Meil siin Kesk-Oregonis on väga lumevaene talv olnud. Mulle sobib. Muuseas, juba mitu korda olen tabanud end mõttelt, et me järgmine elukoht olgu kusagil, kus lumeta talved. Või noh, kõrgemate mägede otsas võib lumi olla, juhuks kui mul miskipärast lume-isu peale peaks tulema. Mitte et me nüüd kohe kolima hakkaks, aga. Ühesõnaga, tänavune Kesk-Oregoni lumevaene talv oskas asja sedamoodi ajastada, et kui Kauailt koju saabusime, oli kena valge vaip maas. Mitte küll väga paks, kuid lumelabidas tuli siiski välja koukida. Nõme.
Muidu on mõnus. Oma kodu ikka oma kodu, olgu need palmid ja ookean nii apetiitsed kui tahes. Lillikese tõime kah breederi juurest boardingust ära, loom anti kätte heas vormis, kammitud, pediküüritud ja puha. Miss Lilli, nagu nad teda kutsuvad, olla väga sotsiaalset elu elanud, erinevat tõugu koertega suhelnud (muuhulgas borderkolliga ja mopsiga), kasvataja valvsa pilgu all muidugi.
No ja eile oli torenaljakas juhtumine postkontoris, kui kuu aja korrespondentsi järel käisime. Seisime sabas, meie ees nooruke põlisameerika verd ema nii umbes kaheaastase pojaga. Saabus nende järjekord. Ema astus leti ette, postiametnikuga asjatama, poiss ei läinud talle järgi, vaid jäi Pauli ja minu lähedusse. Natukese aja pärast nihkus sammukese mulle ligemale, siis teise, lõpuks toetas end mu jala vastu. Minu poole üles ei vaadanud, seisis sõna lausumata, ennast üha tugevamini mu vastu surudes, kuni ema ringi pööras ning suured silmad tegi. Noorproua oli ilmselt arvamisel, et laps tema kõrval on, mitte võhivõõra inimese külje all. Me Pauliga pärast teoretiseerisime, et küllap must õhkus Hawaii soojust. Kusjuures ma ei teinud omalt poolt mitte ühtegi liigutust, seisin kui post. Ma pole absoluutselt lastenunnutaja või põsestnäpistaja tüüpi, kuid on ennegi juhtunud, et säärane distantseeritud suhtumine tõmbab väikesi inimesi ligi kui magnetiga. Ega lapsed rumalad pole. Neil on ambitsioonid. Nunnutajad on neile liiga kerge saak, aga pealtnäha ükskõikne täiskasvanu võrku püüda - vot see läheb saavutusena kirja.
February 08/2019
“We spend the first year of a child's life teaching it to walk and talk and the rest of its life to shut up and sit down. There's something wrong there.”― Neil deGrasse Tyson
