Kaheksa!



Meil siin ajab üks tähtpäev teist taga. Eile täitus kaheksa aastat maagilisest kuupäevast 11.11.2011, mil me Yarkoga USA pinnal maandusime. Ma olen sellest vist küll igal aastal kirjutanud, aga noh, tähtis päev, peab ikka ära märkima. Ja nii tore, mõnedel sõpradel oli sündmus lausa meeles, õnnitleti ja puha.

Kolimine kui niisugune oli lihtne, tänan küsimast. Kraami ju üle ookeani ei vea, enam-vähem kaks kätt taskus laekusingi, kui paari kolimis-eelse kuu jooksul saadetud postipakid riiete ja muu sarnase mudruga välja arvata. Ametlik asjaajamine see-eest võrdus raketiteadusega. Ainuüksi Yarko kolimislogistika nõudis nädalatepikkust tööd ning maksis väikese varanduse, omaenda viisavärgist ei hakka ma üleüldse rääkimagi, seda teemat olen lõputult käianud, aitab küll.

Praeguseks olen siin nii ära kodunenud, et. Vaid mõnikord harva tabab kummaline äratundmishetk - issakene, mu praegune kodu asub ju täitsa teispool maakera sellest paigast, kus sündisin ja viiskümmend aastat elasin. Ja mõnikord meenub mulle väga selgelt, kui võõras esimeste Pauli juures käikude ajal siinne elu ja olu näis. Ei, sugugi mitte ebameeldiv, aga just nimelt võõras. Nüüd on selle tunde peale imelik mõeldagi, näib nii kaugel minevikus olevat, või justkui kellegi teisega juhtunud.

Paar vanemat postitust kolimis-aastapäeva teemal:
11.11.2011
Yarko esimene jalutuskäik Ameerikas
Viimane postitus Eestimaa pinnalt

FOTOD: esimesel vaatab Yarko alla oma uuele kodulinnale Las Crucesele, pilt võetud paar päeva peale kohalejõudmist. Teisel mina, dramaatilises poosis Mesilla orgu embamas. Seal kusagil kaugel all on mu uus kodu.
November 12/2019
“I give you this to take with you: Nothing remains as it was. If you know this, you can begin again, with pure joy in the uprooting.” ― Judith Minty, Letters to My Daughters

4 comments:

Indigoaalane said...

Ma kirjutan nüüd ilmselt kohatu kommentaari, aga kuna ma jälgin FBs sadu loomafeede, siis see, et Sa võtsid koera USAsse kaasa, see on ikka super.
Üldjuhul pannakse FB kuulutus, otsin koerale uut kodu, või .. või.

Kui Sa ka midagi muud head oma elus ei tee, siis vähemalt üks heategu on kirjas.

Ja palju õnne ! :)

Epp said...

Ei, Indigoaalane, miks kohatu kommentaar? Täiesti kohane ju.
Mul ei tulnud mõttessegi Yarkot maha jätta, kuigi see tuli küll mõttesse, ja korduvalt, et ta ei pruugi mitmepäevast cargolennurändu üle elada, pealt kümneaastane nagu ta kolimise ajaks oli. Cargo aga oli paraku ainus valik, sest ei Tallinnas ega El Pasos ei maandunud tollal seda mõõtu reisilennukid, mille pagasi-uksest Yarko hiiglaslik lennupuur sisse oleks mahtunud – puuri mõõdud on ette kirjutatud vastavalt koera suurusele, neist ei saa üle ega ümber.

Nii et loom pidi täiesti omapead reisima, ma ei saanud talle kuidagimoodi toeks olla. Palkasin küll tugifirma, PetSafe, nad tegid oma tööd supertasemel, hoolitsesid Yarko eest vahepeatustel, aga ikkagi oli väga hirmus oma väga armas loom Tallinna lennujaamas üle anda. (Hmm, kas ma olen tolle artikli siia blogisse postitanud, mille Yarko reisist kirjutasin? Peaks üles otsima.)

Kusjuures enamik mu lähedasi oli üsna kindel, et teen rumalasti, et vana looma kõrbekliimasse lennutan, et kui elabki lennud üle, siis sureb kuumusesse. Ise ma nii kaugele ei mõelnudki, aga lennud panid jah muretsema, eaka koera süda, vererõhk jne. Üks mu hea kenneliomanikust koeratuttav, kellele olen tänaseni tänulik, pakkus lausa omal algatusel, et võtab Yarko endale ja pakub talle mõnusa vanaduse. Aga noh, minu võetud risk tasus end kuhjaga ära (no pun intended, sest kogu üritus, nagu mainisin, oli megakulukas =) ja Yarkot tabas uues elukohas teine noorus, sai kolm pikka põnevat aastat uusi lõhnu nautida.

... ning õnnesoovide eest palju tänu!

Epp said...

Hmm. Tõe huvides pean oma eelmises kommentaaris öeldut korrigeerima – täpsemalt seda “ei tulnud mõttessegi Yarkot maha jätta” väljendit. Kui mul mingil arvestataval põhjusel poleks võimalik olnud koera üle ookeani toimetada (Yarko tervis, rahalised vahendid vms), oleksin talle superhea uue kodu leidnud – mainisin juba, et seda lausa pakuti – ja ta Eestisse maha jätnud. Jaa, tean, kõlab karmil, eriti minusuguse koerandustaustaga loomasõbra suust, aga mu jaoks asetsevad inimesed prioriteediredelil pulga võrra kõrgemal kui koerad. Antud juhul siis üks konkreetne inimene, Paul.

Aga nagu öeldud, tervise-mõtteid heietasin, kuid eirasin, ning transpordisumma neelasin alla, numbrigi kustutasin mälust =)

Kaie said...

No tôesti tubli et koera kaasa vedasid. Mina oleks vist minemata jätnud kui koera poleks saanud kaasa organiseerida. Mul on apsed ainult tsipa kôrgemal pulgal kui koer vôi äkki samal tasemel. Mehel nii hästi ei lähe ja ta on ka ise oma kaotust tunnistanud :)