KEHAKAALUST tuleb juttu, ja valitsevast topeltstandardist. Meid, ’väikesi' inimesi, diskrimineeritakse. Just nimelt. Ah et mismoodi? Aga vot niimoodi: fakt on, et kogukatele kodanikele ei tohi keegi näpuga näidata, kohe on tegemist taktitundetuse või body shamingu või millega iganes. Kõhnade puhul aga ei tundu need (viisakus)reeglid kehtivat. ’Söö rohkem’! ’Issand kui kleenuke sa oled!’ jne jne jne – selles stiilis kommentaare kuulevad minu kaalukategoorias naised ja tüdrukud alailma. Meeste/poiste kohta ei tea öelda, vast nemadki.

Võtame või tänase näite. Lähen mina naabrite poole kanamune ostma. Vabapidamisel kanad, hirmus toredad naabrid, vanem farmeritest abielupaar. Toon nemad välja vaid seoses värskeima ’kaalukogemusega’, mitte selleks, et armsaid inimesi kuidagiviisi halvustada. No, me polnud üksteist tükk aega näinud, tervitame-kallistame, ning  naabrimees pillab kommentaari ’You should put on some weight!’. Mina käin välja oma stampvastuse, et olen eluaeg selles kaalus olnud, kuigi söön rohkem kui mõnigi meesterahvas. (Siinkohal meenub, kuidas minu koerasportlastest sõbrad aastaid tagasi Euroopa-reisi käigus suured silmad tegid, mu toitumisharjumusi nähes. Nemad arvasid, et Epp nokib nagu linnukene, sestap püsibki piitspeenike - mina aga, oh imet, sõin meestega võidu). See selleks. Tuleme nüüd tagasi naabrimehe (sõbraliku) ’Sa peaksid kaalus JUURDE võtma’ kommentaari juurde ja kujutame ette, et Paul ütleb arvestatavas ülekaalus olevale naabrinaisele (kah sõbralikult muidugi) ’sa peaksid kaalus ALLA võtma’. Kusjuures proua tõesti peaks. Tühja sellest väljanägemisest, aga tervise huvides. Mis säärasele kommentaarile järgneks? Heanaaberlike suhete jahenemine kindlasti, kui mitte miskit hullemat. Ühesõnaga, paksule inimesele ei sobi öelda, et ta paks on, küll aga on täitsa OK kehakaalu teemaline kriitiline märkus teha kõhnale inimesele? Ja see naabrite näide oli vaid üks neist …hmm…ma vist ei valeta, kui ütlen, et sadadest kordadest, mil ma sarnast, enda välimuse kohta käivat arvamusavaldust olen pidanud kuulama, aastakümnete jooksul.

Kogu täiskasvanuelu on mu 164 kehasentimeetrit kaalunud 50 pluss-miinus paar kilo. Miinuses, kui väga kiired ajad, või mure, või haigus. Neid perioode pole küll õnneks väga tihti olnud, ptüi-ptüi-ptüi. Plussis arusaadavalt siis, kui tavapärasest vähem füüsilist koormust ja tavapärasest rohkem toidutarbimist – no näiteks jõulude ajal. Kusjuures ma ei ole suuremat sorti salatisööja, ikka pastat ja võid ja muud tummist antagu. Nii et toiduvaliku arvele kerget kehakaalu kah panna ei saa. Mulle lihtsalt ongi selline õbluke keha kanda antud, nii nagu mõnele teisele jällegi kogukam – pidagu dieeti või vehkigu sporti teha või mida iganes. Niisiis, võrdse kohtlemise printsiipi järgides oleks kena kõhnakesi kõnetada sama õrnatundeliselt kui kaalukamaid.

Oh ja siis on veel see riiete teema. Ma vist olen ziljon korda kuulnud mantrat ’Mis sinul viga endale riideid leida, sul ju  nii väike number.’ Teate, minge õige poodi ja proovige naisteosakonnast XS numbrit leida. Tutkit, enamaltjaolt. Mistap minusugustel peab kõva kannatus olema garderoobi kokkuseadmisel, kui just lasteosakonnast roosasid kiisupiltidega rõivaid ostma ei kipu. Vast kusagil Prantsusmaal või Jaapanis saaksin edukamalt poodelda – sealsed naised ju reeglina minu mõõdus. Ameerikas aga olen hädas. Ja mis seal salata, olin Eestiski.

Ühesõnaga, jäetagu 'väikesed' inimesed rahule, sarnaselt 'suurtega' :-)
Foto: Internet
April 27/2017
 “You wanna fly, you got to give up the shit that weighs you down.” ― Toni Morrison, Song of Solomon