MA OLEN ENDA ÜLE NII UHKE!
On ka põhjust, kui oled aastajagu hoogu võtnud, vabandusi otsinud ja leidnud, et miks tegu tehtud ei saa, ja siis lõpuks end kätte võtad ja ära teed - lühema ajaga ja väiksema vaevaga kui kardetud.

Meil on kaks elutoavaipa. Üks suur ja teine väiksem, mõlemad igavesti peen ja kallis Navajo käsitöö. Paul soetas vaibad aastal 10 B.E.*, järelikult on põrandakatted pea kahekümneaastased. Yarko pidas vaipadest vägagi lugu, ja kuigi need elasid Lilli kutsikapõlve kah kenasti üle, hakkavad teised tasapisi siiski viledaks kuluma, suurem iseäranis. Kui mõlemal servad juba lausa hargnema hakkasid, uurisin siinseid vaibaäärestamise teenuse hindu. Selgus, et nii umbes miljon dollarit jard. (Jaa, ma kasutan tolli ja jardi mõõtühikutena juba täiesti sujuvalt. Aga ärge kellelegi rääkige, viimaks võtavad mult veel Eesti kodakondsuse ära. Sest üks õige eestlane ei mõõda tollides ja ei ela välismaal, onju.) Anyway. Äärestamise raha eest saanuks vaat et pool uut vaipa. Aga veel ei tahaks vanadest loobuda, Lillikene alles sihuke noorepoolne, vahel mängib õhtuti toas nii, et põrandakatted rullis. Ühesõnaga, ootaks ostuga aastakese või sedasi. Pealegi, vaibad ju täitsa head veel, vaid servad on üles öelnud.

Ega midagi. Kõigepealt tegin kindlaks, et mu Bernina jõud sedasorti massiivsest õmblustööst üle käib. Käis. Seejärel tuli leida kandimaterjal. Otsustasin tugeva puuvillase paela kasuks (vaibad ise on täisvillased). Ning kuigi tundub pühaduseteotusena Navajo käsitööd õmblusmasina abiga servata, on tegu tänaseks tehtud. Tulemusega olen üle ootuste rahul, kuid arvatagi, et see mingi köögirätiku äärestamine polnud. Vaipadega oli ikka omajagu füüsilist rähklemist juba kandi traageldamisel, neid õmblusmasina talla all liigutada aga pehmelt öeldes peavalu. Aga näe, tehtud sain, kahe päevaga.

*B.E. – Before Epp. Nii märgib Paul aega, mil me veel tutvunud ei olnud.
Foto: väike elutoavaip, kanditud
May 12/2018

“The point is that things can be repaired. That they are even more beautiful for having been repaired.”― Sonali Dev, A Change of Heart