Mul valutasid eile, pühapäeval, enam-vähem kõik lihased. Iseäranis reielihased. Ja seljalihased. Kummalisel kombel valutasid ka ribid. Sõrmeliigeste valu üle ei imesta, kuna osa teekonnast tuli end käte abil edasi (ülespoole) tõmmata. Nimelt tegime laupäeval teoks plaanitud Kalepa Ridge matka. Aga sellest, jah, ei saa niisama ülejala, paari sõna ja pildiga jutustada. Pean enne kirjutamist sõrmi puhkama, muljeid seedima, fotosid sorteerima, mitutsada kaadrit ju blogisse üles ei riputa, või mis.
Kaks esimest pilti võiks sama hästi Eestis üles võetud olla. Metsmaasikad, metsvaarikad, pori… valged metsmaasikad kusjuures. Ja mitte seetõttu, et pole veel küpsed, vaid kasvabki säärane sort siin Hawaii troopikametsas. Marjad on suured ja magusad. Ega me omapäi poleks maasikakohta sattunudki, aga üks sõbralik kohalik elanik, saksa lambakoera omanik, tuli matkaraja parkimisplatsil juttu rääkima, kui me Pauliga peale poolepäevast sportlikku sooritust oma pingutusest surisevaid lihaseid masseerisime. Juhatas meid marjakohta.
“Sakslane” käivitas muidugi kohese Lilli-igatsuse. Emane, nelja aastane, nagu meie penigi. Nimeks Mokihana. Nii tore, et teisedki omanikud panevad koerale taimenime – Lillikese täispikk nimi on ju Lilleseeme. Ja kui detailidesse laskuda, siis mokihana-puu suure tikri mõõtu marjadest tehakse traditsioonilised Kauai meeste-leid ehk pärjad, saare külalistele tervituseks kaela, kohalikele pidulikeks puhkudeks. Aga marja-ressursid pole paraku lõputud. Leidsin artikli, kus kurdetakse vastutustundetu korjamise üle. Kõik rahaks, ühesõnaga, nagu turismipiirkondades pahatihti juhtub.
Anyway. Ega kolmaski pilt karju otsesõnu “Hawaii!”. Võiks vabalt Eesti rannik või Pepsiäär olla, kui kaljud pildi paremas servas tähelepanuta jätta. Aga vesi, jah, pole teps mitte järv ega meri, vaid ookean. Ning seal, kus lõpeb maapind mu jalge ees, algab pool kilomeetrit enam-vähem vertikaalset kaljuseina. Ma nimelt seisan kuulsa Kalalau Valley kohal. Aga siinkohal teen pausi ja lähen matkast rääkiva mammutpostituse tarvis pildialbumit tuustima.
July 28/2021
“You can pick wild strawberries with your eyes closed, locating them by smell, for they are two parts perfume to one part taste. An hour of searching might yield a handful if you're lucky. Wild strawberries can't be encouraged, nor can they be discouraged: They come to you unbidden and unearned. They appear, or do not, by the grace of the sun.” ― Hope Jahren
Mul tulid need valged maasikad ise aeda kasvama, mul võttis tükk aega, et aru saada, et nad ei lähegi punaseks ja neid võib juba valgest peast süüa. Mitu maasikakest jäi niiviisi tigude ja lindude roaks, viimane variant tähendab muidugi seda, et nad võivad ka kellegi teise aeda niiviisi salapäraselt ilmuda.
ReplyDeleteMul tuli sellega meelde, kuidas mu vanemad ühel aastal ootasid millal tomatid punaseks lähevad, Ei läinudki, roheline sort oli :)
ReplyDeleteJa sind tänan ameerika avastamise eest st minu jaoks avastamise. Palju uut ja huvitavat :) :)
Aga palun, võtke heaks, suurima heameelega kirjeldan Ameerikat! :)
ReplyDeleteTunnistan, et olin ikka täitsa pahviks löödud, nähes troopilises metsas maasikaid. Mul polnud õrna aimugi, et nad Hawaiil kasvavad.