PAAR KAUAI LAINE- JA LAAVAPILTI, Pauli telefonikaamerast.
Kohaneme taas Oregoni oludega. Lumi on, jumal tänatud, peaaegu läinud - peale kahte päeva ja kahte ööd meeletut tuult ja sula.

Altituudist rääkides. Koerajalutamine läheb mul kah juba ilma suurema hingeldamiseta, kere hakkab kõrgusevahetusega harjuma. Esimesel päeval peale kojujõudmist võttis Lillikese sabas kanjonikaldast üles ronimine ikka korralikult võhmale. Võiks ju arvata, et mis see 680 meetrit ära pole (kodulinna Madrase kõrgus merepinnast) aga teate, annab tunda küll, peale nelja nädalat "all", ookeani kaldal.

Igaks juhuks hoiatan ette, et mul on hulk Kauai kraami (juttu ja pilte) veel üles riputamata. Plaan on end kokku võtta ja lähemas tulevikus asi ära teha, muidu olen järgmise saarelkäigu ajal jälle olukorras, et appikene, uued troopikamuljed tulevad peale, pole veel vanugi blogisse saanud. Kuigi ega meil siin koduski eksootikast puudu tule. Katsun mõni päev paremad pildid teha kui need udused, mis täna välja kukkusid, ja teile me uut neljajalgset naabrit tutvustada, keda Lilli ja Paul täna kanjonis kohtasid. Kuna pole karta, et ta niipea välja kolib, julgen paremaid pilte lubada. Noh, nüüd põnevus üles köetud, võin rahuliku südamega arvuti kinni panna ja magama minna :-) 
February 13/2019
“The fool attempts to predict the next big wave while ignoring the tide.” ― James Rozoff