Road trip. Tumepunane.
Mõned segastel asjaoludel võetud pildid.
:)
25/09/2012

Road trip, 7,8,9 päev. Põdrad, Idaho.
Joe & Edna andsid meile aegsasti teada, et kui välikempsu lähed, tee end kuuldavaks. Vastasel juhul võid põdraema ja vasikaga silmisti sattuda. Ja vaata, et vasika ja vanalooma vahele ei trügi, siis on peenike pihus. Kõlas sedamoodi, et korra nädalas saad kaugelt põtru näha. Aga kus sa sellega. Käivad igal hommikul, nagu välja tuli, vahetevahel õhtupoole ka. Idahos põud juba kuid kestnud, loomad otsivad alternatiivseid joogikohti. Sedasi see noor ema aasta-pooleteisese vasikaga Joe-Edna linnubasseinile sattus. Ja käima jäigi. Põtra muidugi linnuga võrrelda ei anna:), sestab peab joogianumat peale nende külaskäiku uuesti täitma. Muide emaloom vasikal juua ei lase, tõukab kõrvale. Sest vasikas imeb veel, kuigi kasvult kopsakas juba, mistap ema vajab vedelikku eelkõige. Üks pilt õnnestus neist ka koos teha, väheke udune küll. Läbi akna. Vanaloom on imeilus, terve, võimas. Vasikat arvasime poisi olema, käitumine selline väheke ulakas:)
Pesemine käib Joe/Edna pool vanal heal moel, kausiga õues. See oli kolmanda päeva hommikul, kui ma põdrandusega juba niipalju harjunud olin, et vahetpidamata enam ringi ei vahtinud. Lõpetasin pesemisprotseduuri ja läksin tagatrepist üles, majja. Ma ei liialda - ei möödunud minutitki, kui Edna köögiaknast välja vaatas ja hõikas, et külaline kohal. Põder oli tõenäoliselt kempsu taga viisakalt oodanud, kuni ma pesemise lõpetan, et janu kustutama tulla. Võttis väheke kõhedaks küll siis. Et see mürakas oli must vaid mõne meetri kaugusel olnud.
Nädalake hiljem andis Joe telefoni teel teada, et olukord on komplitseerituks muutunud. Emale ja vasikale lisaks uitavat juba paar päeva maja ümber ka põdrapull, hiigelsuur. Selline kombinatsioon on  väga ohtlik, inimesele ma mõtlen. Põdravasikale ka. Sügisene innaaeg algamas, mingil hetkel lööb pullil mõistuse peast. Eks näis mis Joe&Edna ette võtavad - kahju öelda, aga võib-olla tuleb mingil hetkel püssi kasutada. Esialgu vaid paukudeks siiski; ehk aitab nonde kolme eemalepeletamiseks. Sügisel peaks vett ka mujalt leiduma juba. Metsloomadega liiga lähestikku elada pole teab mis hea mõte, kui sul vähegi kainet mõistust peas ja vaid emotsioonidel ei mängi.
25/09/2012

Road trip, 12.päev. Canyonlands, Utah.
Canyonlands ja nostalgia käivad meie peres käsikäes:). Sest. Pauli ja minu tutvumis-roadtripil 2010 veebruaris telkisime ja matkasime tolles ulmeliselt ilusas maailmanurgas kaks päeva. Öösiti oli 7-8 külmakraadi, puuma uitas telgi ümber, jäljed olid hommikul lumel näha. Peale päikesetõusu hakkas temperatuur kiiresti ülespoole ronima, keskpäevaks nii pluss 15. Kui veebitutvuse kuud välja arvata, olime vähem kui kaks nädalat koos olnud...Ühesõnaga. Kaks esimest pilti pärit nimetet reisist.
Canyonlandsi me tõenäoliselt edaspidigi niisama naljalt vahele ei jäta, kui Utah' satume. Tuleval aastal plaanime paaripäevast matka mööda kanjonipõhja, sedakorda veetsime üleval, idakaldal päeva ja vähemalt kahekümne sooja-kraadise täiskuuöö. Mastaapide osas on fotod muidugi üsna abitud, kahjuks. Ei anna toda mõõtmatust sugugi edasi. Tollel  pildil näiteks, kus Paul ülesvõtet tegemas, on all looklevad teed näha; nagu peenikesed nired. Kui vaateplatvormilt kivi alla viskad, tuleb vääääga tükk aega oodata, enne kui all kolksatust kuuled. Kivi ennast muidugi enam ammu näha pole...
Kui Googlisse Canyonlands Images sisse lüüa, võib näha sellist ilmailu.
24/09/2012

Road trip. Samblikd.
Mu meelest võiks üks ühele kopeerida ja gunstizaali vaatamiseks riputada. Kõige uskumatumad mustrid - perfektne sõõr näiteks, nagu sirkliga joonistet. Ja värvid -  currykollasest türkiissinise ja ronkmustani. Wow.
24/09/2012

Road trip, 13.päev, Canyonlands, Utah
King Creek Road jäi Paulile kaardil silma. Et vaataks, kuhu see viib ja kas sealkandis ööbimiskohta leida jne. Mõeldud, tehtud. Alguses oli kõik kena; jõgi, kaljud ja puha. Rohelust ka. Aga siis kiskus kõhedaks, teeäärsed langused väga järsuks ja sügavaks; teekate kehvake, erosioon silmnähtavalt oma tööd tegemas. Teeääri kuristikesse uhtumas. Kolmandal fotol on looklev tee hästi näha, ja neljandal mastaabid - nooltega näidatud täpike on auto:). Ühesõnaga. Ma pole just väga argade killast, aga sedakorda oli hirm küll. Pauli sõrmenukid roolirattal olid valgevõitu, nägin oma silmaga! Kramplikust roolihoidmisest:). Eksitusteks tollel teel suur ruumi polnud jah. Tiirutasime niisiis, hambad ristis, allapoole, kuni leidus ümberpööramiskoht. Edasi sõita ei riskinud. Kaart näitas jätkuvalt kehvenevat  kruusateed, meie Altima polnd offroadi riist. Jäi üksainus võimalus – sama teed pidi tagasi üles:)
24/09/2012


Rio Grande oskab üllatada, pole miskit öelda. Teadsime küll, et vesi on ,maas’ (down, nagu kohalikud ütlevad), aga krõbekuiva savist liiva nähes võttis täitsa nõutuks. Mingi nire võiks ikka olla, onju. Yarkolgi oli pettumusest mokk pikk, loomulikult. Paljas liiv kohas, kus parematel aegadel veemõnusid nauditud. Otsustasime siiski väheke mööda jõepõhja ülesvoolu kõndida, mis targaks teoks osutus. Täitsa korralikke kaikaloopimise ja vees sumamise kohti leidsime. ‚How old is he?’ kontrollis Paul õigustatult, kui pooleteise tunnikese jagu puujurakaid vette olime pildunud ning Yarkol ikka veel küllalt polnud. Praegu magab taga-aias, kõht täis ja nägu õnnis peas. Yarko siis, mitte Paul:). Aga ma olen kindel, et õhtupoole vahib meid taas süüdistavalt, et miks midagi põnevat ette ei võeta.
24/09/2012


Road trip, 9.päev. Ron'i kodu, Idaho.
Temast (nagu eelmise postituse kangelasestki) on mõned postid tagasi pikemalt juttu. Ron'i välisukselt vaatad Teton Mountains'ile. Juurvilja-aed on täielik organic-paradiis, kohalikud käivad talt toidukraami soetamas. Meile neljale (Joe, Edna, Paul, ma) anti lahke käega värsket head ja paremat kaasa, seda kokkasime õhtusöögiks. Mmmmm......Ron kasvatab ürte ka, alumisel pildil basiilik, mis ühes tubadest kardina aset täidab, nagu ta ise ütles. Kapsalehed põllumaal pesupulgaga kinni pandud, seda trikki nägin esimest korda elus. Et päike päid liiga ei kuivataks, väidetavalt. Tööriistaämber jäi ka silma. Meistrimehed kannavad tööriista-vööd muidu ikka puusal ju, Tim'il oli üks selline ämbrile ümber sätitud. Kihvt poissmehe-elamine, mõõduka segadusega, väga puhas.
23/09/2012


Road trip, 8. päev. Tim'i kodu, Idaho.
Puulangetamise postituses on mehest väheke pikemalt juttu (too musta nokamütsiga habemik). Tim elab Teton Valley's, kena vaatega Tetoni mäeahelikule. Maja oma kätega ehitet. Mismoodi seda nüüd viisakalt öeldagi... kui säärast tüüpi kohtad nagu Tim, siis on muidugi eelarvamus varrukast võtta, et vana elab... no, kui mitte just kuuse all, siis miskis vanas roostes treileris.  Kuid võta näpust. Timi maja on küll väheke kaootilise arhitektuuriga (peale 30 aastat lakkamatuid täiendusi), aga sisu... oh sa armas aeg. Võtame veinikeldri. Eurooplase arvamine on, et ameeriklane joob õlut, veinist ei tea tuhkagi. Teavad küll. Või siis magamistoa, mis töötab ühtaegu ka ronitaimi täis kasvuhoonena. Või vannitoa (kõik muidugi jälle isetehtud), kus muuhulgas paar maast laeni raamaturiiulit. Raamatud ka riiulil, imede ime! Mäletan, kord kui Tallinnas käsitööpoest vöökirja järjehoidjaid siiapoole ookeani kingiks kaasa ostsin, imestas eestlannast müüjaproua, et 'kas nad seal loevad ka'. Piinlik mõeldagi, mäherdusi eelarvamusi me endaga kaasas kanname... Alumisel pildil kardinad, Idahos ja mujal sealkandis levinud stiil. Paksud, tekisarnased. Suvel ette ei lasta, küll aga talvel - siis on väljas karmilt külm ja lumi vööni, vähemalt. Anyway, ma väga turistina käituda ei tahtnud Timi juures. Isutas vahetpidamata fotokat klõpsutama küll, aga hoidsin end tagasi. Mõned detailid siiski sain, ja vaate majaesiselt. 
23/09/2012

Reedehommikune 'kohvileedide' kogunemine oli täna minu pool. Natuke teistmoodi kui tavaliselt; nimelt olime palunud Beth'il oma mitmekümneaastasest Sun Dance Ceremony kogemusest rääkida, ta käib igal aastal South-Dakotas, Lakota indiaanihõimu juures sellest osa saamas ja osalemas. Paul oli ka asjast suuresti huvitet, sestap oli sedakorda meie seltskonnas ka Mees:). Paaril juhul on, räägivad leedid, ühe või teise abikaasa või elukaaslane ennegi traditsioonilisele naiste kohvihommikule sattunud. Mispuhul, nagu 'reeglid' ette näevad, tuleb meesterahval leppida, et teda naisenimega kutsutakse. Paul porises alguses vastu, aga lõpuka andis alla. Hortense oli pakututest ainus nimi, mida ta nõustus kandma:)
Vicky muide, kes keskmisi kuuekümnendaid käib, saabus kohale scooter'iga. Pam, tema on noor proua:), 50, tuli mootorrattaga (pildil). Vahvad naised!
22/09/2012

/.../The Space Shuttle Endeavour is expected to fly over Las Cruces  tomorrow, September 20, 2012; Anytime between 11am until 12:30. The shuttle can be viewed from anywhere outside coming from the South, and heading North over White Sands Missile Range,  then flying over Las Cruces heading West./.../
Ära nägin, yehaa!!!! Mõned pildid sain ka, siitsamast meie maja tagant põlluteelt. Peaaegu et üle meie maja lendas:) Jumala vaikselt, peaaegu hääletult. Madalalt ja hiiglasuurelt. Vägev!!
Esimese pildi saatis Sue - ma arvan tema võetud täna, ta elab kesklinnas, sealt oli paremini näha, parem aparaat ka. Alumisel fotol:  'Space Shuttle Atlantis makes a low pass with the Organ Mountains in the background on June 1, 2009.'(NASA WSTF Photo, Internet)
Keskmised kaks on minu fotod. 
See on Endeavour'i viimane reis. 
20/09/2012