Kolm!



Lillikene sai täna kolmeaastaseks! Ametlikul sünnipäevaportreel (foto 1) näeb ta paraku väheke hullumeelne välja, aga Paulil oli pildistamise ajal pall käes, ja palli peale lähevad Lilli silmad iga kell pahupidi. Tollele punasele majaesisele pingile oleme teda igal sünnipäeval sundinud (foto 3), seekord polnud palju paluda tarviski, rutiin juba. Mäletate, kui hea poseerija Yarko oli? Novot. Lilli kisub kah vaikselt samasse kategooriasse. Või noh, kes tema tahtmisest küsib. Marss pingile, selg sirgu, vasakule vaat, ei mingit kiunmist või nihelemist, või muidu...

Päevakangelase pidutuju rikkus paraku seedehäire, sest ma serveerisin talle hommikusöögiks suure tüki loomaliha, lahke käega, aga rumala peaga. Portsjon sai liiga suur. Lõi Lillikesel põhja alt ära nii et paukus. Et mul südant polnud teda õhtusöögist ilma jätta, nagu sähendsel puhul soovitatakse, keetsin potitäie riisi ja kana, vana hea dieettoit, teadagi, ja nüüd magab Lillikene oma köögipuuris õndsat und, kanaroog kõhus, ning mina pean pöialt, et tal öösel õue asja poleks.

Ah et mis see alumine foto asjasse puutub? No selle võttis Paul täna, kui ehituspoes käisime. Üldiselt üritame Home Depot vältida, kuna korporatsiooni ninamehed on Trumpi-meelsed, aga seekord jäi tee peale ette, ja mu planeedipäästjast sisemine hääl osutas, et konkureeriva müüjani jõudmiseks tuleb hea hulk fossiilset kütust põletada. Nii et Home Depot siis seekord, camperi tuunimiseks tarviliku soetamiseks. Ja vaadake ometi, neil on seal sihukesed vahvad koertele reserveeritud ostukärud. Lillikenegi on sellises sõitnud, kutsikast peast, kui käisime teda suurtes kaubandusasutustes sotsialiseerimas.
Enamik fotosid Pauli tehtud.
November 06/2019
“If you think dogs can’t count, try putting three dog biscuits in your pocket and then give him only two of them.” ― Phil Pastoret, Our Boarding House

10 comments:

Anu said...

See koerakäru tuletas meelde, kuidas ma Eestis elades kutsikaga poes käisin (küll üle 10 aasta tagasi). Igatahes elasin toona Kristiine keskuse vastas ja mul oli mõnekuune Jack Russelli kutsikas. Kristiines oli kohe peasissekäigu kõrval loomapood, kust ma kutsile konserve ostmas käisin. Ja mitu korda sattusin sinna koeraga, sest noh, kui ma juba õues olin, miks siis mitte poes ka ära käia. Aga keskuses olid loomad keelatud. KEELATUD! Kohe nii keelatud, et kuigi ma koera alati sülle võtsin ja pooleldi põue toppisin, sain umbes pooltel kordadel turvameestelt pragada ja ei lubatud poodi minna, vaid pidin tagasi välja minema. Ebareaalne.

Nüüd on vist seal ka asjad edasi liikunud, ma küll pead ei või anda, aga millegipärast arvan, et pääseb koeraga poodi küll. Loomapoodi vähemalt.

Indigoaalane said...

Palju õnne teile!!! :)

Epp said...

Haa, turvamehed. Mina vedasin neid ninapidi, oma eelmise koeraga. See oli… las ma mõtlen… mingi 2002 kuni 2005 või nii. Mul oli saksa lambakoer, tegin sõna otseses mõttes eksperimente, kuhu temaga sisse pääseb, kuhu mitte. Mul peaks selle kohta kusagil ka mingi teemat kokku võttev artikkel alles olema, mille toona kirjutasin, täitsa huvitav oleks üle lugeda. Anyway, näiteks Tallinnas Järve Selveris käisin loomaga korduvalt. Aga nipp oli selles, et ma kandsin tanksaapaid ja kamopükse, ja koer kõndis kui nööri mööda kõrval, ja ma hoidsin üle mõistuse tõsist ja ametlikku nägu, liikusin kiirelt ja eesmärgipäraselt. Turvamehed vahtisid küll, aga mitte ükski ei tulnud keelama või asja lähemalt uurima.

See töötab ka ilma koerata muide, asine olek ja hõivatud näoilme. Mul oli ükskord tarvis ühte võõramaa haiglasse sisse pääseda, külastusloata. Hea sõber, eluaegne med. õde, andis järgmise nõu: “Walk fast, look occupied, carry a sheet of paper”. Töötas.

Epp said...

... ja muidugi palju tänu õnnesoovide eest! =)

väga väga naine said...

Ma naeran selle esimese pildi silmade üle jälle.
Kujutan ette palli ja mis toimub koera peas ja hinges ja naeran ja naeran.

Epp said...

Jaa, VVN, need silmad... =) Neis peegeldub 100% puhas INSTINKT. Saak!! Pall!! Ma SUREN, kui OTSEKOHE seda palli ei saa!

väga väga naine said...

Ma mõtlen, et see on rohkem: "Ma pean paigal istuma. Aga tema käes on See Asi, mille järgi ma tohin väga joosta ja jee ja talle meeldib ja mulle meeldib ja Minu Jooksmise ja Püüdmise Asi ju ... aga ma pean paigal istuma. Mis mõttes?! Dissontants! Appi!"
Olgu, sõna dissonants ta ilmselt ei tea, aga mõte jääb samaks =)

Epp said...

Mkmm, VVN, Lilli puhul ei ole dissonantsi (vähemalt MINA arvan, et pole, ega ma täpselt ei tea, mida Lillikene arvab =)
Lilli puhul on nii: Ahaa, tema käes on See Asi. Kui ma nüüd korralikult paigal istun, nagu kästud, viskab ta kohe-kohe-kohe Selle Asja, ja ütleb mulle, et ma tohin järele joosta. Aga kurat, paigal istuda on ju NII raske... ma arvan, et ma SUREN, kui ma OTSEKOHE Seda Asja ei saa... teisalt, kui ma nüüd ilma loeta püsti kargan, siis on raudpoltkindel, et ma Asja EI saa. Seda on ennegi juhtunud. OK eks ma siis kannatan, surm silme ees, ja istun, kuni luba antakse.

väga väga naine said...

=) Sul on ilmselt õigus =) TUndub olevat =) Ma laias laastus mõtlen samamoodi. No et nii väga tahaks palli, aga peab paigal istuma! Lihtsalt väljendasin natu valesti vist. *
Ma olen kindel, et ta teab, et tegelt ei tohi, aga samas kui on see Asi, siis see on peaaegu nagu lubadus, et kohe läheb lõbusaks ... aga MILLAL ON KOHE?!?!?!

Epp said...

"Millal on kohe?" - see on väga, VÄGA hea küsimus, ja väga sügavmõtteline.