' :-)
Foto: Internet
April 27/2017
 “You wanna fly, you got to give up the shit that weighs you down.” ― Toni Morrison, Song of Solomon

SELLISED KUMMALISED PILVED olid eile õhtul läänetaevas. Justkui vesivärvidega maalitud. Justkui taevas kukuks kohe-kohe alla.
----------
STRANGE CLOUDS in Western sky yesterday evening. Like painted in water colour. Like the sky would fall any minute!
April 23/2017
“When people look at clouds they do not see their real shape, which is no shape at all, or every shape, because they are constantly changing. They see whatever it is that their heart yearns for.” ― José Eduardo Agualusa, A General Theory of Oblivion
Lilli kanjoni kaldal oma valdusi valvamas. 
April 23/2017

VOOLIKU-TEST on rahvusvaheliselt tunnustatud, spetsiaalselt saksa lambakoertele kohaldatud töökatse, hindamaks isendite vastavust tõustandardile. Katse loetakse sooritatuks, kui koer hullub kastmisvoolikust väljutatava veejoa peale, seda jätkuvalt ning jõuliselt hammustades. Hammustamine peab vahelduma valju ähkimise, edasi-tagasi kihutamise ning silmade punnitamisega (fotod 1 ja 2).
Soovitav on, et lõugade tööle lisandub esijäsemete sihipärane kasutamine muda-augu tekitamiseks (foto 3).
Katse läbiviimise tingimusi on lubatud varieerida, sõltuvalt koeraomaniku elukohast ja taluvuslävest. Näitena toodud vooliku-katse viidi läbi aiatiigi regulaarse kevadise tühjendamise ning puhastamise käigus. Kastmisvooliku üks ots on katset sooritava koera eest varjatud ning asetseb otsapidi aiatiigis (foto 4). Teine, katsetulemust määrav ots asetseb järsuvõitu kanjonikaldal (vaata uuesti foto 1). Vesi väljub viimati nimetatud voolikuotsast ühtlase, keskmise survega. Kõrgema astme katsetulemuse saavutamiseks kasutatakse tugevamat survet, kuid seda katsemeetodit polnud mõistlik antud vanuseklassis koera ning antud maastikuliste iseärasuste puhul rakendada.
Kirjeldatud vooliku-katse tulemueks saavutas saksa lambakoer Lilli vom Neumond maksimumpunktid.
Fotol 5 on katse läbiviimiseks kasutatud aiatiik täidetud kujul.


April 20/2017
"If you didn't get dirty you didn't play." - Unknown

TÜHJE ÕLLEPURKE hakkas me sissesõidutee algusesse, postkasti lähedusse ilmuma nii umbes kolm nädalat tagasi. Naabreid ei kahtlusta - vaid kaks peret sõidabki sellest teeotsast mööda, seejärel lõpeb asfalt ja algavad Rahvuslikud Rohumaad. Pealegi, naabrite puhul on tegemist ontlike farmeriperedega, õllepurke autoaknast ülekäe välja ei loobita. Viiakse kokkuostu, sest kes kopikat ei korja, see rublat ei saa. Või noh antud juhul senti ja dollartit. Anyway. Esimesed paar õllepurki korjasin vigisemata üles. Järgmised juba nina kirtsutades. Kolmandama nädala lõpul, kui korrega KAKS õllepurki postkasti kõrval vedeles, sai mõõt täis. Posti ja purkidega maja juurde tagasi jõudes oli pool viha-auru küll juba väljas (sissesõidutee meil sihuke hiiglama pikk ju), siiski olin veel piisavalt nördinud, et peale Pauliga nõu pidamist silt valmis treida, asitõend külge naelutada ning teeotsa tagasi rühkida, et sõnum nähtavale seada. Muide kõik õllepurgid on olnud üks ja sama mark, Coors. Pole erilist detektiivitööd tarvis järeldamaks, et tegemist ühe konkreetse õllesõbraga. Plaanime silti nädalakese-paar üleval hoida, loodetavasti jõuab me viisakas nõudmine kodanikule kohale.
April 20/2017
"If you guys are going to be throwing beer bottles at us, at least make sure they're full." 
- Dave Mustaine

ERAKORDSELT TUGEV TORMITUUL paar päeva tagasi tõstis aiatoolid lendu, me maja tuulealusel küljel. Just siis, kui Lilliga rahulikult elutoas hommikukohvi jõime. Lilli kargas püsti, karv turris, madalahäälne urin kurgus, olles valmis tooliloopijad rajalt maha võtma. Tehtagu ainult terrassiuks lahti ja lastagu loom välja! Aga tolle päeva kevadtorm oli tõesti erakordne. Kogu Madrase org põldudelt üleskeerutet tolmu täis. Mul oli tarvis linna minna, aga rõõmustasin, kui tervena koju tagasi jõudsin - autot oli raske teel hoida, igasugu sildid ja prügikastid lendasid. Tõeline kaos. Õhtuks võttis torm tuurid maha, jumal tänatud.

------------

WE HAD HORRRRIBLY HIGH WINDS couple of days ago. The whole town of Madras along with Madras Valley was wrapped in brown dust and stuff was flying around like you wouldn't believe. On the photo: those chairs have never been 'flying' because they are on the east side of our house - out of prevailing Western winds. But this early morning the chairs took a flight. Just when me and Lilli had coffee in the living room! Lilli got SO mad. Was more than ready to see off whoever was throwing those chairs around :-)
April 11/2017
“Air, I should explain, becomes wind when it is agitated.” 
- Titus Lucretius Carus, On the Nature of Things

AH ET KUIDAS MUL HALLIDE JUUSTE VÄLJAKASVATAMINE EDENEB? Tänan küsimast, kehvasti. Hoolimata söakalt tehtud otsusest ja seda toetavast ’uue eluetapi’ filosoofiast (pikem jutt selles postituses) on esimene ette võetud hallinemine tänaseks lörri läinud. Noh, vähemasti jätkub mul mehisust (või naiselikkust) oma ebaõnnestumist avalikult tunnistada. Et mille taha siis asi jäi?

Vaadake, tegelikult pidasin ma ikka üsna pikalt vastu, ei värvinud juukseid 2016. aasta veebruarikuust kuni käsil oleva aasta veebruarini. Alguses oli kõik kena, peeglisse vaadates täitsa meeldisin iseendale, olgugi et pea oli suhteliselt kirju – püsivärv tahab ju ikka jupp aega välja kasvatamist. Paul mu välimuse üle kah ei kurtnud. Aga siis millaski läinud sügisel sattusin end paaril korral fotodelt nägema. Issand jumal, see polnud üldse see Epp, millisena ennast sisimas tunnen. Oli hoopis kuidagi hall ja luitunud ja… Hea tuju ja värvikad kehakatted ja kõrvarõngad – kõik see ei aidanud kah teps mitte. Fotodel nägin kõigest hoolimata üldmuljelt HALL välja. Pidasin siiski veel mitu head kuud vapralt vastu, et äkki harjun, või äkki oli fotograafi viga. Mõne aja pärast sattusin aga taas end pildi pealt nägema, ja no ei mingit pööret paremuse poole.

Küsisin Paulilt nõu. Tema arvamine oli, et naisterahvas võib iga kell oma meelt muuta, milles küsimus. Ja tõesti, milles siis küsimus – kas selles, et hambad ristis iseendale antud lubadust pean, või selles, et oma välimusega rahul olen. Pealegi, aastatagust postitust hoolikalt lugedes selgub, et jätsin endale ettenägelikult ka taganemistee. Et kui ma halli peaga sõbraks ei saa, sirutan käe taas värvipotsiku järele. Sedakorda küll mitte enam püsi-, vaid kergvärvi. Katab hästi, kestab üsna kaua. Kui ma tulevikus jälle meelt peaks muutma (vabalt võib juhtuda!), pole värvi väljakasvatamisega enam vaeva. Kulub teine niisama paari kuuga maha.

Mis aga halliksminemise filosoofilisse poolde puutub, siis juustevärvimise juurde naasmine ei tähenda, et ma oma iga varjata või eirata üritaksin. Kaugel sellest. Elu, see on justkui alpinism - mida kõrgemale ronid (loe: mida vanemaks saad), seda kaugemale näed. Ma olen praegu väga nauditaval kõrgusel muide. Vaade on juba väga hea, samas hapnikupuudus veel ei kimbuta. Nii et mis muud kui raputan uhkelt oma tuunitud lakka (Clairol nr 6A, Light Cool Brown) ning jätkan mäkkeronimist.
April 05/2017
“I feel I change my mind all the time. And I sort of feel that's your responsibility as a person, as a human being – to constantly be updating your positions on as many things as possible. And if you don't contradict yourself on a regular basis, then you're not thinking.” ― Malcolm Gladwell

ÜKSINDA KOJU jäi Lilli täna pooleks päevaks, esimest korda. Paul on töölähetusel New Mexicos ja mina tegin ostureisi naaberlinna Redmondi. Päeval aga juba liig soe, et koer autosse ootama jätta, mistap söötsin ja jalutasin ta ära, seejärel lukustasin köögipuuri ning lahkusin ilma pikema tseremooniata. Koju tagasi saabudes rakendasin  sama tehnikat - ei mingit ülevoolavat jällenägemistervitust, lihtsalt inimene on taas kodus, business as usual. Lillikene ilmselgelt põõnas kogu see õnnis aeg, sest kui ma toidukottidega kööki maandusin, vaatasid mulle puurist vastu unised, vidukil silmad ja magamisest paistes koon. Veidike end kogunud, üritas Lilli etendada näitemängu teemal 'ma nii hirmsasti igatsesin su järele', kuid mitte eriti veenvalt. Üksioleku-ängistust me uuel loomal igatahes pole, jumal tänatud.

Hommikuti läheb juba nii vara valgeks, kuue ajal, kui on selge ilm. Ja punkt, kust päike Rahvuslikke Rohumaid piiravate küngaste tagant tõuseb - see punkt nihkub muudkui aga nii öelda vasakule, kui ida poole vaadata. Vast-tõusnud päike on hiiglama ere, kuid kardinaid ei raatsi ette tõmmata, vaja alla kanjonisse vahtida. Seetõttu viskan ühe või teise salli hommikukohvi joomise ajaks üle kardinapuu. Sellelsinatsel sallil on ajalugu: ostsin Kopenhaageni lennujaamast aastal 2010, tagasiteel Eestisse ühelt oma pikemalt Pauli juures olemiselt. Mäletan, et ma polnud veel täit päevagi kallimast lahus olnud, aga juba oli hirmus igatsus peal... :-)
April 02/2017
“Everyone should experience a sunrise at least once a day." - Phil Dunphy

Tormipilved taevas ja Lilli meie kodu kõrval kanjoniserval jalgu sirutamas. Oja kanjoni põhjas on sel kevadel ikka väga võimas. Annab jõe mõõdu välja!
-----------
Lilli, our canyon, and storm clouds.
March30/2017