Verine võimuvõitlus

Tunnistage ausalt - postituse pealkirja lugedes arvasite, et juttu tuleb poliitikast. Mkmm, kullakesed. Seekord mitte, aga armas aeg, kui mõnusad olid need talvise road tripi uudistevabad nädalad. Nojaa, ega koduski ju keegi sunni asjadega kursis olema, paraku kisub ikkagi päevakajale silma peale viskama. See selleks. Poliitikaga pole postitusel pistmist, kuid verd hakkab lendama küll. Olete hoiatatud. Ühesõnaga. Kulgesime mööda California rannikut üles, põhja poole, rahulikult, nautimisi, mööda üle mõistuse käänulist teed nimega California State Route 1, kui Paul ütles, et tahab mulle Big Sur'i hülgeid näidata.
Big Sur is a rugged stretch of California’s central coast between Carmel and San Simeon. Bordered to the east by the Santa Lucia Mountains and the west by the Pacific Ocean, it’s traversed by narrow, 2-lane State Route 1, known for winding turns, seaside cliffs and views of the often-misty coastline. The sparsely populated region has numerous state parks for hiking, camping and beachcombing.

Northern Elephant seal, Mirounga angustirostris kannab eesti keeles koleda kõlaga nime põhja-lonthüljes. Elevant-hüljes kõlab mu meelest palju paremini, kuid olgem sedakorda emakeelele truud. Piedras Blancas Elephant Seal View Point on talvekuudel, mil hülged rannale paarituma, poegima, imetama ja nahka ajama tulevad, turistidest tulvil. Kaldaäärsel turvapiirdega promenaadil käib puhuti paras trügimine, vabatahtlikud hoiavad korda ja annavad all liival toimuva kohta lahkesti infot. 
Elephant seals are large, oceangoing earless seals. The northern elephant seal, somewhat smaller than its southern relative, ranges over the Pacific coast of the U.S., Canada and Mexico. In the 1880's northern elephant seals were thought to be extinct, harvested by shore whalers and sealers for their blubber (the oil obtained from elephant seals is second in quality only to the sperm whale). Luckily, a small group of between 20-100 elephant seals that bred on Guadalupe Island, off Baja California, survived the ravages of the seal hunts. Though a complete population count of elephant seals is not possible because all age classes are not ashore at the same time, the most recent estimate of the California breeding stock was approximately 124,000 individuals. In the United States, the elephant seal, like all marine mammals, is protected under the Marine Mammal Protection Act which outlaws hunting, killing, capture, and harassment of the animal.

Lonthülge kui liigi juures on kõige muljetavaldavam muidugimõista isaste väljanägemine. Teisisõnu - lont. Elevandi omast küll tükk maad lühem, aga lont mis lont. Ja siis... noh... ma ei hakka siin detailidesse laskuma, aga peale hülgerannal käimist pole mu elu enam endine, sest ma nägin... ma nägin... isase lonthülge peenist. Uskuge mind, te ei taha üksikasju teada. Las üksikasjad jääda õudseks saladuseks, mille endaga hauda kaasa viin.
Elephant seals spend the majority of their time (90%) underwater in search of food, and can cover 100 km a day when they head out to sea, being able hold their breath for more than 100 minutes – longer than any other noncetacean mammal. Sexual dimorphism is extreme, with male elephant seals weighing up to 10 times more than females. They take their name from the large proboscis of the adult male (bull), which resembles an elephant's trunk. The bull's proboscis is used in producing extraordinarily loud roaring noises, especially during the mating season. Elephant seals are very much larger than other pinnipeds - Northern elephant seal bulls reach a length of 4,5 m and the heaviest weigh about 2500 kg. The average lifespan of a Northern Elephant Seal is 9 years. Males reach maturity at five to six years, but generally do not achieve alpha status until the age of eight, with the prime breeding years being between ages 9 and 12. Females begin breeding at age 3–6 and have one pup per breeding attempt.
 

 

Sattusime Piedras Blancasesse tormijärgsel päeval, ja nois tingimustes olla emashülged hoogsad sünnitama. Hülgepoja ilmaletulekut kui niisugust me oma vaatluspostilt ei näinud, küll aga pisikesi, paaripäevaseid, voldilisi jõmme, kes tõid kuuldavale kõige veidramaid häälitsusi – midagi koera haukumise ja lamba määgimise vahepealset. Lonthülge poeg on sündides umbes kolmekümnekilone, aga juba kolme nädala pärast kaalub ta tänu megarammusale emapiimale ligi sada viiskümmend kilo. Hülgepojad veedavad sünnijärgsed 10 nädalat kuiva maal, seejärel suunduvad mammade kiiluvees ookeaniavarustesse.

Birth on average only takes a few minutes, and the mother and pup have a connection due to each other's unique smell and sound. The mothers will fast and nurse up to 28 days, providing their pups with rich milk which is remarkably high in milkfat compared to other mammals. After an initially lower state, it rises to over 50% milkfat (human breast milk is about 4% milkfat, and cow milk is about 3.5% milkfat). The last two to three days of nursing, however, females will be ready to mate, and the dominant males will pounce on the opportunity. During this exhaustive process, males and females lose up to a third of their body weight during the breeding season. The gestation period for females is 11 months, and the pupping seasons lasts from mid December through the middle of February.

Mõne emase nisade küljes lutsutas õndsat paar-kolm hiljutisündinut. Paljulapselised? Ei sugugi, selgitas spetsialist me selja taga. Et väikesel hülgel tuleb kibekiiresti kosuda, paar kuud peale ilmaletulekut rändele suunduda, sünnitab emane vaid ühe poja, kaksikuid ei esine. Nood mitut poega toitvad olla noored emased, kogenematud, ei julge või ei oska naabrinnade ahneid maimukesi eemale peletada. Vilunud emane, ise olin tunnistajaks, tõi kuuldavale koleda röögatuse ning võttis ähvardava poosi, kui naabriproua järeltulija üritas võõrale piimaletile läheneda. Aga lõpetame nüüd selle ninnunännu titejutu, eks ole, ja läheme mehisema verisema osa juurde, nagu postituse alguses lubasin.

Once a year, elephant seals go through a process called molting where they shed the outer layer of hair and skin. This process takes up to a month to complete. When it comes time to molt, they will haul out on land to shed their outer layer, and will not consume any food during this time. The females and juveniles will molt first, followed by the sub adult males, and finally the large mature males. Elephant seals have a very large volume of blood, allowing them to hold a large amount of oxygen for use when diving,  they are able to slow down their heartbeat and divert blood flow from the external areas of the body to important core organs. They can also slow down their metabolism while performing deep dives - up to 1,550 m beneath the ocean's surface. The average depth of their dives is about 300 to 600 m, as they search for their favorite foods, which are skates, rays, squid, octopuses, eels, small sharks and large fish. The main predator of elephant seals is the great white shark, orca being another.

Haihammustuse armiga emane hüljes. Ei, ärge muretsege, täitsa elus teine. Lihtsalt fotole jäi kuidagi kahtlaselt, pea põõsa taga.

 Dominant males arrive at potential breeding sites in November, and will spend 3 months on the beach fasting to ensure that they can mate with as many females as possible. Showing off their noses, making loud vocalizations, and altering their posture are a few ways males show off their dominance. When battles come into play, seals will stand tall, and ram themselves into one another using their chest plates and sharp teeth. When the pregnant females arrive, the dominating males have already selected their territory on the beach. Females cluster in groups called harems, which could consist of up to 50 females surrounding one alpha male. Outside of these groups, a beta bull is normally roaming around on the beach. The beta bull helps the alpha by preventing other males accessing the females. In return, the beta bull might have an opportunity to mate with one of the females while the alpha is occupied.

Nautisime parasjagu hülgepoegade ja – emmede idülli, kui silmanurgast märkasime, et kahel alfaisasel on midagi plaanis. Kujutage nüüd endale ette kahe- ja pooletonniseid lihamägesid kiirevõitu inimkõnni tempoga ähvardavalt teineteise poole liikumas, samal ajal kõrvulukustavaid möirged kuuldavale tuues, ilmses lootuses, et räige sõim vastase taganema sunnib. Aga ei ühti. Kumbki ei näidanud märkigi allaandmisest. Vahemaa vähenes meetriseks, ja siis ajasid verivaenlastest hiiglased end pooleldi püsti, ning järgnes tõeline titaanide heitlus.

Mul oli tunne, nagu vaataksin mingit loodusdokumentaali - niisugune ürgne, jõhker verevalamine saab ju üksnes ekraanil toimuda, mitte päriselt? Vaatepilt, kus kaks ja pool tonni lihaseid taob end täiest jõust teise samasuguse lihasmäe vastu, ja lisaks sellele ka hambad käiku laseb, pole nõrganärvilistele, seda ma ütlen. Ja see kõik toimub sinust kasina paarikümne meetri kaugusel. Ma tõtt öelda imestan, et keegi pealtvaatajatest kiljuma ei pistnud. Vastupidi, publik jäi haudvaikseks. Ainul fotoaparaadid klõpsusid, vaatluspromenaadil oli hea hulk poolemeetriste objektiividega huvilisi.

Täiskasvanud isaste võitlusarmid löövad silmapilkselt veritsema, niipea kui rivaalid teineteise vastu viskuvad, kuna lonthülgel kulgeb oluline osa verevarustusest otse naha all, et keha vees jahtumast hoida. Võideldes loomulikult ümbrusest ei hoolita, ja sellistes olukordades pole haruldane, et hülgepoegi surnuks trambitakse. Nonde kahe võitleja külje all oli hea mitu pisikest, kes eemale vingerdasid, nii kiiresti kui suutsid, emade ärev kisa tagant kiirustamas.

Sellel fotol toimub ühekorraga väga palju asju. Võitjaks tulnud isane on rivaali maadligi murdmas, tagakeha samal ajal uskumatu graatsia ja empaatiaga üle paaripäevase hülgepoja visates, et viimane viga ei saaks. Emased röögivad täiest kõrist, järeltulijatele märku andes, et oldagu ettevaatlikud. Tagaplaanil nokib kajakaparv paar päeva tagasi surnult sündinud hülgepoega. 

Kajakad, jah, nemad on isahüljeste võitluskisa peale kohal nagu kolm kopikat, lootuses, et mõni hülgepoeg võitlusest pimestatute alla tambituna oma elu jätab. Hülge, isegi mitte vastsündinu, paksust nahast kajaka nokk läbi ei tungi. Aga - õrnasüdamelised, pange näpud kõrva - kajakad lähevad esiteks silmade kalalle, ja sealt saab juba edasi uuristada. Võite näpud kõrvast välja võtta. Nii. Kus ma olingi? Ahjaa. Isaste võitlus, ehk siis keha keha vastas rähklemine kestis oma kakskümmend minutit, kui mitte rohkem. Lõpuks otsustas üks neist aeglaselt taanduma hakata, või vähemalt säherduse mulje jätta. Võitjat see ära ei petnud. Et jõukatsumise lõpptulemuses kindel olla, järgnes ta allaandjale veepiirini, peksis kaotanu lainetesse, ning nattis nõrgemat veel sealgi, nii et ookean vahutas.

Selleks korraks oli rannal rahu taastunud. Võtsime actionist toibumiseks aega, nautisime veel tunnikese päikest ja ookeanimüha, andsime vanade olijatena uutele tulijatele vastomandatud hülgeteadmisi edasi (jaa, oli verine võitlus. Ei, ühtegi sündi ei näinud, aga teie jääge kauemaks, ehk näkkab. Jaa, see hülgepoeg seal, mida kajakad nokivad, on surnud. Ei, see hülgepoeg siin ei ole surnud, ta magab.) Mul pole ammu aega ühtegi nii tugevat looma-elamust olnud. Või noh, ütleme nii, et tugevaid on olnud, ja mitte vähe - kes blogi loeb, see teab - aga nii mitte SUURT looma-elamust, sõna otseses mõttes.   

Inglisekeelne hülgetekst Wikipediast.

Minu fotod.

March 08/2020 

“There are no 'ifs' in combat. When you win, you win, when you lose, you lose.” ― CLAMP, Tsubasa: RESERVoir CHRoNiCLE, Vol. 6