Until we meet again



Täna möllas meil säärane tormituul, et traditsioonilist pööripäevalõket süüdata ei tulnud pähegi. See on mõne aasta eest Oregoni kodumurul üles võetud pööripäevapilt.
Üksiti panen 5500 paariks nädalaks pausile, lähen ja kolan paar nädalat mööda Ameerika avarusi koos Pauli ning Lilliga. Pidage siis ennast pühade ajal korralikult üleval, eks, ärge üle sööge, ja nii edasi.
Mõnusaid jõule ja lõbusat aastavahetust ja kõikvõimalikud muud head ja soojad soovid lisaks!
December 21/2019
"People don't notice whether it's winter or summer when they're happy." — Anton Chekhov

Hang Dry or you'll be sad



Mulle kangesti meeldib, kui rõivaste pesujuhised on veidi väljendusrikkamad kui üksnes pesu- ja kuivatusprogrammi ette kirjutavad. No vaadake seda üleeile sekkarist soetatud pliseerseelikut - on teine ühtaegu vanamoodne ja trendikas (võeh, trendikas on nii nõme sõna, kas pole?) - ja lugege silti: „Hang Dry or you'll be sad.“ On ju tore? Hoolitsev tootja hoiab tarbijast kurbuse eemale. Ning ärge laske end sõnast polyester eksitada. Ei midagi võikalt külma või libedat. Materjal tundub ihu vastas siidiselt pehme. Made in USA.

Anyway. Ma üldiselt üritan rakendada Kate Mossi motot „never complain, never explain“ - talle omakorda olla seda hüva nõu andnud ei keegi muu kui ekskallim Johnny Depp - kuid täna küll complainin, et jube kiire on olnud, ning explainin, et põhjuseks pole pühade-eelne päkapikutamine, vaid ikka see va camperituunimine pluss tõsiasi, et otsekohe peale Jõule pühime paariks nädalaks kodutolmu jalgadelt. Maiden voyage nii öelda, camperile ja truckile. (Jeerum. Mul siin eesti ja inglise keel omavahel juba täitsa sõlmes. Andke ületöötanule andeks.) Ja ega siis ainult camper. Workshoppi on kah tihedalt asja olnud, tellimustööd. Samas, kõik need pikkade tööpäevadena realiseeruvad valikud on olnud rangelt vabatahtlikud. Ja eks ma olen ennastpiinavalt perfektsionistlik kah, kui asi käsitööd puudutab. Mõnda asja sai camperis mitu korda ümber tehtud, mõne asja peale tükk maad rohkem aega raisatud, kui ajakava seisukohalt mõistlik oleks olnud.

Kus ma olingi? Ahjaa. Et siis road trip soojale maale. California, Arizona. Natukene sugulaste külastamist ja hulgaliselt loodusimede nautimist. Lilli kaasa, otse loomulikult. Death Valleys plaanime laagris olla lausa nädalajagu. Seal on praegu mõnusalt, talviselt jahe. Jaheduse all pean silmas päevaseid temperatuure pluss kahekümne Celsiuse pügala ümber. Suvel teadagi võib selle numbri vähemalt kahega korrutada. Suvel ei löö ükski mõistlik inimene Surmaorus laagrit püsti, vaid vuhiseb konditsioneeritud sõiduriistas kiirelt läbi oru, isegi fotode tegemiseks ei keera autoakent alla. Või noh, nii nad räägivad. Mina pole suvel Surmaorus käinud.

Siiski, natukene on hingamise aega kah ikka olnud, hoo ja hoobi vahel. Seda dokumentaali oleks muidugimõista mõistlik olnud suurelt linalt vaadata, mitte kodus telekaekraanilt – nimelt Vene dokumentalisti Viktor Kossakovski Aquarelat. Võimas, ma ütlen, võimas. Soundtrack soome sümfoonilise metalli legendilt Apocalypticalt.

“You suddenly realize the power of water. That is what “Aquarela” is about. Kossakovsky chased stunning images of water around the globe, using Arri digital cameras that shoot at 96 frames per second (alas, only a few cinemas are able to project that format; most will be 48 or 24). The movie has no narration to explain where you are, or what’s going on — just crashing Dolby Atmos Sound and a heavy-metal score from Finnish violinist/composer Eicca Toppinen. Kossakovsky improvised locations and shot without a script, trying to show the water’s point of view. The effect is hypnotic, haunting, and terrifying.” Read more: ‘Aquarela’: Inside the Most Dangerous Documentary Ever Made


“It’s a film about water, the role water plays in climates around the world, and how changes in those climates can unleash water’s destructive power. But none of those themes are narrated in the film. Instead, we’re presented with about 90 minutes of lengthy scenes and trusted to draw meaning from them — cars falling through melting ice that used to be solid enough to drive across; rolling high seas; icebergs splitting apart; gale-force storms on highways; enormous, breathtaking waterfalls. Watching Aquarela is less like watching a traditional nature documentary and more like a feature-length music video that roams the globe, without many people onscreen, and no talking heads or explanatory text. Water, in its many forms, is the protagonist, rather than the subject. It’s the sort of film that leaves you in awe.” Read more: Interview with Victor Kossakovsky

December 18/2019
“Whoever said death and taxes were the only guarantees in life obviously never had to do laundry.” ― Unknown

The answers are easy if you have the right questions vol. 2



On avalik saladus, et blogijaile meeldib kangesti omaenda isikust kirjutada. Nii ka mulle. Eraeluliste, laiema avalikkuse jaoks tähtsusetute detailide puhul oleks ilmselt mõistlik edastada infot lugejaküsimustele antud vastuste vormis, et mitte ülemäära edev näida. Kuid siin on üks väike “aga”. Nimelt: mine sa neid lugejaid tea. Küsivad, naljatilgad, viimati midagi kohatut. Mistap vilunud blogija mõtlebki endale esitatavad küsimused ise välja. Sellised, millele pole piinlik vastata, mis blogija parimad küljed kenasti välja toovad, kehvemaid seevastu oskuslikult varjates. Nii ka mina - ise küsin, ise vastan, täpselt nagu mõned kuud tagasi The answers are easy if you have the right questions vol. 1 postituses. Aga olge hoiatatud: seekord tuleb ühiskonnaolulistel teemadel vähe juttu, kui üldse. Jaa, kullakesed, seekord piilume hoopiski minu riidekappi ja meigikotti ja muudesse säärastesse kohtadesse, kuhu 5500 lugejat üldjuhul ligi ei lasta.

Kelle rõõmuks sa riietud? Enda, oma partneri, kolmandate isikute?
Hmm. See on nüüd kohe algatuseks selline tagamõttega küsimus, eks ole? Et tänapäeva naine ei tohi mingil juhul tunnistada, et riietub mehe rõõmuks? Vaadake, minul pole oma mehe ega ka teiste meeste inimeste rõõmuks riietumise vastu mitte kõige vähematki. Aga kukub paraku ikkagi niimoodi välja, et riietun eelkõige iseenda rõõmuks. Ei ole ju võimalik, et seisan peegli ees, tõdedes, et seljasolev on lihtsalt jube, aga üksiti hellitan lootust, et kaaskodanikud mind vaadates vaimustuvad. Mkmm. Ma pean eelkõige siiski ise oma peegelpildiga rahul olema, alles seejärel tulevad mängu teised ja kolmandad isikud.

Kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?
Mis mõttes väljakutse? Et kas saan näiteks kleidi tõmbluku ise selja pealt kinni tõmmatud? Saan muidugi, aga see on siiski rohkem meestetöö ju, padupidulike kleitide puhul iseäranis. Ah et küsimuses ei peetud tõmblukke silmas? Vabandust, sain valesti aru. No ses mõttes on riietumine jah väljakutse, et mul ei ole sugugi ükskõik, mis seljas. Ka neil juhtudel, mil mu outfitti iseloomustab sõnapaar “kodutu puuraidur” (blogiavarustest varastatud stiilitermin), on kõik need ülestikku selga laotud kampsikud ja sallid piisava hoolega valitud. Niisiis, võtan ausalt tunnistada, et riietumine on mu jaoks väljakutse. Riietus peab midagi ütlema, isegi igapäevane kodune riietus. Ma ei mäleta, et oleksin ükski kord oma täiskasvanueas niisama tagantkätt midagi ülle visanud, ekstreemolukorrad muidugi välja arvatud (kui koeral on kesk ööd kõhu lahti löönud vms).

Sinu stiili-iidol(id)?
Stiiliküsimustes on mu isiksus lõhestunud. Osa minust tahab olla vohavalt, eklektiliselt crazy nagu näiteks Helena Bonham Carter, teine osa aga väljapeetult, minimalistlikult crazy nagu… noh, ütleme, Tilda Swinton, kuigi ka temal esineb eklektikapuhanguid. Samas ei saa kumbagi neist otseselt mu iidoliks nimetada. Eelistan oma (rõiva)valikutes sõltumatu olla, gurusid mitte kummardada.
 
Sulle pakutakse võimalust tasuta omandada üks riietusese vabalt valitud kuulsa moemaja/moekunstniku loomingust. Niisiis…?
Oi, mis heldekäeline pakkumine! Las ma mõtlen… OK, võtan mõne noist ägedatest Etro kleitidest (Helena Bonham Carter!). Etro nimel ei ole küll teab mis kuulsat kõla, aga nad reklaamivad end Vogue kõige kallimatel lehekülgedel, mis peaks olema piisav tõend tuntusest.

Mitu paari jalanõusid sul on, kaasa arvatud toasussid ja flipflopid?
26. Neist 11 paari on saapad või saapalaadsed tooted. Susse pole. Kannan kodus aastaringselt flipfloppe, meil on soojad põrandad.

Aga mitu paari kontsaga kingi?
Mitte ühtegi.

Sinu garderoobi kõige kallim ese?
Rahalist maksumust silmas pidades? Autentsest Missoni kangast kleit, eritellimus.

Sinu garderoobi kõige odavam ese?
Praktiliselt kõik ülejäänud asjad on odavad. Väga odavad. Ma hangin riideid eranditult sekkaritest, “pärispoode” pean… hmm… igavaiks, nagu ma siin korduvalt ka kirjutanud olen. Ning need, mis igavad ei ole, ületavad minu maksejõu. Erandi teen ihupesule, selle eest ei pea ma paljuks kena kopikat välja käia. Kuna Ameerika pesukaupmeeste maitse minu omast suuresti erineb, ründasin suvel Tallinna vastavaid müügikohti erilise innuga. Tulemusrikkalt.

Mida kannad öösiti?
Mitte midagi. Ma kannan riideid päeval.

Millele sa ei suuda “ei” öelda, kuigi tead, et sul neid kodus kapis rohkem, kui eluajal ära kanda jõuad?
Mütsid! Mul on mütsifetiš. Pauli kurvastuseks, sest talle meeldib, kui mu juuksed on katmata. Teinekord kavaldan ta üle, kodunt lahkudes istun autosse palja peaga, ja kui juba teel oleme, tõmban niuhti mütsi pähe. Mütsidel on erakordne võime outfitile väike, kuid vajalik stiili-lihv anda.

Kõige maitsetum riidetükk, mida sa kunagi kandnud oled?
Läikivad retuusid, üks säär roosat, teine musta värvi. Enda õigustuseks lisan, et tegemist oli möödunud sajandi üheksakümnendate algusega.

Millist riietuseset sa (enam) iialgi selga-jalga ei paneks, löödagu või maha?
Võrksukki või –sukkpükse.

Milliseid värve sa hea meelega kannad?
Oh, see käib hooti. Mul on olnud „ainult must“ periood ja „ainult roosa + tumeroheline“ periood ning igasugu muid nende vahele jäävaid variante. Hiljuti lõppes „pruun + must“ tsükkel, enne seda oli väikest viisi värvihullus, praegu mängin erinevate hallide ja musta ja valgega, tembituna mõningase roosakaspunasega.
 
Ja milliseid värve sa kohe kindlasti ei kanna?
Kollast. Helerohelist. Lillat. Viimati nähti mind kollases algkooli lõpupeol. Tõenäoliselt oli see vaatajate jaoks sama traumeeriv kogemus kui kandja jaoks. (Kleiti pean silmas, mitte pidu.)

Millisest olemasolevast riietusesemest sa mingi hinna eest ei loobuks?

Issake. Keeruline. No toetume siis faktidele. Lasksin endale aastate eest õmmelda liibuva, maani ulatuva, siidisest kamoflaazh-materjalist kleidi, slepiga, kapuutsiga. Kandsin üheainsa korra, hea sõbra juubelil. Kleit on kõige eakam ese mu garderoobis, nii et võib vist öelda, et sellest ma ei loobuks – vähemsti siiani pole loobunud.

Oled sa endale ise rõivaid õmmelnud?
Kas ma olen endale rõivaid õmmelnud?? Mis küsimus see on? Olid ajad, kus mul muid riideid polnudki kui enda õmmeldud. Olen isegi klassikalise talvemantliga hakkama saanud, kõikide rätsepakunsti reeglite järgi. Praegu? Praegu ma nö. nullist ei õmble, küll aga tuunin sekkarist hangitud kraami, vahel võtan niisama siit-sealt kitsamaks, teen lühemaks või pikemaks, vahel lõikan kaks või rohkem valmisasja tükkideks ja panen tükkidest ühe uue kokku. Siinkohal on muide paslik kummutada laialt levinud väärarvamus. Olen lugematuid kordi kuulnud ütlemist „mis sul viga, sa nii väike, saad second handidest riideid, vähegi toekamatel naistel on hulga raskem kvaliteetset, stiilset kraami leida“. See ei ole tõsi. Kaks kolmandikku asjadest, mis sekkarist soetan, on mulle vähemasti number või kaks suured, samas kui värv, muster, lõige ja hind on sellised, et ma ei suuda neid poodi riidepuule rippuma jätta. Siis tulebki too eelnimetet tuunimine mängu.

Räägid ehetest ka?
Miks mitte. Mina, kes ma kunagi olin tõeline harakas, oman hetkel vaid kaheksat paari kõrvarõngaid, kõik second handist, kust mujalt, ning suhteliselt suuremõõdulised - ma ei salli väikesi vidinaid. Lisaks lihtne, kitsas, valgest kullast abielusõrmus, üks lai, minimalistlik hõbesõrmus, üks käevõruna dubleeruv vintage käekell, ning läinud suvel Eestist ostetud nahast, hõbedaste metalldetailidega randmekaunistus. Kaelaehteid ma ei kanna. Ühesõnaga - täielik ehtepaast. Samas, kõik kõrvarõngad on hoole ja armastusega valitud, pidevalt kuulen sookaaslastelt komplimente. Ahjaa, teemandiga kihlasõrmus ju ka, aga seda panen sõrme väga harva, väga eriliste sündmuste puhul.

Millist dekoratiivkosmeetikat kasutad?

Jeerum. Õige oleks vist öelda, et peaaegu ei kasutagi. Minu praeguse eluetapi full face makeup näeb välja nii: Estee Lauderi Sheer Tint Release Moisturizer (võrratu! asendamatu!!), tibake kulmugeeli, tibake päikesepuudrit, ja kui on üle mõistuse pidulik puhk, siis ka tumepruun ripsmetušš. Kõik. Ma ei kasuta lainerit, ei värvi laugusid ega huuli. Huuleläiget siiski teinekord pruugin. Kõik eelnev aga ei tähenda, et ma põhimõtteliselt ennast ei meigi. Praegu lihtsalt on selline minimaalse näokaunistamise periood. Mine tea, mis tulevik toob - viimaks (taas)avastan veel huulepulgagi?

Ning last but not least – milline oli sinu viimatine raju imagomuutus?
Olles aastaid varbaküüsi kuldseks lakkinud, läksin läinud suvel hõbedase laki peale üle.

PS. Kui keegi kalleist kaasblogijaist peaks tahtma seda küsimustikku laenata, võtke julgelt. Fotol: naisteajakirja Der Bazar moelehekülg, juuni 1885. Mul on neid moejoonistusi täitsa kena kollektsioon, isalt päritud.

Detsember 01/2019
“Make sure you wear something appropriate, dear. You never know who you’ll run into and it’s always smart to look your best.”  ― Joanne Fluke, Lemon Meringue Pie Murder

Flower power



Pesin ja kuivatasin camperi tarvis soetatud kuldbeezhi flanellvoodipesu vale programmiga, kurat võtaks. Kvaliteetsest materjalist hoolimata oli kuivatist välja võetud kraam puha topiline. Hea tükk aega kulutasin linu ja padjapüüre harjakesega kraapides, tillukesi flanellipallikesi eemaldades. Oh well. Ilmselt on hullemaidki viise külma lumise laupäevase pealelõuna veetmiseks kui soojas workshopis veini rüübates flanelli harjata.

Aga tegelikult ei tulnud ma siia oigama, vaid hoopiski uhkustama. Tõmbasin camperi diivaninurga sadulsepatöödele joone alla: istme- ja seljatoekatted on uuendatud (fotol).  Nüüd, kui asi valmis, vaatan, et polegi justkui teab mis saavutus, aga te ei kujuta ette, milline väljakutse see oli. Mu Bernina pole ju mingi sadulsepamasin, mitmed töövõtted pidin nii-öelda leiutama, et õmblusmasinat mitte ära kurnata. Aga noh, hakkama sain, ning välja kukkus tõesti väga profilt. Katted tegin tõmblukkudega ja puha, et oleks võimalus poroloonpatjadelt maha võtta, pesumasinasse pista.

Ja no vaadake ometi seda mööblikangast, kas pole võrratu? Mulle igatahes meenutab Muhu tekke. Oli teine üsna krõbeda meetri jardihinnaga, õnneks sattusin poodi 50% allahindluse ajal, nii et väga suurt auku rahakotti ei löönudki. Loodetavasti peab riie vapralt aastaid vastu. Ostsin mõningase varuga, tegin ka paar diivanipatja, võib-olla õmblen isegi kohvikannusoojendaja või miskit sarnast, väikekodanlikku. Või tepitud vestikese Lillile :-)

PS. Ma pole unustanud lubadust positada 'before and after' fotosid camperi interjöörist. Veel pisut kannatust! 
November 30/2019
“No violence, gentlemen — no violence, I beg of you! Consider the furniture!” ― Arthur Conan Doyle, The Adventure of the Mazarin Stone

Small world



Olen mina ükspäev oma lemmiksekkaris – kuidas, palun? Ma ei kuulnud? Kas keegi ütles „jälle“? Ärge segage vahele, las ma jutustan. Ühesõnaga, olen mina ükspäev oma lemmiksekkaris (jah, jälle, ja mis siis?), lappan kraami riidepuudel, kui äkki kuulen, et keegi räägib võõrkeeles. Mitte inglise keeles. Teritan kõrva, aga keelt tuvastada ei õnnestu. Mingi Balkanimaa? Nihkun noorprouale ja ta tütrekesele lähemale, et asja uurida. Saades vastuseks, et tegu sloveeni keelega, annan teada, et olen enam-vähem samast kandist pärit. Kust täpsemalt? Eestist. Oi, hüüatab proua rõõmsalt, mul on üks eestlannast sõbranna, Birgit nimeks. No näed siis. USA väikelinna kaltsukas kohtuvad eestlanna ja sloveenlanna, kellel kõige tipuks veel eestlannast sõbratar. Väike maailm!

Ning ei, pilt ei valeta, meil tuli üleeile lumi maha. Lilli ja Paul on õnnelikud, mina olen torssis, sest mida aasta edasi, seda vähem ma lund sallin. Mul ei ole sellest nii-öelda jõuluilust, mille üle ja ümber käsi kokku lüüakse, sooja ega külma (no pun intended). Mida rutem ära sulab, seda parem. Paar viimast Oregoni talve on suhteliselt ebameeldivalt üllatanud, sest New Mexicost siia kolides ei osanud ei Paul ega mina aimata, et lumelabidad tuleb rohkem kui paar korda talve jooksul käiku lasta. Meil on ju nime poolest ikkagi kõrb, issand hoidku. Oregon high desert. Mistap ma juba paar aastat googeldan esimese lume aegu elamisvõimalusi näiteks... Arizonas. Esialgu küll mitte kuigi tõsiselt, sest kui lumi sulab, on siin kanjoniserval lust ning lillepidu. Ja mõnel aastal pole teda üldse ollagi, seda va lund, vaid paar helbekest siin-seal.

Täna on Thanksgiving. Esialgu pidasime plaani, et lööme pühade puhul truckile hääled sisse ja teeme camperiga esimese, nö. proovireisi, paaripäevase, enne kui aastavahetuse paiku pikemale tuurile suundume. Lõunasse, ikka lõunasse, kuhu mujale. Aga siis tuli see kuramuse lumi maha ja teeolud siinkandis pöörasid jubedaks, nii et polnud vähimatki tahtmist liikluskaosesse sukelduda. Selle asemel kokkasime traditsioonilisi pühadesööke, minu etteasteks oli kõrvitsapirukas ja seene-rohelise oa pajatoit, Paul küpsetas keelt alla viiva Cornish game hen prae. (Mis linnukese nimi eesti keeli võiks olla?) Vein oli Chianti. Kalkunit me ei söö. Jalgpalli ei vaata. Mustal Reedel kaubandusse ei sukeldu. Ja üleüldse on Thanksgiving üks kahtlase taustaga püha mu meelest, vaat et käib ühte jalga Kolumbusepäevaga. Aga noh, hea kõhutäis kulub alati ära, onju, ja lähedastega koosolemine. 
November 28/2019
“And when you go around in circles, brother, the world is very big, but if you plow straight ahead it’s small enough.” ― Colum McCann, Let the Great World Spin

“Not all those who wander are lost.”



Olen täna päev otsa, muude toimetuste kõrvalt, mõelnud sellele eelmise postituse alla jäetud kommentaarile, mis käsitles „õigel“ moel reisimist. Ja mõeldes avastanud, et mulle on kõige sügavamalt mällu sööbinud justnimelt need paigad, kus midagi nagu õieti vaadata polnudki. Või kuhu ma (me) vaid olude sunnil, plaaniväliselt oleme sattunud. Näiteks sadu miile tühja, noolsirget highwayd Nevadas, silmapiiril sinetav mäeahelik nii kaugel, et sõidad tundide viisi, aga lähemale ei tundu jõudvat. Või Mojave kõrb, teeäärne silt hoiatamas „No services next 120 miles“, taimestik nii värvitu ja kasin, et vaevalt eristub kiviklibusest maapinnast. Või Utah' lõputud punase mullaga kaetud tolmuteed, kus eksinuina arutasime, kas asustatud punktini jõudmiseks kütust jätkub, lõpuks muretsemisele käega lõime, veini lahti korkisime ja seda aeglaselt sõites savitopsidest rüüpasime, kuni ühel hetkel auto esiaknast enam välja ei näinud, sest vaatevälja varjasid hiiglasliku kuldkotka tiivad. Ta nimelt laskus taevast alla uurima, kes tema valdustes hulguvad. Või Death Valley, kus Emake Maa näib nii külalislahkusetu, et hakkad arvama, et oled mõnel teisel planeedil. Ja kus telkimine päädis mu elu mõjuvaima tormituule-elamusega.

Me Pauliga oleme kehvad turistid. Ma ei ütle seda siin blogis esimest korda. Meile ei sobi ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde tormamine, poolkohustuslikus korras muljete kogumine. Parimad reisid on olnud need, kus küll suure plaani oleme paika pannud (täpselt nagu mu eelmises postituses mainitud eestlastest paar), aga detailid jätnud tuju, juhuse, ilma hooleks. Me oleme üksjagu reisinud ilma kindla marsruudi ja ettevalmistuseta, hommikul keset Suur Mittemidagit ärgates kaardi auto kapoti peale laotanud, et kohvi toel sõidupäevaks plaane teha. Ja no muidugi oleme reisinud ka nö. näpuga päevaplaanis järge vedades ja ülevaadatud vaatamisväärsuste taha linnukesi tehes, aga see esimene variant istub meile siiski rohkem.

Kuid reisimisest saadav emotsioon, jah, see on küll tähtis, kuidas siis muidu. Iseasi, kuidas erinevad inimesed neid emotsioone korjavad, eks ole. Meie näiteks istusime ükskord 72 tundi ühe koha peal ja vahtisime ühtainumast mäge, hommikust õhtuni, öösel ka. Emotsioon missugune. Ning ärge saage valesti aru – me oleme siiski enam-vähem kultuursed inimesed, väisame hea meelega ka inimühiskonna ajaloo (või tänapäeva) seisukohast olulisi objekte, aga noh, näiteks Pariisis ei käinud ma Eiffeli tornis, selle asemel istusin tänavakohvikutes ning imetlesin pariislaste elegantsi, ja Mona Lisat lähedalt ei näinudki, kuna ei suutnud end sundida jaapani turistide müürist läbi pressima.

Ja kui me nüüd korraks nende eelmises postituses mainitud eestlastest reisisellide juurde tagasi tuleme, siis ma tunnen vaid paari inimest, kellel nende reisikogemustele midagi vastu on panna. Ning ka reisi ettevalmistamise kogemustele - et saaks rahulikult hommikuti tuult nuusutada ja alles siis otsustada, kuhupoole autonina pöörata, sest ollakse kohalike ilude ja oludega rohkem kui piisavalt kursis. Nii et lepiks vast kenasti kokku, et „õiget“ reisimist pole olemas. Kellele tuulenuusutamine, kellele giidi sabas jooksmine, kellele paketireis, kellele omaenda kokku pandu, kellele hotellibasseini ääres pikutamine, kellele mäkke ronimine. Kusjuures tihtipeale on teekond olulisemgi kui päralejõudmine.

Lõpetuseks räägin ühe loo, sõprade suust kuuldu. Usutavasti tunnevad nad end ära, ja loodatavasti ei pahanda, et ma tolle ammu juhtunud seiga siin letti löön. Noh, sõidavad sõbrad Itaaliasse (või Hispaaniasse, ma täpselt enam ei mäleta ), kultuurireisile. Ca kümneaastane poeg võetakse ühes, et varakult kultuurihuvi tekitada. Poiss löntsib kuulekalt pikad ekskursioonipäevad kaasas, ei nurise, kuid ei näita üles ka erilist vaimustust. Ühel kenal õhtupoolikul pöördub ta viisakalt vanemate poole, ilmses lootuses, et plaanis on ka midagi ägedamat kui poollagunenud ja ajahambast puretud klassitsistlikud fassaadid: „Ema, isa, mitut maja me täna veel vaatama peame?“
Foto: Road trip, Nevada
November 22/2019
“Not all those who wander are lost.” ― J.R.R. Tolkien, The Fellowship of the Ring

Oskavad elada



Meil olid paar päeva külalised majas. Sugulased, Eestimaalt. Meist väheke noorem paar, täpselt minu maitse järele matkasellid. Ei torma kasina nädala või kahe jooksul ühest turistilõksust teise, vaid on endale hea tüki aega töölt vabaks teinud (ärge minu käest küsige, mil moel), käepärase matkabussi rentinud, ning kulgevad kiirustamata läbi USA, läänekaldalt idakaldale, täpselt paikapandud marsruutigi omamata. Ärkavad hommikuti oma mugavas bussivoodis, keeravad akna alla, nuusutavad, kustpoolt tuul puhub, ja siis alles teevad päevaplaanid. Või noh, vähemalt midagi sinnakanti, sest ega mina kah täpselt ei tea, mismood neil see navigeerimine käib, eks ole.
 
Vastsete camperiomanikena tunneme me Pauliga muidugi kõrgendatud huvi igat sorti matkasõidukite vastu. Escapecampervan paistab sõna otseses mõttes silma, kuna iga issanda väikebuss on neil erineva kunstitööga kaunistet. Asutatud 15 aastat tagasi kolme surfari poolt Uus-Meremaal, on firma tänaseks ka USAs edukalt tegutsemas. Ning ei, nad ei ole mulle reklaami eest maksnud, paraku. Mulle hakkas nende kontseptsioon lihtsalt meeldima, maalingud ja puha.

Anyway. Hästi tore olemine oli. Sai söödud ja joodud ja maailma asjad paika pandud. Põhiliselt küll inglise keeles, et Paul osa saaks, aga no emakeelt sain kah ikka natukene pruukida. Lilli näitas kõik oma trikid ette, ja täna õhtul, mil külalised läinud, tundub teine pisut pettunud olevat, et värsket verd kusagilt võtta pole, mängukaaslasteks.

FOTOL: külaliste sõiduriist meie kodu ukse ees.
November 20/2019
 “Not all those who wander are lost.” ― J.R.R. Tolkien, The Fellowship of the Ring

Kaheksa!



Meil siin ajab üks tähtpäev teist taga. Eile täitus kaheksa aastat maagilisest kuupäevast 11.11.2011, mil me Yarkoga USA pinnal maandusime. Ma olen sellest vist küll igal aastal kirjutanud, aga noh, tähtis päev, peab ikka ära märkima. Ja nii tore, mõnedel sõpradel oli sündmus lausa meeles, õnnitleti ja puha.

Kolimine kui niisugune oli lihtne, tänan küsimast. Kraami ju üle ookeani ei vea, enam-vähem kaks kätt taskus laekusingi, kui paari kolimis-eelse kuu jooksul saadetud postipakid riiete ja muu sarnase mudruga välja arvata. Ametlik asjaajamine see-eest võrdus raketiteadusega. Ainuüksi Yarko kolimislogistika nõudis nädalatepikkust tööd ning maksis väikese varanduse, omaenda viisavärgist ei hakka ma üleüldse rääkimagi, seda teemat olen lõputult käianud, aitab küll.

Praeguseks olen siin nii ära kodunenud, et. Vaid mõnikord harva tabab kummaline äratundmishetk - issakene, mu praegune kodu asub ju täitsa teispool maakera sellest paigast, kus sündisin ja viiskümmend aastat elasin. Ja mõnikord meenub mulle väga selgelt, kui võõras esimeste Pauli juures käikude ajal siinne elu ja olu näis. Ei, sugugi mitte ebameeldiv, aga just nimelt võõras. Nüüd on selle tunde peale imelik mõeldagi, näib nii kaugel minevikus olevat, või justkui kellegi teisega juhtunud.

Paar vanemat postitust kolimis-aastapäeva teemal:
11.11.2011
Yarko esimene jalutuskäik Ameerikas
Viimane postitus Eestimaa pinnalt

FOTOD: esimesel vaatab Yarko alla oma uuele kodulinnale Las Crucesele, pilt võetud paar päeva peale kohalejõudmist. Teisel mina, dramaatilises poosis Mesilla orgu embamas. Seal kusagil kaugel all on mu uus kodu.
November 12/2019
“I give you this to take with you: Nothing remains as it was. If you know this, you can begin again, with pure joy in the uprooting.” ― Judith Minty, Letters to My Daughters

Töötav Mees


Morgie esitas üleskutse postitada fotosid töötavast mehest, isadepäeva puhul või nii. Aga olge lahked. Minu Töötav Mees sepistamas,


sõbra maja soojustamas,


lund rookimas,


puutööd tegemas,


higistamistelgi karkassi jaoks pajusid lõikamas, 


veinipudelit avamas,


veiseliha kuivama riputamas,


naabrite aiamaal abiks olemas,


 peale tööd janu kustutamas.
  
November 10/2019
 “When he worked, he really worked. But when he played, he really PLAYED.” ― Dr. Seuss

Kümme!



Paulil ja minul oli siin hiljuti kümnes Howdyversary. Tervelt kümme aastat, kujutage ette! Vilunud viietuhandeviiesaja lugeja loomulikult teab, misasi on Howdyversary, aga poole etenduse pealt saali jõudnuid aitan hea meelega järje peale. Nimelt: “Howdy from New Mexico” kõlas Pauli esimene, lühike sõnum, mille ta mulle rahvusvahelisel tutvumissaidil saatis, sügisel 2009.  Minu vastus oli enam-vähem sama napp, aga ei läinud palju aega, kui meil kahel jätkus juttu juba kauemaks.
Paar kuud ja paarsada mõlemapoolset pikka e-maili hiljem teatas Paul, et ta armastab road trippe. Ja mina küsisin nii muuseas, et kui ta mind kusagil New Mexico kõrbes tee ääres hääletamas kohtaks, kas peatuks ja võtaks auto peale? Tema vastu, et võtaks küll. Pöidlaküütima ma siiski ei pidanud, 31. jaanuaril 2010 oli Paul mul El Paso lennujaamas kenasti vastas. Me esimene date vältas kolm nädalat, roadtrippisime läbi terve South Westi. Edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu. 

Niisiis, asi lihtne - Howdyversary tuletub sõnadest howdy ja anniversary. Fotod on pärit me esimeselt road tripilt, kusagilt Monument Valley kandist, veebruaris 2010. Oi, näe, ja siin on üks vanem Howdyversary postitus ka.
November 08/2019
“Better to put your heart on the line, risk everything, and walk away with nothing than play it safe. Love is a lot of things, but “safe” isn’t one of them.” ― Mandy Hale, The Single Woman: Life, Love, and a Dash of Sass

Kolm!



Lillikene sai täna kolmeaastaseks! Ametlikul sünnipäevaportreel (foto 1) näeb ta paraku väheke hullumeelne välja, aga Paulil oli pildistamise ajal pall käes, ja palli peale lähevad Lilli silmad iga kell pahupidi. Tollele punasele majaesisele pingile oleme teda igal sünnipäeval sundinud (foto 3), seekord polnud palju paluda tarviski, rutiin juba. Mäletate, kui hea poseerija Yarko oli? Novot. Lilli kisub kah vaikselt samasse kategooriasse. Või noh, kes tema tahtmisest küsib. Marss pingile, selg sirgu, vasakule vaat, ei mingit kiunmist või nihelemist, või muidu...

Päevakangelase pidutuju rikkus paraku seedehäire, sest ma serveerisin talle hommikusöögiks suure tüki loomaliha, lahke käega, aga rumala peaga. Portsjon sai liiga suur. Lõi Lillikesel põhja alt ära nii et paukus. Et mul südant polnud teda õhtusöögist ilma jätta, nagu sähendsel puhul soovitatakse, keetsin potitäie riisi ja kana, vana hea dieettoit, teadagi, ja nüüd magab Lillikene oma köögipuuris õndsat und, kanaroog kõhus, ning mina pean pöialt, et tal öösel õue asja poleks.

Ah et mis see alumine foto asjasse puutub? No selle võttis Paul täna, kui ehituspoes käisime. Üldiselt üritame Home Depot vältida, kuna korporatsiooni ninamehed on Trumpi-meelsed, aga seekord jäi tee peale ette, ja mu planeedipäästjast sisemine hääl osutas, et konkureeriva müüjani jõudmiseks tuleb hea hulk fossiilset kütust põletada. Nii et Home Depot siis seekord, camperi tuunimiseks tarviliku soetamiseks. Ja vaadake ometi, neil on seal sihukesed vahvad koertele reserveeritud ostukärud. Lillikenegi on sellises sõitnud, kutsikast peast, kui käisime teda suurtes kaubandusasutustes sotsialiseerimas.
Enamik fotosid Pauli tehtud.
November 06/2019
“If you think dogs can’t count, try putting three dog biscuits in your pocket and then give him only two of them.” ― Phil Pastoret, Our Boarding House

Mission accomplished



Nädal aega jooksin ilmaga võidu. Võitsin! Nagu ilmateade lubas, läks üleeile külmaks – no ikka vastikult külmaks, päeval mingi miinus viis Celsiust pluss vinge tuul – aga minul olid selleks ajaks camperi “välitööd” juba tehtud. Justkui tellitult eelnes külmale frondile suvine tuulevaikne soojus, aerosoolvärvidega töötamiseks ideaalne.

Ei hakka salgamagi, et peale mitmepäevast treppredelil üles-alla turnimist (vt eelmise postituse fotot) on jalalihased jube valusad, kael kah kange. Aga noh, Sõnni värk, jonni ei jätnud, kuna eesmärk seatud, et suuremad välised tuunimistööd saagu enne talve tehtud, eks kevadel jõuab üle lakkuda ja pisemaid värviparandusi teha. Sõna oteses mõttes minutipealt panin projektile punkti, viimased meetrid kaitsekilet eemaldasin kohalejõudnud tormiga võidu.

Nalja sai kah, minu kulul. Kolmanda või neljanda värvimispäeva pealelõunal tõusis kerge tuuleke, pidin hirmus hoolikas olema, et aerosoolvärv mujale ei satuks kui selleks ettenähtud kohtadesse. Töötasin nelja värviga: valge, must, punane, hõbe. Camperiga polekski veel väga hullu olnud, käid vea valgega üle, onju, pole väga nõudlik pind, aga kui truckile mõni neist neljast peale pritsib? Parem mitte mõeldagi. OK, olen mina parasjagu toas lõunaeinet võtmas või midagi, kui Paul teatab, et truck on puha hõbedase värviga koos. Mul kukkus kahvel käest, kargasin püsti, valmis õue tormama, et katastroofi ulatusest aimu saada. Paul nautis mõnuga mu meeleheidet, enne kui suvatses täpsustada, et jah, truck on üleni hõbedane. Kas ma tõesti ei mäleta, mis värvi sõiduriista me soetasime?
Julmur.

Eile esitlesime camperit naabritele. Meil on sihuke mõnus kaheksane kamp välja kujunenud, vähemasti korra kuus käime koos, neli enam-vähem samas vanuses paari. Seekordse ürituse nimi oli Garage Party. Garaazh on meil soe ja suur ja valgusküllane, suhteliselt korras kah, mis muud kui  jõulutuled riiulite külge, Pauli tööpinkidele linad peale, muusika mängima, ja - tuld! Plaanisime suured garaazhiuksed avali hoida, et külalised saaksid strateegiliselt kanjoniservale pargitud camperit imetleda, aga nii kuramuse külm oli, et pidu toimus kinniste ustega. Kuna ma olin nädalasest redelil rabelemisest üsna kurnatud, tellisin ühelt naabriproualt maisileiva (cornbread) ja teiselt magustoidu, peene nimega Swedish Cream (jube hea, maitseb nagu vaniljega magustatud ja tarretatud hapukoor, puuviljad peal), minu poolt oli ahjupotitäis kanarooga (Southwestern Chicken & Rice Skillet). Lisaks kena veinivalik, nii külakosti kui pererahva sahvri varusid.

Naabrid on muide kõik vanad RV hundid, kuid nende ratastel majad on hea tükk maad massiivsemad kui meie oma. Paul ja mina oleme rohkem sihukesed in the middle of nowhere reisijad ja ööbijad, naabrirahvas aga peatub paikades, kus saab end voolu- ja veevõrku lülitada, tsivilisatsaiooni hüvesid nautida, ei pea RV veepaagi suuruse ja akude võimsusega arvestama. Meie camperilgi on väiksusest hoolimata kõik samaväärsed ühendused olemas, eks teinekord proovime siis peenemat elu kah, vahelduseks.

Ahjaa, üks asi veel. Kosmiliselt mugavast kodusest voodimadratsist ära hellitatuna (pean lugejale pettumuse valmistama - ei ole kõikide Maarjamaa blogijate lemmikmadrats Napsie :-) soetasime sarnase luksususe ka camperisse. Kallis oli, kurivaim, aga mugavus maksab. Ja no ma ütlen täitsa ausalt, et need ajad, mil olin nõus telgis mingisuguse kõva ja kõhna küljealuse peal öid veetma, on möödas. OK, teen väikese möönduse: magan telgis, kui keegi minu jaoks sinna king size Dream Cloud madratsi paigaldab, täpselt sellise, nagu kodusängis.

Foto tehtud möödunud nädalal. Tänaseks on eesõue “mütsipuudele” vaid mõned kasinad lehed alles jäänud.
October 30/2019
“I love deadlines. I love the whooshing noise they make as they go by.” ― Douglas Adams, The Salmon of Doubt

Suur maalritöö



Ei ole aega blogida.
Foto: Paul.
October 22/2019
“Sometimes you have to go a little crazy before you can find sanity.” ― Tawny Lara

Ostsime maja



Naaberosariik Washington oli sügistormi täpselt ajastanud, nimelt eilseks, mil me Pauliga, Lilli kaasas, oma truck camperi järele sõitsime. Tehing tehtud, raha makstud, camper eelmiste omanike lahke abiga trucki turjale laaditud, alustasime vastutuules mitmesajamiilist tagasiteed. Tegelikult polnudki teab mis hullu, truck talus kogukat kandamit stoiliselt. Ja no ega me niisama pimesi pahminud kah, kõikvõimalikud (tasa)kaalukalkulatsioonid olid enne tehtud, põhjalikult. Ma ei hakka teid üksikasjadega kurnama, aga USAs ülipopulaarne truck + camper kombinatsioon on paras raketiteadus, kui pole plaanis vedrusid sirgeks vajutada või rehve üle kuumendada vms. Camperil on „kuiv“ ja „märg“ kaal, sõltuvalt sellest, kas kütte- ja veesüsteemid täidetud, ning kalkulatsioonidele tuleb loomulikult lisada ka kogu kaasasveetav kraam (söök, riided, koer ja nii edasi). Meie läksime kindla peale välja, suure kandejõuga truck pluss suhteliselt vähe kaaluv camper.
Täitsa uskumatu, mis kõik on võimalik ahtakese pinna peale ära mahutada, nii et astumiseruumi ka ikka jääb. Interjööri nägemiseks varuge vähemalt paar nädalat kannatust - homsest käärime varrukad üles ja tuunime uut elamist oma maitse ja käe järele. Kui valmis saab, esitlen.

Ahjaa, Lillikest tahtsin kõvasti kiita, eilse pika reisipäevaga seoses. Kuna oli kahtlus, et samal õhtul äkki koju tagasi ei jõuagi, võtsime looma kaasa. Ta veetis nurisemata kümme sõidutundi oma autopuuris, ja veel tunnikest paar pealekauba, selle aja, mil camperi pealelaadimisega tegelesime. Kuna see oli meile Pauliga esmakordne kogemus, kulus rohkem aega ja närvi kui asi tegelikult väärt. Müüjad, tore noorepoolne paar kahe pubeka-eas pojaga olid äraütlemata suureks abiks. Lilli, nagu öeldud, konutas kogu selle aja truckis, vaatas pealt, kuidas pererahva kaks suurt puudlit ringi saalisid. Kuueaastane isane käis Lillikese akna all serenaanaadi laulmas, üheksa-aastane emane majakoer (täpne koerandustermin on 'resident bitch') vaatas sellele tegevusele aga vägagi viltu. Arusaadav.

Koju jõudsime hilisõhtul, surmväsinud. Mis ei takistanud meid veini lahti korkimast, et autokastis asuvas uues elutoas mõnuleda, välisuks lahti, Lilli kurnatult diivani ees lebamas, öökullid all kanjonis märulit tegemas. Oojaa. Ma täitsa elavalt kujutan ette, kuidas me oma maja kuhugi USA inimtühjadesse avarustesse sõidutame, et sinna X ajaks ankrusse jääda, sest noh, miks ka mitte, kui kõik mugavused olemas. Oot, äkki peaks lausa Instagrami konto tegema? „Unistuste töö: noor abielupaar teenib leiba eksootilistes kohtades reisimisega.“ Ma kasvataks juuksed pikaks ja värviks blondiks ja laseks istmikuimplantaadid panna, Paul rähkleks mõned kuud 24/7 jõusaalis, ja kui me seejärel käsikäes türkiissinistesse lainetesse jookseksime, petaksid selja tagant võetud pildid äkki vaataja ära? Ah et pole lootustki? Oh well. Tühja selle Instagrami ja lainetega. Me läheme siis näiteks hoopis talvisesse Death Valleysse, kus tilkagi vett ei ole, nii et püksid võib rahulikult jalga jätta ja mütsi pähe, juuksevärvi- ja pikkust varjama. Korra oleme käinud ka, aga tookord oli Lilli asemel Yarko kaasas, ning truck camperi asemel telk.
  
Üks asi tuli veel meelde. Kui teile tundub, et truck + camper ei ole teab mis pilku paitav kombinatsioon, on teil õigus. Esteetilisest aspektist vaadatuna on lugematu arv elegantsemaid sõiduriistu. Kuid asja ilu, kulla inimesed, seisneb praktilisuses. Selles, et võid oma neljarattaveoga ja kõrge kõhualusega sõita sinna, kuhu enamik kodanikke ei pääse, nautides samal ajal kodusele elamisele ligilähedasi mõnusid. Aga et te ei arvaks, et ma mingi printsess herneteral olen, lisan ühe varasema ülesvõtte, kus me Pauliga Arizona kõrbes kaktuste keskel ööbime, ilma telgita ja puha. Koer pildil on Yarko. Teine foto on tehtud eilsel kojusõidul, bensiinijaamas, kusagil Washingtoni osariigis.
October 19/2019
“I'm not an expert of cars but I know how they make me feel.” ― Gwen Ro

Columbus Day Is Dying



DISCLAIMER: Kui mu mälu ei peta, kopeerin juba mitmendat aastat Kolumbusepäeva puhul (mis tänavu langes 14. oktoobrile) ühte oma vana postitust. Tookord sai kõik ära öeldud, midagi uut justkui lisada pole. Siiski, allpool viidatud artikkel "Columbus Day is Dying" on täitsa värske. Aga siit tuleb see vana lugemine:

"Once again, it's time to celebrate Columbus Day. Yet, the stunning truth is: If Christopher Columbus were alive today, he would be put on trial for crimes against humanity. Columbus' reign of terror, as documented by noted historians, was so bloody, his legacy so unspeakably cruel, that Columbus makes a modern villain like Saddam Hussein look like a pale codfish."

Tänane riigipüha, Columbus Day, on kohalike vabamõtlejate sõnul niisiis rohkem kui küsitava väärtusega. HuffPost võtab meresõitjast massimõrvari koleteod lühidalt kokku. Mina igatahes ahmisin teksti, silmad suured - ei mäleta, kas algkooli ajalootunnis magasin, puudusin, või ülistati vastikut ja verejanulist senjoor Kristoferi ka toonastes N Liidu ajalooõpikutes. No põhimõtteliselt muidugi olin teadlik, et indiaanlasi koheldi hullemini kui karielajaid, kuid mu peas ei seostunud see otseselt Kolumbuse isikuga. Ühesõnga, Columbus Day asemel võiks hoopistükkis Bartolomé Day'd tähistada, arvavad ajudega kodanikud siinmail. Hispaanlast Bartolomé de las Casas't, XV saj. vaimulikku ja õpetlast, loetakse anti-imperialismi ja anti-rassismi isaks. Tema pidas põlisameeriklasi inimesteks, mitte loomadeks. Üritas (tulutult) kaasaegsete silmi avada, olles ühe meretreti Kolumbusega kaasa teinud ja kolonisaatorite poolt korda saadetud õudustele tunnistajaks olnud. Aga Kolumbusepäev, olgu märgitud, sai 1934. aastal USA riigipühaks katoliikliku organisatsiooni lobitöö tulemusena. On riigipüha siiani. 

Columbus Day Is Dying: Many places no longer celebrate the man responsible for the murder of millions of Native Americans.
October 14/2019
Image: Internet
 
“In 1492, the natives discovered they were indians, discovered they lived in America, discovered they were naked, discovered that the Sin existed, discovered they owed allegiance to a King and Kingdom from another world and a God from another sky, and that this God had invented the guilty and the dress, and had sent to be burnt alive who worships the Sun the Moon the Earth and the Rain that wets it.” ― Eduardo Galeano, Los hijos de los días

Issand kui imelik!



Oletame, et teil on mitte just üleliia tihti esinev eesnimi, nagu minul. Ja oletame, et te olete oma sünnimaalt ära kolinud, seitsme maa ja mere taha, kus inimesed te nime peale lausa kulmu kergitavad ja kolm korda üle küsivad, sest midagi nii imelikku pole nad enne kuulnud. Ja nüüd oletame, et teil on plaanis teha suuremat sorti ost, ning te tutvute erinevate tootjatega ja pakutava valikuga. Järgmiseks oletame, et peale põhjalikku eeltööd on teil valik enam-vähem tehtud, aga kuna ost lööb rahakotti mitte just väikese augu, süvenete igaks juhuks ka tootjafirmade ajalukku. Ja lõpuks oletame, et Company Info lingile klikkides kargab teile näkku teie enda nimi, seesama imelik ja haruldane, mille peale kohalikud kulme kergitavad ja kolm korda üle küsivad. Ja seda nime kannab ei keegi muu kui kompanii asutaja – tõsi küll, mitte ees-, vaid perekonnanimena. Mis tunne teil oleks? Minul igatahes kukkus lõug põlvini, ripub teine seal siiamaani. Aga las ma räägin kogu loo algusest peale.

Läinud nädala veetsime mõlemad, mina ja Paul, peadpidi arvutis, sest nüüd, kus meil truck õue peal (vt eelmist postitust), on aeg truck camper hankida. Meie, ullikesed, muidugi arvasime, et asi see ära pole, valik on lai, küll me midagi sobivat leiame, nii hinna kui tehniliste näitajate poolest (kaal, mõõdud jne). Aga kus sa sellega. Valik on liiga lai. Firmasid, mis truck campereid toodavad, on mustmiljon. OK, praakisime pooled välja, jätsime üksnes pikka aega tegutsenud või need, mille  renomee laitmatu. Paraku igaüks neist toodab head hulka mudeleid. Noh, võttis aega mis võttis, igatahes lõpuks jäi sõelale vaid kaks tootjat ning kümmekond mudelit.

Novot. Teen siis mina omale täna hommikul kohvi #2 ja asun põhjalikumalt nende kahe firma ajaloo kallale, samal ajal kui Paul tegeleb tehniliste üksikasjade väljaselgitamisega. Lähen tootja kodulehele, klikin Company Info, ja loen: „A Premium Truck Camper Manufacturer Since 1969. To succeed in our mission, we apply the corporate standard established by Erdman Epp, founder of Adventurer Truck Campers.“ Erdman Epp? Epp?? EPP???????

Teate, ma üldiselt ei usu oomenitesse, jalutan tuima näoga redeli alt läbi, musta kassi ei karda ja nii edasi. Aga kui ma enne veel kahtlesin, kas soetada Adventurer camper või teise sõelalejäänu, X firma oma, siis praeguseks on üsna tõenäoline, et meie trucki turjal saab istuma just nimelt Adventurer. Sest mis mõtet on vastu punnida, kui lausa näpuga näidatakse. Nüüd jääb ainult see õige isend üles leida, õige hinnaga, õigest kohast, sest noh, ühe sobiva avastasime esimese hooga Floridast, aga sinna justkui natuke kauge järele sõita, või mis.

Fotod on internetist, illustreerivad. Me pole veel otsustanud, millist konkreetset Adventureri mudelit valida, tõenäoliselt meie oma nii fancy välja nägema ei saa nagu too, mis esimesel pildil, tuled ja viled ja puha. See on uuem väljalase, meie soetame peetu.
 
Erdman Epp
October 13/2019
“I've often noticed that when coincidences start happening they go on happening in the most extraordinary way. I dare say it's some natural law that we haven't found out.”
― Agatha Christie

Silverado



Disclaimer: postitus sisaldab tehnilisi üksikasju ja mõningast kogust pähe raputatud tuhka.

Veel paar aastat tagasi, kui kliima-teema nii torkiv ei olnud, poleks hiljuti hangitud sõiduriist minus vähimatki põhjendamisvajadust tekitanud. Tänaseks on olud pisut muutunud, paraku. Mkmm, ma ei pea silmas teistele selgitamist, et miks just see masin ja miks nii suur ja nii edasi, vaid eelkõige ikka iseendale. Taaskasutanud ja prügi sorteerinud ja kilekotte vältinud olen juba aastaid, ökoloogilise jalajälje suuruse teadlik jälgimine on lausa mu teiseks loomuseks kujunenud, aga nüüd äkki sihuke planeeti saastav kolakas istumise all, liiatigi diiselmootoriga. Mis toimub? Suurushullustus tabanud? Millegi tagasihoidlikuma ja ökonoomsemaga ei kõlba punktist A punkti B liikuda? Las ma põhjendan, ennekõike iseendale, ning saate teiegi telgitagustest aimu.

Esimeseks, kõige olulisemaks tõukeks massiivse mootorsõiduki hankimiseks (teise ringi oma loomulikult, me pole miljonärid) oli, et sõiduk peab jaksama truck camperit turjal kanda. Sellist tillukese maja moodi asja, magamistoa, köögi, elutoa ja vannitoaga, millega hakkame mööda kodumaa avarusi ringi tuuritama, muretsemata ööbimiskohtade ja asfalteeritud teedevõrgu olemasolu üle.

Teiseks elame me enam-vähem in the middle of nowhere. Tuleb talvel meeter-poolteist lund maha, on omaenda mure, kuidas poodi pääseme, sest meie teejuppi vald puhtaks ei lükka. Paar eelmist talve on lumevangis oleku kogemuse andnud. Ei ole tore. Naabrid, kenad inimesed, pakuvad küll vajadusel küüti, kui meie muidu võrratu Chrysler Town&Country end paksust lumest läbi ei murra, aga ainult naabrite peale loota ei tundu turvaline.

Kolmandaks, uuema aja diiselmootorid ei saasta vanadega võrreldes ligilähedaseltki, ka kütusekulu on sedasorti masina kohta üllatavalt väike. Näide: paar päeva tagasi tegime pikema treti, sisaldas nii linnaliikust kui highwayd, koju jõudes näitas mõõdik päeva keskmiseks kütusekuluks 12 L/100km. Ja loomulikult ei mingit diislihaisu, ning mootor nurrub nii vaikselt, et.

Neljandaks... hmm. Ega rohkem põhjuseid tegelikult polegi. Ei mina ega Paul kuulu nende hulka, kel oleks Suurt Autot enesehinnangu upitamiseks tarvis. Ost sai tehtud üksnes praktilistel kaalutlustel. Mis nüüd Planeeti puudutab, siis jah, nagu juba alguses mainisin, mõningased süümekad on küll. Kuid järelikult siiski mitte nii suured, et tükk tegemata oleks jäänud.  

Ma tõtt-öelda ei teagi, mis säärase sõidukitüübi eestikeelne nimetus võiks olla. Ei ole ta auto, ei ole ta dzhiip. Väike veoauto? Ameeriklane ütleb pickup truck. Igatahes kõige massiivsem sõiduriist, mida mina roolinud olen. Samas, salongis istudes ja rooli keerates pole üldsegi veoauto tunnet, pigem justkui peenemat sorti pereauto kõikvõimalike kellade-viledega, alates soojenduse ja mäluga istmetest kuni tagurdamiskaamerani. Nuppe ja seadeid nagu lennukis, ajab minusugusel lihtsal inimesel vaat et juhtme kokku. Ja seda mitu aastat vanal mudelil. Uuemad pickup truckid on lausa kosmoselaevad - lappasime enda oma välja valides värskemate aastakäikude katalooge kah, oleme trendidega kursis.

Eilse päeva veetsime Kaskaadide eelmägedes järskudel, olematu kattega kõrvalteedel nelivedu testides. Probleeme polnud. Ühesõnaga, järgmine samm on truck camper soetada. Eks ma siis näitan pilte, kui veoautol maja kukil on.

Fotod: Paul. Ülemisel pildil kadakate vahelt piiluv lumise tipuga mägi on Mount Jefferson.

For the record:
2013 Chevrolet Silverado 3500HD
Crew Cab LTZ 4WD Long Box
Engine: Duramax 6.6L Turbo Diesel V8

Transmission: 6-Speed Automatic
Fuel Tank: 36.0 gal/136 L
Exterior: Silver Ice Metallic
Interior: Ebony 
October 06/2019
“We pass a woman shaking her head and slapping at the steering wheel with her hands. Only after we’ve passed her do I figure out that she was probably dancing to music.” ― Nicola Yoon, Everything, Everything

Kiiremini, kõrgemale, kaugemale



Kõik blogijad (OK, see oli väike kirjanduslik liialdus) kirjutavad rahvastepallist. Siit tuleb minu kaks senti.

Ma pole Eesti Ekspressi artiklit lugenud. Ei raatsinud maksta. Artiklis käsitletud Kanada teadlaste rahvastepalli-uurimusega viisin end kurssi välisajakirjanduse põhjal. Kiire ülevaade: maailmas, kaasa arvatud blogimaailmas, on moodustunud suures plaanis kaks võistkonda arvamust. Ühed leiavad, et rahvastepall on igavesti vahva sportmäng, ning kõik, kes kiunuvad, et palliga vastu vahtimist saada on ebameeldiv, on lumehelbekesed. Teised meenutavad rahvastepalliga sisustatud kehalise kasvatuse tunde õudusega, lisades, et see mäng edendab koolikiusamist. Minul isiklikult on rahvastepalli kui kooliprogrammi kohustusliku osa kohta väga sügavale juurdunud (loe: palliga pähe kinni taotud) arvamus, aga hakkame algusest.

Ühest küljest on mu meelest tegemist puhtakujulise esimese maailma probleemiga. Maamunal leidub küllalt paiku (kaasa arvatud Ameerika Ühendriigid), kus lapsed peavad mitte palli, vaid kuulide eest kõrvale põiklema. Kuid antud juhul räägime (ja räägib ka Ekspress) ju kuulivabast kasvukeskkonnast, eks ole.
Teisalt, olles kogu kooliaja rahvastepalli kirglikult vihanud, olen valmis ära kägistama igaühe, kes soovitab, et rahvastepalli reeglite jõhkruse üle nurisejad kasvatagu endale selgroog, elu ongi üks lakkamatu palliga nätaki näkku saamine, parem siis juba varakult, kooliprogrammi raames harjutama hakata.

Ekspressi artikli viimane tasuta loetav lause kõlas enam-vähem sedaviisi: „Lapsed said palliga näkku, lähedalt, otse kümnesse, eks tundlikumad nutsid kah selle pärast“. Tundlikumad??? Ma ei teadnudki, et palliga lähedalt näkku saades ei pilguta normaalne inimene silmagi, üksnes „tundlikumad“ poetavad pisara. Ja mul polnud tõtt-öelda õrna aimugi, et õpilased rahvastepalli siiani sundkorras mängivad. Arvasin, et see piinamisviis vajus unustuse hõlma koos vene ajaga, mil mina koolis käisin. Lisan igaks juhuks, et kanadalaste uurimistöö ainest, dodgeball'i, mängitakse pehme palliga, sihukesega, mis silma siniseks ei löö. Tuleb välja, et Eestist on see uuendus mööda läinud, ja otse loomulikult polnud mingit pehmopallitamist ka minu kooliajal, mäng käis ikka jalgpalli või võrkpalliga.

Ma ei olnud üleüldse sportlik tüüp. Väikest kasvu ja kleenuke, ülehoolitsevate vanemate astmahaige laps. Ausalt öelda ei mäleta, mismoodi ma oma kehkahinded kätte sain. Arvata, et olen võikad mälestused kuulitõukest ja lõuatõmbamisest ja muust säärasest ära blokkinud. Joosta ja hüpata mulle meeldis. Suusatada oleks ilmselt kah meeldinud, kui seda va suusavarustust poleks pidanud läbi jääkülmade talvehommikute koolimaja tassima, ja pärast koju tagasi. Vähe sellest. Keskkooli lõpp ei tähendanud piinadest pääsemist. Ma nimelt käisin ülikoolis säendsel huvitaval ajal, mil semestrilõpu eksamitele pääsemine (mistahes aines) sõltus sellest, kas sul oli kehalise kasvatuse arvestus sooritatud või mitte. Minu kursuse kehalise õppejõud oli värskelt TSIKi lõpetanud ilus, ülbe noor naine, kes lõbustas end faktiga, et enamike filoloogiat tudeerivate sookaaslaste kehalised võimed jäid tema omadele kõvasti alla. Jällegi, mul on neist õudustest suhteliselt udused mälestused, jumal tänatud. Küll meenub aga selgelt üks tuisune, pime talveõhtu, kus ma mingi Kadrioru suusaraja finishis sõna otseses mõttes hinge vaakusin, selg vastu puud toetatud, veremaitse suus, sest raja läbimine käis aja peale, et kehalise arvestus kirja saada.

Aga nüüd jah sellest rahvastepallist. See oli jäle. Tugevad, kehaosavad klassikaaslased, need, kes mängu nautisid, ei saa ilmselt iialgi teada, mis tundeid see minusugustes tekitas. Ja muidugi olid sihukesed arakesed ja õrnakesed kerge saak, polnud vaja väga sihtidagi, pall lendas pihta nagunii, sest koperdasime valel ajal vales kohas. Rahvastepalli pandi muide mängima siis, kui kehkaõpsil polnud viitsimist tundi anda. Pall kätte, saaliuks selja tagant lukku, et keegi putket ei paneks, ja pedagoogil 45 minutit vaba aega nagu maast leitud.

Ühesõnaga, selle eest, et ma tänasel päeval heas füüsilises vormis olen ja mitut sorti sportlikku tegevust harrastan/armastan, peab küll kõiki ja kõike muud tänama kui kooliajal saadud „füüsilist ettevalmistust“. Kool kui niisugune, rahvastepall kaasa arvatud, töötas minu puhul spordiarmastusele täiega vastu. Ja mis tollesse kanadalaste uurimusse puutub, siis on mu meelest on igati tervitatav, et see diskussiooni on tekitanud. Ei pruugi ju ärakeelamise-äärmusesse laskuda, aga lastele võiks siiski jääda valikuvõimalus, kas nad soovivad palliga valusasti pihtasaamise mängus osaleda või mitte.

PS. Foto tõestab, et olen kooliaegsed spordipsühholoogilised traumad edukalt minevikku matnud. Täiskasvanuna mängin vot sihukest mõõtu pallidega!
Pildistas Paul, Kauail.

PPS. Kaks artiklit, kaks erinevat seisukohta:
Dodgeball Is a Tool of "Oppression" Says New Study
Dodgeball is not oppressing our children, it is teaching them life
October 04/2019
“Once you leave out all the bullshit they teach you in school, life gets really simple.”― George Carlin, Brain Droppings

Kommenteerides kommenteerimist



Tänaseks olen postitanud tervelt… oot las ma lähen loen kokku… kaheksa postitust, mis kommenteerimiseks avatud. Sestap tundub olevat täitsa paslik aeg võtta sõna kui kogenud kommentaariumiomanik.

Esiteks, teate, väga tore on. Üldsegi pole kurnav inimestega suhelda. Pealegi, kuna ma ju teises ajavööndis kui Eesti, on kommentaarid suurepäraseks hommikukohvi-kõrvaseks.

Teiseks, tänu kommentaariumile olen avastanud, kuivõrd erapoolik ma olen. Kõik, kes siiani kommenteerinud, on mulle juba eelnevalt blogosfäärist tuttavad. Ja kummaline, kuidas teadmine, et tegu on intelligentsete, heatahtlike inimestega, annab kommentaaridele minu kõrvus automaatselt heatahliku alatooni, isegi kui sõnad postituses avaldatud arvamusele vastu käivad. Kui sama ütleks mõni anonüümne kommentaator, läheksin ilmselt äksi täis, ego tõstaks pead ja nii edasi. Et mis mõttes sa pole minuga nõus?? Mul on ju alati õigus!

Huvitav, kas see erapoolikus on ainult minu iseloomu eripära, või on teistelgi blogijatel samamoodi?
September 30/2019
Image: Internet

"A lady likes to be complimented on her looks, her eyes, her figure. But the personality comments are much appreciated."―Betty White

Fitbit



Tänase teema tõmbasin blogist, mille ukse vahelt ma jalga ära ei võtagi, sest iga postitus on kulda ja teemante väärt. Vahel, tõsi küll, kipub koib kangeks jääma, kui kirjutaja kahe kirjatüki vahel kriminaalselt pikka pausi peab. Anyway. Tolle blogi viimatise postituse kõrvalteemaks olid samme lugevad nutikellad, ja kuna mul on sellest (nagu ka igast muust) asjast väljakujunenud, põhjendatud, ainuõige arvamus, jagan seda siinkohal ka teiega. Kopeerin kommentaari, mille nimetet veebipäevikusse jätsin:

“OK, kirjeldan nutikellasõltuvust. Inimene saabub külla. Esimene asi, vaja kella vaadata ja teatada, et täna on tarvis veel X sammu teha. Tere-tulemast-dringi ajal ei seisa inimene paigal, vaid sammub maja ees edasi tagasi. Mõni tund hiljem: sel ajal kui ülejäänud seltskond looduses jalutuskäiku naudib, tormab nutikellasõltlane edasi-tagasi, rahulikke jalutajaid ja nende vestlust häirides. Veel mõni tund hiljem, õhtuse veinitamise käigus kargab sõltlane karjatades püsti, sest kell on talle öelnud, et päevanormist on mingi kümmenkond sammu puudu.
Ma olen ausalt öeldes hämmingus, sest ei saa aru, missugust elu fitbiti omanikud ILMA kellata elaksid? Istuksid 24/7 ühe koha peal paigal? Kas neil mingit ELU ei olegi? Elu all mõtlen paigast paika liikumist ja majapidamist ja nii edasi, mis samme tekitab, ilma et KELL peaks sulle meelde tuletama, et on vaja jalg jala ette tõsta.”


Jep, ma ei teinud nalja. Mul on olnud võimalus ülalkirjeldet käitumist lähedalt jälgida. Lisaks, teiste kommentaaridest sain muuhulgas teada, et sammude täissaamiseks võtavad mõned kellaomanikud vidina pihku ja kõigutavad-raputavad kätt, solgutavad kella, et see arvaks, et tegemist on kõndimisega. Hmm. Mäletan, et kooliajal sai sarnast nippi kasutatud palaviku teesklemiseks. Kraadiklaasi pihus hoides ja kätt vastu teist peopesa tagudes õnnestus elavhõbedasammas kenasti üles lüüa.

No ja lõpetuseks üks tõeline rosin sellestsinatsest kommentaariumist:
"Life hack: if you eat cookies fast enough, then Fitbit thinks you are running."
September 28/2019
Image: Internet

"You know you're a bad dancer when your Fitbit thought you were swimming at the club last night." ― Unknown

Kleeplint, eelarvamusega



Mäletan, et kui Eestist New Mexicosse kolides Pauli elamist tuunima hakkasin - sisekujunduslikku nipet-näpet pean silmas - olin ehituspoodides alailma inglisekeelsete terminitega hädas. Enamiku vidinaid hankisin käigu pealt leiutatud viipekeelt kasutades. Teadmine, kuidas ühte või teist asja eesti keeles nimetatakse mind enamikel puhkudel edasi ei aidanud, sest sõnaraamatutest on spetsiifilisi termineid raske, kui mitte võimatu leida. Korra oli lausa sihuke juhus, et saaliteenindaja teeskles, et vajab mu soovi mõistmiseks abilisi, aga tegelikult kutsus müügimehed kokku selleks, et need end värske immigrandi arvel lõbustada saaksid. Või noh, vähemasti nii mulle tundus. Ja ega neid süüdistada või, nalja said mehed nabani, sest mu käemärgid kõõlusid kohati ikka väga sündsuse piiri peal, kuna oli vaja mingit mutrit ja polti ja… noh, võite ise ette kujutada.

Anyway. Tänaseks on kõneksoleva immigrandi tehniline keeleoskus üksjagu paranenud, vähemalt see osa, mis remondivärki puudutab. Õmblus- ja muud käsitööteemad on paraku siiani nõrk lüli. Üldjuhul varun ostlemiseks piisavalt aega, tuuritan mööda müügisaali, kuni leian vajaliku tarviku või materjali. Aga eile naaberlinna Jo Anni's shopates oli ajaga kitsas. Mitut poodi plaanis külastada, muid asjaajamisi kah veel. Ühesõnaga, mul oli tarvis meetrikest diagonaalriidest kanti, musta värvi. Hüppan mina poodi sisse (Paul ootab autos), haaran ostukorvi, tuiskan suures saalis ringi. Kanti ei leia. Võiks müüja käest küsida, aga pagan küll, olen unustanud kodutööd teha elik välja selgitada, kuidas soovitud kaup inglise keeles kõlada võiks. Sellegipoolest püüan ühe müüja kinni, üritan seletada, mida vajan. Ta viib mind vööde juurde. Proovin veelkord. Mind eskorditakse kaunistuspaelte osakonda. Kolmandal katsel saab proua asjale pihta. Ja kas te kujutate ette, kuidas diagonaalkanti inglise keeles nimetatakse? Bias tape. Appikene. Bias on siiani mu sõnavaras tähendanud eelarvamust, ja tape iseendastmõistetavalt teipi ehk kleeplinti.
Ega midagi, vaatame asja positiivset poolt. Elukestev (keele)õpe.
September 28/2019
“The limits of my language are the limits of my universe.” ― Goethe

The sh*t is about to hit the fan



Täna on ajalooline päev. Ühendriikide Kongressi alamkoda teatas, et alustab ametlikku uurimisprotsessi võimuloleva presidendi ametist tagandamiseks. Kui te nüüd arvate, et ma õnnest hõiskan ja mööda tuba tantsin, siis eksite. Jaa, ühest küljest on tõesti “lõpuks ometi!!” tunne, aga teisest küljest on selge, et seesugune ekstreemne poliitiline samm lõhestab niigi erinevatesse suundadesse kistud riiki veelgi enam. Tuleb kuudepikkune inetu võitlus, millest absoluutse võitjana ei välju mitte keegi, maksumaksja kõige vähem. 

Kõrreks, mis kaameli selgroo murdis ja vabariiklasest presidendi tagandamist viimse võimaluseni edasi lükanud demokraate tegutsema pani, oli Trumpi hiljutine privaatne telefonikõnelus Ukraina presidendiga, stiilis “mina annan sulle sõjalist toetust, aga ainult siis, kui sina annad mulle komprat mu 2020 aasta presidendivalimiste vastase kohta”. Trump muide ei varjagi, et välisriigist valimis-abi küsis – tegevus, mis käib Ühendriikides karmi paragrahvi alla. Küll aga väidab ta, et vastuteenet ei pakkunud. Ühesõnaga, täpselt sama skeem mis 2016. aaasta presidendivalimistel, ainult selle vahega, et siis, nagu tänaseks kõik teavad, pani Putin õla alla. 

Demokraatide ladvik eesotsas Kongressi alamkoja spiikri Pelosiga oleks tagandamisprotsessi alustamisega hea meelega veelgi venitanud, ehkki parteisisene surve asjaga algust teha üha tugevnes. Kuigi ka valijaskond kannatamatust ilmutas, võis saadikutest siiski aru saada. Presidendi tagandamine on niivõrd tuleohtlik ettevõtmine, et vaid poliitiliselt kogenematu hüppab entusiastlikult sellesse lõkkesse. Ukraina keiss, mis tänu vilet puhunud, siiani anonüümsele valitsusametnikule ja ajakirjanike korralikule kaevamistööle päevavalgele toodi, ei jätnud demokraatidele aga muid variante kui asjale ametlik käik anda. Vastasel juhul oleksid lisaks presidendile ka nemad põhiseaduse vastu eksinud, sest Kongress on kohustatud tagama, et täidesaatev võim (Valge Maja) seadust ei riku.

Kuid Kongress, paraku, on kahekojaline. Alamkojas hoiavad enamust demokraadid, ülemkoda aga on presidendipartei (vabariiklaste) käes. Nüüd oleneb kõik sellest, kui palju soppa alamkojas teostatav uurimine Trumpi kohta pinnale toob (muuhulgas on lootust, et Ameerika saab lõpuks aimu ka Trumpi maksutegevusest, mida ta siiani kiivalt varjanud on, erinevalt eelmistest presidentidest) ning sellest, kas sopahulk on piisav, et presidendipartei käes olev Ülemkoda kusagilt taskupõhjast südametunnistuse ja patriootlikkuse riismed välja kraabib ja Trumpi troonilt maha hääletab. 

Ossa. Ma kõlan nagu sündinud korrespondent, kas pole? Täitsa ausalt tunnistan, et tänane päev on uudistesaite refreshides möödunud. Niisugust poliitilist pommi ei visata iga päev. Või mis iga päev. Uurimismenetlust presidendi tagandamiseks on Ühendriikides alustatud vaid kolmel korral: 1867 Andrew Johnsoni, 1973 Richard Nixoni, ja 1998 Bill Clintoni vastu. Nixon pani ise päev enne kohtumõistmist ameti maha, Clinton ja Johnson mõisteti õigeks.

Kuidas see vanade hiinlaste needus kõlaski? Et sa elaksid huvitaval ajal? Njaa. Igav lähitulevikus nüüd küll ei hakka.

*

THE TRUMP-UKRAINE DRAMA was first triggered by a whistleblower, who filed a complaint about Trump's contact with a foreign leader. After that, allegations surfaced that Trump threatened to withhold $400 million in military and security aid from Ukraine to force Kiev to open an investigation into his potential 2020 rival Joe Biden and his son, Hunter. There is no evidence of wrongdoing by Biden or his son.

IMPEACHMENT - that can result in a democratic election being overturned - is the most serious and consequential political maneuver available under the United States Constitution. It would tear at the fabric of the nation and trigger incalculable results and political forces that could reverberate for years.

AN IMPEACHMENT INQUIRY is only the start of a legal and political process which could end in the ouster of the president. Only three presidents have been the subject of an impeachment inquiry before: Andrew Johnson in 1867, Richard Nixon in 1973, and Bill Clinton in 1998. Nixon was not impeached because he quit before the House voted on whether to impeach him; Clinton and Johnson were acquitted. 

CNN: Impeachment process: How will this work
 

CNN: House Speaker Nancy Pelosi on Tuesday announced a formal impeachment inquiry into President Donald Trump, a dramatic and historic move that comes as the President faces outrage over reports that he pressured a foreign leader in an effort to target a political rival. "Today, I am announcing the House of Representatives moving forward with an official impeachment inquiry," Pelosi said in a brief speech in the Capitol, adding, "The President must be held accountable. No one is above the law.Actions taken to date by the President have seriously violated the Constitution," the House speaker said. Read more:

CNN: A Painful National Nightmare
 

HUFFPOST: Trump’s Ukraine Explanations Are All Over The Map As House Gears Up For Impeachment. Trump has said he both did and did not talk about withholding aid to the nation, and did and did not ask them to investigate Joe Biden. Read more:
 

HUFFPOST: Senate Unanimously Passes Measure Urging Release Of Ukraine Whistleblower Complaint. The complaint is of “urgent concern,” according to the intelligence community’s inspector general. The Trump administration has kept it under wraps. Read more: 
September 24/2019
Image: Internet