Road trip, 8. päev, Idaho. Puulangetamine.
Pauli vanemal vennal ja vennanaisel on kaks 'pidamist'. Suvine Idahos, Tetoonide jalamil, talvine West Virginias. Veetsime nende pool kolm mõnusat päeva ja ööd. Maja on Joe ja Edna ise aastate jooksul ehitanud. Valmis veel pole, tööd jagub tänaseni. Täiesti OTG elamine - päikesepatareid, vesi kaevust, juurviljaaed. Muljetavaldav. Nad on Paulist sutsu vanemad, töötavad USA katastroofiametis, sõidavad väljakutse peale millal ja kuhu tarvis. Paar aastat tagasi veetsid pikemalt lausa miskis Lõuna-Ameerika riigis, maavärin vms. Hindavad loodusjõudude läbi kannatada saanud majapidamistes kahjusid. Et igaühele antaks riigitoetust vähemalt niipalju kui elu ja elamise ülesehitamiseks tarvis. Sõnaga, paljukäinud ja paljunäinud inimesed, raamaturiiulid maast laeni, pole teemat, mida nendega arutada ei saaks. Edna on võrratu kokk veel peale selle.
Ah jaa, see puulangetamine. Vaja oli maja lähedal vana mädand haab maha võtta, ohtlik. Joe lõi sae käima, tegi ettearvestatud lõiked (et puu ikka sinna kukuks, kuhu mehed tahavad), ning andis minna. Noh, puu kukkus, kuid mitte soovitud, horisontaalses suunas. Hoopistükkis paar sentimeetrit otse allapoole, jäädes miskil imejõul endiselt püstiasendisse, kännule balansseerima. Ei aidanud ussi- ega püssirohi, ei köied, ei vandesõnad. Kuna paar Joe sõpra olid lubanud laupäeva puhul läbi astuda, jäid vennaksed abiväge ootama. Et neli meest ikka parem kui kaks. Tim ja Rob saabusid kella kuue paiku õhtul, esimesel vahva segavereline koer kaasas ja teisel kaks kena saksa lambakoera, noored isased. Ron on aednik, Tim tätoveeringukunstnik. Muidugi on nood kaks veel kümneid erinevaid ameteid pidanud ning kümneid elusid elanud - miski muu käe- ja naljasooni nii sitkeks ei muuda. Mõlemad mitu korda abielus olnud, lapsigi hea hulk, täna aga elavad mehed omaette, kummalgi all Teton Valley's maja.
Aga tulgem tolle kännul balansseeriva haavapuu juurde tagasi. Enne asja kallale asumist oli saabunutel vaja muidugi mõned õlled võtta. Pluss mõned suitsud teha. Ühe või teise eelnimetet tegevusega olid hõivatud kõik peale minu ja Edna, kes me puul silma peal hoidsime. Seisis see ju üksnes vaimujõul püsti veel. Ühel hetkel nägin, et latv tüürib paremale, ning röögatasin: "It's coming dooooown!!!" Maha ta raginal tuligi, täpselt plaanitud kohta. Mehed lõid seepeale laksuvaid highfive' ja patsutasid üksteisele õlale. Et raske töö tehtud. Nüüd, kus puu kedagi enam laiaks litsuda ei ähvardanud, sai täies rahus sööma, jooma ja märki laskma hakata. Kõlab väga Metsiku Lääne moodi, eks ole. Tegelikkus oli siiski hulga tsiviliseeritum. Esiteks. Kui sa mägedes ja metsades elad, peab sul laskeriist olema. Teiseks, kui sa ellu jääda tahad (ja mitte õnnetult omaenda või sõbra relvast kuuli saada), siis peavad ka vastavad relvakandmise- ning pruukimise kombed olema. Turvalisus eelkõige. Need mehed teavad väga hästi, misasi turvalisus on.
Piltidel:
1. Joe läheb saega puu kallale.
2. Paar langetatud puu suuremat oksa jäid naaberpuude otsa kõlkuma. Widowmaker'iteks kutsutakse. Vaja alla saada.
3. Ron ja Tim on suht värsked kaameraomanikud, mistõttu pildistavad kõiki ja kõike.
4. Joe tuleb lasketiiru poolt.
5. Ron & Tim.
10/09/2012
