Pärast tööd



Me, nagu tähelepanelik lugeja juba teab, oleme siin Kauail tööinimesed. Või noh, kui täpne olla, siis Paul on tööinimene, mina olen satelliit. Mistap aeg ühisteks lõbustusteks tükk maad rohem piiratud kui turistipaaril. Tööinimene, tema lõbutseb vaid õhtuti, kui siis veel jaksu jagub, ning muidugi ka nädalavahetustel.
 
Pauli raketivabrikust koju jõudes teeme reeglina hotellitoa avaral rõdul väikesed lahjad dringid (Sauvignon Blanc rohke  jääga) ning arutame, kuidas õhtutunde sisustada. Teinekord, kui tööpäev pikk olnud, ei tõsta enam jalgagi välja - rõdult avanev vaade, õitearoomidest küllastunud õhk ning ookeanikohin täidab kõik soovid. Aga teinekord jälle saadab Paul juba “kodu” poole sõitma hakates sõnumi, et pakkigu ma õhtusöök ja –jook kaasa, läheme kõõlume kusagil ookeaniäärsetel kaljudel, või kastame end vette ja pärast lebotame rannaliival, päikeseloojang silmailuks. Näiteks eile õhtul käisime hotellist ca veerandtunnise autosõidu kaugusel lainete-showd nautimas, jäime pimedani. Pärast tuli dushi alt läbi käia, sest kuigi tuntavalt märjaks meid ei kastetud, sai nahk siiski soolaka kihiga kaetud. Pritsmed, noh. 

Kuid otse loomulikult on meil ka ambitsioonikamaid plaane kui hotellirõdu või selle lähiümbrus. Näiteks jalgsimatkad, lühemad ja pikemad. Nö. suureks matkaks oleme planeerinud Kalepa Ridge. Pole iseenesest teab mis pikk teekond, aga üsna nõudlikku maastikuga. No ja siis on meid juba mitmel eelneval aastal isutanud helikopterituur saare kohal, mille seekord vist ikka ära teeme. Hind küll krõbe, pealt kolmsada dollarit nägu, aga elamus seda väärt. Kauaid nimelt pole kogu ilus võimalik muudmoodi nähagi, kuna leidub saareosi, kuhu mitte ükski tee ei vii. Ja et oma raha eest võimalikult palju vastu saada, muuhulgas ka närvikõdi, otsustame tõenäoliselt doors off lennu kasuks. Siis pole oksekotiga jändamist, kui süda peaks pahaks minema või midagi. :)
  
P.S. Kivide vahele torgatud puutoigas pildil, punane paelake küljes, on kohalike kalurite maamärk. Et teaks, kus näkkab.

June 17/2021

 “In the name of God, stop a moment, cease your work, look around you.” ― Leo Tolstoy

8 comments:

Dagne said...

Tere! Kas te Na Pali rannikut merelt olete käinud kaemas? Meie tegime ühe laevatuuri kui Kauail olime. Fantastiline elamus, soovitan soojalt :)

Epp said...

Dagne, oo jaa, me tegime paar aastat tagasi Na Pali katamaraanituuri - tõepoolest täiesti fantastiline elamus!! Justkui viibiks mõnel teisel planeedil.
https://viistuhatviissada.blogspot.com/2018/03/kauai-saar-on-hollywoodi-rodutsentide.html

Na Pali rannik ongi põhimõtteliselt ainult vett- ja õhku pidi ligipääsetav. Kalalau Trail (18 km, 36 km round trip) eksisteerib muidugi ka, aga esiteks, see on ikka vaid väga heas vormis ja väga (kõrgust)kartmatutele matkasellidele, ja teiseks on rajale pääsu piirama hakatud, tuleb reserveering teha. Et ei tekiks ülerahvastamist nagu Mnt. Everestil :)

Kaamos said...

Just eile, nüüd küll juba üleeile käidsin mere ääres ja sain järjekordselt aru kui väga on meri minu arm.
Paraku selline kauge armastus, salaarmuke, kelle juurde saab harva ja salaja.

Ilus foto. Meri ootab, millal sa oma pildiga ühele poole saad, et siis ennast ringutada.

Epp said...

Jah, Kaamos, armastatust on raske eemal olla...

"Meri ringutab." Nii tore kujundlik väljend.

Saara said...

Ootan väga helikopteritiiru pilte!

Kui siiski uksed kinni sõidule minna soovite, siis soovitan Safari Helicopters, nad on nii naljakad ja ägedad seal ja sõidu ajal sai piloodiga juttu ajada.

Epp said...

Saara, suur aitäh, et hoolid ja nõu annad! Me siiski valisime Jack Harteri helikopterituuri. https://helicopters-kauai.com/
Mitte et me usuks, et välk kaks-kolm korda ühte puusse lööb, aga Safari Helicopters firmal on olnud kaks tõsist lennuõnnetust Kauail viimase kahe aasta jooksul, üks neist 7 hukkunuga.

Pildistamisega on paraku sedasi, et otsustasime, et lennu ajal pilte ei tee. Osad turiste saare kohal lennutavad firmad lausa soovitavad sedasi talitada. Kuna internetis on proffide tehtud pilte küllaga, tasub lendu läbi omaenda silmade nautida, mitte läbi telefoni- või kaameraobjektiivi. Vana hea “kohalolu” printsiip, eks. Aga enne õhkutõusmist või pärast maandumist paar klõpsu muidugi teeme, et ajaloo tarbeks iseend helikopteris jäädvustada :)

Saara said...

WOW :O 2 õnnetust... Neil oli ometi nii kindel süsteem paigas ja turvalisus oli nr 1. Õudne...

Pildistamise ärajätmine on suur asi. Ma loodan, et jõuan ka sinna kunagi. Mitte veel, aga kunagi.

Epp said...

Jah, kaks õnnetust, väiksem neist juhtus, kui reisijaid alles peale laaditi, helikopter tõusis selle käigus õhku.
Meie valisime Jack Harteri, kuna nemad kehvade ilmastikutingimustega ei lenda, maksavad raha tagasi või broneerivad soovi korral uue lennuaja. Safari Helicopters õnnetu lend toimus väga uduse ilmaga, minimaalse nähtavusega. Piloodil oli nn. ennistatud lennuluba, see oli eelnevalt mõneks aastaks ära võetud, jäi narko-testiga vahele.

Kauai on helikopterituuriks Hawaii saartest väidetavalt ohtlikem, väga väheste hädamaandumisvõimalustega, lisaks kujundavad mäed ja orud väikese saare kohta arvutu hulga erinevaid kliimatingimusi, pilootidel tuleb väga valvas, teadlik ja kogenud olla.