Polihale Beach

 


Polihale rannal oleme ennegi käinud. Imeline. Turistivaba. Viimast suurelt osalt ilmselt seetõttu, et sealt, kus lõpeb asfalt, tuleb Polihalesse jõudmiseks läbida veel kaheksa lisakilomeetrit augulist, kitsast, käänulist, Kauai kuulsa punase mullaga kaetud teed. Jumala eest, ärgu see tee kunagi asfaltkatet nähku! 27 kilomeetrit turistidest ummistamata rannailu on iga kogetud löök-auku väärt. Rendiautoga liiatigi, omaenda sõidukist hakkaks vist hale. 

Seekord läksime Polihalesse väikese seltskonnaga, Pauli töökaaslastega. Need mehed on tõelised grillmeistrid, ma ütlen. Grillivad kus iganes. Auk liiva, söed sisse, rest peale, ja läheb toiduvalmistamiseks. Menüüs olid kana, veiseliha ja mingi ime-elukas. Väidetavalt kala, kuid sarnanes pigem nahkhiirele. Mina elukat ei maitsnud, aga teised sõid kahe suupoolega ja kiitsid. Jäime taas pimedani. Tähed sirasid, kuu oli poolik, hiiglaslikud rannikukaljud mustendasid selja taga. Sigarite aroom ja raketijutud, õhk soe, paitav, plumeeriaõite-lõhnaline. Kaugel ookeani kohal kõrgus öötume äikesepilv, põuavälkudest aeg-ajalt valkjasroosaks sähvatades.  

Vees käidi ka, selleõhtune Polihale oli üllatavalt leebete lainetega. Ja kui nüüd veest rääkida, siis Paul käib pea iga päev ujumas, ta on oskaja ses asjas, isegi suurema lainega. Mina… noh, mina käin vees, aga ujumas mitte. Sest vett ma armastan, aga ujuda ei oska. Natukene piinlik on jah, tänan küsimast. Juba mitu aastat pean plaani, et lähen võtan eratunnid, et asi selgeks saada. Õppisin autosõidu vanast peast ära, asi see ujuminegi siis õppida pole? Pealegi, meil veekeskus Oregonis kodu lähedal, ei pea kaugele sõitma ega midagi. Noh, Paul võiks ju ka muidugi juhendada, aga ma kardan, et sellega läheks umbes samamoodi nagu omal ajal autosõidu õppimisega -  ma ju kange sõnnijurakas, omainimese käskudele eriti ei allu. Võõra treeneriga on ilmselgelt lihtsam, ei sobi sõrgu vastu ajada, kui korraldus antakse. Ühesõnaga. Siin Kauail käin üle kere vees vaid nois kohtades, kus ookean mind pikali ei lükka. Tüünetes, rifiga kaitstud lasterandades. Mujal hoian varbad veepiiril, iga natukese aja tagant tuleb laine ja kastab mind põlvini märjaks nagunii, paremal juhul lausa puusani. 

See kolla-punane veesõiduk rannal on traditsiooniline Hawaii kaksik-kanuu. Kaks kohalikku perekonda, teismelised kaas arvatud, seadsid end varahommikuseks kalastusretkeks valmis. Püügieelne öö veedetakse rannal, siinses kliimas on see käkitegu.   

Ja nädalavahetusel algas suvi!

June 21/2021

“The use of sea and air is common to all; neither can a title to the ocean belong to any people or private persons, forasmuch as neither nature nor public use and custom permit any possession thereof.” ― Queen Elizabeth I, Letters

6 comments:

Kaamos said...

Kaiksikkanuu on siis nagu katamaraan ehk siis kanuud, kes on sündinud siiami kaksikutena? Mulle on alati pisut keeruline näinud kahe kiiluga veesõidukiga manööverdamine, samas ookeanis on ruumi küll. Ookean pole mingi Eestimaa jõeke, kus pesupaliga on võimalik Evergreeni teha.

Muuseas, vabandust, aga see olend, keda sa ei söönud meenutas esmapilgul maasikavõrgus otsa saanud paskrästast (pardon, meil mutid neid nii nimetavadki), kes otse võrgust grillile on visatud. Ma söön kõike, kuid selle jures oleksin kõhelnud. Noh, ja siis vist ikkagi söönud....
Ilus rand. Meri on alati ilus.

Kaamos said...

Ja #€@##€€@!!!! (tõlkimatu serbohorvaadikeelne valang), ikka on õigekirjavead sees!

Epp said...

Issake, Kaamos, pole üldse hullu kirjavigadest. Selle palavaga ei saagi vigadeta.

Aga jah, kaksik-kanuu on tõesti kui siiami kaksikuna sündinud kanuu. Ma seda va ookeani-seilamist hästi ei tunne, aga näib, et kaks kiilu on kohati lausa hädavajalik, lisab stabiilsust.
https://en.wikipedia.org/wiki/Outrigger_boat

Jah, kala meenutab tõesti lindu, sedasi restile laialilaotatult. (Paskrästas, ha-haa!) Aga paraku olen jube kehv uute/eksootiliste toitude proovija. Igavate, kivisse raiutud toitumisharjumustega.

TT said...

Mul tekkis grillimisega või õieti grillikohaga seoses küsimus. Ära loe järgnevat kui süüdistust looduse reostamises aga millised reeglid on USA's lõkketegemisel? Hea endalgi teada kui USA'sse matkama minna - In Rome do as Roman's do. Pildilt jääb (võimalik et ekslik) mulje nagu tehtaks lihtsalt auk suvalises kohas liiva sisse ja lõke grilli alla. Nii Kanadas kui Eestis tohib ametlikult lõket teha ja grillida vaid selleks ettenähtud kohtades, kaasa arvatud rahvusparkides metsikus looduses. Muidugi ei pea kõik kodanikud sellest kinni aga vähemalt Kanadas võid rannal või kõnnumaal omal käel lõkketamise või süte (prügi) maha jätmise eest vägeva trahvi kaela saada.

ritsik said...

See nahkhiir ju pigem nagu veidi väljsväänatud lestakala 🙂.

Epp said...

TT, USAs on lõkketegemise reeglid vaat et rocket science :) Kui lühidalt kokku võtta, siis iga osariik teeb oma reeglid vastavalt aastaajale ja olukorrale looduses, ning osariikide sees on omakorda mitu instantsi, kel veel eraldi nõudmised – Forest Service, Bureau of Land Management jne. Mis rahvusparkidesse puutub, siis ka nende reeglid on erinevad. On parke, kus võib tuld teha vaid ettenähtud kohtades (näit. Yellowstone, Yosemite) ja neid, kus lõket ei keelata ka mujal kui nn. ametlikes lõkkepaikades, (näit. Death Valley). Matkates tuleb tuleohutust reguleerivaid silte tähele panna ja nende järgi talitada.

Aga Kauai randadel on sütel söögitegemine täiesti seaduslik (muu Hawaii kohta ei oska öelda). Tundub, et inimesed on vastutustundlikud, ühtegi hoolimatut lõkkeaset pole ma veel näinud, söed riisutakse kenasti kokku, teinekord kaevatakse ka liiva sisse. Mingit loodusreostust säärane inimtegevuse jälg ei tekita, süsi ju laguneb ajapikku. Ja loomulikult kehtib pack it in, pack it out reegel, st prügi mahajätmine on keelatud. Tõsi, mõni jätab, aga samas leidub neid (meie Pauliga kaasa arvatud), kes ka teiste jäetud prügi üles korjavad :)

Mis LÕKKEtegemisse puutub, siis Kauai randadel on kohtab isetekkelisi lõkkekohti küll ja veel. Ilmselt on asi nii, et mis otseselt keelatud pole, see on lubatud. Meiegi oleme rannal lõket teinud.