Avastame Oregoni. Väikelinn Sisters, kodunt ca 45 minutit autosõitu. Võrratu! Kunstigaleriid annavad Bendile silmad ette (Bendi peetakse muidu ju väga peeneks kunstikogukonnaks). Anyway. Sisters. Väike, aga vahva. Restoranid, galeriid, veini-ja disainipoed. Reedene pärastlõunaturg. Samas pole halvas mõttes 'turistilõks'. Kohalike elamised sealsamas, kihavast peatänavast paari sammu kaugusel. Kaks toredat pikemat jutuajamist: üks muusikariistade poe omanikuga (60ndates daam, särav ja intelligentne) ning teine restorani lauanaabritega (70ndates prouad, linna peal tuuritamas, samal ajal kui härrad kalapüügiretkel. Omaenda kätega ehitatud paadiga kusjuures). Ja humalad - need kasvavad otse peatänaval. Pihlakatest rääkimata, oksad marjade raskuse all lookas.
Our neighbour town Sisters. 45 minutes away. Population ca 2500. Wow, I've hardly seen such cool art galleries! Better than in Bend, seriously. Sister's main street - worth to spend the whole day. Lovely, alive small town just got a full 'facelift' - new walkways, freshly painted frontages. Restaurants! Wine bars! Life style shops! Friday afternoon Farmers Market! The Harmons got hooked for sure.

"/.../Named for the trio of towering peaks to its west, Sisters is a vibrant, artsy community with charming 1880s facades and small-town ambiance. Nearby, year-round recreational activities abound. Suttle Lake offers camping, fishing, hiking, boating and swimming, and Hoodoo Ski Area includes 800 acres of family-friendly ski terrain./.../"

Willamette Valley imed: Usnea, rahvakeeli Vana Mehe Habe. Pooleldi seen, pooleldi vetikas.
Foto 1. ZZ Top.
Foto 2. Leningrad Cowboys.
Foto 3. Usnea
Wonders of Willamette Valley: Usnea (Old Man's Beard)
Photo 1. ZZ Top.
Photo 2. Leningrad Cowboys.
Photo 3. Usnea

Väike inimene, suured puud. Willamette Valley.
Pauli fotod.
Tiny human, huge trees. Willamette Valley.
Photos by Paul.

Sina armas aeg. Kodust kõigest kahe sõidutunni kaugusel on hoopis teine planeet. Me polnud ju siiani teisel pool Kaskaadide mägesid käinud, lääne pool. Mistap tegimegi kolmepäevase luurereisi, ettevalmistuseks tulevastele käikudele. Hiiglaslikud metsamassiivid. Lumised mäetipud. Rohelus. Mägijärved. Vau.

Cascade Range poolitab Oregoni osariigi, piltlikult öeldes. Kolisime teadlikult ida poole Kaskaade ehk nn. 'kuiva Oregoni'. Rohelus on kena vaadata küll, aga suur osa aastast seal pilves ja sajune. Kui rohelise-isu peale tuleb, siis autole hääled sisse ning olemegi oma kadakasest-salveipõõsasest kõrbest väljas, hiiglakuuskede all, oleandrite ja sõnajalgade keskel. 
Oregoni peetakse õigusega kõige mitmekesisema loodusega osariigiks. No ja Vaikse ookeani äärde pole me ju veel jõudnudki. 
WOW! There's a whole new planet on the other side of The Cascades! Just two hours drive from home. Who would have thunk:). Huge forests. High peaks. Mountain lakes. Ferns. Oleanders. Nope, we don't have second thoughts about moving to dry side of Oregon, no no no. Green is awesome, but rain and overcast not so much. This way we can have our cake and eat it too: living on the sunny side, with just a short drive from The Greenhouse. Plus, we haven't even briefly sniffed the Ocean breeze yet...:) More adventures to wait for. 

"Siin elas ja töötas..." - teate ju küll neid silte majade küljes. Noh, Pauli nime tolle Idaho osariigi 'ametlikkku' ajalukku kirjutatud tagasihoidliku ehitise annaalides küll ei märgita, kuid elanud ja töötanud on ta sessinatses majakeses sellegipoolest. Kolm aastat, kusagil kahekümne viienda ja kolmekümnenda eluaasta vahel, poissmehepõlve viimases otsas. Elekrita, vesi kaevust. See-eest vapustavad vaated 360 kraadi, silmapiiril Tetoonide hambuline mäeahelik. Praegu on majas väike raamatukogu ja koduloomuuseum, esmaelanike fotode ning elulugudega. Maja ust ei lukustata. Iga hea mees (ja -naine) teretulnud sisse astuma, jalga puhkama, lugema. Või lihtsalt niisama OLEMA. Vennad Hollingsheadid olejal silma peal hoidmas, leebelt ja teraselt, rahulikult ja kõiketeadvalt.
Idaho, Teton valley. Paul lived in that small house few years. Somewhere between his 25th and 30th birthday, right before getting married with Judy. No running water, no electricity. Amazing views 360 degrees around instead. Including the whole majestic Teton Range.
In the house there's  a small museum and library nowadays, with door open 24/7. If you are a good man  (or woman) you're  welcome to step in, to take your time, to read. Or just to BE. Hollingshead Brothers are keeping their eyes on you.

Hea sõber saatis lingi arvamusartiklile.

Lukase lahminime Taasiseseisvumispäeval ajas, kurat, minu immigrandi-harja turri. "See ei ole see laine, mis läks aastal 1944. Need on mugavuspagulased, kes praegu lahkuvad. Osalt ka lodevuspagulased." LOE:  No ja täna, päev peale sõnavõttu, kui hulk rahvast hurjutamas, on Lukasel muidugi on see vana laul, et kontekstist välja rebitud jne.jne.

Kommenteerin omaenda mätta otsast: tulgu Tõnis ja tehku Ühendriikides kulukas, frustreeriv, omajagu alandav immigratsiooniprotsess läbi, siis alles hakaku 'mugavusest' ja 'lodevusest' rääkima. Tükk maad  mugavam oleks olnud Eestisse jääda. Niipalju siis minust. Inimesed lahkuvad erinevatel põhjustel, ajast aega on riigist riiki rännatud. See, kas, kuhu ja millal rännata, kas seda teha sildu põletades või alles jättes (Lukas viibutab sillapõletajate suunas näppu) on igaühe isiklik valik. Tänapäevaseid Eestist minejaid mugavuspagulasteks, veelgi enam - LODEVUSpagulasteks nimetada - ai-ai-ai Tõnis, see oli sinust küll väga inetu ja rumal.


Tõnis Lukas PISSED ME OFF.  Who, you may ask, and why? Well the long story short - he's well known Estonian, former politician, currently Director of Estonian National Museum. Yesterday was Estonian Independence Restoration Day. Lukas gave a speech, talking (among another things) about emigration from Estonia. The part that pissed me (and many other Estonians) off was his comment on nowadays emigrants. He said they shouldn't leave, calling them "Convenience- and indolence-refugees. Unlike those, who left Estonia during WW II." Pardon me Mr Lukas, would you yourself like to go through immigration process, in the United States for instance? It's expensive, stressful and quite humiliating. Been there, done that. It would have been so much more 'convenient' and 'indolent' for me to stay in Estonia.

Reasons why people leave one or another country are countless. Humans have been moving from country to another since the very beginning of ages. It's everyone's free choice, to stay or to go.
Well today Lukas is of course justifying himself, saying his words were taken 'out of context' etc etc - you know, typical politician's BS. Also, I somewhat understand his worry - there's only a bit over million Estonians so the country would become pretty empty if people keep leaving. But, Tõnis, the bottom line is: it was a very, very stupid and hare-brained thing to say. Gee, I feel so much better after venting!

"Põhjakonna" ja hulk teisi Eesti Rahva Ennemuistseid jutte viksis papa Kreuzvald muude maade muinasjutumeistritelt maha, kuuldavasti. No, mina ei hakka kellegi peale näpuga näitama. Minu kõigutamatu teooria on (alates viimasest road tripist), et Friedrich Reinhold rändas incognito Põhja-Ameerikas ning sai oma kolekonna idee nimelt sealt.

Succor Creek, Ida-Oregon. Telk oja kaldal. Vaated. Õhtusöök. Ühel ketkel kostab veeäärsest kõrkjastikust kõrvulukustav röögatus. Mul jääb oaroog kurku kinni. Lehm? Pull? Elevant? "Mis SEE oli?" küsin Paulilt. "Härgkonn", vastab P häirimatult. "Appikene! Kas ta on suur?" uurin ärevalt. "Suur", kinnitab Paul. Aga kui suur, seda ei kujutanud me kumbki ette, enne kui ühte säärast õhtuhämaruses sillakese all sitsimas nägime. Veeb väidab, et kasvavad kuni 20 cm pikkusteks. Selle isendi kere, keda meie kohtasime, oli vähemalt 20 cm pikk. Paneme jalad juurde, saame väljasirutatult vaat et poolemeetrise eluka. Jõle.

Teisel pildil vaatame sillalt Konna peale alla.
Kolmas foto - X tähistab me tolleõhtust laagripaika.
KUULA härgkonna 19 sek.


There is a certain Estonian folk tale about a huge and mean frog with a body of a bull, legs of a frog and tail of a snake. The guy who wrote that story on 19th century - he's name was Friedrich Reinhold Kreutzwald - I'm sure he traveled in North America. That's where he got the inspiration for his  "The Dragon of The North."  Yep, that's my personal theory on that particular subject.
The story itself (as all fairy tales) has a happy ending. Everyone lived happily ever after, the Frog not included though. I mean this kind of beasts always get killed don't they? Dragons, frogs, other odd creatures. They are not listed on The Red List, no one is worried about their extinction. But. Who said that life should be fair?

Anyway. Camping in  Succor Creek, Paul and I met THE BIGGEST FROG WE'VE EVER SEEN. The Bullfrog. It's body was at least 8 inches long, legs adding another 10 or so. I'm dead serious. This is NOT a fairy tail. We also heard their calls. First I was thinking that there's a raging bull loose...

Photo #2   Paul and I are looking down to it from a small bridge.
Photo #3   X is marking our camp in the valley.
Bullfrog mating call 19 sec

Tetooni oru kartuliviin on kuulus kaugemalgi. Nimelt vee kvaliteet on see, mis tetooni viinale puhta maitse annab. Ostsime kaasa ka, kuis siis muidu. Viinavabriku koer ei lasknud mind silmist. Justkui kahtlustanuks, et hakkan otse destilleerimistoobrist rüüpama. Mina, kes ma viina suu sissegi ei võta!
Grand Teton Distillery. Brought some bottles with too, of course. Distillery's dog kept a very close eye on  me. Wonder why? I don't drink strong alcohol at all. Wine would have been another case....)

Idaho osariigis võid vabalt ette kujutada, et asud Eestis. Loodus nii sarnane, et. Noh, mäed välja arvata muidugi. Võimas Tetooni mäeahelik, prantsuse maadeavastajate poolt Tissimägedeks ristitud (les trois tétons). Aga jah, kui  Tetooni orust üles mägede poole ei vaata, või kui need metsa tagant ei paista,  võid english'i rahuga tasku pista ning Yarkoga emakeeles rääkida. Mitte et ta sind kuuleks, kurt nagu ta on. Aga no kesse siis loomaga siis dialoogi peab. Ikka omaette ja põhiliselt iseendale räägid ju, ka kuulvat koera kõnetades:)
Anyway. Tetooni orgu ei läinud me niisama umbes uitama, vaid Pauli vennale ja vennanaisele külla. Elamine keset metsa, otsast lõpuni jätkusuutlik, vesi kaevust, elekter päikesepaneelidest, juurikad aiamaalt, liha metsast. Elu-ning raamatutark paar, huumor lõikab vahedalt, enamjaolt ka mustalt:).
You may easily think that you are in Estonia, while visiting Teton Valley in Idaho. Such similarities in Nature - in case you don't look at The Magnificent Tetons.
We visited Paul's older brother and his wife there. Great place, great couple. Their lifestyle is what you can call 'sustainable'. Also, Edna's cooking is worth five Michelin stars, I tell you. That pulled pork she pulled out - yummm!!! Best I've ever had.

Road tripi kaaslasi on kahte sorti. Nood, kellega ikka ja jälle reisiks, ning nood, kellega ka ihunuhtluse ähvardusel kilomeetritki koos sõita ei taha. Yarko kuulub esimeste kilda. Ega me teda muidu ühtepuhku kaasa veaks. Ma ei kujuta ette, milliste tiitlitega ta meid oma koera-ajus õnnistab, igatahes jätab ta selle targu enda teada. Käitub ühtviisi vapralt ja väärikalt nii lõhnavas, samblases puudevilus kui ka kuumadel, teravatel laavakividel. Vahva vanamees!
Anybody needs great road-trip buddy? Here he is. Yarko The Dog. I have no idea what is going on in his head (for instance  does he think that we are nuts, camping on hot, sharp lava rocks) but the old dude always keeps he's cool. Cool!:)

Kodus tagasi!
Fotod: Kuukraatrite Rahvuspark, Idaho.
Põhja-Ameerika kummalisim kakssada ruutkilomeetrit.
Teine ja viies foto on Pauli võetud.
Back home!
Photos: Craters of The Moon National Monument, Idaho.
/.../The strangest 75 square miles on the North American Continent./.../
Second and last photo taken by Paul.