Rindeteated

Eilehommikused uudised olid mitmes väljaandes niimoodi järjestatud:

• Tom Hanksi ja ta abikaasa koroonaviiruse testi tulemused positiivsed
• NBA (The National Basketball Association) peatas hooaja
• USA peatas lennud Euroopast

Jep. Meil on siin ikkagi Ameerika, kullakesed, business as usual - kõigepealt Hollywood, siis sport, ja alles seejärel muu tühi-tähi nagu kontinentidevaheline lennuliiklus.

Mul on tunne, et kui koroonaviirus lõpuks taandub, on kogu inimkond, kaasa arvatud mina ise, muutunud germafoobideks. Täna sattusin silmama uudist, mis hoiatas, nahast käekotid on viiruste ja mikroobide kasvulava, aitavad kaasa koroonaviiruse levikule. Anti juhendeid, kuidas kotte kohelda, et aksessuaare võimalikult viirusevabana hoida. Olukorrad ja esemed, mis enne COVID-19 täiesti süütud tundusid, on tänaseks oma tõelise, ähvardava näo ette keeranud.

Vana hea budistliku tarkuse kohaselt otsustasime Pauliga, et hirmust on kõige kergem jagu saada sellele silma vaadates – või siis temaatilist filmi vaadates. Filmiks valisime Steven Soderberghi nakkusthrilleri Contagion. Kui üksikud üksikasjad kõrvale jätta, oleks linateos võinud olla käesoleval nädalal dokumentaalina üles võetud, mitte 2011. aastal mängufilmina. Tugevanärvilistele täitsa soovitan, paneb mõnedki asjad kenasti perspektiivi. Paraku tekitab ka kaasnähtusid - mul nimelt on parasjagu käsil igakevadine paarinädalane kadakapuude õietolmu allergia periood (ja noh, te ju teate, et me elame kadakametsas) - ühesõnaga, silmad peas paistes ja pisikesed nagu seal, nina jookseb, kurk kähe. Peale filmi hoian avalikes kohtades hirmunult madalat profiili, kogu aeg on tunne, et kohe tulevad HAZMAT-ülikondades meedikud ja lohistavad mind kusagile jubedasse plastikaatboksidega karantiini. 

USA ajakirjandus on hetkeolukorrast rääkides korduvalt kasutanud kirjeldust “nagu 9/11, ainult et ilma tornideta”. Asja ei parandanud ka Trumpi üleeilne katastroofiliselt ebaprofessionaalne pöördumine Ovaalkabinetist, kus ta poole sõnagagi kohalikke probleeme (Ühendriikidel ei jätku viiruseteste, ei jätku seda, teist ja kolmandat) ning valitsusepoolset abitust ei puudutanud, küll aga lõi Euroopat ette hoiatamata ukse Schengeni maade nina ees prõmmdi kinni. Mis siis, et viirus siin USA pool ust juba kenasti kanda on kinnitanud - välismaa viirus, “foreign virus”, nagu Trump seda oma pöördumises nimetas. Ahjaa, ja UK arvas Trump keelatud riikide nimekirjast välja ilmselgelt seetõttu, et tal on seal, nagu soomlased ütleksid, oma lehm ojas - golfiklubi Shotimaal. Jep, rasketel aegadel oleks abiks seegi, kui president idioot ei oleks.

Meie väikeses kesk-Oregoni linnakeses on toidupoed (veel?) kenasti kraami täis, isegi vetsupaberit. Tõsi küll, vaid paari sorti, tavalise paarikümne asemel. Mingitest antibakteriaalsetest salfakatest ja geelist pole muidugi mõtet praegu unistadagi (meil kodus vanast ajast varud olemas), aga muidu näeb pood välja nagu pood ikka. Kuid eile käisime naaberlinnas, mis meie omast tükk maad suurem, ja seal oli väheke teine pilt. Teatud kaupade riiulid olid hõredavõitu.

Ameeriklastel puudub lähiajaloost, st. peale teist ilmasõda, kehvade aegade kogemus. Kõike ja alati on ju saada olnud. Ses mõttes on minusugune nõuka-aja produkt eelisseisus, oskab kujutlusvõimet rakendada, ühte vajalikku asja teisega asendada. Aitasin eile prouat, kes paaniliselt puhastusvahendite riiulilt X’i taga otsis, sest uudistes olla seda soovitatud. No mul hakkas tast kahju, tegin riiulil kiire inventuuri, näitasin kätte Y’i, toimib samuti desinfitseerivalt. Lisaks on ju olemas vana hea äädikas, viinast rääkimata. Osta odavaim vodka, villi pihustipudelisse, desinfektant missugune.

Siin kanjoniserval on hetkel kõik rahulik, suhteliselt isoleeritud elustiili harrastame nagunii, olgu viirus või mitte. Kehvem lugu on see, et Paulil tuleb märtsi lõpus idarannikule komandeeringusse lennata – juhul muidugi, kui osariikidevahelist lennukeeldu ei kehtestata. Tal ei ole eriti vangerdamisvõimalust kah, töö otsapidi riigikaitsega seotud. Õnneks pole me kumbki suuremat sorti muretsejad, rääkimata paanikast. Mõtted muidugi käivad neil radadel, sellest ei pääse. Aga võtame päev korraga, elame oma sisseharjunud tervislikku elustiili, ja noh, inimloom ei saagi ju kõige üle kontrolli omada.
 
Lõpetuseks huvitavat ajakohast lugemist,
Huffpost: Why We Panic About The Coronavirus But Not About The Climate Crisis
ning WHO poolt avaldatud õhukvaliteedi teemalised arvud:

• 4.2 million deaths every year as a result of exposure to ambient (outdoor) air pollution
• 3.8 million deaths every year as a result of household exposure to smoke from dirty cookstoves and fuels
• 91%of the world’s population lives in places where air quality exceeds WHO guideline limit
  

March 13/2020
“Nothing is so painful to the human mind as a great and sudden change.”
― Mary Wollstonecraft Shelley, Frankenstein