Lilli-update

 


Lilli-fänne tõenäoliselt huvitab, kuidas omanikest eraldatud loomal kõrbekuivas Oregonis läheb, samal ajal kui meie Pauliga ookeanis oma varbaid leotame, palmipuude vilus.

Läheb väidetavalt üliväga kenasti. Olen Deschutes Pet Lodge töötajatega regulaarselt kontaktis, neilt tuleb e-maile sääraste hellitlevate väljenditega nagu „sweet Lilli“ ja „she is such a delight“. Mul on ausalt öeldes süda praegu isegi rohkem rahul kui puhkudel, mil Lillikene me äraolekul breederi kodus  hoiul viibis, kus koera käekäik sõltus ühest-kahest inimesest. Kasvataja peres ootamatute asjaolude kujunedes oleks meil vägagi keeruline olnud plaani B distantsilt välja töötada. Aga praeguse korralduse juures on rohkearvuline, koolitatud personal Lilli eest hoolitsemas. 

Nad kiidavad ohtrasõnaliselt ta mängimis- ja kuuletumisoskust ning innukat inimesearmastust. Tean, tean... mitmed koeraomanikud oleksid armukadedad, sest paljudele just meeldibki, et koer on jäägitult pererahvasse kiindunud, võõraid ei pane tähele või ei võta omaks. Minul ega Paulil säärast suhtumist pole. Elu on palju lihtsam, kui su loom sinu külge ei klammerdu. (Sama kehtib ka inimeste kohta – jube kurnav oleks kellegi ilmatugi ning ainus elumõte olla.) 

Ühesõnaga. Kus ma olingi. Et jah, Lillikesel läheb suurepäraselt. Sel nädalal tellin talle pediküüri ja põhjaliku harjamise kah, loodetavasti peab loom end professionaali poolt tehtaval küüntekäiamisel sama viisakalt üleval kui kodus, minu pakutud teenust pruukides. Muuseas, me siin haume juba kurje plaane järgmisteks ilma koerata reisideks, näiteks nädalake kuni kümme päeva Texases, täpsemalt Austinis, MotoGP järgmisel hooajal, et vähemalt ühest mootorrataste ringrajasõidu maailmameistrivõistluste etapist päriselt osa saada, mitte üksnes ekraani vahendusel nagu seni. Ah soo, ma pole me aastatepikkusest motospordihuvist vist kirjutanudki? Võtan plaani. Peale selle, suurlinn Austin on ka väga mitmel muul moel atraktiivne, näiteks kohalik muusikaelu. Nii et jah, Deschutes Pet Lodge töötajad saavad Lillikesega edaspidigi miilustada. 

Foto Lillist ta koduse köögi ööpuuris on siin blogis vist juba korra ilmunud, kuid kuna see on nii äge pilt, läheb kordamisele. Mulle muide tegi keegi anonüümne kommentaator hiljuti internetiavarustes  märkuse, et olen julm inimene, pean oma koera puuris. Just nimelt, julm jah. No vaadake seda vaest looma. Pikaaegsest vangistusest täiesti kurnatud, ei jaksa püstigi tõusta. Lisaks on ta samasse kongi lukustatud Doloresega, vatitäidisega raikalaga, ning võika, jäneselaadse käpik-elukaga, keda kutsume kurjakuulutavalt The Night Animal. Loodetavasti ei satu loomakaitsjad seda postitust lugema ja pilti nägema, vastasel juhul on kuri karjas. 

June 10/2021

“I believed that Fufi was my dog, but of course that wasn't true. Fufi was a dog. I was a boy. We got along well. She happened to live in my house. That experience shaped what I've felt about relationships for the rest of my life: You do not own the thing that you love.” ― Trevor Noah, Born a Crime: Stories From a South African Childhood

3 comments:

Cranberry said...

Rõõm kuulda, et Lillikesel elu hotellis sujub ja järelvalvajaid(või hoopis -vaatajaid) eeskujuliku käitumisega rõõmustab.

Sinu "update" viimast lõiku lugedes, mõtlesin, on inimesi (üsna sagedasti ultra-loomakaitsjad ja ka esimese kutsika võtnuid), kes kipuvad loomi isikustama, st inimese seisukohast hindama nende tundeid-mõtteid jne. Mõtlemata sealjuures, koerad ja inimesed kuuluvad küll imetajate hulka, kuid elame täiesti erinevas "maailmas! Elu koeraga, kes tunneb viisaka käitumise reegleid - on lust ja lillepidu.

Epp said...

Jah, just, lust ja lillepidu. Olen seda ennegi siin-seal kuulutanud, et ma ei treeni Lillit selletõttu, et hirmus usin oleksin, et koolitamine mulle väga lõbu pakuks (tänaseks olen koeraspordi kui niisugusega lõpparve teinud, see hammustaks liig suure tüki mu elust), vastupidi, treenin seetõttu, et olen liiga laisk ja mugav, et koolitamata, mittekuuletuva koeraga koos elada. :)

Aga jah, mis puutub (lemmik)loomade inimlikustamisse, siis see on üks paras tuuleveski, pole mõtetki võidelda. Samas, isikustamine on hoopis teine teema - iga loom on vaieldamatult ainulaadne “persoon”.

Rents said...

Koer näeb tõesti väga piinatud välja. :D