PAHA TUJU.
Lund tuleb aina juurde. Eile hommikul nägi majaümbrus välja, nagu poleks keegi siin eluilmaski lumelabidat käes hoidnud, kuigi viimatise, nahka märjaks võtva rookimise tegime eelnenud hilisõhtul. Kolmas päev lumevangis. Oma viga muidugi. Oleme valinud elamise suhteliselt in the middle of nowhere, meie mitmesaja meetri pikkust sissesõiduteed ei lükka vald lahti. Nüüd vaatamegi mõne suure lumesahaga külamehe järele ringi, sest väikeste masinatega ei tee siin enam midagi. Ahjaa, ja elekter oli täna pool päeva ära, järelikult polnud ka internetti. Persse, ma ütlen.

Lugesin ülemere uudiseid. Veerpalude-Alaveri dopinguskandaal. Epp Petrone kandideerib Riigikokku. Matti Nykänanen surnud. See viimane on muidugi juba vana uudis, aga minuni jõudis hilinemisega. Et mis mõttes Nykänen surnud? Tundub nii imelik. Mitte et ma ta fänn oleksin (olnud) või  midagi, aga ikkagi. No ja Petrone. Mul ei ole oma nimekaimu vastu absoluutselt ühtegi negatiivset tunnet, igatpidi äge ja andekas naine mu meelest, aga valitsusse?? Peale viimase paari aasta jooksul meedias seletamist, kuidas tal on nö. triivimise ja elumõtte otsimise periood? Ja nüüd Riigikogu on siis see sadam, kuhu lõpuks randuda? Jumala eest, ei saa aru. Samas, mis see minu asi on. Lõppude lõpuks valija otsustab, kes tema eest otsustama hakkab. Esindusdemokraatia.

Demokraatiast rääkides. Eilne Trumpi endise ihuadvokaadi Michael Coheni ülekuulamine Kapitooliumil. Tegelikult ei peaks sugugi üllatunud olema. Ei peaks imestama panema, et (võtame ühe kümnetest eilsetest paljastustest) Trump laskis endast portree maalida, selle oksjonile panna, ning libaostjal seni pakkumist tõsta, kuni müügisumma ületas kõikide teiste müügis olnud maalide oma. Et siis hiljem Twitteris kelkida, et näe, Trumpi portree eest käidi kõige suurem summa välja. Jah, kullakesed, me räägime USA presidendist. Veel üks vabalt valitud näide paljudest: Trump delegeeris Coheni haridusasutusi kohtuga ähvardama, et nad noore Donaldi koolihindeid ei avalikustaks. Jne jne jne. Nüüd istungi, pöidlad peos, et eilsest pinnale ujunud pasast midagi piisavalt tihket leiaks, millega Trumpi lõpuks ometi troonilt maha tõmmata saab. Vaene Ameerika (pluss muu maailm) on juba rohkem kui küllalt kannatanud selle aja jooksul, mil DT Valges Majas resideerunud. Mu lemmikblogis on eilse dramaatilise päeva järelkajad: „But now, we’re all just numb, and sick of the whole sordid affair.“ Loe: 

Blogivad inimesed kirjutavad tervislikust toitumisest. Aga! Aru ma ei saa, miks "toitumiskavu" koostavate gurude imeretsepte tervislikumaks peetakse kui mõistlikes kogustes vanal heal moel tarbitavat vana head kartulit, porgandit, kapsast, õunu, piima, leiba, võid, juustu, liha, mune jne (ma ei räägi praegu taimetoitumisest, eks ole, ning võimalikest toiduallergiatest või terviseprobleemidest tingitud erimenüüst). Kui sa päevast päeva ei söö säilitusainetest pungil purgivärki, või poolfabrikaate või kiirtoitu või suhkrust ja toiduvärvist kokku mätsitud poekooke, ning valid võimaluse korral ka enam-vähem kohaliku tooraine – siis ju toitudki tervislikult? Ja samal ajal lihtsalt? Ilma et peaks iga viimast kui kalorit kokku arvutama? Ja iga vaba minutit köögis pliidi ees veetma? Miks, miks, MIKS tänapäeval läänemaailmas sellisest lihtsast ja loomulikust asjast nagu söömine raketiteadus tehakse? Palju küsimusi, vähe vastuseid.

Homsest lubab lumesaju lakkamist, päikest ka. Aga see-eest pidi kõvasti külmemaks minema.
Pauli fotod: punarinnad ilupuude otsas, Epp ja Lilli hängivad aiamaal.  
February 28/2018
"If I go on a diet and work out, I'm always in a bad mood. I'd rather be a little heavier but nice." ― Salma Hayek


KÄIAKSE ENNE JÜRIPÄEVA SÄRGIGA, KÄIAKSE PEALE JAANIPÄEVA KASUKAGA (Eesti vanasõna).
Pauli keeleõpe ikka tasapisi edeneb. Hiljuti võtsime vanasõnad ette. Esimene, mis mulle pähe kargas, oli “Ega tali taeva jää”. Kui Paul oli lauset paar päeva korrutanud, õiget hääldust taga ajades, juhtus see, mis piltidelt näha. Ma nüüd ei teagi… lausa hirm on järgmist vanasõna valida.
Fotod tehtud eile. Täiesti loomulikust mustvalged, ilma värvita, sihuke pime ilm oligi. Lillikene muide seisab kõige alumisel pildil püsti, ja see metsatukk polnudki veel kõige sügavama lumega. Oh jah. Enne kui Kesk-Oregoni kolisime, tegime ikka ilma-uuringuid kah – sellest küll kusagil ei räägitud, et veebruari lõpus lund rookima peab. Petukaup!
February 26/2019
“A bird in the hand was worth two in the bush, he told her, to which she retorted that a proverb was the last refuge of the mentally destitute.” ― W. Somerset Maugham, The Painted Veil


EESTI SÜNNIPÄEV, OSA 2.
Lappasin fotoalbumit, valisin välja mõned enam-vähem sinimustvalged pildid, enamik neist möödunud aastal tehtud. Roogime täna lund (vaata eelmine postitus) ja tõstame klaasi Eesti auks. Pikka iga, tugevat tervist!
Fotod 1,3,5 - Epp
Fotod 2,4,6 - Paul
February 24/2019


EESTI SÜNNIPÄEV, OSA 1.
Täna varahommikul avanes elutoa aknast selline vaade. Täitsa eestimaine tunne tuli peale. Parimad sünnipäevasoovid teile kõigile, seal teispool ookeani.
Pauli foto.
February 24/2019
“Patriotism is, fundamentally, a conviction that a particular country is the best in the world because you were born in it.” ― George Bernard Shaw


QUESTIONS & ANSWERS.
On kaks head võimalust massi hulgast välja paista. Sa kas teed midagi kõige esimesena, või alles siis, kui kõik ülejäänud seda juba teinud on. Viimane moodus on lollikindlam. Võimaldab teiste paremaid ideid kopeerida, teiste poolt kolistatud ämbreid vältida, ja last but not least – keegi ei saa sind enam üle trumbata, ei tarkuses ega rumaluses.

Lugejale, kes Maarjamaa blogimaastikku eriti ei tunne, selgitan igaks juhuks paari sõnaga, millega tegemist. Mõni aeg tagasi läks blogijate hulgas ringlema küsimustik. Olen tõenäoliselt üks viimaseid, kes vastused kirja saab. Kusjuures tundub, et kallid kaasblogijad on küsimustega suhteliselt vabalt ümber käinud, mistap jätsin minagi mõned vahele, mõned seevastu leiutasin ise juurde. Lepime kokku, et nimetame minu väljamõeldud küsimusi “lugejate küsimusteks”. Seda nippi on blogijal muide alati hea kasutada, kui millestki kangesti kirjutada tahaks, aga niisama lambist postitada tundub kuidagi liiga edev. Siis aitab hädast välja sissejuhatus “lugejad on minu käest küsinud…”
Olgu peale, küllalt muidujutust. Läheme nüüd asja juurde.

Q: Kui sa peaksid loobuma oma blogi nimest, millega sa selle asendaksid?
A: Väga lihtne vastata: numbri 5500 asendaksin numbriga 5000. Asi selles, et kui blogiga alustasin, lahutas mu USA kodulinna Las Crucest mu eelmisest kodust Tallinnas 5500 miili. Praeguseks olen Eestile lähemale kolinud, elan Tallinnast “vaid” 5000 miili kaugusel. (Vastavalt 8900 ja 8000, kui kedagi kilomeetrid peaksid huvitama).

Q: Millised blogijad sind inspireerivad?

A: Täiskasvanud blogijad, ning ma ei pea siin üksnes vanust silmas. Blogijad, kes suudavad palju öelda, samal ajal mitte iga viimast kui isikliku elu üksikasja avalikustades, teatud privaatsust (loe: põnevust) säilitades. Mul on umbes kahe käe sõrmede jagu lemmikuid, kelle postitustest lausa pritsib inspiratsiooni. Samas, kui aus olla, väisan vahel ka neid veebipäevikuid, mis hoopis muul põhjusel inspireerivad – nimelt seetõttu, et mina näen maailma täiesti teistsuguse pilguga kui nendesinaste blogide autorid. See paneb mu mõtted (ja tihtipeale ka näpud klaviatuuril) liikuma. Tarvis ometi teistelegi teada anda, kuidas asjad maailmas tegelikult käivad, eks ole.
Mind inspireerivad blogijaid, kes kirjutavad enam-vähem regulaarselt. Mis ilmtingimata ei tähenda, et väga tihti. Aga ei tähenda ka, et tuleb üksainus postitus mitme kuu kohta – seda on mu huvi ülalhoidmiseks liialt vähe. Et inspireerida, peab blogi elus olema.

Q: Mis on kõige naljakam blogipostitus, mis sa viimasel ajal lugenud oled?
A: Mu lemmikblogijad ei kirjuta pingutatult naljakaid tekste. Nende huumor on peenelt ridade vahele peidetud. Ja kuna mulle on ridade vahelised naljad alati rohkem mõjunud kui need, mis otse näkku kargavad, on mu lemmikud mind rohkem kui ühel korral sinnamaani viinud, et hommikukohvi juurde värskeid postitusi lugedes spontaanselt naerma norsatan. Väga ebameeldiv tunne, kui koore ja agaavisiirupiga kohv nina kaudu välja purskub. Väga ebameeldiv.

Q: Kelle blogi kujundus sulle kõige rohkem meeldib? Kas üldse jälgid teiste kujundusi?
A: Visuaal on oluline. Samas, paar mu meelest kehvapoolset kujundust omavat blogi toodavad superhead teksti, nende puhul pigistan ühe silma kinni ja loen ikka. Valdav enamus mu blogirullist on õnneks hea või väga hea väljanägemisega.

Q: Lugeja küsib: miks sa 5500 kujundust muutnud/värskendanud ei ole?
A: Olen paar korda proovinud, ausõna olen! Paraku on kõik senised katsetused olemasolevast kujundusvariandist kehvemad tundunud. Või peaksin ütlema, et võõrad ja harjumatud? Ma ju Sõnn, muutusi sisse viia pole minusugustel teadupärast niisama lihtne (kui küpses eas tehtud radikaalne elumuutus välja arvata).

Q: Kui sa peaksid valima ühe blogija, kellega saaksid päevaks kohad vahetada, siis kellega ja miks?

A: Hmm. Las ma mõtlen… haa! Tean! Vahetaksin kahekümne neljaks tunniks koha mõnega neist blogijaist, kes veebipäevikust endale elatusallika teinud. Või vähemalt üritavad teha. See oleks hea võimalus iseloomu kasvatamiseks. Võtad hilisõhtul tunnikese-poolteist, kirjutad kinnimakstud blogipostituse valmis, X firma jogurtist näiteks, või Y firma madratsist, vajutad 'publish' ning kerid rahulolevalt magama. Hommikul ärgates avastad, et ka kõik ülejäänud Eesti sisuturundusblogijad on täpselt sama firma jogurtist (või madratsist) kirjutanud. Vähe sellest. Pärastlõunal saad allikatest teada, et blogija Z'ile maksti reklaami eest kahe topsi jogurtiga, samas kui sina said ainult ühe. Ja blogija W'le anti promotöö eest madratsi kasutusõigus kuuks ajaks, sulle seevastu vaid kaheks nädalaks. Jep, säärane kogemus oleks vägagi humbling, ma arvan. Tuleks mu egole kindlapeale kasuks. 
 
Q: Kas kadestad mõnda teist blogijat ja miks?
A: Ei, ei kadesta. Kuidas see tsitaat kõlaski? “Envy is the art of counting the other fellow's blessings instead of your own.”

Q: Kas oled mõne blogijaga, keda loed, ka kohtunud? Kellega sooviksid kohtuda?
A: Ei ole, kuid kohtuksin hea meelega. Olen siin ameerikamaal oma eestlasliku tagasihoidlikkuse maha koorinud, nii et isegi kui kohtumine peaks väheke awkward olema - noh, et silmast silma pole millestki rääkida või nii – see mind ei heidutaks. Vahva oleks, kui satuksin laulupeo aegu mõne blogijaga Lauluväljakul juhuslikult kokku. Üsna mitmeid olen ju pildi pealt näinud, tunneksin ära küll, läheksin ja haaraksin varrukast.

Q: Kas ja kui palju mõtled blogi sulgemise peale?
A: Üldse ei ole mõelnud. Blogimine käib muidugi hoogudena kah, aga sulgemise mõtet pole (veel?) tulnud. Ja praegusel eluperioodil on mul hea vunk sees, nagu suht tihedast postitusgraafikust näha.

Q: Mida arvab sinu pere blogimisest?
A: Pere on lai mõiste. Nii palju kui tean, jälgivad mulle armsad lähedased mu blogi huvi ja heameelega. Blogi algusaegadel kirjutasin oma inimestest pikemalt ja üksikasjalikumalt, nüüd olen stiili muutnud. Privaatsus. Paul ning Lillikese kasvataja on suures plaanis vist ainukesed, kes viimasel ajal 5500 postitustes nimeliselt figureerinud? No ja Trump ka muidugi, aga tema ei käi ühegi inimliku kategooria alla.

Q: Kui su mehele ei meeldiks, et blogid, kas lõpetaksid? Miks?

A: Kui mu mees veenvalt ära suudaks põhjendada, miks oleks parem blogimine lõpetada, siis tõenäoliselt lõpetaksin. NB! rõhk sõnal veenvalt, tühipaljas "ei meeldi" ei kvalifitseeru põhjendusena. Aga muidu on selle asjaga sedasi, et kui mu prioriteediredelit vaadata, seisab kooselu armastatud mehega kindlasti tükk maad kõrgemal pulgal kui blogimine. Mis loomulikult ei tähenda, et ma mingi allaheitlik naisuke oleksin. Kuid viimase kümne aasta kogemus ütleb, et õnneliku paarissuhte alus on oskus ja tahtmine kompromisse teha. Iseäranis nö. multikultuurse abielu puhul, nagu minu ja Pauli oma. Nii et kui blogimine mingil põhjusel me koosolemist ohustaks või õõnestaks, siis jah, ma kaaluksin küll lõpetamist. Aga seda ohtu ilmselgelt pole, kuna Paul kuulub kindlalt 5500 fännklubisse. Loeb postitusi Google tõlget kasutades, ja kui Google rappa kisub, siis minu tõlget.

Q: Lugeja küsib: kust sa neid tsitaate võtad, mis su blogipostituste juurde käivad?
A: Oojaa, tsitaadid! Nii tore, et neid märgatakse. Nad on mulle vahel armsamadki kui postitused, kuigi mõnikord on igavene tegu sobiva leidmisega. Pruugin põhiliselt kahte allikat – Goodreads ja BrainyQuote. Viimasel ajal kasutan rohkem Goodreadsi, sealt leiab mitmetahulisemat. Mulle hirmsasti meeldib see tsitaadiotsimise faas, kui postitus on enam-vähem valmis juba. Tavaliselt valin kaks-kolm kandidaati, millest üks siis üles läheb. Juhtub ka, et valikust parim tsitaat jääb avaldamata, olles poliitiliselt liiga ebakorrektne (väikene ebakorrektsus tuleb kasuks) või siis liiga ropp vms, kuigi muidu sobiks nagu rusikas silmaauku.

Q: Lugeja küsib: miks su blogis kommentaarium avatud pole? Kas ja kui tihti ise teiste blogides kommenteerimas käid?

A: Oot, võtaks ikka üks küsimus korraga, onju. Miks 5500's kommenteerida ei saa? Esiteks. Mul tegelikult oli kommentaarium paar aastat tagasi mõnda aega avatud. Polnud kokkuvõttes meeldiv kogemus, kuna pidin tegelema trolliga, kes arvas, et on igas asjas minust targem, alustades Oregoni konnaliikidest lõpetades USA ja Eesti vaheliste poliitiliste suhetega. Ma ei näinud (ei näe siiani) põhjust, miks peaksin omaenda blogis püünele lubama kedagi, kes mulle pidevalt vastu vaidleb, või osutab lünkadele mu teadmistes. Tean ise kah väga hästi, et neid lünki esineb, pole tarvis tulla nina alla hõõruma.
Teiseks. Kommentaarium nõuab tööd. Kas siis modereerimist või vähemalt kommentaatoritega suhtlemist, sest viisakus ju. Kujutan ette, et kommentaaridega tegelemine võtaks minusugusel vähemalt teist samapalju kui aega kui blogimine. Ning vähemalt hetkel pole mul tahtmist oma blogi-aega kahekordistada. Laiskus, nagu öeldakse, ei võimalda.

Ja nüüd teine küsimus – kas ise käin kommenteerimas. Jaa, käin. Rõõmuga! Aga ma olen valiv. Mind ei tõmba kohad, kus esineb üksteisele ärapanemist ja verelaskmist. Õnneks on kena väike peotäis blogisid, kus end mõnusalt ja turvaliselt tunnen, sest omanikud on igati intelligentsed ja armsad, niisamuti ka kaaskommentaatorid. Ja siis on paar head blogi, kus kommenteerin harvemini, ettevaatlikult ning hoolega valitud sõnadega, sest tean blogiomaniku süütenööri lühikese olevat. Ühesõnaga, kui mõningad sõbralikult tuliseks minevad arutelud välja arvata, üritan (üritan!) kinni hoida põhimõttest, et kui miskit head öelda pole, ole pigem vait, aga ära mine sitasti ütlema. Või äärmisel juhul, kui ikka üldse enam sisse ära ei mahu, kasuta sitasti ütlemiseks võõra pinna asemel omaenda isiklikku blogi.
:-)
February 22/2019
“The answers you get depend on the questions you ask.” ― Thomas S. Kuhn


KAUAI TURISTIDE VÄLIMÄÄRAJA, osa 6: UKSEPAUGUTAJAD.
Paul broneerib Kauai komandeeringute ajaks elamise enamaltjaolt ühte ja samasse hotelli. Õigemini pole tegu lihtsalt hotelli, vaid terve kuurortiga. Meile meeldib seal mitmel põhjusel. Esiteks, logistiliselt üliheas asukohas. Ookean ukse all. Toidupoed, turg, tore väike Koloa linnake omanäoliste äride ja söögikohtadega käeulatuses. Teiseks, hind mahub kenasti Pauli tööandja poolt ette nähtud raamidesse, sest ega komandeeringus olija siis elamise eest ise ei maksa. Kolmandaks, Paul on ses kuurortis juba vana kunde, check innis võetakse vastu kui kadunud poega, kes viimaks koju naasnud. Neljandaks, hooned on superkvaliteetselt ehitatud (loe: numbritoad helikindlad). Mida paraku enamike hotellide kohta öelda ei saa. “Meie” hotellis võib sul kõrvalruumides viie väikese lapsega perekond elada, ning sa saad neist aimu alles siis, kui koridoris juhtud kohtama. Muudes majutuspaikades selgub see aga reeglina samal hetkel, mil viieliikmeline perekond kohvritega su kõrvalruumidesse laekub. (Mitte et mul paljulapseliste peredega mingi kana kitkuda oleks, kaugel sellest. Telekapulti piinavad poissmehed võivad teinekord hullematki helitausta tekitada.) Ühesõnaga, meie kogemuste põhjal on enamjao hotellide seinad pehmelt öeldes õhukesed.

Asi muidugi ka selles, et minu ja Pauli hotellielu erineb tavakülalise omast nagu öö ja päev. Kellaajal, mil turistirahvas end õhtuti pidutsema sätib, keerame meie juba magama. Pauli tööpäev algab vara, töölesõit võtab 45 minutit, äratus järelikult enne kukke ja koitu. Oot, valetan – Kauai kuked on siiski varem üleval, tõusevad kell kolm, tunnike varem kui meie. Nii et helikindlad seinad kuluvad marjaks ära, kui varakult uinuda tahad, et varakult ärgata.

Aga nagu ikka, on igas meepotis tõrvatilk. Kõneksoleva hotelli suurepärase ehituskvaliteedi juurde kuuluvad ka numbritubade massiivsed uksed. Helikindus, eks ole. Uksi, nagu me kõik teame, on võimalik sulgeda mitmel moel, alates tasasest ja tagasihoidlikust viisist lõpetades kogu ehitist raputava prõmakaga. Ja ennäe, peale pikka sissejuhatust jõuamegi viimaks postituse teemani, uksi paugutavate turistideni. Osad neist on väga kiired õppijad. Kolivad sisse, teevad esimese paugu ära, mis neil endalgi ilmselt pea kumisema paneb ning jalust nõrgaks võtab, ja järgmised korrad suletakse uks juba inimlikul moel. Jumal tänatud, suurem osa turiste kuulub sellesse liiki. Paraku, mõned hotellikülalised aga ei taba kvaliteet-uste iseärasust isegi peale nädalast resideerumist. Paaril korral on professionaalsed uksepaugutajad ka me naabriteks sattunud, kas siis lausa kõrval-apartementi, või otse üle koridori. Kuigi lõppkokkuvõttes ei mängi uksepaugutaja numbritoa asetus suuremat rolli, sest isegi kui mürakas käib teises koridori otsas, on sellest küllalt, et kogu korrust isiku saabumisest või lahkumisest teavitada.

Eriti aktiivseks muutuvad uksepaugutajad peale ametliku “quiet hours” saabumist, peale kella kümmet õhtul, mil basseinide ääres asuvate hotellibaaride muusika on kinni keeranud, kunstkosed vaiksemaks timmitud jne. Siis saavad ustepaugutajad alles õige hoo sisse. Tunnistan, et paaril korral, kui mind esimesest, uinumisjärgselt sügavast unefaasist üles on paugutatud, olen (verbaalse)vägivalla kasutamisele üsna lähedal olnud. Enda talitsemine nõuab noil puhkudel kõva tahtejõudu, uskuge mind.

Ja kuna juba oigamiseks läks, vaatame kiirelt üle veel ühe turistiliigi: inimesed, kes harrastavad hilisõhtusel/öisel ajal rõdul telefoniga rääkimist. Telefon lülitatakse muidugi spiikeri peale, mistap lisaks oma hotellinaabri jutule saab tahtmatu pealtkuulaja täieliku ülevaate ka liini teises otsas olija elust-olust-meeleolust. Noil puhkudel aitab muidugi rõdu ja magamistuba lahutavate klaasuste sulgemine, sest needki  on “meie” hotellis üsna helikindlad. Kuid vahel tabab naabri telefonivestlus magajat siiski ootamatult, keset ööd, kuna Kauail magame lahtiste rõdu-ustega. Ning miksipärast harrastavad öiseid rõdukõnesid nimelt need turistid, kellele looja valju, kaugelekanduva hääle on andnud. Jajah. Ega ma ilmaasjata kirjutanud, et peale Kauaid koju, Oregoni jõudes on mu suurimaks naudinguks vaikus. 

Kauai turistide välimääraja, osa 1: JOOKSJAD
Kauai turistide välimääraja, osa 2: PAARID
Kauai turistide välimääraja, osa 3: EUROOPLASED
Kauai turistide välimääraja, osa 4: INSTABEIBED 
Kauai turistide välimääraja, osa 5: ANTIBES'I KOLM PAKSU NAIST
Foto: Paul. Loojang me hotellirõdul, läbi päikeseprillide.
February 18/2019
"I come from an Italian family. One of the greatest and most profound expressions we would ever use in conversations or arguments was a slamming door. The slamming door was our punctuation mark." ― Mario Batali


SAINT RAPHAEL CHURCH, KOLOA, KAUAI
Kolasime ühel vihmasel, soojal hommikul Kauai vanima katoliku kiriku territooriumil. Juurdepääs vaba kõigile, ka meiesugustele uskumatutele. Mulle kangesti meeldivad vanad kalmistud, iseäranis need, kuhu enam ei maeta - neis hõljub säärane rahustav lõplikkuse hõng. Haudu, nagu näha, siiski hooldatakse. Isegi pudel Heinekeni on toodud. Sattusime muuhulgas ka väikesele palvemajale, neli pinki sees, küünlad, Jumalaemakujud, korjanduskarp. Ning laetala küljes nöörijupp rippumas. Murdsime Pauliga tükk aega pead nööri otstarbe üle, lõpuks jäime teooria juurde, et see on sinna jäetud nö. viimaseks abinõuks. Puhkudeks, kui isegi palvetamine enam ei aita.
February 15/2019 
“When you're dead, they really fix you up. I hope to hell when I do die somebody has sense enough to just dump me in the river or something. Anything except sticking me in a goddam cemetery. People coming and putting a bunch of flowers on your stomach on Sunday, and all that crap. Who wants flowers when you're dead? Nobody.” ― J.D. Salinger, The Catcher in the Rye


"LÕPUKS OMETI"-
- nende sõnadega algas üks tänastest Postimehe pealkirjadest. Mul lõid silmad särama, et nüüd saab head uudist lugeda. Näiteks „Lõpuks ometi ehitatakse kogu Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks“. Või midagi sarnast. Aga kus sa sellega. Täies ilus kõlas pealkiri nii: Lõpuks ometi: Kentucky Fried Chicken avab suve hakul Eestis restorani. ????????? Et täiuslikust õnnest Maarjamaal oligi veel ainult järjekordne USA kiirtoidukett puudu? Issand, sa näed ja ei mürista.

UPDATE: ja palun, palun, PALUN ärge nimetage kiirsööklat restoraniks. Kui mul millestki USAs villand on, siis nimelt sellest, kuidas siin McDonaldseid jms restoranideks kutsutakse. Kriibib koledasti kõrva. Restoranis, kulla inimesed, on teenindajad, laudlinad, klaasist klaasid ja metallist söögiriistad. Plastkandik pabernõude ja lahtirebitavate kastmepakikestega - see EI OLE restoran.

------------

"KFC, also known as Kentucky Fried Chicken, is an American fast food restaurant chain that specializes in fried chicken. Headquartered in Louisville, Kentucky, it is the world's second-largest restaurant chain (as measured by sales) after McDonald's, with almost 20,000 locations globally in 123 countries and territories as of December 2015."
KFC - Controversies and criticism
February 14/2019 
Image: Internet
"If your idea of a 7 course meal is a bucket of KFC and a sixpack, you might be a redneck." ―Jeff Foxworthy


KOBRAS, VA TÕBRAS,
on vastupidiselt mu eilsele optimistlikule arvamusele (vt eelmine postitus) ilmselt ojasängi mööda edasi liikunud, parema tammiehituskoha otsinguil. Nii et täna, kui kaameratega jahile läksime, polnudki kedagi pildistada. Peate leppima eilsete, väheke uduste fotodega.

Niisiis, KOBRAS. Wow. WOW!! Viie aasta jooksul, mil siin kanjonikaldal elanud oleme, pole kobrastest märkigi olnud. Õigemini märgid küll on, aga aastakümnete vanused. Jämedad langetatud puud, ilmeksimatult kopratöö. Noist kuldaegadest, mil kohalikud farmerid veel kogu vett Willow Creek'ist välja ei imenud, et kõrbetingimustes porgandiseemet kasvatada ja seda kusagil Aasias kalli raha eest maha müüa. Oops, did I just say that? See on tegelikult üsna kõrvetav teema meil siin Kesk-Oregonis. Farmerid vs loodushoid. Võtaksin pikemalt ette, aga eelnevalt peaksin end väga rahulikuks mediteerima. Nii et täna räägime vaid koprast, onju.

Ühesõnaga, lähevad Paul ja Lillikene eile hommikusele kanjonituurile, mina asjatan majas. Ühtäkki telefonikõne. Paulilt. Et visaku ma kõrvale, mida iganes hetkel teen, ja tulgu vaadaku, mis nemad leidsid. Kuna Paul mind ilmaski asjata ei alarmeeri, ajasin kibekähku rõivad ülle, saapad jalga, ja padavai kanjonikaldast alla, oja suunas. No ja seal ta oligi, kopraonu, suur nagu mägi, ametis oma tammiga, kord veepinnal, siis taas jää alla kadudes. Me Pauliga käitusime nagu poolsegased, kargasime õnnelikult ringi ja klõpsisime pilte teha, samal ajal üritades hääli tasasena hoida ja iseennast ning koera veeaugust viisakas kauguses, et ehitustöid mitte häirida. Loodetavasti ei ole meie süüdi, et kobras tänaseks tollest konkreetsest ojakäänust kadunud on. Ning loodetavasti kohtame teda mõnel tulevastest jalutuskäikudest. Ehk on tal tammiehitamine siis juba paremini õnnestunud. Mitte et ma arvaks, et koprast asisem insener olen, aga mu arust valis ta ehitustöödeks liiga laia ojaosa. Ma ei kujuta ette, kui palju pajuoksi peaks sinna langetama, et korralik tamm tekis?
Kaks esimest fotot Paulilt.
Ahjaa, seda ka veel, et toreda kokkusattumusena Looduskalender kopra aasta loomaks valinud. 

 ------------------------

OREGON, THE BEAVER STATE:
"Oregon designated the beaver (Castor canadensis) as the official state animal in 1969. A beaver appears on the reverse of the state flag, and Oregon's nickname is The Beaver State (stemming from the early 19th century when fur hats were fashionable and Oregon’s streams were an important source of beaver). Beavers were over-trapped by early settlers for their fur, eliminating them from much of their original range. Native Americans and early settlers also ate beaver meat. The trapping routes used by early "mountain men" later became known as "The Oregon Trail," traveled by thousands of pioneers in the 1840's. Through management and partial protection, the beaver is reestablished throughout Oregon.

Beavers are common throughout Oregon’s waterways and riparian areas.  They continue to grow throughout their lives and can reach 65 pounds (30 kg) and up to four feet (120 cm) in length.  They range in color from reddish brown to almost black. While having poor eyesight, beavers have a keen sense of smell and use it to detect predators, find food and recognize family members. Contrary to popular belief, beavers do not eat fish, they are herbivores eating a variety of aquatic plants and the soft inner bark of trees.

Beavers are the second-largest rodent in the world (after the capybara) and are closely related to squirrels. Known as "nature's engineer," the beaver's dam-building activities are important to natural water flow and erosion control. It has been said that next to humans, beavers do more to shape their environment than any other animal. They build dams across waterways creating ponds behind them and then build their lodges in the center of the pond.  The lodges have an underwater entrance, keeping the beavers safe from predators. Beaver ponds create important habitat for many other species. Streams and rivers throughout the country where beaver dams are present have higher clarity levels and lower pollution levels.  This is believed to be a result of the beaver dams slowing water and allowing these things to settle to the bottom." Read more: and more:  
February 14/2019
“Safe?” said Mr. Beaver; “don’t you hear what Mrs. Beaver tells you? Who said anything about safe? ‘Course he isn’t safe. But he’s good. He’s the King, I tell you.” ― C.S. Lewis, The Lion, the Witch and the Wardrobe


PAAR KAUAI LAINE- JA LAAVAPILTI, Pauli telefonikaamerast.
Kohaneme taas Oregoni oludega. Lumi on, jumal tänatud, peaaegu läinud - peale kahte päeva ja kahte ööd meeletut tuult ja sula.

Altituudist rääkides. Koerajalutamine läheb mul kah juba ilma suurema hingeldamiseta, kere hakkab kõrgusevahetusega harjuma. Esimesel päeval peale kojujõudmist võttis Lillikese sabas kanjonikaldast üles ronimine ikka korralikult võhmale. Võiks ju arvata, et mis see 680 meetrit ära pole (kodulinna Madrase kõrgus merepinnast) aga teate, annab tunda küll, peale nelja nädalat "all", ookeani kaldal.

Igaks juhuks hoiatan ette, et mul on hulk Kauai kraami (juttu ja pilte) veel üles riputamata. Plaan on end kokku võtta ja lähemas tulevikus asi ära teha, muidu olen järgmise saarelkäigu ajal jälle olukorras, et appikene, uued troopikamuljed tulevad peale, pole veel vanugi blogisse saanud. Kuigi ega meil siin koduski eksootikast puudu tule. Katsun mõni päev paremad pildid teha kui need udused, mis täna välja kukkusid, ja teile me uut neljajalgset naabrit tutvustada, keda Lilli ja Paul täna kanjonis kohtasid. Kuna pole karta, et ta niipea välja kolib, julgen paremaid pilte lubada. Noh, nüüd põnevus üles köetud, võin rahuliku südamega arvuti kinni panna ja magama minna :-) 
February 13/2019
“The fool attempts to predict the next big wave while ignoring the tide.” ― James Rozoff



KILPKONNALAHT.
Inglise keeles on sihuke tore sõna nagu bushwhacking. Merriam-Webster annab muuhulgas tähendused live or travel in wild or uncultivated country ja cut or push one’s way in a specified direction through dense vegetation. Eesti keeli siis ehk võsaragistamine? Meil Pauliga on bushwhacking käpas juba koosolu alguspäevadest. Mäletatavasti jäin oma esimese USA reisi ajal kogu pagasist ilma, kaasa arvatud matkarõivastest, mistap kohalejõudmisele järgneval päeval moodustasid New Mexico mägimatka outfiti kleit, mantel ning saapakesed. See aga ei takistanud innukat bushwhackimist. No ei meeldi tallatud radu käia, mis teha. Kauai saarel tuleb võsaragistamisega siiski väga ettevaatlik olla. Jala-alune taimestik ei pruugi alati astumist kannatada. Vohav, vetruv rohelus võib lõksuks osutuda, sirutudes kohati mitme meetri võrra üle kaldaääre, justkui rõdu ookeani ja laavakaljude kohal. Astud sammu, pudened läbi. Kui hästi läheb, on kukkumist vaid paar meetrit, kui kehvemini, siis mitukümmend. And they were never seen again, nagu ütleb Laurence Conzales oma raamatus Deep Survival: Who lives, Who Dies, And Why. Jep. Kukud taimestikupõrandast läbi, ookeani, see peksab su vastu teravaid kive ja koralle natuke väiksemateks tükkideks, mere-elukatele parajateks suutäiteks... ja sind ei nähta enam iialgi.  Oot, nüüd kiskus kuidagi jubedaks kätte? Kerime tagasi. Sinna, kus me Pauliga omaenda privaatse kilpkonnalahe avastasime, peale pisukest (ettevaatlikku, turvalist) võsasragistamist. Koha ristisime loomulikult Turtle Bay’ks, pildil vaatan tollele väikesele lahesopile ülevalt alla. Postituse fotod Paulilt. 


Kilpkonnadega silmside loomiseks tuleb kaldast alla turnida. Üsna mitu meetrit, kohati üsna järsk, samas siiski ei midagi ekstreemset, täiesti tehtav ka varbavahedega. Plätudega. Flipfloppidega. (Valige sobiv sõna.)


Laavamoodustiste vahel on... eeee... issand. Kuidas on eesti keeli tidepool? Ausõna, ma ei ürita mingi ülbe väliseestlane olla, kel keel ära ununema hakkab, aga mõne asjaga on küll piinlikult keeruline. Ärge pange pahaks. Ühesõnaga, pildil on väikesed tõusuvee-tiigid, erinevaid nunnusid kirjuid kalakesi täis.


 Tume laava tundub palja jala all mõnusalt sile ja soe. Aga mitte kõik laavakivid pole sellised. Mida punakam, seda karedam, vähemalt sellel rannal. (Leia pildilt Epp.)


No ja siin nad ongi, merekilpkonnad. Sellel fotol jäi kaamera ette korraga kolm isendit. Kokku oli neid seal tol õhtupoolikul kümmekond. Enam-vähem sama arv kui me eelmiste Turtle Bay külastuste puhul - avastasime paiga juba läinud aasta veebruaris. Roheline merekilpkonn (Green sea turtle) on  massiivne loom. Täiskasvanud isend kuni poolteist meetrit pikk (kilp kuni meeter), kaal kuni 190 kilo. Kaldalt tunduvad nad veelgi hiiglaslikumad, vesi töötab suurendusklaasina. Eriti võimas vaatepilt on, kui kilpkonn mõne kõrgema, päikese käes läbipaistvalt türkiissiniseks värvunud laine see kalda poole sõidab. Teinekord sunnib vaatajat lausa taganema, et appikene, kohe saad kilpkonnaga vastu vahtimist. Aga ei. Laine paneb nad enne kuiva maad kenasti maha. 


Veetsime sel õhtupoolikul mitu tundi kilpkonni jälgides. Istusime kaldakividel, loomadele nii lähedal, et oleksime veidike küünitades neid puudutada võinud. Inimese kohalolek ei paistnud kilpkonnaparve vähemalgi määral häirivat. Kujutage ette, ma kuulsin ühte neist korra isegi häälitsemas. Tõstis pea veest välja, tõi kuuldavale laisa, madalahäälse röhatuse.
 

Honu - nii kõlab kilpkonn hawaii keeles. Honu on hawaiilaste jaoks ülioluline, püha loom. Legend räägib, et igiammustel aegadel oli nimelt kilpkonn see, kes saarte esimesed asukad, polüneeslased, Hawaiile juhatas, meresõitjate paadi ees ujudes. Honu peetakse tarkuse ja hea õnne sümboliks, kilpkonnamotiivi kohtab absoluutselt igal pool, T-särkidest sillutuskivideni. 


Uurib menüüd. Rohelise merekilpkonna dieet sõltub vanusest. Noored on lihasööjad, täiskasvanud taimetoitlased.


Siin jälle kolm tükki koos. Täiesti hämmastav, kuidas nad lainetust enda huvides ära kasutavad. Ilmselgelt oli kilpkonnade selle õhtupooliku eesmärgiks püsida kivide läheduses, et sealt rohekaspunakat löga, viisakamalt väljendudes mererohtu manustada. 


Eksite, kui arvate, et kilpkonni oli lihtne pildistada. Nad olid küll lähedal, kuid pidevas  liikumises, pluss lainetus, eks ole. Enamik fotosid (telefoniga tehtud) kukkusid välja sellised, et meie ise teame, et tegemist kilpkonnaga, aga vaatajale tunduksid nad lihtsalt veealuste kividena. Paul ähvardab ühele tulevastest Kauai komandeeringutest oma peene fotoaparaadi kaasa võtta. Eks näis, mis pildikraami siis tuleb.


Kilpkonnad polnud me ainuke atraktsioon tol pealelõunal Turtle Bay ääres. Peale pisukest sadu ilmus vikerkaar...


... ja vahetult enne päikeseloojangut viis outrigger kanuud, igas vähemalt kaheksa mõlajat. Liikusid uskumatult kiiresti, möödusid meist üsna lähedalt. Lehvitasime. 
February 11/2019
 "And the turtles, of course all the turtles are free, 
as turtles and, maybe, all creatures should be." 
― Dr. Seuss


Meil siin Kesk-Oregonis on väga lumevaene talv olnud. Mulle sobib. Muuseas, juba mitu korda olen tabanud end mõttelt, et me järgmine elukoht olgu kusagil, kus lumeta talved. Või noh, kõrgemate mägede otsas võib lumi olla, juhuks kui mul miskipärast lume-isu peale peaks tulema. Mitte et me nüüd kohe kolima hakkaks, aga. Ühesõnaga, tänavune Kesk-Oregoni lumevaene talv oskas asja sedamoodi ajastada, et kui Kauailt koju saabusime, oli kena valge vaip maas. Mitte küll väga paks, kuid lumelabidas tuli siiski välja koukida. Nõme.

Muidu on mõnus. Oma kodu ikka oma kodu, olgu need palmid ja ookean nii apetiitsed kui tahes. Lillikese tõime kah breederi juurest boardingust ära, loom anti kätte heas vormis, kammitud, pediküüritud ja puha. Miss Lilli, nagu nad teda kutsuvad, olla väga sotsiaalset elu elanud, erinevat tõugu koertega suhelnud (muuhulgas borderkolliga ja mopsiga), kasvataja valvsa pilgu all muidugi.

No ja eile oli torenaljakas juhtumine postkontoris, kui kuu aja korrespondentsi järel käisime. Seisime sabas, meie ees nooruke põlisameerika verd ema nii umbes kaheaastase pojaga. Saabus nende järjekord. Ema astus leti ette, postiametnikuga asjatama, poiss ei läinud talle järgi, vaid jäi Pauli ja minu lähedusse. Natukese aja pärast nihkus sammukese mulle ligemale, siis teise, lõpuks toetas end mu jala vastu. Minu poole üles ei vaadanud, seisis sõna lausumata, ennast üha tugevamini mu vastu surudes, kuni ema ringi pööras ning suured silmad tegi. Noorproua oli ilmselt arvamisel, et laps tema kõrval on, mitte võhivõõra inimese külje all. Me Pauliga pärast teoretiseerisime, et küllap must õhkus Hawaii soojust. Kusjuures ma ei teinud omalt poolt mitte ühtegi liigutust, seisin kui post. Ma pole absoluutselt lastenunnutaja või põsestnäpistaja tüüpi, kuid on ennegi juhtunud, et säärane distantseeritud suhtumine tõmbab väikesi inimesi ligi kui magnetiga. Ega lapsed rumalad pole. Neil on ambitsioonid. Nunnutajad on neile liiga kerge saak, aga pealtnäha ükskõikne täiskasvanu võrku püüda - vot see läheb saavutusena kirja.
February 08/2019
“We spend the first year of a child's life teaching it to walk and talk and the rest of its life to shut up and sit down. There's something wrong there.”― Neil deGrasse Tyson