Jumal tänatud, leidus ka rajalõike, kus polnud võimalik üle ääre tühjusesse kukkuda. Samas, noil rajalõikudel polnud Vaadet. Või õigemini oli, kuid üksnes lähivaade - troopikametsa floorale, lugematutele puujuurtele, punamullasele maapinnale. Tuldud teed tagasi matkates seisis seesinane maapind näole üsna lähedal, kohtades, kus tõus väga järsk. Tegelikult osutus tagasitee ehk mäkkeronimine tunduvalt mugavamaks kui matka alustades allamäge liikumine/ libisemine/lohisemine. Raja kõrval kasvavates puudest ning nende juurtest oli muidugi kõvasti abi, pakkusid käe- ja jalapidet nii minnes kui tulles.
Olgu öeldud, et rajakõrvane taimestik ei tähenda tingimata, et seal kindel maa jalge all oleks. Kauai on kurikuulus üle kaljuservade küünitava, rõdutaolise roheluse poolest. Astud oletatavale pinnasele, pudened taimejuurte võrgust läbi, maandud nugateravatel laavakaljudel, ookean korjab su üles ja… “he/she was never seen again”. Mitte ühe ega kahe heausksega pole Kauail sedasi juhtunud, ikka tunduvalt rohkematega. Näiteks otsitakse maikuu lõpust saati tulutult sellessamas Kalepa Ridge piirkonnas üksinda matkama läinud 23 aastast Nebraska osariigist pärit meest. Kauail ei ole kiskjaloomi ega mürgimadusid (pole üldse mitte mingisuguseid madusid), mistap ainuke oht looduses liikuvale inimesele on inimene ise, ta teadmatus, oskamatus või hulljulgus.
Ahjaa, seda ka veel, et me bronnisime oma doors off helikopterilennu ära, tuleva nädala laupäeval läheb asjaks. Ma vaatan, et olen siin päris adrenaliinisõltlaseks pööranud. Ohtlikud mäeharjad, usteta õhulend… mis järgmiseks? Langevarjuhüpped? Muide paar päeva tagasi sattusin juttu ajama ühe seitsmekümneaastase kohaliku prouaga, kes regulaarselt taevasukeldumist harrastab. “I'm too old to die young”, nagu ta ise ütles.
June 30/2021 Fotod: Paul, kõik peale ühe.
“The jungle looked back at them with a vastness, a breathing moss-and-leaf silence, with a billion diamond and emerald insect eyes.” ― Ray Bradbury
Ma olen lihtsalt nii õnnelik, et Havail madusid ei ole. Tõeline meepott, ilma ühegi tõrvatilgata. Õudusega loen lugusid teie Oregoni ussikestest majaümbruses ja koertepuuris ja... Ma vist oleks sealsamas ära minestanud.
ReplyDelete