ARCHITECTURAL DIGEST*.
Ameerika punarind on osav ja võimekas pesapunuja. Küllap mina juba tean. Meil nimelt on ülemise korruse terrassi kandetaladel oma paarkümmend perekonda pesitsemas olnud nende nelja suve jooksul, mis me siin Oregoni kodus elanud oleme. Veatult sümmeetriline pesa ehitatakse raudkindlate reeglite järgi: kõigepealt pannakse paika välisvooderdus, teisisõnu jämedamad kõrred. Seejärel voolitakse niisutatud kõrtest ja mullast kausike, mis omakorda polsterdatakse pehmema, peenekiulisema rohuga. Üks selline meistriteos on keskmisel fotol kenasti näha kah, eelmise aasta pesa, mille alla võtsin.
Aga mõned päevad tagasi asus (tõenäoliselt kogenematu) punarinnapaar me köögiakna kohal vägagi omanäolist arhitektuuri viljelema. Asupaik iseenesest ju oskuslikult valitud, seal on liigikaaslased eelmistelgi aastatel edukalt pesitsetenud. Rahulik, otsese päikesevalguse ja tuule eest varjatud nurk, vana teleka-antenni jalga saab toestuseks kasutada ja puha. Kuid erinevalt teistest punarinnapaaridest on neil kahel pesapunumisest täiesti originaalne arusaam. Õigemini puudub arusaam üleüldse. Juba paar päeva on armastajad asja kallal vaeva näinud, kuid tulemus sarnaneb pigem harakapesale, turritades igasse suunda laiali, ja pesa all, maapinnal, vedeleb kuhjade viisi kokku ahnitsetud, kuid kasutamata kraami. Mingisugust aiabasseinis kõrte loputamist ja seejärel mullaseks tegemist, et „kausikest“ kujundada, nii nagu kõik korralikud punarinnad teevad, pole mina nende kahe puhul veel tähele pannud. Eks see kajastub ka töötulemuses – fotod 1 ja 3, veenduge ise. Ja võtaks nad siis kogenumatest eeskujugi - kolm-neli tala eemal on kõigi reeglite järgi ehitatud pesa, vanalind haub mune nii et huugab, arvata, et varsti pojad väljas.
Lugesin, et pesa jaoks koguvad materjali mõlemad paarilised, ehitustööga tegeleb siiski põhiliselt emaslind. Hmm. Käsitööannet sel noorel proual nüüd küll ei ole. Kolmandal ehituspäeval, kui õudne pahmakas siduva ainega kinnitamata pesamaterjali tuule käes lehvis ja iga hetk talalt alla ähvardas pudeneda, sai mul hing täis, läksin ja klammerdasin tuustaka alla tükikese kanavõrku. Ise veidi mures, et kas linnud viimaks segamist pahaks ei pane, tööd pooleli ei jäta. Ei jätnud. Õhtuhakul olid taas kohal, kuid ehitusstiil jäi samaks. Kuna nad mul köögis toimetades kogu aeg silma all on, siis arvasin märkavat, et emaslind pööritas innovatiivset ehitusmaterjali nähes üllatunult silmi. Kanavõrk?? Ning võin vaat et vanduda, et isaslind tagus endale uhkelt
*Architectural Digest on USAs alates 1920. aastast ilmuv arhitektuuri- ja interjööridisaini ajakiri.
May 30/2018
