Doom & gloom

 


Olen olnud ajakirja National Geographic truu tellija juba oma kümme aastat. Enam-vähem sest ajast, kui siiapoole ookeani kolisin. Ja enam-vähem tõene on öelda, et värskeid ajakirjanumbreid oodates olen lausa postkasti kõrval jalalt jalale tammunud. Sest huvitav, noh. Maailmapilti avardav, ajakirjanduslikult kõrgetasemeline, boonusena fantastiline fotomaterjal. Kuid paaril viimasel aastal on toimunud nihe - mine nüüd võta kinni, kas NatGeo toimetuseruumides või minu peas. Nimelt viimasel ajal tekitab trükivärske NG kättevõtmine mus depressiooni. 

No näiteks äsjailmunud, septembrikuu number. Kõigepealt muidugi Afganistan. Jah, hariv. Samas õõvastav. Järgmiseks lahatakse pikalt ja laialt metsloomade musta turgu, täpsemalt gepardikutsikate (oot, kas gepardil on kutsikad või pojad?) smuugeldamist, mille käigus toimub loomade väärkohtlemine. Kirsiks tordil 9/11 teemaline fotoseeria kaksiktornide plahvatustes hukkunutele kuulunud esemetest. Väändunud, põlenud, sulanud kellad ja vööd ja saapad muu sarnane kraam, nimed juures, kes oli omanik. Ja sarnasel toonil kuust kuusse, juba paar aastat. Ookeanid kerkivad. Vihmametsad põlevad. Loomaliigid surevad. Inimesed tapavad. Arvake, mis on ainuke, millest õhina ja lootusega kirjutatakse? Kosmos. Ühesõnaga, emake Maa on sujuvalt maha kantud, läheme nüüd ja läbustame mujal maailmaruumis.

Ei, ärge saage valesti aru, ma täiesti mõistan ja toetan, et kõigile eelnimetet mittelõbusatele teemadele ja miljonile muule sarnasele tuleb osutada. Meid, inimesi, tulebki ninapidi me endi korraldatud sita sisse toppida, ja isegi siis kehitame õlgu, pigistame nina näppudega kinni ja loodame Looja peale, et küll kuidagi kujuneb. Või kaebleme minu kombel, et miks peab tõe näkkupaiskamisega kena päeva ära rikkuma. Aga ausalt, teinekord tuleb tunne, et kõigis maailma kõrbetes kokku pole säärast hulka liiva, mis võimaldaks mul pea piisavalt sügavale nimetet olluse alla torgata. Ma ei suuda paljusid artikleid lugedagi, näiteks loomade piinadest. Olen öösel ja päeval valmis õlga alla panema, tegutsema, annetama, aga vot lugeda – ei. Liiga elav kujutlusvõime vist, ühes abitusega, et lugeda saan, aga konkreetset looma konkreetsel juhul aidata mitte. (Veidi kontekstiväline, aga: kas ma olen rääkinud, et ma absoluutselt ei talu ussipilte? Paberil ja ekraanil? Blogi lugejad teavad, et päris usside/madudega seotult mul vähimatki foobiat pole, eks. Samas roomajate kahetasapinnaliste kujutiste nägemine tekitab mus õudu. Ma ise ei leia sellele ussipildi-kartusele mingit mõistlikku seletust.)  

Ühesõnaga. Antagu palun mulle positiivseid emotsioone, vähekegi lootust, et asjad päris käest ära pole. Antagu juttu ja fotosid täissöönud, rahulolevaist lõvikutsikaist või õnnelikult käsikäes ringtantsu vihtuvaist rahvarõivais põlisasukaist. Või siis lennutatagu mind juba kohe praegu Maalt ära, kosmosesse, kus kõik veel suhteliselt puhas ja kena, inimtegevusest enam-vähem puutumata. Bezose ja Bransoni bussi peale kahjuks ei jõudnud, aga Elon Muski annaks ehk ära rääkida? Näen juba vaimusilmas pealkirju stiilis “Esimene eestlasest astronaut”...     

August 25/2021                                                                                     Image: internet

“In the '90s it was irrational exuberance. Now it may be irrational doom and gloom.” ― Robert Reich

Kaks kuud koertehotellis



Nonii, räägime nüüd lõpuks siis ka sellest, kuidas Lillikene need kaks pikka kuud veetis, mil meie Pauliga palmisaarel olime. Kirjutasin Lilli elust-olust vahekokkuvõtte ka Kauail, postitus siin. Ja siin kirjeldasin ta hotellitingimusi. Lühidalt kokku võttes: Lilli saabus koju tagasi vaat et paremas konditsioonis kui enne Deschutes Pet Lodge hoiule minekut. Aga kui detailidesse laskuda, siis:

Kõigepealt olgu öeldud, et see polnud me koeral esimene kord mitu nädalat pererahvast eemal olla. Kui mu mälu ei peta, siis kasvataja juures oli ta Pauli Kauai-komandeeringute ajal korra neli nädalat, korra viis, ja korra kuus nädalat. Enne seekordset üheksaks nädalaks koera “hülgamist” oli mu esimene küsimus Pet Lodge töötajatele, et kas neil nii pikaajalisi kliente enne ka ette tulnud, on neil kogemusi, kuidas koera meeleolu üleval hoida? Vastus oli jaatav - tuuakse loomi ka üsna pikaks ajaks, reeglina omanike tööülesannete tõttu, nagu meiegi puhul. Siiani kõige pikem boarding olla kestnud viis kuud. No õnneks selle rekordini me siiski ei küündinud.

Kuigi laekusime Kauailt saabudes lennujaamast koju hommikusel ajal, ei läinud me Lillile järele samal päeval. Viis tundi ookeani kohal ning mitmetunnine layover San Fransiscos olid oma töö teinud. Ega asjata öiseid lende hellitlevalt "red-eye flights" kutsuta. Kohvreid esikus maha pannes oled ikka täielik zombie. Aga järgmisel päeval oli muidugi esimene asi naaberlinna kihutada, et lõpuks ometi oma igatsetud lemmiklooma katsuda ja kallistada saaks. Lillikese check-out kujunes täitsa omaette sündmuseks, las ma jutustan pikemalt.

Noh, siseneme meie siis “hotelli” lobbysse – kusjuures ma ei liialda, tõesti puhas ja avar nagu inimhotellides – ja valvelaua-neiu nägu lööb särama. Lilli pererahvas, lõpuks ometi! Pet Lodge omanik, proua Sonja, on samuti kohal. Üksteise järel ilmuvad tagaruumidest veel ka paar talitajat, treener ja groomer, kõigil üks eesmärk – Lilli ja meie taaskohtumise tunnistajaks olla. Kennelikompleksi viiv uks avaneb, siseneb kennelipoiss, Lilli rihma otsas. Lilli, nähes kahe kuu jooksul tuttavaks saanud nägusid, teeb oma tervitusringi. Ja alles seejärel märkab meid. Issand, see oli NII äge ja armas, kuidas koera mõtted ja tunded selgelt loetavad olid. Esimene reaktsioon: “Oo, tere, teie ka siin!” Seejärel umbes sekund täielikku hämmastust täis mõttepausi. Ja siis: “Oo, wow, kas see võib tõesti tõsi olla, teie, teie, TEIE ka siin, oh, oh, ooohhh, ma olen NII õnnelik, oh, super, te ei kujuta ette, KUI õnnelik ma oleeeeen!!!!”. Ning järgnevalt tegi Lilli täpselt seda, mida ühes viimastest Kauai-öödel nähtud unedest teda tegevat nägin, ja mida ta muidu mitte kunagi tervitus-olukordades ei tee. Ta nimelt heitis põrandale külili, sulges õndsalt silmad ning laskis mul kaua, kaua oma kõhtu sügada. Mul tuli nutt peale! Paulil ka, natuke… ja kõrvalseisjail ka. 

Oeh. Pühime nüüd silmad kuivaks, eks, ja hakkame asjalikuks jälle. Lilli tagastati meile hiilgavas konditsioonis. Pestud, kammitud, pediküüritud, ideaalkaalus. Treener, noorepoolne mees, kes Pet Lodges koerte vaimse ja füüsilise virgeoleku eest vastutab, kiitis taevani Lilli mängu-, tähelepanu- ning kontaktivõimet. Eks mul, vanal koeraspordihundil, oli muidugi ka täpne juhis koerale kaasa prinditud, et kuidas temaga mängimine peab käima, muuhulgas sisaldas tutorial ka lihtsamaid treeningelemente, käsklusi jne. Omanikuproua Sonja tunnistas, et armus Lillisse ülepeakaela, veetis koeraga iga päev täitsa vabatahtlikult kvaliteet-aega, säärast, mille eest muidu lisatasu võetakse - “because Lilli is my friend”, nagu ta ise ütles. Kiidusõnu tuli tõesti igast suust. Et kui hea sööja Lilli on. Kui puhtustpidav. Kui kuulekas. Kui kontaktialdis, armas ja õrn kõikide töötajatega. Kas ma mänguoskusi juba nimetasin? :) Kui viisakas liigikaaslastega, uustulnukad muidugi välja arvatud, nende peale haukumine on iga koera püha kohus. (Koeri “hotellis” otse loomulikult omavahel kokku ei lasta, igaühel isiklik kenneliboks ja väike jooksuaed, suurel jooksualal ning treeneriga mängimas käiakse ühekaupa, aga elukad ju näevad-kuulevad-haistavad üksteist kenneliruumides, mistap teavad täpselt, kes ja kus). Jah, võib vabalt olla, et Pet Lodge staff kõiki oma kliente ülistussõnade saatel koju saadab, aga see ei muuda fakti, et iga koeraomaniku süda, kaasa arvatud minu ja Pauli oma, saab sel moel võidetud.

Oi, kuidas ma tahaks, et Lilli oskaks rääkida. Või et mina oskaksin koera mõtteid lugeda. Mida ta küll tundis selle pika lahusoleku jooksul? Kas tal jätkus lootust, et “vana elu” tagasi saab, või arvas, et nüüd ja igavesti hakkavadki päevad-ööd teistsugused olema? Palju toredaid inimesi küll läheduses, igat sorti koeri ka, aga kutsikapõlvest saati teada-tuntud kohti, lõhnu, asju, inimesi ei kusagil? Me maikuu alguses tegime küll ka proovi-boardingu, kolmepäevase, nii et kogemus oli tal olemas, et ühel heal päeval tullakse järgi ja viiakse “vanasse” ellu tagasi. Aga kas see lootus pidas kaks kuud vastu? Või lõppes varem? Kui jah, siis millal? 

Tehniliselt võttes oli Lillil  ju Pet Lodges parem olemine kui paljud liigikaaslased üleüldse unistada oskavad – kõht täis, mugavustega katus pea kohal, privaatne territoorium, olgugi, et pisike, hoolitsejad olemas. Paraku oli see heaolu väga erinev sellest, millega Lilli igapäevaselt harjunud. Siiski, üks asi, mis mu südant suuresti rahustab, on tõsiasi, et Lillikene jumaldab inimesi. Kõiki inimesi. Mida rohkem inimesi, seda toredam. Ja boardingus oli tal neid ümber ikka üksjagu, versus kasinad kaks omanikku kodustes oludes, eks. 

Ahjaa, mugavustest rääkides. Meie Pauliga oleme lihtsad maakoha elanikud, kodus sihuke peen asi nagu kliimaseade puudub. Aga Deschutes Pet Lodge kennelimajad on kliimaseadmetega varustatud. Mistõttu märkasin, et Lillil manas kojusaabumise järgsetel kuumadel päevadel mitut puhku “nalja teete või, toas 30 kraadi sooja, kus mu air conditioning on?” näo ette. Aga muus mõttes ei paistnud mingeid kohanemisraskusi olevat, täpselt oli meeles, mismoodi kodus asjad käivad. Kohalikud kanjonirajad, tõsi küll, vajasid VÄGA hoolikat ülenuusutamist, ja ainult Lilli ning ta nina teavad, mis sorti karvased ja sulelised siin meie äraolekul toimetasid.

Ühesõnaga – kõik on rahul. Lilli, mina, Paul, Pet Lodge rahvas, kes Lillit juba tagasi ootab. Ei peagi väga kaua ootama, just bookisin loomale Tänupühade ajaks kuuepäevase majutuse, ikka jälle koos kõikide kellade ja viledega, kaasa arvatud igapäevane privaatne mänguaeg treeneriga. Ah et mis koeravabad plaanid meil seekord on? Vot säärased: läheme teeme Thanksgivingu puhul linnapuhkuse, sihtkoht Seattle. Paulil on tänu tuhandetele hotellides veedetud öödele seljatäis boonuspunkte kogunenud, nendega maksame majutuse eest peenes Seattle Marriott Waterfront hotellis, rõduga apartement, miljonivaatega sadamale ja Elliott Bayle. Lilli, muide, on kah Seattles hotellis ööbinud, tõsi küll, mitte selles konkreetses Marriottis. Lugeda saab siit. Jaa, jaa, juba kuulen küsimusi, et miks siis seekord koerata. Sest seekord on meil kultuuriüritused plaanis, ja koeral tõenäoliselt lõbusam need kuus päeva teada-tuntud kennelis veeta, selmet hotellitoas puuris istuda. Lõbusam minulgi, kui saan kultuuriüritustelt koju jõudes jalad rõduäärele visata ja veiniklaasi näppu võtta, vabana vajadusest kibekiiresti koer lifti tirida, et õigeaegselt tänavale Asja ajama jõuda. 

Pildi tegi Paul. Lilli õhtut veetmas, me kodu teise korruse terrassil kanjoni üle vahti pidamas.

August 20/2021

“I went to the Hotel of the Violet Hippopotamus and drank five glasses of good wine.” ― Anton Chekhov, The Prank: The Best of Young Chekhov

Lendtähed, maskid, kleit

 


Olen mina naaberlinnas, (järjekordselt) oma lemmiksekkaris nimega Goodwill, mask korraliku kodaniku kombel koonu ümber. Meil siin Oregonis kehtib läinud reedest taas maskikohustus, kuigi vahepeal sai juba vabalt hingata. Aga mingi paar nädalat tagasi hakkas pihta tavapärane “the numbers are raising! the sky is falling!” Järgnes osariigi kuberneri käsk: kahe nädala pärast kõigil maskid ette. Ühesõnaga, taevas, kui numbreid uskuda, kukub täna, aga selle kiire maski-asjaga on kaks nädalat aega. Loogiline.   

Anyway. Maksan mina siis seal Goodwilli kassas oma arvet ($ 7.99), kui poodi siseneb blond, bravuurikas naisterahvas. Mind teenindav kassiir palub viisakalt proual mask ette panna, viidates osariigi valitsuse ettekirjutusele. Proua teatab, et tema küll ei pane. Kassaneiul tundub sääraste klientidega kogemusi olevat, ei hakka jagelema, lausub keeldujale, et üks hetk palun, kaupluse vahetusevanem tuleb ja lahendab olukorra. Proua ei jäänud mänendzheri ootama, kaas lendas pealt viivitamatult, süüdistas kassaneiut klientide peale röökimises ning ebamõistlikes nõudmistes. Noh, mul kah plahvatas, natukene. Et mis mõttes mina pean kesk-Oregoni suvekuumuses maski taga lämbuma, ja siis tuleb keegi ja teatab, et tema on maskikandmiseks liiga hea, lisaks ajab lausvalet suust välja teenindaja kõnetooni kohta. Teatasin prouale, et tema peale pole keegi karjunud, kui vaja, ma võin tunnistada. Õnneks jõudis sel hetkel ka vahetusevanem kohale ning võttis õigluse jaluleseadmise minult üle. Mine tea, mis muidu veel juhtuma oleks hakanud. 

Oh jah. Pikemalt sel episoodil pigem ei peatuks, sest mul on ausalt öelda kõigest coronaga seotust nii kõrini, et. Kõrini sellest, et valitsus(ed) on abitud vusserdajad, et terviseteemat politiseeritakse, et spetsialistid räägivad ühel päeval ühte ja teisel teist, et restoranis raporteerib kõrvallauda juhatatud paarike mulle valjuhäälselt ja uhkusega, et nad on fully vaccinated, ja teises restoranis istub mu kõrvallauas kodanik T-särgis kirjaga „proudly NOT vaccinated“. Mind ausõna ei huvita kaassööjate meditsiinilised isikuandmed. Andke mulle mu fritüüritud maguskartuliviilud ja klaas külma Uus-Meremaa Sauvignon Blanci ja jätke mind rahule oma covidiga. Varsti saab kaks aastat seda tsirkust, kaua võib. Jah, ma kannan maski, kus ja kunas kästakse, pesen käsi, väldin rahvamasse. Kiibistamist ja ülemaailmet vandenõud ei usu. Aga inimkannatlikkusel on piirid. Kui see jama veel kaua kestab, pole välistatud, et minust saab lamemaalane. Olete hoiatatud.  

Teemalt teisele. Kaks ööd oleme perseiidide rütmis elanud: enne kukke ja koitu äratusell helisema, kohvi, koer, lamamistoolid, elutoa terrassi esine muru. Sooja sutsuke alla 30°C. Loogiline, et 50-60 lendtähte tunnis kütab õhu kuumaks. Ühel õhtul alustasime varakult, niipea kui pimedaks läks - ma nimelt lootsin earthgrazerit näha, kahjuks ei õnnestunud. (If fortune smiles upon you, the evening hours might offer you an earthgrazer, a looooong, slow, colorful meteor traveling horizontally across the evening sky. Earthgrazer meteors are rare but memorable. Perseid earthgrazers appear before midnight, when the radiant point of the shower is close to the horizon.) Imelised ööd sellegipoolest, ainuke häda, et und jääb vajaka.

Ning last but not least: fotol on vaimustav sekkarileid tolleltsamalt maski-intsidendiga Goodwill-käigult. Maksis sent vähem kui kaheksa dollarit. Nagu uhiuus. Õhuke puuvillakudum sutsukese spandexiga, mõnusasti venib mõneti. Pildile jäi seljaga, esiosa on identne, ainult et tõmblukuta. Skoor missugune. Kleit käis korra väljaski juba, pubis ja puha, mitmelt suguõelt sai komplimendi. Oh edevus, edevus, Epp on su nimi…. 

August 15/2021

“It's not about the dress you wear, but it's about the life you lead in the dress.” ― Diana Vreeland

Miks ma pole bloginud

 



Näete seda samuraid puu otsas, mõõk püsti? Vot seepärast polegi bloginud.
Tõele au andes ei hoia ma käes mitte mõõka, vaid hoopiski oksasaagi. Niipea kui olin lahkuvatele külalistele hüvastijätuks lehvitamise lõpetanud (vt. eelmist postitust), kargasin tegemata aiatööde kallale. Hommikuti ja õhtuti, sest päeval antakse meil siin jätkuvalt ligemale 40 Celsiuse pügalat sooja. Eile trimmisin ühe puu, täna teise. Kui tööga tunnike enne keskpäeva lõpetasin, nägi see puu, mille otsas kõõlun, välja samasugune, kui ta esiplaanil olev suguvend. Et arboristi ambitsioonidega lugejaid südamerabandusest säästa, olgu öeldud, et tean, mida teen. This ain't my first rodeo, kui kohalikku kõnepruuki kasutada. Juba üsna mitmes kord puudel pead nulliga paljaks ajada. Ja ei lähe aastakestki, kui tüvedel uued uhked mütsid. Kuna me täpset liiginime ei tea (pärnalised, vist), kutsume neid hellitlevalt hat trees. Mütsipuud, kui neid iga paari aasta tagant ei ohjelda, võtavad enda alla pool universumit ja  ajavad sügisel aiatiigid lehemudru ääreni täis, kuhigi peale. Kes iganes selle kauni iluaia planeeris, poleks tõesti pruukinud hullunud lehtpuid otse tiikide kaldale istutada. Aga noh, ega aia-arhitekti asi pole oktoobrikuus põlvini külmas vees seistes poolkõdunenud lehti kokku roobitseda. Tema vaatab ainult, et üldpilt ilus oleks. Musta töö, selle teeb majaelanik. 
Pildistas Paul, täna hommikul.

August 11/2021                                                 

“If you need a bit of perspective, climb a tree.”― Winnie the Pooh

Külalised

 

Aga palun väga, siin on teile tõestus fotomaterjali näol, olgugi et kehvakese, et kui väga kaua kodunt ära oled, kolivad uued elanikud sisse. Kaks kuud Kauail, ja ennäe, koiotid nii julgeks muutunud, et tulevad lausa päise päeva ajal terrassiukse ette, aiatiigist janu kustutama. Noorukesed teised, pakun, et 8-11 kuused. Mine võta kinni, miks need kaks kanget selli omapäi ringi hulguvad, vanematest/karjaliikmetest eraldi. Lausa kahju oli minema kõssitada, lasksime külalistel enne janu täis juua, alles siis kargasime kätega vehkides uksest välja. Kogu lugu juhtus paar tundi pärast me kojunaasmist, Lilli oli õnneks boardingust koju toomata. Ei usu hästi, et ta külaliste üle rõõmustanud oleks. Ma Lillikesest kirjutan ükspäev eraldi postituse, et kuidas siis temal need kaks kuud kulgesid.

Nii et jah, me lõpuks kodus. Toibume tasapisi. Või noh, toibume niipalju kui võimalik, sest Pauli vanem vend ja vennanaine sõitsid meile nädalaks Idahost külla logistilistel põhjustel pisut varem, kui esialgselt kavas oli. Niipalju siis meie üllast plaanist peale lõbusat saare-elu tervislikumat eluviisi harrastada (loe: veinipaastu teha). Ainuke erinevus, et palmi-varju või ookeaniveere asemel keerutame nüüd klaase näpu vahel kanjoniserval, kadakate all. Raske on see elu, ma ütlen, raske.
 
Kodune purukuiv kõrbeõhk tekitas kah paraja shoki, tuleb jälle kreemipotsikud ja ninasõõrme niisutajad välja otsida. Ilmselt sellesamase shoki tõttu peame plaani mõne nädala pärast camperile hääled sisse lüüa, et taas Vaikset ookeani väisata, sedakorda kodu-osariigis, Oregonis. Meil ju suure veeni ainult paar tundi autosõitu, iseoma laiskus, et pole tihedamini teispoole mägesid asja teinud. Ja kui ma nüüd tääääitsa aus olen, siis… noh, mitte et me niipea veel kolima hakkaks, aga peale Kauai vaimustavat kliimat on kodupaiga vahetamise mõte taas kord pinnale ujunud, kõrbekuivusest pääsemiseks. Nii et miks mitte Oregoni rannikul ka selle pilguga ringi vaadata.
 
Anyway. Ma lähen nüüd lõunat valmistama, meil on külalistega köök päevade kaupa ära jagatud, täna on minu ja Pauli kord. Kartulipuder hakkliha ja praesibulaga, magustoiduks jäätis praetud banaanide, mündi, maasikate ja tumeda shokolaadiga. Kui aega saate, astuge läbi, toitu jagub.

August 04/2021

“Plan your guest list carefully. That is the key ingredient to any memorable gathering.” ― Annie Falk