"Ma käisin poes"



Kas te olete tähele pannud, mis on praeguses olukorras üks kõige sagedamini kasutatud lauseid? See on: „Ma käisin poes“. Silmas peetakse muidugi toidupoodi. Veel kuukene tagasi käisid inimesed trennis, kinos, külas, koolis, Soomes, Lätis, Tenerifel, maniküüris, kulmudes, kaltsukas... kus iganes. Täna? Täna on enam-vähem ainuke koht, kus käia, toidupood. Ma küll väga loodan, et ühel päeval, kui jälle igal pool käia võib, ei võta ma seda iseesesest mõistetavana, nagu võtsin enne Viiruse tulekut. Elukestev õpe või nii...
Pildid tehtud Seattle turul, sügisel 2018.
March 31/2020
“Things taken for granted are the things, if not granted, causes us the biggest discomfort. Very often it's the neglected small things which forms the biggest of shadows while walking away."
― Shahenshah Hafeez Khan

Freedom!!



Mu juuksur on mul karmilt ära keelanud ise kääridega tuka kallale minemise. Olen Di (lühend Dianast) kliendiks olnud juba hea mitu aastat, ning selle aja jooksul vaid üksainus kord libastunud, üsna me suhte alguses. Nimetet intsidendist alates on tuka teema saanud käibenaljaks, kui juhtub lõikusel pikem vahe jääma, kuna olen reisinud või midagi. Peale mitmekuulist pausi juuksuritooli istudes teatan alati uhkusega, et näe, Di, pidasin vastu, kuigi tukk segab nägemist, vaat et isegi nina kaudu hingamist.
Aga nüüd! Nüüd on küll sihuke lugu, et vaatan majapidamises juba vaikselt sobivate kääride järele ringi. Homme-ülehomme teen asja ära. Nagu mu kadunud vanaema ütles - igal mustal pilvel oma kuldne äär. Minul igatahes on corona tõttu vabadus ise tukka lõigata!

Foto: Paul. Pildistatud Californias, Morro Bays. Tunnistan, et olen mütsisõltlane. Lisaks on müts on parim abivahend Paha Juukse Päeva puhul.
March 30/2020
"Some of the worst mistakes in my life were haircuts." ― Jim Morrison

Mis on linnukesel muret



Murca juures küsiti hoolitsevalt, mis mured praegustes oludes on ja milliseid neist levinumatest muredest üldse pole. No vaatame asja lähemalt. Pean täitsa ausalt ja isegi pisukese piinlikkusega tunnistama, et ajal, mil enamik inimesi muretseb, olen mina sellest tegevusest enamjaolt vaba. Meil Pauliga puuduvad kooliealised lapsed, keda iga päev tagant peaks utsitama, et distantsõpe edeneks, või mis veelgi hullem, kelle õppetükkide kallal omaenda päid peaksime murdma. Kummalgi ei ole enam ka vanemaid, kelle viirusele vastuvõtlikkus murelikuks teeks. Eee… hmmm… seda et… kui numbreid vaadata, oleme me ise ju suguvõsade vanemas otsas. Ma muide just täna sattusin selgitusele, kust see riskigrupi alumise otsa number, 60, mõnes riigis vist lausa 55, võetud on. Statistikast nimelt, ennekoroonasest -  sellest vanusest hakkavad kodanikud tihedasti arstiabi vajama. Noh, meil kahel on tervised igatahes rohkem korras kui mõnel tükk maad nooremal. Mitte et end nüüd lausa surematuks peaksime, aga oleme tip-top vormis, vaata kust otsast tahad, liikumise või toitumise või mis iganes.

Tegelikult on mu ainuke mure praegu seotud Pauli tööga, sest kui kutsutakse, tuleb tal minna. Lisaks veel sihuke isekas teema, et sügisepoole oli esialgsete plaanide kohaselt Kauai komandeering(ud) ette nähtud, mina muidugi kaasas. Juba rõõmustasin, et saan palmi alla, aga nüüd teab ainult Issand ise, mismoodi need asjad sügisel käivad. Elame, näeme. Eile vaatasime filmi – polegi tähtsust, millist nimelt – ja seal oli peostseen, hulk rahvast tihedalt koos lõbutsemas. Ma ei tea, kui juba nüüd, peale paarinädalast sotsiaalset distantseerumist on säärast pilti imelik vaadata (oi, näe, üksteisele NII lähedal!), mis tunne siis veel paari kuu või rohkema möödudes tekib, kui praegused käsud ja keelud peaksid senikaua kehtima? Jaa, me kõik oleme visatud otse keset Ajalugu. Unustage BC ja AD. Uus reaalsus on BC ja AC. Before and After Corona.

Muredest veel. Lugesin lehest, et peenemad prouad on hädas, kuidas küünte ja kulmude ja muu säärasega saab, kui liikumiskeeld. Äkki peab ise juukseid värvima hakkama, ja nii edasi. Fox News Host Ainsley Earhardt: People Under Lockdown Can’t Get Their Nails Done “You’re gonna see what color our real hair is because our roots are gonna grow in. Women are saying, you know, this is not a priority, people are dying and I realize that, but they can’t get their nails done.” Yeah. Ma olen ikka täitsa õnnega koos, et harjunud siin metsa sees ise iga viimase kui iluprotseduuriga hakkama saama, juukselõikus välja arvatud. Üleminek täisteenuselt iseteenindusele võib üsna traumeeriv olla, ütlen seda täitsa ilma sarkasmita.

Ahjaa, saatsin Ametnikele kirja palvega mu kodanikuks pürgimise sõrmejälgede võtmine edasi lükata. Ei hakka mina küll praegu Suurde Linna sõitma, seal immigratsiooniameti ooteruumis ju puha pagulased koos, kahtlased tüübid, Mehhikost ja Lähis-Idast ja Eestist ja jumal teab kust - saan veel äkki Pisiku külge (ptüi, ptüi, ptüi). Mis aga Pisikusse puutub, siis meil siin, nagu ilmselt teilgi, lihtkodanik niisama lambist end corona-testida ei saa. Testimine on valitutele. Küll aga levib järgmine soovitus: "For the average American the best way to tell if you have covid-19 is to cough in a rich person’s face and wait for their test results."
Foto tegi Paul Californias, Sacramentos. 
March 27/2020 
“You worry too much. Eat some bacon...what? No, I got no idea if it'll make you feel better, I just made too much bacon.”― Justin Halpern, Sh*t My Dad Says

Before & after



Pealkirja järgi muidugi arvasite, et before and after corona, jah? Mkmm, kullakesed. Koroonast ei tule poole sõnagagi juttu, küll aga meie TRUCK CAMPERI INTERJÖÖRIST. Nimelt andsin mõned kuud tagasi kaks uue aasta lubadust. Esimene oli, et pildistan üles oma garderoobi vanima eseme, nii umbes mitukümmend aastat vana, piduliku, pika slepiga kamoflaazh-kleidi. Ning teine, et jagan camperituunimise before and after pilte. Alustan camperist, kuna seda on tükk maad lihtsam eksponeerida kui iseennast kamokleidis.

Camperi ostmise postituse leiab siit. Natukene NUMBRITEST kah. Maksime ta eest 7000 dollarit, ning suures plaanis sama summa investeerisime kaks kuud kestnud noorenduskuuri. Esialgu plaanisin täpset arvet pidada, kuid kui summa muudkui kasvas (te ei kujuta ette, mis ainuüksi kruvid maksid!), hakkas õudne, lõin käega, loobusin iga kulutet sendi kirjapanekust. Igaks juhuks lisan, et tegemist pole lihtlabase alumiinimkastiga, kuhu kehva matkailma eest hädapärast varjule minna. Kuigi põrandapinnalt tilluke, on camper sõna otseses mõttes kõigi mugavustega maja – küte, soe vesi, WC, dušš, külmutuskapp, gaasipliit, tuled ja viled. Iga viimase kui täienduse tegime omaenda pea ja kätega, alates uute valgustite paigaldamisest (Paul) lõpetades sadulsepatöödega (mina).

"ENNE" interjöör on eelmise omaniku poolt müügikuulutuse tarvis üles võetud, mistap akendest paistvat paluks meiega mitte siduda. Lisaks, fotod pole sugugi mõeldud halvustama, et oi, küll enne oli kole. Inimeste sisekujunduslikud nõudmised on teadagi erinevad. Pealegi, camper oli äärmiselt heaperemehelikult hoitud ja hooldatud, arvestades asjaolu, et seda kasutas perekond kahe eelteismelise pojaga, ning et tegemist Adventurer'i vana, 2007. aasta mudeliga. Apetiitse pakkumise leidsime Craigslistist.
OK, sissejuhatus tehtud, hakkame siis pihta.


 ENNE,
ehk camper sellisena, nagu me ta ostsime:


NÜÜD,
ehk camper peale ümbertöötlemist:

Esimene liigutus, kui camper koju toodud, oli jubedate krousis KARDINATE eemaldamine, ning veelgi jubedamate tekstiilpolsterduste ärakiskumine kardinate kohalt. Paljastus viletsavõitu väljanägemisega vineer, mille katsime õhukeste tammelaudadega. Kõigil camperi akendel, välja arvatud köök, kus on ribakardin (tuleohutus!), on hästi praktiline RULOOSÜSTEEM - saad valida, kas tõmbad alla õhukese ruloo, mis privaatsust pakub, või paksema, mis nö. pimendab.

Teine liigutus oli vastikust plastikust ELUTOALAUD põrandast välja juurida, et seda mitte iialgi enam kasutada. Never, ever. Selle asemel pruugime igapäevaselt aknaalust klappriiulit, ja teist, mis vannitoa ukse küljes, Paul ehitas ja paigaldas mõlemad. Ta tegi meile ka uue suure söögilaua, männipuidust, kuna tamm oleks liig palju kaalunud. Laud elab peeglitaguses panipaigas ja kinnitub geniaalse nipiga aknaaluse seina külge, nii et kui on tahtmist peent õhtusööki nautida või kontoritööd teha, on pind olemas. Aga muidu olgu diivaninurk ikka otstarbekohane, st. külitamiseks, mitte laua taga istumiseks.

Iga viimase kui kapiukse siseküljele paigaldasime TASKUD, et ahtakest ruumi maksimaalselt ära kasutada. Soetasin garderoobide tarvis mõeldud „kingahoidjad“, lõikasin mõõtu, ääristasin korralikult ja kruvisin uste külge. Lihtne, kuid ülitõhus trikk. Ma ei kujuta ette, kuidas muidu igasugu reisimajapidamises vajalikke vidinaid ladustanud oleks. Panipaiku pole säherduses väikesemõõdulises majas just üleliia palju, ja me kumbki Pauliga ei kannata, kui mudru mööda elamist laiali vedeleb.

Gaasipliidi KUBUGA oli täitsa omaette lugu. Esimesel road tripi nädalal selgus, et kubu ventilaator on põhimõtteliselt vaid iluasi, samal ajal kui köögilakke monteeritud Fantastic Fan (ausalt, tal ongi sihuke nimi) võimaldab õhku nii välja kui sisse puhuda ja on pliidi ventikast mitukümmend korda võimsam, üksiti ka tükk maad vaiksem. Pealegi olin kogemata, köögitöö käigus oma otsaesist tolle kuramuse kubu vastu juba piisavalt tagunud, et temast arvamus kujundada. Niisiis, ühe varahommikuse kohvi ajal kusagil California rannikul otsustasime, et kubu peab kaduma. Kui ma Lillikesega jalutuskäigult tagasi tulin, lebas musta värvi plekikobakas camperi kõrval maas, valmis taaskasutuskeskusesse rändama. Paul oli asja tõsiselt võtnud.

KÖÖK sai uue köögipaberirulli hoidja (vana oli plas-ti-kust!) ja maitseaine riiulid ja kokkamisriistade totsikud, kõik bambusest, lisaks konksud pottide jaoks ja pajalappide kastikese. Teeloleku puhul on veekeedukannu, presskohvikannu ja muu lahtise kraami ankurdamiseks bungee cords (pardon, ma ei tea eestikeelset terminit) - kummid, mille otstes on konksud, mis omakorda kinnituvad seina küljes olevate konksude külge. Niimoodi püsivad asjad ka kehvemate sõiduolude korral viisakalt paigal. Ja kui te köögikapi sisemusse piilute, siis näiteks kuivainetopsid on kah kummipaela taga kinni.

TEHNILISE poole pealt niipalju, et camperit kütab ning pliiti ja külmkappi hoiab töös propaan. Elektrisüsteem töötab nii pistikuvoolust kui ka camperit vedava sõiduki aku pealt. Lähitulevikus paigaldame katusele päikesepaneeli, siis oleme isegi in the middle of nowhere  pikemat aega paigal olles elektriga varustatud. Camperil on kolm veepaaki – puhas vesi, kasutatud majapidamisvesi ja WC oma. Tühjendusjaamu leiab üle terve riigi tuhandeid ja tuhandeid. Lisaks vannitoas olevale dušile on camperi küljes ka välidušš, soojas kliimas tükk maad mõistlikum kasutada, ei pritsi kogu väikest vannituba märjaks.

Tavalised lambipirnid vahetasine ökonoomsete LED PIRNIDE vastu, magamistuppa ja elutuppa paigaldasime metallkõridega LED lugemislambid, timmitava valgustugevusega, parim ost! Pliidi kohale, sinna, kus enne kubu rippus, sai pandud veel üks köögilamp lisaks. Vahetasime uute vastu välja ka gaasi- ja suitsuandurid, lisaks kruvisime seina sellised lõbusad vidinad nagu baromeeter ja altimeeter, et ikka teaks, mis ilm tuleb ja kui kõrgel parasjagu oleme.

Camperi KÜLMIK osutus suureks ja mahukaks, pole mingi niru hotelliversioon. Nagu before-pildilt näha võib, oli külmutuskapi uks üsna rikutud olekus, sealt oli midagi karmikäeliselt lahti rebitud. Lahendasime asja odavalt ning elegantselt, tellisime XIX sajandi Põhja-Ameerika KAARDI, paigaldasime raamituna külmkapile. Reisiteemaline kujunduselement missugune.

Iga endast lugupidav blogija kiidab iseenesest mõista ka oma suurepärast MADRATSIT. Uue küljealuse plaanisime nagunii osta, sest kes siis teiste vanal tahab magada. Camperimadratsit nö. tavaliset poest ei saa, ta on sutsuke erandlike mõõtudega, tulenevalt vootipeatsis oleva seina kaldest. Kuna me oleme oma koduse luksmadratsiga ära hellitatud, ei tulnud kõne allagi, et matkatingimustes latti alla laseksime. Valik sai tehtud Wildernessmattressi kasuks, pole sekunditki kahetsenud. Nagu piltidelt näete, on uus madrats pea poole kõrgem kui uus. Seetõttu kaotasime küll pisut voodi kohal olevat õhuruumi, istudes on pea üsna lae lähedal, aga palju sa seal voodis istud, onju, ikka enamjaolt lamavas asendis. Kui Paul hommikuti köögi ja voodi vahelise kardina ette tõmbas ning kohvi keetis, vabatahtlikult igal issanda road tripi hommikul kusjuures, võtsin mina madratsist mõnuga viimast, diagonaalis üle voodi, päikesetõus akna taga. Ahjaa, ja nagu näete, õmblesin madratsi jalutsile kattegi, samast kangast, millega elutoa istumisnurk uuendatud sai.

SADULSEPATÖÖ oli kurnav ja keeruline, seda ma ütlen. Sõrmeotstele ning käelihastele tõeline katsumus. Ma olen paras perfektsionist kah, kui asi käsitöösse puutub. Istme- ja lebotamispatjade katted on tõmblukkudega, et puhastada saaks. No ja siis kõik need väiksemad detailid, mis uue riidega kaetud said, välisukse kohal ja panipaiga kaas voodi kõrval ja... Jep, juba ainuüksi padja- ja polstritööd võtsid mul paar nädalat. KANGAS, mis kogu camperi sisustuses figureerib, on minu valik, meenutab Muhu tekke. Paul oli esiti skeptiline, et äkki on liiga hulljulge? Aga ei läinud kaua, kui temagi vaimustus. Reeglina kasutatakse camperites lollikindlalt tagasihoidlikke, beezhikad-pruunikaid-hallikaid tekstiile. Mulle säärane lähenemine ei sobi, antagu ikka volüümi ja isikupära, ühes rahustava teadmisega, et kui satubki tilk punast veini või tibake chili con carnet diivanile, ei jää plekk näha.

Tükk pusimist oli VANNITOAGA, mis tundus karjuvalt ebapraktiline oma tühjade seinte ja nurgariiuliga, kus sõidu ajal ükski purk ega pudel püsti ei püsinud. Nagu näete, on peale ümbertöötlust lugu sootuks teine. Ja nagu näete, jagub meil ka kempsupaberit. Vannitoal on muide väga käepärane laeaken/ventilaator. Kõige viimane foto on võetud läbi peegli – uskumatu, kui palju see suhteliselt kitsas peegeldusriba interjöörile juurde annab, ruumi avaramaks ja õhulisemaks teeb. Hmm... mul on kindapeale mõned põnevad üksikasjad ja kavalad täiendused märkimata jäänud, eks  kommentaarides saan asja parandada, kui tarvis.
March 24/2020
"Details are not details; they make the product.” ― Charles Eames

Howmuchtoiletpaper.com




Oi, vaadake, mis ma leidsin!! This online toilet paper calculator will tell you just how long your supply will last. /suundub rulle üle lugema/

CNN: Howmuchtoiletpaper.com is a website created by student software developer Ben Sassoon and artist Sam Harris, both based in London, in response to the coronavirus pandemic. The tool calculates just how long your stash of TP will last you during a quarantine. The idea came to them naturally, while talking about how much toilet paper they used, and how that would change during the pandemic. Thus, the website was born.
The layout is simple. Users enter how many rolls of toilet paper they have and how many times they visit the loo. If you scroll to the "Advanced Options" section, you can really get detailed, customizing the average number of wipes per trip, the number of sheets per wipe, sheets on the roll, and people in the house.
March 23/2020
“One of the most jolting days of adulthood comes the first time you run out of toilet paper. Toilet paper, up until this point, always just existed. And now it's a finite resource, constantly in danger of extinction, that must be carefully tracked and monitored, like pandas?”
― Kelly Williams brown, Adulting: How to Become a Grown-up in 468 Easy(ish) Steps

Paul küsis...



... täna varahommikul, kui elutoas kohvi rüüpasime, silmapiiril olevate mägede tagant päikese tõusmist oodates: „Kuidas on inimkond aegade algusest pahategijaid karistanud?“ ja mina vastasin: „Ühiskonnast eraldamisega“. Jep. Nüüd me siin siis kõik kinni istume, onju, üksikkongides. Kuna olen alles päeva esimese kohvi peal, ei riski praegu hakata mingit põhjapanevat filosoofilist teooriat arendama, tõenäoliselt jookseksin omadega täitsa rappa :-)
Pildi tegin jaanuaris, California osariigi pealinnas Sacramentos.
March 22/2020
“That's all the freedom we can hope for - the freedom to choose our prison.”
― L.M. Montgomery, The Blue Castle

Holy smoke!



... ja mina veel eile imestasin, miks mul pea paks ja nina vesine ja kurk kare. Aga olge lahked. Astub Paul hommikul õue, vaatab alla kanjonisse. Kanjonis lendab linnuke. Lendab ja lendab, lõpuks maandub kadakapuu oksale. Puu laseb välja suitsupahvaku. Paul ei usu oma silmi. Võtab maast kivi, viskab kadaka suunas – rahu, rahu, mitte selle kadaka, mille otsas linnuke istub – ja ennäe, taas tõuseb suitsupahvak. Säherdune pisike kompaktne pilveke (foto #1), mis paari sekundi möödudes suuremad mõõtmed võtab (foto #2), ning lõpuks kanjonis laiali hajub (foto #3). Väga muinasjutuline vaatepilt. Ainuke häda on selles, et tegemist pole suitsu, vaid kadakapuu õietolmuga. Ja Pauli abikaasa on allergiline... wait for it... kadakate õietolmule. Ning ärme nüüd Pauli pihta kivi viskame, onju (pun intended), tolmu tõuseb kanjonist iga väiksemagi tuulepuhangu korral, pole linnukest ega Pauli heidet kivi tarviski. Oot kus mul see pabertaskurätikute karp oligi...

Aga muidu on kõik OK. Kui aus olla, siis Viirus pole meie elustiili siin kanjoniserval vähemalgi määral muutnud. Kui uudiseid ei loeks, tunneks end nagu ennemuiste. Tõsi, poeskäigud mõtleme paremini läbi, ja sõpradega plaanitud üritused jätame ära. Aga muidu on business as usual, asjatame kumbki oma projektidega, kolame looduses, muid inimesi peale teineteise ei kohta. Jaa, social distancing on meiesugustele lihtne.

Oi, teate, USA maksuamet lükkas tuludeklarite esitamise tähtaja 90 päeva edasi. Mitte meil Pauliga seda pikendust tarvis oleks, aga sellegipoolest  mõistlik manööver. Ja mina sain Immigratsiooniametilt kutse tulla aprilli alguses Portlandi näpujälgi andma – ma nimelt taotlen USA kodakondsust – aga issand ise teab, kuidas selleks ajaks asjaolud on. Olen arvestanud, et kogu protsess võib venida, võtan rahulikult, kiiret pole. Ei tahaks küll vinguda, aga aru ma ei saa, kui mitu korda võib ühelt inimeselt sõrmejälgi võtta. Mul on näpuotsad varsti juba siledaks kulunud, immigratsiooniga seoses olen neidsamuseid jälgi erinevatesse instantsidesse jätnud juba ei tea mitmel korral – pruudiviisat taotledes, ja residentsust, ja permanentset residentsust, ja Euroopa reisidelt tagasi tulles, ja ja ja ja.

Anyway. Vaatan oma fotoalbumist, et mul on sügistalvistest camperi-reisidest veel igavene hea pinutäis paiku ja sündmusi kajastamata. Eks ta ole. Kui emotsioonid enam nii värsked pole, on raske takkajärele postitada. Ja tegelikult tahtsin ma blogimisteemal veel selle nurga alt nuriseda, et aru ma ei saa, (mu lemmik)blogijad nüüd ju kõik puha kodused ja aega peaks lahkelt käes olema, aga miskipärast ei näe ma plahvatuslikku blogipostituste kasvu. Halloo, arvestame ikka kallite kaaskodanikega, onju, toetame üksteist raskel ajal, kirjutame tihedasti, vahet pole, millest ja kuidas, peaasi et teksti tuleks ja teistel hommikukohvi või õhtuse veini kõrvale midagi lugeda oleks. Jah?
March 21/2020
"Spring: When your nose does more running than you do" ― Unknown

Illuminaadid? Reptiilid? Tulnukad?



Kes siin planeedil asju sätib praegu, ma küsin??
Nali naljaks, ma olen viimane, kes usub koroonalegende à la „Hiina laborist lahtipääsenud biorelv“, aga no lööge või maha, midagi sellel pildil ei klapi. Millal enne valitsused väikesest inimesest hoolinud? Kodanike tervise majanduskas(v)ust ettepoole seadnud, liiatigi sääraseid drastilisi meetmeid kasutades? Aga nüüd korraga on vaat et iga viimne kui riik rahva heaolu eest muretsemas, praktiliselt kogu planeedil jäetakse elu seisma, valitsused on nõus elanikele laenukergendusi andma, sularahatshekke välja saatma, katastroofiliste, kauakestvate majanduslike tagajärgedega võitlema, peaasi et inimesed, iseäranis vanemad inimesed, elus ja viirusevabad püsiksid? Kui keegi oskab mulle selle ennenägematu anomaalia ära põhjendada, kuulan huviga.

Vanainimestest rääkides. Täna käisime linnas paari asja järel, toidupoes ka. Tunglemist polnud, kaupa jagus kenasti, aga praktiliselt kogu ostjaskond oli silma järgi hinnates 70+, hoolimata faktist, et kõikvõimalikud kanalid soovitavad ses vanuses olijail ostukäike piirata. Ja hoolimata faktist, et meie kandis vanureid hätta ei jäeta, abi küsitakse ja antakse, valitseb kõva kogukonnatunne. Minagi levitasin eile õhtul eakate naabriprouade hulgas sõna, et homme lähen poodi, kel miskit vaja, andku teada. Mitte keegi mitte midagi ei vajanud, kõike olla kodus rohkem kui küllalt. Aga poes, ennäe, jalutab üks neist „ei vaja midagi“ naabrimammidest mulle riiulivahes vastu.
 
For the record: peldikupaber oli täitsa olemas, tõsi küll, ostupiiranguga ning kesises valikus, aga olemas. Lihalett oli tühjavõitu, kuid mitte tühi, ja noh, tühjavõitu on suhteline mõiste, onju. Meil siin USAs on need lihaletid normaalolukorras liigagi lookas, valik võtab silme eest kirjuks. Muude kaubasortidega näis täna samamoodi, mitmed artiklid puudusid, aga sellest, et poes tühjus haigutaks, oli asi valgusaastate kaugusel.

Häid uudiseid: Pauli töölähetus lükati paar nädalat edasi, eks siis paistab, kuidas olukord riigis on, kas tiim saab kohale lennata, tööga pihta hakata, või peavad veelgi venitama. Ikka väga nadi tunne oleks olnud mees pühapäeval lennujaama viia teadmisega, et lendab kriitilisel ajal kontinendi teise otsa, hotellielu peale, abikaasa hoolitsusest mitme tuhande miili kaugusele. Nüüd võime selleks korraks kergemalt hingata, tõmbame end siin kanjonikaldal mõnusalt kerra, praktiseerime toda  paljureklaamitud sotsiaalset distantseerumist.
Fotol: jäätunud veesilm kodukanjonis. Paul pildistas.
March 17/2020
“The main thing that I learned about conspiracy theory, is that conspiracy theorists believe in a conspiracy because that is more comforting. The truth of the world is that it is actually chaotic. The truth is that it is not The Iluminati, or The Jewish Banking Conspiracy, or the Gray Alien Theory. The truth is far more frightening - Nobody is in control. The world is rudderless.” ― Alan Moore

When Hell freezes over



Pealkirja paluks lugeda täht-tähelt, mitte idioomina. Sest kuidas saaks veel täpsemini kirjeldada olukorda, kui kesk-Oregoni elanik, näiteks mina, läheb magama teadmisega, et hullemaks minna ei saa (kuna kogu maailm vaevleb koroonaviiruse küüsis), ärkab aga hommikul tõdemusega, et saab minna küll -  nimelt maad ja ilma katab paks lumekord. Märtsi keskel. Nagu öeldud, Kesk-Oregonis. Asja ei tee paremaks ka see, et iga päevaga nähtub üha valusamalt, kuivõrd haavatavaks on USA Trumpi taktikepi all muutunud. Maailma juhtriigist on tänaseks saanud sabassörkija, kes käib teiste maade uste taga kraapimas, et ameeriklasi mingilgi määral viirusetestidega varustada. Vähe sellest. Trump saatis juba mõnda aega tagasi laiali epideemiate/pandeemiatega tegeleva ametkonna (White House’s National Security Council Directorate for Global Health Security and Biodefense). Ametkonna endine direktor kirjutab reedeses Washington Postis: “I was mystified when the White House dissolved the office, leaving the country less prepared for pandemics like COVID-19”. Aga see pole veel kõik. Ebakompetentne, nartsissistlik, egoistlik president on täiesti võimetu kaasmaalastele raskel ajal emotsionaalset tuge pakkuma, rääkimata riigijuhina vastutuse võtmisest. Eilsel pressikonverentsil küsiti, kas ta tunneb end vastutavana, et USAs viiruse levikut tõkestavate meetmete tarvitusele võtmisega venitati. Trump: "No, I don't take responsibility at all."

Kuid vaadakem asja plusspoolt. Lillikesel lumelõbu laialt, iseäranis siis, kui Paul ülemise korruse terrassilt valget ollust alla kühveldab. Ja kliimapimedusega löödud kodanikud on rõõmust rõngas, et näe, soojenemisest pole juttugi. No mis parata, kui ei ole antud arusaamist, et weather ja climate on kaks ise asja.

CNN: The administration's response to the virus is widely criticized, with critics especially blasting the slow rollout of testing. US had three months to get ready for the crisis. But whether it's sharing his 'hunch' that the coronavirus death rate is lower than 3.4%, saying that the United States had contained the spread of the virus from China back in February, claiming that cases are going down, muddying the waters on vaccine development and more, Trump is a walking, talking, tweeting disaster when it comes to the communications strategy required during a complex crisis like this one.
March 15/2020
“One of the most deadly causes of destruction of divine destinies is when a leader is failing, but he or she does not know it. Ignorance about your role is a death plot against people's successes.”
― Israelmore Ayivor

Rindeteated



Eilehommikused uudised olid mitmes väljaandes niimoodi järjestatud:
  • Tom Hanksi ja ta abikaasa koroonaviiruse testi tulemused positiivsed
  • NBA (The National Basketball Association) peatas hooaja
  • USA peatas lennud Euroopast
Jep. Meil on siin ikkagi Ameerika, kullakesed, business as usual - kõigepealt Hollywood, siis sport, ja alles seejärel muu tühi-tähi nagu kontinentidevaheline lennuliiklus.

Mul on tunne, et kui koroonaviirus lõpuks taandub, on kogu inimkond, kaasa arvatud mina ise, muutunud germafoobideks. Täna sattusin silmama uudist, mis hoiatas, nahast käekotid on viiruste ja mikroobide kasvulava, aitavad kaasa koroonaviiruse levikule. Anti juhendeid, kuidas kotte kohelda, et aksessuaare võimalikult viirusevabana hoida. Olukorrad ja esemed, mis enne COVID-19 täiesti süütud tundusid, on tänaseks oma tõelise, ähvardava näo ette keeranud.

Vana hea budistliku tarkuse kohaselt otsustasime Pauliga, et hirmust on kõige kergem jagu saada sellele silma vaadates – või siis temaatilist filmi vaadates. Filmiks valisime Steven Soderberghi nakkusthrilleri Contagion. Kui üksikud üksikasjad kõrvale jätta, oleks linateos võinud olla käesoleval nädalal dokumentaalina üles võetud, mitte 2011. aastal mängufilmina. Tugevanärvilistele täitsa soovitan, paneb mõnedki asjad kenasti perspektiivi. Paraku tekitab ka kaasnähtusid - mul nimelt on parasjagu käsil igakevadine paarinädalane kadakapuude õietolmu allergia periood (ja noh, te ju teate, et me elame kadakametsas) - ühesõnaga, silmad peas paistes ja pisikesed nagu seal, nina jookseb, kurk kähe. Peale filmi hoian avalikes kohtades hirmunult madalat profiili, kogu aeg on tunne, et kohe tulevad HAZMAT-ülikondades meedikud ja lohistavad mind kusagile jubedasse plastikaatboksidega karantiini. 

USA ajakirjandus on hetkeolukorrast rääkides korduvalt kasutanud kirjeldust “nagu 9/11, ainult et ilma tornideta”. Asja ei parandanud ka Trumpi üleeilne katastroofiliselt ebaprofessionaalne pöördumine Ovaalkabinetist, kus ta poole sõnagagi kohalikke probleeme (Ühendriikidel ei jätku viiruseteste, ei jätku seda, teist ja kolmandat) ning valitsusepoolset abitust ei puudutanud, küll aga lõi Euroopat ette hoiatamata ukse Schengeni maade nina ees prõmmdi kinni. Mis siis, et viirus siin USA pool ust juba kenasti kanda on kinnitanud - välismaa viirus, “foreign virus”, nagu Trump seda oma pöördumises nimetas. Ahjaa, ja UK arvas Trump keelatud riikide nimekirjast välja ilmselgelt seetõttu, et tal on seal, nagu soomlased ütleksid, oma lehm ojas - golfiklubi Shotimaal. Jep, rasketel aegadel oleks abiks seegi, kui president idioot ei oleks.

Meie väikeses kesk-Oregoni linnakeses on toidupoed (veel?) kenasti kraami täis, isegi vetsupaberit. Tõsi küll, vaid paari sorti, tavalise paarikümne asemel. Mingitest antibakteriaalsetest salfakatest ja geelist pole muidugi mõtet praegu unistadagi (meil kodus vanast ajast varud olemas), aga muidu näeb pood välja nagu pood ikka. Kuid eile käisime naaberlinnas, mis meie omast tükk maad suurem, ja seal oli väheke teine pilt. Teatud kaupade riiulid olid hõredavõitu.

Ameeriklastel puudub lähiajaloost, st. peale teist ilmasõda, kehvade aegade kogemus. Kõike ja alati on ju saada olnud. Ses mõttes on minusugune nõuka-aja produkt eelisseisus, oskab kujutlusvõimet rakendada, ühte vajalikku asja teisega asendada. Aitasin eile prouat, kes paaniliselt puhastusvahendite riiulilt X’i taga otsis, sest uudistes olla seda soovitatud. No mul hakkas tast kahju, tegin riiulil kiire inventuuri, näitasin kätte Y’i, toimib samuti desinfitseerivalt. Lisaks on ju olemas vana hea äädikas, viinast rääkimata. Osta odavaim vodka, villi pihustipudelisse, desinfektant missugune.

Siin kanjoniserval on hetkel kõik rahulik, suhteliselt isoleeritud elustiili harrastame nagunii, olgu viirus või mitte. Kehvem lugu on see, et Paulil tuleb märtsi lõpus idarannikule komandeeringusse lennata – juhul muidugi, kui osariikidevahelist lennukeeldu ei kehtestata. Tal ei ole eriti vangerdamisvõimalust kah, töö otsapidi riigikaitsega seotud. Õnneks pole me kumbki suuremat sorti muretsejad, rääkimata paanikast. Mõtted muidugi käivad neil radadel, sellest ei pääse. Aga võtame päev korraga, elame oma sisseharjunud tervislikku elustiili, ja noh, inimloom ei saagi ju kõige üle kontrolli omada.
 
Lõpetuseks huvitavat ajakohast lugemist,
Huffpost: Why We Panic About The Coronavirus But Not About The Climate Crisis
ning WHO poolt avaldatud õhukvaliteedi teemalised arvud:
  • 4.2 million deaths every year as a result of exposure to ambient (outdoor) air pollution
  • 3.8 million deaths every year as a result of household exposure to smoke from dirty cookstoves and fuels
  • 91%of the world’s population lives in places where air quality exceeds WHO guideline limit
March 13/2020
“Nothing is so painful to the human mind as a great and sudden change.”
― Mary Wollstonecraft Shelley, Frankenstein

Verine võimuvõitlus


Tunnistage ausalt - postituse pealkirja lugedes arvasite, et juttu tuleb poliitikast. Mkmm, kullakesed. Seekord mitte, aga armas aeg, kui mõnusad olid need talvise road tripi uudistevabad nädalad. Nojaa, ega koduski ju keegi sunni asjadega kursis olema, paraku kisub ikkagi päevakajale silma peale viskama. See selleks. Poliitikaga pole postitusel pistmist, kuid verd hakkab lendama küll. Olete hoiatatud. Ühesõnaga. Kulgesime mööda California rannikut üles, põhja poole, rahulikult, nautimisi, mööda üle mõistuse käänulist teed nimega California State Route 1, kui Paul ütles, et tahab mulle Big Sur'i hülgeid näidata.
Big Sur is a rugged stretch of California’s central coast between Carmel and San Simeon. Bordered to the east by the Santa Lucia Mountains and the west by the Pacific Ocean, it’s traversed by narrow, 2-lane State Route 1, known for winding turns, seaside cliffs and views of the often-misty coastline. The sparsely populated region has numerous state parks for hiking, camping and beachcombing.


Northern Elephant seal, Mirounga angustirostris kannab eesti keeles koleda kõlaga nime põhja-lonthüljes. Elevant-hüljes kõlab mu meelest palju paremini, kuid olgem sedakorda emakeelele truud. Piedras Blancas Elephant Seal View Point on talvekuudel, mil hülged rannale paarituma, poegima, imetama ja nahka ajama tulevad, turistidest tulvil. Kaldaäärsel turvapiirdega promenaadil käib puhuti paras trügimine, vabatahtlikud hoiavad korda ja annavad all liival toimuva kohta lahkesti infot. 
Elephant seals are large, oceangoing earless seals. The northern elephant seal, somewhat smaller than its southern relative, ranges over the Pacific coast of the U.S., Canada and Mexico. In the 1880's northern elephant seals were thought to be extinct, harvested by shore whalers and sealers for their blubber (the oil obtained from elephant seals is second in quality only to the sperm whale). Luckily, a small group of between 20-100 elephant seals that bred on Guadalupe Island, off Baja California, survived the ravages of the seal hunts. Though a complete population count of elephant seals is not possible because all age classes are not ashore at the same time, the most recent estimate of the California breeding stock was approximately 124,000 individuals. In the United States, the elephant seal, like all marine mammals, is protected under the Marine Mammal Protection Act which outlaws hunting, killing, capture, and harassment of the animal.


Lonthülge kui liigi juures on kõige muljetavaldavam muidugimõista isaste väljanägemine. Teisisõnu - lont. Elevandi omast küll tükk maad lühem, aga lont mis lont. Ja siis... noh... ma ei hakka siin detailidesse laskuma, aga peale hülgerannal käimist pole mu elu enam endine, sest ma nägin... ma nägin... isase lonthülge peenist. Uskuge mind, te ei taha üksikasju teada. Las üksikasjad jääda õudseks saladuseks, mille endaga hauda kaasa viin.
Elephant seals spend the majority of their time (90%) underwater in search of food, and can cover 100 km a day when they head out to sea, being able hold their breath for more than 100 minutes – longer than any other noncetacean mammal. Sexual dimorphism is extreme, with male elephant seals weighing up to 10 times more than females. They take their name from the large proboscis of the adult male (bull), which resembles an elephant's trunk. The bull's proboscis is used in producing extraordinarily loud roaring noises, especially during the mating season. Elephant seals are very much larger than other pinnipeds - Northern elephant seal bulls reach a length of 4,5 m and the heaviest weigh about 2500 kg. The average lifespan of a Northern Elephant Seal is 9 years. Males reach maturity at five to six years, but generally do not achieve alpha status until the age of eight, with the prime breeding years being between ages 9 and 12. Females begin breeding at age 3–6 and have one pup per breeding attempt.
 

 
Sattusime Piedras Blancasesse tormijärgsel päeval, ja nois tingimustes olla emashülged hoogsad sünnitama. Hülgepoja ilmaletulekut kui niisugust me oma vaatluspostilt ei näinud, küll aga pisikesi, paaripäevaseid, voldilisi jõmme, kes tõid kuuldavale kõige veidramaid häälitsusi – midagi koera haukumise ja lamba määgimise vahepealset. Lonthülge poeg on sündides umbes kolmekümnekilone, aga juba kolme nädala pärast kaalub ta tänu megarammusale emapiimale ligi sada viiskümmend kilo. Hülgepojad veedavad sünnijärgsed 10 nädalat kuiva maal, seejärel suunduvad mammade kiiluvees ookeaniavarustesse.
Birth on average only takes a few minutes, and the mother and pup have a connection due to each other's unique smell and sound. The mothers will fast and nurse up to 28 days, providing their pups with rich milk which is remarkably high in milkfat compared to other mammals. After an initially lower state, it rises to over 50% milkfat (human breast milk is about 4% milkfat, and cow milk is about 3.5% milkfat). The last two to three days of nursing, however, females will be ready to mate, and the dominant males will pounce on the opportunity. During this exhaustive process, males and females lose up to a third of their body weight during the breeding season. The gestation period for females is 11 months, and the pupping seasons lasts from mid December through the middle of February.


Mõne emase nisade küljes lutsutas õndsat paar-kolm hiljutisündinut. Paljulapselised? Ei sugugi, selgitas spetsialist me selja taga. Et väikesel hülgel tuleb kibekiiresti kosuda, paar kuud peale ilmaletulekut rändele suunduda, sünnitab emane vaid ühe poja, kaksikuid ei esine. Nood mitut poega toitvad olla noored emased, kogenematud, ei julge või ei oska naabrinnade ahneid maimukesi eemale peletada. Vilunud emane, ise olin tunnistajaks, tõi kuuldavale koleda röögatuse ning võttis ähvardava poosi, kui naabriproua järeltulija üritas võõrale piimaletile läheneda. Aga lõpetame nüüd selle ninnunännu titejutu, eks ole, ja läheme mehisema verisema osa juurde, nagu postituse alguses lubasin.
Once a year, elephant seals go through a process called molting where they shed the outer layer of hair and skin. This process takes up to a month to complete. When it comes time to molt, they will haul out on land to shed their outer layer, and will not consume any food during this time. The females and juveniles will molt first, followed by the sub adult males, and finally the large mature males. Elephant seals have a very large volume of blood, allowing them to hold a large amount of oxygen for use when diving,  they are able to slow down their heartbeat and divert blood flow from the external areas of the body to important core organs. They can also slow down their metabolism while performing deep dives - up to 1,550 m beneath the ocean's surface. The average depth of their dives is about 300 to 600 m, as they search for their favorite foods, which are skates, rays, squid, octopuses, eels, small sharks and large fish. The main predator of elephant seals is the great white shark, orca being another.


Haihammustuse armiga emane hüljes. Ei, ärge muretsege, täitsa elus teine. Lihtsalt fotole jäi kuidagi kahtlaselt, pea põõsa taga.
 Dominant males arrive at potential breeding sites in November, and will spend 3 months on the beach fasting to ensure that they can mate with as many females as possible. Showing off their noses, making loud vocalizations, and altering their posture are a few ways males show off their dominance. When battles come into play, seals will stand tall, and ram themselves into one another using their chest plates and sharp teeth. When the pregnant females arrive, the dominating males have already selected their territory on the beach. Females cluster in groups called harems, which could consist of up to 50 females surrounding one alpha male. Outside of these groups, a beta bull is normally roaming around on the beach. The beta bull helps the alpha by preventing other males accessing the females. In return, the beta bull might have an opportunity to mate with one of the females while the alpha is occupied.


Nautisime parasjagu hülgepoegade ja – emmede idülli, kui silmanurgast märkasime, et kahel alfaisasel on midagi plaanis. Kujutage nüüd endale ette kahe- ja pooletonniseid lihamägesid kiirevõitu inimkõnni tempoga ähvardavalt teineteise poole liikumas, samal ajal kõrvulukustavaid möirged kuuldavale tuues, ilmses lootuses, et räige sõim vastase taganema sunnib. Aga ei ühti. Kumbki ei näidanud märkigi allaandmisest. Vahemaa vähenes meetriseks, ja siis ajasid verivaenlastest hiiglased end pooleldi püsti, ning järgnes tõeline titaanide heitlus.


Mul oli tunne, nagu vaataksin mingit loodusdokumentaali - niisugune ürgne, jõhker verevalamine saab ju üksnes ekraanil toimuda, mitte päriselt? Vaatepilt, kus kaks ja pool tonni lihaseid taob end täiest jõust teise samasuguse lihasmäe vastu, ja lisaks sellele ka hambad käiku laseb, pole nõrganärvilistele, seda ma ütlen. Ja see kõik toimub sinust kasina paarikümne meetri kaugusel. Ma tõtt öelda imestan, et keegi pealtvaatajatest kiljuma ei pistnud. Vastupidi, publik jäi haudvaikseks. Ainul fotoaparaadid klõpsusid, vaatluspromenaadil oli hea hulk poolemeetriste objektiividega huvilisi.
Täiskasvanud isaste võitlusarmid löövad silmapilkselt veritsema, niipea kui rivaalid teineteise vastu viskuvad, kuna lonthülgel kulgeb oluline osa verevarustusest otse naha all, et keha vees jahtumast hoida. Võideldes loomulikult ümbrusest ei hoolita, ja sellistes olukordades pole haruldane, et hülgepoegi surnuks trambitakse. Nonde kahe võitleja külje all oli hea mitu pisikest, kes eemale vingerdasid, nii kiiresti kui suutsid, emade ärev kisa tagant kiirustamas.


Sellel fotol toimub ühekorraga väga palju asju. Võitjaks tulnud isane on rivaali maadligi murdmas, tagakeha samal ajal uskumatu graatsia ja empaatiaga üle paaripäevase hülgepoja visates, et viimane viga ei saaks. Emased röögivad täiest kõrist, järeltulijatele märku andes, et oldagu ettevaatlikud. Tagaplaanil nokib kajakaparv paar päeva tagasi surnult sündinud hülgepoega. 


Kajakad, jah, nemad on isahüljeste võitluskisa peale kohal nagu kolm kopikat, lootuses, et mõni hülgepoeg võitlusest pimestatute alla tambituna oma elu jätab. Hülge, isegi mitte vastsündinu, paksust nahast kajaka nokk läbi ei tungi. Aga - õrnasüdamelised, pange näpud kõrva - kajakad lähevad esiteks silmade kalalle, ja sealt saab juba edasi uuristada. Võite näpud kõrvast välja võtta. Nii. Kus ma olingi? Ahjaa. Isaste võitlus, ehk siis keha keha vastas rähklemine kestis oma kakskümmend minutit, kui mitte rohkem. Lõpuks otsustas üks neist aeglaselt taanduma hakata, või vähemalt säherduse mulje jätta. Võitjat see ära ei petnud. Et jõukatsumise lõpptulemuses kindel olla, järgnes ta allaandjale veepiirini, peksis kaotanu lainetesse, ning nattis nõrgemat veel sealgi, nii et ookean vahutas.


Selleks korraks oli rannal rahu taastunud. Võtsime actionist toibumiseks aega, nautisime veel tunnikese päikest ja ookeanimüha, andsime vanade olijatena uutele tulijatele vastomandatud hülgeteadmisi edasi (jaa, oli verine võitlus. Ei, ühtegi sündi ei näinud, aga teie jääge kauemaks, ehk näkkab. Jaa, see hülgepoeg seal, mida kajakad nokivad, on surnud. Ei, see hülgepoeg siin ei ole surnud, ta magab.) Mul pole ammu aega ühtegi nii tugevat looma-elamust olnud. Või noh, ütleme nii, et tugevaid on olnud, ja mitte vähe - kes blogi loeb, see teab - aga nii mitte SUURT looma-elamust, sõna otseses mõttes.   
Inglisekeelne hülgetekst Wikipediast.
Minu fotod.
March 08/2020 
“There are no 'ifs' in combat. When you win, you win, when you lose, you lose.” ― CLAMP, Tsubasa: RESERVoir CHRoNiCLE, Vol. 6

Kümme!



Oi, ma olen jätnud ühest tähtsast tähtpäevast blogimata. Nimelt meil Pauliga täitus jaanuari lõpus kümme aastat kõige esimesest silmast silma kohtumisest. Kümmmmmme! Ma ei hakka siin ajalugu uuesti üksikasjalikult üle korrutama, vanad olijad teavad niigi, uutele tulijatele kogu romaani lahtiseletamine läheks liig pikale. Lühidalt, mitmekuulise kuuma internetitutvuse järel saime Mehhiko piiri äärses El Paso lennujaamas esmakordselt teineteisele päriselt otsa vaadata. Tunnistan, et tol hilisõhtusel tunnil, mil peale kahte lühemat ja ühte väga pikka lendu üliväsinuna maandusin, oli asi minupoolsest romantikast suhteliselt kaugel. Mu pagas oli kadunud (ning kadunuks ta jäigi), ja kui Paul mind lõpuks kusagilt kõrvalisest lennujaamasopist üles leidis, täitsin parasjagu mitmesuguseid ankeete, mida kohvri tagaotsimiseks tarvis läks. Aga see on küll väga selgelt meeles, et ta tervitas mind tumepunase roosiga, ja ta kodus, kui me viimaks sinna jõudsime, oli vaasis veel üksteist samasugust.

Ühesõnaga, plaanitud kolmenädalasele road-tripile läksin põhimõtteliselt nende riietega, mis mul lennates seljas olid. Niipalju siis romantilise huvi objekti võlumisest hoolikalt läbimõeldud garderoobiga, mis kohvrisse sai pakitud. Kas ma oma pesulugu olen rääkinud? See on natuke isiklikuvõitu, aga olgu peale. Ühesõnaga, koos tolle kohvriga jäid igaveseks ilma peale hulkuma ka enam kui pool tosinat väärtuslikku ihupesukomplekti, olin need vahetult enne reisi kalli raha eest soetanud. Noh, esimene deit ikkagi ja… saate isegi aru. Õppetunnist hirmutatuna pakkisin edaspidistel Pauli juurde lendudel pesuesemed käsipagasisse. Paraku, tol aastal, mil kahe kontinendi vahet pendeldasin, võttis turvateenistus mind lennujaamades enam kui kord pihtide vahele, puistates carry-on koti sisu, mis pagasikadumishirmust ajendatuna koosnes enamjaolt peenest pitsilisest kraamist. Ei, midagi otseselt küll ei öeldud, aga nii mõnigi ametnik seiras mind toona pikalt. 

Aga road trip ise… noh… kui ükskord vanaks saan, kirjutan raamatu. Seniks vaadake pilte. Fotod tehtud veebruaris 2010.
March 04/2020
“Falling in love is easy. Falling in love with the same person repeatedly is extraordinary.”
― Crystal Woods, Write like no one is reading