PEDIKÜÜR PUNARINDADEGA.
Minu töötuppa pääseb läbi köögi. Ruum võiks sutsukene suurem olla, ja pisut enam loomulikku valgust, aga need pisikesed puudused korvab fakt, et üks workshopi kahest uksest avaneb otse aeda, lõunapoolsele terrassile. Paul paigaldas paar suve tagasi ka võrkukse, et putukad sisse ei trügiks, nii et nüüd töötan soojal ajal sama hästi kui õues. Luksus!

Mul on muide kerge tooli- ja pingifetish. Mitte et ma ise eriline (paigal)istuja-tüüp oleks. Näiteks lõkke ääres ma ka pigem seisan, samal ajal kui enamik teisi istub. Aga strateegilistes kohtades peavad siiski istumiskohad olema - kanjoniveerel, kadakametsas, ning otse loomulikult ka töötoa ukse taga, onju. Need esimesel fotol olevad teise ringi poest hangitud toolid ja laua värvisin punaseks, toolipõhjad polsterdasin, katsin kamoflaazh-kangaga. Miskipärast köidab mind seesinane vastandlik värvikombinatsioon, roheline ja punane. Varjav ühendatud silmatorkavaga. Anyway. Mõnusa ilmaga (ka vähem mõnusaga, sest tuulealune majakülg) on seal hea tööst väsinud silma, kätt ja jalga puhata, kohvikest rüübata. Aga peamine, milleks kamo-nurka kasutan, on... wait for it... iseendale pediküüri tegemine. Jep. Kui kliima vähegi lubab muidugi. Aias ju tükk maad lõbusam varbaid leotada kui toas, sest lilled ja linnud ja liblikad ümberringi.

Lindudest rääkides. Üks sellesuvistest punarinnapesadest on mul praktiliselt pea kohal, kui vabaõhupediküüri teen. Seesama veidra arhitektuuriga ehitis, millest siin kirjutasin. Kaks poega sees. Kuna panin pesaehitusele ka ise käe külge, tunnen nende konkreetsete punarinnapoegadga vaat et veresugulust. Minu abita poleks vanalinnud asja ehitustehnilise küljega hakkama saanud. (Igaks juhuks lisan, et munemisele ja haudumisele ma siiski kaasa ei aidanud.) Pojad juba asised, veel paar päeva, ning maailm valla. Alumisel fotol vanalind ja üks noortest, teine kusagil pesasügavuses peidus. No ei saanud neist selles hämaras, teise korruse terrassilaudade aluses nurgas head pilti. Peate leppima.
June 30/2018
"All I want is world peace... and a pedicure." ― Unknown


Armas aeg. Millal see õudus ometi lõpeb? Ja millega?
CNN: US ambassador to Estonia resigns in frustration over Trump
June 29/2018
Image: Internet
“If you’re going through hell, keep going.”― Winston Churchill


MAASIKAKUU.
Nii kutsusid Alonquini hõimu indiaanlased juunikuist täiskuud. Meil siin metsmaasikaid ei kasva, see-eest oja all kanjonis on peale paari päeva tagust äikesetormi ja paduvihma veerikkam kui muidu suveajal, vulinat üles maja juurdegi kosta. Eile tegime Pauliga südamed kõvaks, jätsime Lillikese koju, võtsime veini kaasa, laskusime kanjonikaldast alla, et veeta hilisõhtu vee ääres. Ööhakul on hirved ja koiotid ja muu loomarahvas ju liikvel, pole kõige targem mõte koeral vabalt ringi trampida lasta. Hästi soe oli, täiesti tuuletu. Kui vaikselt oja kaldal kivil istud, näed ning kuuled kõiksugust...

Ülemine pilt võetud eile päeval. Tuunisime majast nii kümne minuti jalutuse kaugusel oleva kadaka-aluse järjekordseks istumispaigaks, vaatega kanjonisse. Pikk pink looduse poolt paika pandud, meil jäi vaid istekohta veidike puhastada ja mõned oksad saagida, et silma peast ei torkaks.
Pauli fotod.
June 27/2018
“I swear, the reason for full moons is so the gods can more clearly see the mischief they create.”
― Michael J. Sullivan, Age of Myth


MA TAPSIN TÄNA LÕGISMAO.
See pole võidukas sõjahüüd, pigem pragmaatilisusega tembitud kahetsus-ohe. Kaalusin tükk aega, kas juhtunust üldse kirjutada. Otsustasin siiski, et jagan.

Lõpetanud jaanihommikuse muruniitmise, läksin joogiveepudeli järele, mille olin majast paarikümne sammu kaugusele jätnud, kadakapuu varju, niidetud rohulapi servale, loodusliku laavakivikuhila lähedusse. Lõgismadu lesis sealsamas, täiskasvanud, uhke, vähemasti poole meetri pikkune isend, lõgisti umbes kahesentimeetrine. Minu lähenemine sundis teda küll veidike liigutama, siiski mitte põgenema või hoiatuslõginat kuuldavale tooma. Kuna mul on kohalike madudega juba üksjagu kogemust, panin sekundi murdosa jooksul paika, et tegemist pole kahjutu gopher-maoga, neid on meil siin maja ümber ühtelugu näha. Vähe sellest, korra ka maja sees. Väga sarnasest välimusest hoolimata on lõgismaol ja gopheril muide täiesti erinevad aurad. Esimene kiirgab ohtlikkust, teine mitte. Sellele, kes roomajaid paaniliselt kardab, on muidugi ühed jubedad ussid kõik. Mina ei karda. Kui neid ei puutu, ei puutu ka nemad sind. Lähevad vaikselt eest ära, omi asju ajama.

Kuid lõgismadu maja külje all, selge plaaniga lähedalolevate kivide alla peituda kohas, kus me ise ja muidugi ka Lilli kümneid kordi päevas edasi-tagasi käime  – see on midagi hoopis muud kui ta liigikaaslased, keda mõnel harval korral kaugemal metsa all või kanjonis kohatud. Mu otsus madu surmata sündis silmapilkselt, vähimagi kõhkluseta. Teile, kes te elate kohas ning kliimas, kus ohtlikke loomi kohtab reeglina vaid seenemetsas, sedagi haruharva, tundub mu otsus ehk julm ja mõistetamatu. Jah, üheksakümne kaheksal juhul sajast olen ka mina „ei tee kärbselegi liiga“ tüüp. Toimetan ämblikudki õrnalt toast välja, kummulikeeratud klaasi alla libistatud paberitükil. Aga loomariigis on minu ja Pauli jaoks mõned erandid, keda kodu vahetus ümbruses ellu jättes riskiksime majaelanike eluga. Üks neist erandeist on Must Lesk (neid sattus meil New Mexico majas ja aias ette paar tükki), teine aga lõgismadu.

Mu kahetsus on seda sügavam, et maol polnud plaaniski mind rünnata. Mina ise olin see, kes vägivalla mängu tõi. Loom üritas vaikselt kivide vahele kaduda, et tõenäoliselt sealt millaski edasi, kaugemale liikuda. Kordan, tõenäoliselt. Kuid samas eksisteeris ka võimalus, et ta jääb lühemaks või pikemaks ajaks maja lähedusse. Ning seda riski ei julgenud ma võtta - mitte niivõrd meie, kuivõrd Lilli pärast. Peas jooksid mõtted helikiirusel üksteise järel: Pauli pole nägemis- ega kuuldekaugusel. Pean omapäi tegutsema. Otsekohe. Enne maoni jõudma, kui ta kivide vahele kaob. Saapad on jalas, sellega on OK. Relv? Relv?? Paljakäsi lõgismao kallale ei lähe. Ainus, mis käeulatuses, olid kivid. Aju kalkuleeris kiiresti, millist valida, enamus laavakivist on ju kõvasti kamaras kinni. Liigutades end aeglaselt, et roomajat mitte ärritada, kangutasin sõrmi veristades ühe kamaka, mida tõsta jaksasin, maast lahti, ja... kasutasin.

Ma ei hakka ennast ega teid petma ütlemisega, et mul polnud valikut. Loomulikult oli. Oleksin võinud minema kõndida ja loota, et madugi lahkub. Nii palju on ju lugeda ja kuulda olnud, kuidas elusloodus peab ennast ebaõiglaselt koomale tõmbama, sest inimasustus tungib peale. Eks ma muidugi otsin nüüd õigustust, kuid mulle tundub, minu ja Pauli elukoha puhul on tegemist teistsuguse situatsiooniga. Metsloomadel on me naabruses kümnete ruutmiilide ulatuses häirimatut eluruumi. Kanjon, National Grasslands, just name it. Ei ole nii, et lõgismadu pidi end me maja külje alla pressima, kuna mujal polnud asu. Vaeseke lihtsalt sattus olema valel ajal vales kohas. Mõned minutid või meetrid siia-sinna, ning ta oleks mulle märkamatus jäänud. Aga elada kindla teadmisega, et surmavalt mürgine madu resideerub sinust ja su koerast paarikümne meetri kaugusel – ei. Kes oleks nõus seda tegema, visaku esimene kivi. (Vabandust, see vanarahva kiviviskamise ütlus kukkus antud kontekstis küüniline välja, polnud tõesti nii mõeldud).

Crotalus oreganus. Roomaku ta seal teisel pool rõõmsasti. Vast antakse mulle mu tegu andeks.
June 23/2018
Fotol: meie kanjon. Eetilistel põhjustel ei lisa ma ülesvõtet tänasest ohvrist.
“I survived, but it's not a happy ending.” ― Tim O'Brien, The Things They Carried


MIKS MA AMEERIKLASI ARMASTAN, VOL 100
“Don’t forget your earrings!” hõikas müüjaproua must mööda tuhisedes, kui Goodwill'i kassasabas seisin. Umbes kaks tundi tagasi oli sama proua mind ehteleti taga teenindanud. Väljavalitud vidinad pakitakse seal kotikesse, ostja nimi peale, ja jäävad ootele, kuni poest lahkudes ostude eest tasuma hakkad. Nimetad kassapreilile, et sul on ehtekraami ka, ta läheb toob need letist ära ja lööb kassast läbi. Pole paha süsteem, aga ma olen juba hea mitu korda väljavalitud kõrvarõngastest ilma jäänud, kuna peale paaritunnist innukat second handlemist pole ju enam meeles, millega alustasid, eks ole. Ja ega ma ainuke, teisedki kliendid unustavad. Koduteel autos tuleb muidugi meelde, et pagan küll, kõrvarõngad jäid maha. Kui tegemist eriti vinge paariga, on muidugi tuline kahju. Aga tavaliselt oled siis juba sealmaal, et tagasipööramine tundub liig tüütu ja aeganõudva ettevõtmisena.

Anyway. Seekord oli õnne. Ehteleti müüja mäletas mind nägupidi (khm, eks ma olen naaberlinna Goodwillis alaline klient kah), tuletas kõrvarõngaid meelde. See on nii tüüpiliselt ja armsalt ameeriklaselik. Teha võhivõõrale möödaminnes väike heategu, mis endale midagi ei maksa, võtab vaid paar sekundit, aga heateo vastuvõtjale tihtipeale vägagi abiks on. Ameeriklaste avatuse ja sõbralikkuse teemal olen ennegi kiidulaule laulnud, näiteks siin. Eks ta ole. Kui sellise õhustikuga ära harjud, ei kujuta enam ettegi, kuidas külmemas emotsionaalses kliimas hakkama saaksid.

Aga need kõrvarõngad on tõeline lotovõit, ma ütlen. Vaid 5 dollarit signeeritud Laurel Burch'i eest - Hieroglyphic Cats, vintage, uushõbe. Goodwill, pean tunnistama, on mu lemmik-sekkar. Esiteks, nad panevad enamik tulust heategevusse. Teiseks, neil on suured, vinge valikuga poed. Hinnad küll kallivõitu võrreldes mõnede teiste charity shoppidega, aga kraam seda väärt. Goodwill pole sul sihuke „sobran kaltsuhunnikus“ teema. Goodwillis shoppad nagu „normaalses“ poes, üksnes selle vahega, et kaup on kümneid kordi põnevam, ja kümneid kordi odavam. Ma ei tea, mind need normaalsed rõivapoed ja -kaubamajad enam ammu ei tõmba. Kuidagi... nuditud. Säärased müügikohad, mis vere käima paneksid, on paraku sihukeste hindadega, mis minu rahakotile ei sobi. Või noh, teinekord isegi peaaegu sobiksid, aga ma põhimõtteliselt ei tunne praegusel eluperioodil, et tahaksin kehakatte eest mingit märkimisväärset summat välja käia, kui tegemist pole ihupesu või jalanõudega. Nende osas ma allahindlust ei tee.

Ainuke kurb asi on Goodwillis käies hetkel tõik, et peale brutaalset harvendustööd oma garderoobis, mis ühel hetkel juba üle ääre ajas, olen teinud iseendaga lepingu, et mingit „lahe hilp, võib-olla kannan“ ostlemist ei toimu. Piiran ennast vääääga rangelt, soetan eranditult vaid neid asju, mis selga proovides saavad mult 11 punkti 10st. Goodwillis on see boonus ka veel, et kahe nädala jooksul saab ostetu tagastada. Raha tagasi ei anta, küll aga poest miskit muud valida. Nad müüvad peale riidekraami ka mööblit, raamatuid, kangaid, sisustuselemente, mänguasju, nõusid jne jne jne. Jep, Goodwillist pole ma ilmaski enne kahte tundi tulema saanud. Õnneks käib Paul regulaarselt naaberlinnas oma (mõõga)võitluskunsti trennis, ma tihtipeale sebin end kaasa, nii tekib lausa kolm tundi poe-aega. Ja saab kolm heaoluhormooni-laksu: kui müügisaali sisened (kõik on võimalik!), kui leiad 11 punktise rõivatüki, ja kui poest väljudes endale õlale patsutad, et tahtejõud vastu pidas ning sa ei vii koju kotitäit 9 punkti kraami. 
June 19/2018
"Women should never go without earrings. Passing on them is an opportunity missed."― Jennifer Lopez


MILLAL TULEB TEADMINE, et oled osake kohalikust kogukonnast? Siis, kui võtad postkastist värske Rancher'i numbri ja hüüatad imestunult: „Armas aeg, see valge kaabuga poiss kaanepildil on ju minu juuksuri, Diana poeg!“

Ärge nüüd päris ära ehmatage. Esiteks, ma ei ole Rancher'i tellija, ega ka sihtgrupp. Seesinane Kesk-Oregoni farmerite kuukiri pistetakse siinkandis igasse issanda postkasti, tasuta, sunniviisiliselt. Mõnikord saabub samal päeval Vogue värske väljaandega. Tõtt-öelda väheke veider vaateplt, kui postkasti avad ja sealt need kaks totaalselt erinevat maailma vastu vaatavad, sõbralikult ülestikku. Teiseks, minust käib kohalik kauboikultuur kaarega mööda, mistap Rancher (erinevalt Vogue'st) lendab üldjuhul tagantkätt ja avamatult taaskäitluskonteinerisse. Ma austan väga oma farmeritest naabreid ning olen, kujutage ette, korra isegi rodeol käinud, kuid mu enda huvid ja elustiil on teistsugused. Ei paremad, ei halvemad. Lihtsalt teistsugused.

Ühesõnaga, minusugusele Rancher'is lugemist napib. Aga vaat täna tekkis postkasti avades üllatavalt tore tunne, kui kaanepilti nägin. Ma olen Diana poega, pikka kasvu, uhke olemisega, pooleldi põlisameeriklase-verd noort meest paar korda Di juuksuritoolis istudes kohanud, kui pojal ema juurde tööajal asja on olnud. Ja nüüd vaatab seesama poiss mulle kaanelt vastu! Sel hetkel lõigi see mõnus „kogukonnatunne“ välja. Vau, ma tunnen kaanestaari, mis sest, et mul põllu- ja karjapidamisega vähematki pistmist pole.

Kuna te seal Eestis kauboivärgist veel vähem teate kui mina, siis selgituseks niipalju, et pildil olevad mehed võitsid maakonnarodeo mullikapüüdmise meeskonnavõistluse (võiduga kaasneb kopsakas preemiaraha, pea 7000 dollarit kummalegi meeskonnaliikmele). Asja nimi on Team Roping, Wikipedia kirjutab sellest nii. Jaa, vaesed mullikad muidugi. Ega nende elu kallale ei kiputa, kuid omajagu stressi tekitatakse loomadele küll. Seepärast ma ainult ühe rodeoga olengi piirdunud - pole minu maitset mööda spordiala. Aga. Erinevad kohad, erinevad kombed. Olen minagi näiteks oma peni toginud (rahu Yarko põrmule!), et koeraspordis kõrgemaid punkte teenida. Ja need kauboid, nad reeglina kohtlevad veiseid siiski lugupidamisega, hoolimata lassokeerutamisest ja jalustrabamisest. Team Roping põhineb tegelikult täiesti praktilistel alustel – vabapidamisel karja oli/on tarvis märgistada.
June 16/2018
"Behind every successful rancher is a wife who works in town." ― Old West Proverb


EAKOHATULT RIIETUV KODUTU PUURAIDUR. 
Blogijad, need naissoost siis, on viimastel nädalatel hoolega (riietus)stiiliteemat lahanud. Olnud kriitilised ning enesekriitilised, õhku visanud isegi sellise kõhedusttekitava väljendi nagu “eakohane riietumine”. Seepeale jäin minagi sügavalt mõtlema, sest mis saaks ühe naisterahva jaoks filosoofilisem olla kui riietusküsimus, eks ole.

Aga mälu on teadagi lühike, aeg pikk. Aitasin ennast, võttes ette digitaalse fotoalbumi ja lapates läbi viimased 8 aastat oma elust. Ameerika-aastad. Eesti? Liiga palju materjali, et seda siinkohal käsitleda. Lahkudes olin vist enam-vähem musta-pruuni lainel, siiski juba kerge kaldumisega ka värvilisema rõivastumise poole, sest noh, olgem ausad, mu ameeriklasest armsamale värvid meeldisid, meeldivad siiani. “Mina ennast mingi mehe jaoks ei ehi” on loosungiks tore küll. Been there, done that. Tänaseks olen sellest välja kasvanud, ehin küll end oma mehe jaoks. Ah jaa, Eesti teemat väheke laiendades  – save the date! Me broneerisime omale Kalamajas tuleva aasta 2.- 15. juuliks väikese, merevaatega korteri. Tarvis ju Paulile Laulupidu ära näidata. Detailidesse laskun, kui reis lähemale jõuab.

Anyway. Mida ma siis fotode põhjal avastasin? Seda, et klassifikatsioon kodutu puuraidur, mis stiilikirjeldusena ühe muheda blogipostituse kommentaaridest korduvalt läbi jooksis, kirjeldab minu riietumiseelistusi ning -harjumusi üsnagi täpselt. Ameeriklane kasutaks siinkohal terminit hobo. Mõte jääb samaks: inimene, kes suure osa ajast vabas õhus veedab (tihtipeale mitte enda tahtel, tal lihtsalt pole katust peakohal) ja peab seetõttu iga kell ilmastikumuutusteks valmis olema. Inimene, kel pole soovi, tarvidust või võimalust end ühiskondlikesse normidesse suruda.

Riietuse eakohasusest kah. Mul on väikestviisi salli-fetish, kuid kusagilt blogisabast jäi silma, et sall olevat kindel vanamuti tunnus. Nooremal inimesel ju kael ei külmeta ega jää kangeks. Vaadake, kullakesed, sedasi on lihtne lahterdada, kui oled ekvaatorist kaugel ja merega ühel tasapinnal. Aga proovige elada ca 1000 meetrit kõrgemal, või lõuna pool. Kui siin sooja ilmaga oma kaela ja dekolteepiirkonda ei varja, grillib päike selle paari päevaga nii krõbedaks, et. Pärast ei aita ükski kreem, maksku see kui palju tahes. Lisaks avastasin, et olenemata aastaajast on mul pea igal pildil ka müts peas. Mütsiteemal kirjutasin millaski lausa pikemalt -------  näe, üles leidsin.

No ja enamik ülesvõtteid on tehtud matkadel või road-trippidel vms, mil mu kodutu puuraiduri image on arusaadavatel põhjustel veelgi võimendunud. Või võtame siinse Oregoni-kodu, kus kliima lausa nõuab kihilist, hobo-stiilis riietumist, kevadeti ja sügiseti iseäranis. Üleval maja juures tuuline, jahe, aga laskud alla kanjonisse – õhk seisab, päike praeb, palav nagu kõrbes. Kisud paar kihti ära, seod mugavalt ümber keskkoha, kohe kena olla. Kanjonikaldale tagasi jõudes ajad vatid muidugi uuesti selga.

Ohoo, ühe pildi siiski leidsin, kus mul ontlikult lausa valge pluus ja must seelik seljas. Ja eks ma teatud puhkudel riietun veidikene vähem puuraidurlikult kah, aga no ei hakka ju iga linnamineku eel endast selfit tegema. Või oot, kuramus, ma ei saakski teha, pole nutitelefoni. Nii et peate mind sõnast võtma - kui inimeste sekka lähen, jätan mõnikord oma sisemise puuraiduri koju.
June 13/2018
Fotod: Paul 
“Girls do not dress for boys. They dress for themselves and, of course, each other. If girls dressed for boys they’d just walk around naked at all times.”― Betsey Johnson


PAULI NOOREM POEG käis meil pikaks nädalavahetuseks külas, nii vahvad päevad. Hannes töötab filmitööstuses ja on ilmselgelt omal alal tugev, karjääriredelil üllatavalt kiiresti tõusnud. Ametinimetus on tal sihuke veider: best boy. Kõlab nagu jooksupoiss või midagi, eks ole. Kuid tegelikult on tegemist filmivalgustuse spetsialistiga, kel lisaks ka hulk manageritööd ning pihutäis alluvaid.
Lillikene oli muidugi või sees, et karjaliikmete hulka värsket verd toodi. H on koerainimene kah, teab, kuidas looma lõbustada, ise ellu jäädes.
June 10/2018
Fotod: Paul, Hannes. 
“Because filmmaking is a brutal industry. You don't get anywhere unless you work more than anyone else. Unless you're better than they are.”― Lianne Oelke, Nice Try, Jane Sinner


KATE SPADE.
ANTHONY BOURDAIN.
Mul ei ole Kate Spade'i käekotti. Bourdaini saateid pole ma vaadanud. Sellegipoolest olen mõlema loominguga kursis. Nad võtsid endalt elu, need kaks müütilist ameeriklast - esimene üleeile, teine täna. Üritasin kirjutada, aga teemakohased mõtted tunduvad sõnadesse pannes kuidagi… küündimatud. Jäägu siis nii.

--------------

“Bourdain taught us about food — but more importantly, about its ability to bring us together. To make us a little less afraid of the unknown. We’ll miss him.” – Barack Obama.  
CNN: Anthony Bourdain saw the humanity in all of us

“Spade probably motivated two generations since she came along, in a ‘you can do it too’ way. You can start something out of your living room, with your friends and family helping you ship the first product. It’s the sort of pulling-yourself-up-by-your-bootstraps story that we love in America but have generally been led by men.”
Christina Binkley
Adweek: Kate Spade’s Legacy Extends Far Beyond Handbags
June 08/2018 
Images: Internet
“Let them think what they liked, but I didn't mean to drown myself. I meant to swim till I sank -- but that's not the same thing.”― Joseph Conrad, The Secret Sharer and other stories


LILLI JA PAUL kahekesi kodus.
June 06/2018
Foto: Paul 
“The main difference between play and playfulness is that play is an activity, while playfulness is an attitude.”― Miguel Sicart, Play Matters


PEA TÜHI, KÜLMIK TÄIS.
Ma õppisin eile kaks uut asja. Esiteks, Postimeest lugedes sain teada, et neegri pea on tühi. Vähemalt selles maailmas, kus Mart Helme elab. Teiseks, Architectural Digesti värskest numbrist selgus, et iga kord, kui suled Liebherr Monolithi ukse, teeb külmkapp oma sisust selfie ja jagab seda sinuga, et sa ei peaks toidupoes oma mälu pingutama, püüdes meelde tuletada, kas külmikus ikka jagub piisavalt valget veini, kammkarpe, kalamarja jne.

Eelnimetet värskelt omandatud teadmiste valguses järeldan, et kui sul on köögis Monolith, ei tohiks tühi pea probleemiks olla. Kui nüüd see info kuidagi Helmele edastada õnnestuks...
June 04/2018
Image from Internet: Liebherr Monolith. 
“What is it you most dislike? Stupidity, especially in its nastiest forms of racism and superstition.”― Christopher Hitchens, Hitch 22: A Memoir