VANA MAJA REMONDIPÄEVIK.
Algatuseks rõhutan, et mul pole kalduvust nostalgitsemisele. Jaa, mulle kuulunud vana väike maja Nõmmel oli mu hingele väga armas, elasin seal ju praktiliselt kogu oma USA-eelse täiskasvanuelu. Aga ajad ning asjad muutuvad. Tänaseks olen hoopis teisel mandril, ja minu Vana Maja pole enam olemaski. Tema asemel on toredate inimeste ehitatud Uus Maja.

Anyway. Aastal 2007 polnud mul veel halli aimugi, kuhu elu mind edaspidi viib, mistap alustasin Majas suuremaid remonttöid. Hooga lõin käima ka remondiblogi, aga paarist postitusest kaugemale ei jõudnudki. Täpselt ei mäleta, miks. Kaldun arvama, et haamriviibutamine võttis kogu energia, kirjasule hoidmiseks enam vunki ei jagunud. Seesinane õhukeseks jäänud remondiblogi on ammuilma suletud, aga vanu faile sorteerides leitud postitused otsustasin siia, oma "uue elu blogisse" kopeerida. Ikkagi ajalugu või nii.

Vana Maja oli ehitatud 1939. aastal. 90ndatel sai siseilmet uuendatud, elektrisüsteem välja vahetatud. Tõsisem noorenduskuur, nagu öeldud, algas sügisel 2007. Renoveerimine käis jupikaupa, nii kuis aeg ja rahakott võimaldasid. Võtsin nõuks säärased tööd, millest jõud ja mõistus üle käisid, ise ära teha. Neist isetegemistest saab lugeda Vana Maja Remondipäevikust.
Fotol: tänav, kus asus Vana Maja.
March 30/2019
"Have you ever wondered how nostalgia isn't what it used to be?"― Jasper Fforde, First Among Sequels


JAANALINNUD.
Millal võib kindlalt väita, et poliitiline kliima nii USAs kui Eestis on muutunud väljakannatamatuks? Siis, kui Epp ja Paul laevad alla seitse aastakäiku Game of Thrones, ahelvaatamiseks. (Kas ahelvaatamine on sobiv tõlge väljendist binge watching?) Jaa, kullakesed, meie puhul on tegemist selle väljasureva liigi esindajatega, kes Troonide Mängu vastu siiani vähimatki huvi üles pole näidanud. Aga et kuidagimoodi tuleb valitsevas poliitilises kliimas ellu jääda, otsustasime end mõneks ajaks reaalsusest distantseerida, ning selleks sobib Game of Thrones enam kui hästi. Kolme päevaga on esimene hooaeg vaadatud ja hammas järgmiste järel verel. Kusjuures verega Troonides kokku ei hoita, ega ka muude kehavedelikega. Surma ja seksi jagub igasse episoodi nii et tapab (pun intended). Esimene hooaeg olla veel suhteliselt tagasihoidlik. Räägivad, et läheb aina mahlasemaks, puhuti lausa liiale, piinamised jne. Eks me näe. Hundi surmamistseeni juba jätsin vahele, panin silmad kinni, näpud kõrva. Vägivald loomade suhtes on mulle kinolinal täiesti talumatu, reaalelust ärme üldse rääkima hakkamegi. Seksistseenide ajal hoidsin silmad muidugi lahti, ja teinekord olid need (oma silmi pean silmas) üsna suured. Leidsin Wikipediast tabava iseloomustuse: "USA TV show Saturday Night Live portrayed the Game of Thrones as retaining a 13-year-old boy as a consultant whose main concern was showing as many breasts as possible."

Aga nüüd asjast ka, poliitikast nimelt. Ma ei ole ennast kunagi väga kõvaks Eesti patrioodiks pidanud. Ärge saage valesti aru - ma armastan oma sünnimaad. Ta on mulle alati korda läinud, muuhulgas on kordaminemine väljendunud poliitilist laadi väljaastumise organiseerimises Tallinna Raekoja platsil. OK, tunnistagem, masse see ammune üritus kohale ei toonud, aga rahvast mõningal määral kogunes, loosungid ja puha. Siiski, kui oleksin Patrioot suure algustähega, elaksin siiani Nõmme mändide all, mitte kusagil USA lääneosariigi kanjoniserval, onju. Novot. Aga minu arvates ei defineeri rahvust mitte riigipiirid, vaid inimesed. Kaabumeeste pooldajad jätku järgnev lausejupp igaks juhuks vahele: juudid on õpikunäide sellest, kuidas laias maailmas rahvuslikku identiteeti säilitada, seda ilma koos hoidvate või eraldavate riigipiirideta. Tegin ükspäev saatusliku vea, lugesin Eesti meediaväljaandes ilmunud artikli sabas olevaid kommentaare (note to self: ÄRA LOE KOMMENTAARE), kus EKRE-meelsed eestlased kirjutasid sedaorti asju: “Kahju, et ta ema ja isa enne (nimi) sündi natside koonduslaagris hukka ei saanud”. Selle peale tuleb vähemalt minu pähe küll küsimus, et kui see juudivihkajast koonduslaagri-tüüp on enda arvates “õige” eestlane, siis MIKS peaks eestlased kui rahvus püha ja puutumatu, iga hinna eest säilitamist väärt olema? Miks??

No ja hagu mu poliitika-depressiooni alla lisab muidugi ka fakt, et EKRE repertuaar on copy-paste Trumpi omast, alates homo- ja meediavihast lõpetades abordi-obsessiooni ja tänavarahutustega ähvardamisega. Trump meil siin kelkis mõnda aega tagasi, et tema selja taga on tugevad jõud, näiteks Bikers For Trump mootorrattagängid. Ega EKREgi alla jää. Neil on… mis nende mustades puhvaikades tüüpide nimi oligi… Odini sõdalased? Ausalt, USA ja Eesti vahel on hetkel paralleele NII palju, et kuigi ma pole suurem asi konspiratsiooniteooriate fänn, tekib tunne, et Trump ja Maarjamaa kaabupoisid saavad instruktsioone ühest ning samast kontorist. Asukohaga kusagil Punase väljaku läheduses? Stranger things have happened.

p.s. Pauli tehtud piltidel meie igakevadine isiklik juga koos jääpurikate ja “basseiniga”, kus vesi umbes vööni. Asub ühe väiksema kanjoniharu lõpus, majast kümneminutise jalutuskäigu kaugusel. Esimene foto võetud paar päeva tagasi, teine täna.
March 28/2019
"Power resides where men believe it resides. It’s a trick. A shadow on the wall. And a very small man can cast a very large shadow." — Lord Varys, Game of Thrones


KEVAD!!!
Oja kanjonipõhjas on juba väikese jõe mõõtmed võtnud, lumesulavett tuleb üha juurde. Paar päeva veel, ning annab suure jõe mõõdu välja, kindel see. Üleeile sumasime kevade alguse puhul alla kanjonisse, pole sinna teab mis ajast pääsenud. Paul lubas, et tulevaks aastaks hangib meile lumeräätsad. Mina jälle loodan, et tuleval aastal lund ei tulegi, või kui, siis näpuotsaga, jõuluõhtuks. Ja esimese püha hommikuks olgu sulanud.

Lilli on mõistlik, vette ei kipu. Ega me ei lubaks kah, raudkülm ju. Lillikesel oli siin väike kõrvahäda, paar päeva ravisime, nüüd korras. Ilmselt mingi prahiollus ühte kõrva sattunud, hakkas ärritama. Arstile õnneks ei pidanud minema, saime oma jõududega hakkama, vastava vedelikuga loputatud ja rahustavat ravumit sisse tilgutatud. Ei saa väita, et Lilli neid protseduure just väga nautinud oleks, aga ega ta kõige hullem patsient kah polnud. Nipp on muidugi selles, et loomale ei tohi valikuvõimalust jätta. Arvamist, et see on tema otsustada, kas kallame olluseid kõrva või mitte. Aga jah, nagu pildiltki näha, mõlemad kõrvad nüüd jälle kenasti kikkis.

Seda ka veel, pööripäev ja täiskuu sattusid sel aastal kenasti kokku. Ja päeva pööramise hetkel oli all kanjonis nii soe, et.

------------

"Full supermoon at March 2019 equinox! This is the closest coincidence of a full moon with the March equinox since March 2000 – 19 years ago. The full moon and March equinox won’t happen less than one day apart again for another 11 years, until March 2030." Read more 
March 22/2019
"Spring is when you feel like whistling even with a shoe full of slush." ― Doug Larson


TÄNA SAIN EESTI SISEMINISTEERIUMILT E-MAILI.
Pealkirjaga "Kriisiolukorra juhised Eesti inimestele" (link). 
Nüüd on kaks võimalust:
a) Siseministeerium sattus mu sahvri-postitust lugema ja sai inspiratsiooni, või
b) Siseministeerium valmistab elanikke ette Kolmikliidu võimuletulekuks.
March 21/2019 
Image: American Red Cross
“Why should we look to the past in order to prepare for the future? Because there is nowhere else to look.”― James Burke, Connections


MILLAL TASUB KARTMA HAKATA?
Siis, kui sulle kinnitatakse, et kartuseks pole põhjust.
Delfi koalitsioonikõneluste otseblogi: “Ratas nentis, et hirm on ühiskonnas suur koalitsiooni ees, kus EKRE. Ratas: kas ma suudan ja kas me saame öelda selge sõnumi, et hirmul ei ole põhjust? Ei ole põhjust. Me ei pööra Eesti riiki 180 kraadi teise suunda, seda ei juhtu. See rada, mida Eesti käinud, Eesti käib edasi.”

Täielik déjà vu. Novembris 2016, kui Trump oli USA presidendiks valitud, kirjutasin kartmise teemal prohvetliku postituse. Fast forward 3 years, ja pimegi näeb, et Trumpi “ärge kartke” kinnitusest hoolimata oli hirmuks põhjust enam kui küll. Tänane USA on toonasega võrreldes mitte üks ega kaks, vaid hulga rohkem samme tagasi astunud. Loodushoid. Teadus. Tervishoid. Rahvusvahelised suhted. Just name it. Jaa, majandus on suht heal järjel, kuid selles on oma osa ka eelmise administratsiooni majanduspoliitikal. Nii et mina Ratase “ärge kartke” sõnadele erilist kaalu ei omistaks. Nagu kuulda, on EKRE poisid juba ka günekoloogide/abortide kallal. No üks-ühele Trumpi repertuaar, kuni sõnastuseni välja.

p.s. Foto on taas illustreeriv, vähimagi poliitilise alatoonita. Pildistatud Idahos, väikeses viinatehases.
March 22/2019
"When someone shows you who they are, believe them the first time." ― Maya Angelou


TOLERANTSI PARADOKS.
Ennäe imet, ei läinud päevagi, ja olen hopsti tagasi poliitika juures. Aga seekord tulin rõõmusõnumit teatama. Nimelt leidsin vastuse mind juba mõnda aega vaevanud küsimusele, kas saab tolerantseks pidada inimest, kes mittetolerantsust ei tolereeri. Kas tolerantse ühiskonna pooldaja (näiteks mina) peaks ka EKRE, Trumpi, ja nende tulihingeliste jüngrite suhtes tolerantne olema?
Vastuse leidsin ühe EKRE-teemalise blogipostituse sabast, kus terane kommenteerija osutas möödunud sajandi filosoofi Karl Popperi poolt defineeritud tolerantsi paradoksile, mis sedastab, et ühiskonna tervise huvides ei tohiks mittetolereerijaid tolereerida. Teisisõnu: on täiesti OK ekrelaste, trumpsterite ja teiste nendesarnaste sallimatusele õhutajate suhtes sallimatust üles näidata.
p.s. Foto on illustreeriv, vähimagi poliitilise alatoonita. Pildistatud Kauail.

------------

Philosopher Karl Popper defined the paradox of tolerance in 1945 in 'The Open Society and Its Enemies': "The paradox of tolerance states that if a society is tolerant without limit, its ability to be tolerant is eventually seized or destroyed by the intolerant.”
“Unlimited tolerance must lead to the disappearance of tolerance. If we extend unlimited tolerance even to those who are intolerant, if we are not prepared to defend a tolerant society against the onslaught of the intolerant, then the tolerant will be destroyed, and tolerance with them.” Read more:

March 20/2019 
“Don't get so tolerant that you tolerate intolerance.”― Bill Maher 


FLOWER POWER.
Mäletate, lubasin, et jätan mõneks ajaks poliitika rahule, kirjutan selle asemel lilledest ja liblikatest? Aga olge lahked. Siin on teile lilleilu nii palju kui kulub. Hambad ristis Trumpi ja EKRE teemasid vältides sattusin täna ajalehti lapates uudisele, et Lõuna-California väikelinna ümbritsevaid mägesid on mooniuputus tabanud, ning tänu moonidele on tekkinud turistideuputus. Ja et linn on oma väravad külastajatele sulgenud. Esiti pani kulmu kergitama, et miks ometi metsikult kasvavaid lillekesi keelatakse imetleda, aga siis hakkasin mõtlema, et kui näiteks meie koduümbrusse turistide hordid saabuksid, tõmbaksime meiegi joone maha, et siitmaalt edasi mitte üks samm. Paar uitavat huvilist on üks asi, maanteid ummistavad, mäekülgede õhukest mullakihti lahti trampivad inimkarjad aga hoopis teine.

Mooni-uudise peale meenus mulle mu teine külaskäik Pauli juurde, 2010.aasta aprillis. Väisasime tookord ka Arizonat. Oot, lähen otsin albumist pildid… leidsingi. Nagu näete, olen kümnetel ruutmiilidel laiuvaid moonivaipu oma silmaga kaeda saanud. Ja nagu näete, kuulus toona mu reisirõivastusse ka peenemat sorti riidetükke. Kusjuures kuulub tänasel päevalgi. Ei ole nii, et meelitasin mehe seeliku ja kübara abiga abieluranda, aga nüüd kannan kulunud retuuse, pidulikumatel puhkudel dressipükse. Mkmm, kullakesed, nii need asjad meie majas ei käi. 

Foto, kus Paul seljakotiga, on võetud New Mexicos aastal 2012, koduste Orelimägede külje all. Lilledel on muide kõrbekliimas hoopis teine tähendus kui näiteks Eestis. Kui aastaringi värvituna püsiv, kuiv, liivasegune maapind paariks nädalaks õide lööb, ja sedagi mitte igal aastal, tundub see täieliku imena. Nii et ega neid California väikelinna ründavaid turiste väga hukka mõista kah ei saa.

------------

POPPY APOCALYPSE! "California town forced to shut down a super bloom hillside viewing after being overrun by 'Disneyland size crowds' of flower-crazed tourists trying to pose for photos. The color of the poppies is so vivid it can be seen from mountain tops hundreds of feet above. A super bloom occurs when warm temperatures follow stretches of winter rain and the explosion of flowers exceeds average spring-time blooms. The super bloom was originally met with excitement in the community of 66,000, which is about a 90-minutes drive from both Los Angeles and San Diego. But problems quickly arose this weekend, including traffic and people leaving trails and trampling the flowers. The hashtags #poppyshutdown and #poppyapocalypse began spreading on Twitter. The city initially tweeted that roads were jammed, traffic on Interstate 15 had stopped moving and law enforcement assistance was requested from neighboring jurisdictions to deal with the crush. But the city then shut down access saying the weekend had become unbearable and they were not able to sustain 'Disneyland size crowds'." Read more:
March 19/2019
"I hold no preference among flowers, so long as they are wild, free, spontaneous." ― Edward Abbey


LAUPÄEV.
Hmm, see tuleb mul juba ei tea mitmes viha- ja vingupostitus järjest. Ilmselt on talv tõesti liiga pikaks veninud. Uudistest kallab iga päev muudkui musta juurde, pead üleni padja alla peita ka nagu ei taha. Uus-Meremaa... ma tegelikult mõtlesin selle kohta eraldi kirjutada. Aga praegu ei jaksa. Ei oska. Ei leia sõnu, mis juhtunuga proportsionaalselt kaastundlikud oleksid. Mu esimene mõte peale massitulistamisest lugemist oli tegelikult Uus-Meremaal elav eestlannast blogija, kes USAs lokkava relvavägivalla teemat väga, väga südamesse on võtnud. Mida ta võib tunda, kui sarnane õudus vaat et koduõues aset leiab? Ja teine mõte, et mul on häbi ja hirm. Häbi, sest elan riigis, mille presidendi too paremäärmuslik terrorist oma manifestis ära märkis. Kui eeskuju. Hirm, sest mu sünnimaal on valitsusse pääsemas paremäärmuslik partei. Aga mis see blogis oigamine aitab, eks ole. Virtuaalselt oleme kõik osavad maailma parandama.

 ------------

Ahjaa, ühe asja tahan veel südamelt ära rääkida, pärast seda pööran positiivsemaks, ausõna. Ühesõnaga, lähen mina suuremat sorti kaubanduskeskusest oma tavapärast juuksevärvi ostma. Ei ole püsivärv, vaid kerg. Peab ca kaks kuud mul peas vastu, kasutan paar aastat juba, alates ajast, mil uuesti juukseid värvima otsustasin hakata. Kvaliteetne kraam, ka mu juuksur kiidab heaks. Poeriiuli ees seistes avastan, et toode on uue pakendi saanud. No väga kena. Panen prilli ette, uurin peenikest kirja kah, et koostis ikka sama oleks. Väidavad, et on. Ja mitte ainult sama, vaid veelgi parem kui vana. Meest sõnast, ostan ära. Eile siis hakkan värvima, avan karbi... hmmm. Pakendis sisalduvate pudelikeste sisu on kahtlaselt võõra väljanägemisega. Lõhn ka teine. Segan olluse kokku – konsistents ei ole üldse see, millega harjunud olen. Säilitan optimismi. Asjatult. Tulemus on tuhm, ka värvi juurde kuuluv palsam ei tööta harjunud moel.

Õnneks pole ma säärast tüüpi naisterahvas, keda sellise pisiasja nagu untsuläinud juustevärvimisega rivist välja õnnestuks lüüa. Sajatasin natuke aega vannitoas, siis läksin Pauli juurde elutuppa, sajatasin natuke seal ka, ja oligi korras. Ühe praktilise sammu astusin samuti, sajatamisele lisaks. Nimelt rüüstasin täna me väikelinna poodi, mis „minu“ juuksevärvi müüb, toda vana head varianti. Tegin riiulil puhta töö. Aastajagu või rohkemgi peaks mureta olema, eks siis paistab. Heameelega tõmbaks selle värviteema puhul paralleeli infotehnoloogiaga. Vahetpidamata käib mingi appdeitimine, kuigi vana asi töötab suurepäraselt, oled kasutamisega harjunud ja puha. Skype näiteks. Surus mulle oma uue versiooni vägisi peale, no ei ole kuskilt otsast parem. Minu arust hoopis kehvem. Aga kesse minu käest küsib.

Otsisin tükk aega sobivat fotot. Keeruline. Poleks tarvis olnud muret maailma ja soengu pärast ühte postitusse kokku pressida. Las olla siis see Great Horned Owl me kanjoniserval, pildistatud ülemöödunud suvel. 
March 16/2019
“Stop your whining. If you are frightened, be silent. Whining is for prey. It attracts predators. And you are not prey.”― Robin Hobb, Fool's Assassin


KUNA JUBA POLIITIKA LAINELE SATTUSIN….
Ajakirjanik: Teile meeldib Trumpi viis omaenda fakte luua, mis ei põhine mitte millelgi.
Martin Helme: Mulle meeldib Trump, ütleme lihtsalt välja.


Poleks elu sees arvanud, et Trumpi Ameerika võiks mulle poliitiliselt lootusrikkam tunduda kui Eesti Vabariik. Aga täna, peale Martin Helme Deutsche Welle'le antud intervjuu lugemist igatahes tundus. Põhjus: siin minu pool ookeani langeb hirmule, võõravihale, rassismile apelleeriva presidendi populaarsus hea hooga, ka ta poolehoidjate hulgas. Pole ime. Kardetakse omaenda maine pärast. Liiatigi, et kena käputäis Trumpi valimiskampaania juhtfiguure, administratsiooni liikmeid ja äripartnereid kas istub juba trellide taga, on süüdi mõistetud ning ootab vangistust või on (kriminaal)uurimise all. Loota võib, et vanal endal kah enam väga pikka pidu pole. Kui demokraadid novembrikuus Kongressi alamkojas häälteenamuse saavutasid, käivitasid nad protsessi, mida vabariiklased juba kaks aastat tagasi oleksid pidanud alustama. Nimelt põhiseadusega ette nähtud Kongressipoolse järelvalve Valge Maja üle. Aga et Trump oli vabariiklaste presidendikandidaat, siis pigistasid nood silmad kinni, lakkudes kaks aastat Trumpi... talda. Tänaseks on tuul paraku pööranud, republikaanide kinnimätsimistaktika enam ei tööta. Presidendivõimu kuritarvitamise kohta on kongressi alamkoda algatatud üle 60 erineva uurimise, alates äriasjadest, mida nr.45 sujuvalt presidentuuriga miksib, kuni Valges Majas varjamatult lokkava onupojapoliitikani. Ja need 60 pole ainukesed. Kõigel ei jõua silma peal hoidagi, aga muuhulgas uurib ka näiteks New Yorki osariigi valitsus Trumpi hämaraid rahaasju. Pluss muidugi eriprokurör Mülleri juurdlus Venemaa osast USA 2016. aasta presidendivalimiste lõpptulemuses. Donaldile endalegi on ilmselt juba selge, et USA presidendiks kandideerimine oli ta elu kõige kehvem äriidee.

Aga see selleks. Tegelikult tulin ütlema, et meil siin hakkab see õudus ehk lõpu suunas liikuma, tunneli otsas justkui paistab juba pisike valgustäpp. Aga teil seal Eestis, teil sõit alles algab, kui EKRE poisid valitsusse peaksid pääsema. Noorema Helme intervjuud lugedes pole vaja politoloog olla, et aru saada, kelle playbookist ta ideoloogia pärit on. Intervjuu lõpupoole on mitu Trumpi-teemalist lõiku, muuhulgas too kurikuulus „alternatiivsed faktid“. Ootan huviga, kuhu EKRE Trumpi eeskujul oma müüri plaanib rajada. Pakun, et kusagile Eesti ja Aafrika vahele?

Igatahes tunnen teile kaasa. Kui psühholoogilist tuge peaksite vajama, pöörduge julgesti, aitan hea meelega. Mul on kõva kaks aastat Trumplandi kogemust. 
March 15/2019
Image: Internet


KAABUD.
EKRE juhatuse liige, vastne riigikogulane Ruuben Kaalep vastab küsimusele, mida on Eestil võita, kui KE-EKRE-Isamaa valitsus sünnib: “Üle pika aja saaksime valitsuse, mis seisaks Eesti kui eestlaste etnilise rahvusriigi huvide eest.”

Minu soontes voolab mulle teadaolevalt lisaks eesti omale ka rootsi, vene ja juudi verd, pluss tõenäoliselt veel mingit nipet-näpet. Jumal tänatud, et õigel ajal välja rändasin. Soovitus: vaadake oma sugupuud värske pilguga üle, enne kui hilja on. Ja hambad ka. /…/ Hambad on eestlastel kas keskeuroopa tüüpi, gratsiilset põhjatüüpi või reliktset põhjaeuroopa tüüpi. Lääne pool Tallinna–Mõisaküla raudteed esinevad peamiselt keskeuroopa tüüpi hambad (erandiks Audru), ida pool aga kõik kolm hambatüüpi läbisegi. /…/ Allikas: Wikipedia, eestlaste antropoloogiline iseloomustus.
March 14/2019
Image: Internet
“Our true nationality is mankind.” ― H.G. Wells


TÜKISEEP JA JAAGUAR.
(Öelge hästi kiiresti kolm korda „ja jaaguar“. Naljakas, onju?)
Täna hommikul, kui voodist tõusin, oli välistemperatuur 8°F. Keset märtsikuud. Võigas. Ahjaa, kui kedagi huvitab, siis 8°F on –13°C. Mina, kullakesed, enam oma peas konverteerima ei pea, sest lõpuks, peale...   las ma arvutan... kaheksat aastat mõtlen Fharenheiti, mitte Celsiuse pügalates. Õigemini, mõelda polegi vaja, keha teab, misasi on 8°F. Ja mitte niimoodi, et ahaa, kaheksa effi on miinus kolmteist tsee. Mkmm. Ma mõtlengi nüüd ainult effides. Mitte et oleksin tseed ära unustanud, aga kui mu silm näeb termomeetrinäitu 8°F ja edastab selle ajule, siis aju ei pea kehale selgitama, mitu tseed see kaheksa effi on. Ühesõnaga, mu kere on läinud üle kohalikele mõõtühikutele. Ameerikamaa igapäevaelu iseärasusega harjumisest kirjutasin ka siin.

Aga muidu, mis sa Põhjanabal muud teed kui istud arvutis. Linna peale või kanjonisse ju ei pääse, koera pole kah kusagil jalutada, lumi rinnuni. Ma täitsa avalikult googelan Arizonat juba, ei üritagi enam varjata (vt eelmine postitus). Ja mida mina uudistest loen. Arizona loomaaias ründas jaaguar naisterahvast. Naisterahvas nimelt olla läbi piirdeaia jaaguari territooriumile murdnud, et selfit teha. Jaaguar, va lollakas, kargas kohe kallale. Naine jäi ellu, aga käsivars puhta puru.

No ja siis loen blogisid muidugi. Üritan oma blogirulli kontrolli all hoida, st. mahult kasina, aga see-eest kvaliteetse. Kuid ikka juhtub, et satud kellegi blogi kaudu teise ja sealt kolmandassegi veebipäevikusse, kus avastad enda jaoks midagi täiesti uut, vastupandamatut, ning rull täieneb jälle. Üleeile õhtul näiteks jäin ühte sellist leidu tundideks lugema, ja kujutage ette, leidub teisigi minusuguseid, kes tükiseebi nimel vannuvad, pumppudelitest kuuldagi ei taha. Nagu hingesugulase oleks leidnud, jumala eest.

Aga muidu on blogrolli teemaga see asi, et ma juba mõnda aega kaalun, kas peaks oma lemmikud 5500s letti laduma. No teate küll, lingid blogidele, mida fännan. Siiani olen kõhkleval seisukohal. See tundub kuidagi nii isiklik, ilmale näidata, kus käin ja mida loen. Justkui kisuks riided seljast. Jep, ühest küljest on blogimaailm sihuke mõnusalt kogukondlik, häbeneda pole ju midagi, puha kvaliteetne ja nauditav sisu, aga teisest küljest avaksin end üksjagu rohkem kui siiani. Ütle, kes on su sõbrad jne. Eks ma küpsetan seda plaani, vaatame, kas saab millaski valmis kah.

Ükspäev hommikul peegli ees nägu kreemitades tuli mõte, et appikene, kui suvel Eestisse tulen, olen kuus aastat vanem kui siis, kui ülemere-rahvas mind viimati nägi. Mida nad küll mõtlevad? Järgmisel sekundil saabus muidugi lohutus. Eks ülemere-rahvas ole ise kah ju kuus aastat vanemaks jäänud. Vist. Ega ma täpselt ei tea, kuidas euroalas see ajaarvamine käib. Uudistest muide lugesin, et 2021. aastast on ameeriklastel viisat vaja, et Schengenimaadesse reisida. Ja üleüldse, väike võdin hakkab sisse tulema, juulikuise tripi osas. Teil seal käivad asjad ilmselt tükk maad peenemalt kui meil, e-see ja e-teine, jumal teab, kas trammipiletitki enam osta oskan. Meie, lihtsatel inimestel, on siiani niisugune relikt nagu tshekiraamat käibel, aga Eestis ära ilmselt paberrahagagi ligi mine, kaart ja jutul lõpp. Või äkki enam mitte kaartki, vaid mingi ulmeline äpp? Hirmus hakkab...
March 12/2019
“Forget your troubles! Try these bubbles! You can’t say nope to extraordinary soap!” ― Amber McRee Turner, Sway


KÕRINI!
Meil sadas öösel uus laam lund maha. Staazhikad Kesk-Oregoni elanikud ütlevad, et nende silmad pole sellist asja veel näinud. Lumi, märtsikuus. Kohalikud kauboid, kes Trumpi poolt hääletasid, hõõruvad muidugi käsi, küsides sarkastiliselt, et kus see liberaalide välja mõeldud kliimasoojenemine siis on. Ja ärgu tuldagu neile seletama, et climate ja weather on kaks ise asja.

Trumpist rääkides. Vana signeeris eile Alabamas piibleid. Ei, ma ei tee nalja. Twitter muidugi ei jätnud kommenteerimata. Lugege ise: Huffpost: Donald Trump Signs Bibles At Alabama Baptist Church. Mulle meeldis iseäranis see tweet: „When the man who embodies all 7 deadly sins—lust, gluttony, greed, sloth, wrath, envy and pride—is signing Bibles it means that it is time to reevaluate your religion.”

Aga see lumi, jah. Hommikukohvi kõrvale oli meil Pauliga jututeemaks, kas ja milline neljarattaveoga maastur soetada. Ja ma olen täitsa kindel, et nagu mina, nii googeldab ka Paul salaja “rentals in Arizona”. Sest meile istub Ühendriikide läänepool, aga New Mexicos oleme juba elanud, ja Californiasse või Texasesse ei taha. Eks meeleseis muidugi muutub, kui maapind välja sulab, sest nagu lugeja teab, rendime paradiisi. Kui tänavune märtsilumi välja arvata, oleme oma Oregoni koduga ülirahul.

Pauli loal kopeerin siia tükikese tema ja ta soojas kliimas elava õe meilivahetusest:
K: Will you have to take the dog and dog sled out to get to the grocery store?
Paul: Yeah. It ain't getting above 27F either. We've already eaten the neighbors pets. We have polar bears sleeping all over the property. Lilli struggles in the tundratic simile, looking for dirt. The sky, bereft of any sun, cries featherlike tears of anguish, breathless and still, silent. No creatures are leaving tracks in the canyon, even the birds of prey float motionless in the grey and featureless heavens, hardened in place from too many days of frost and sunless skies. The trees, each with the weight of winter holding branches to the ground, look saddened and hopeless. Songbirds search madly for the barest sight of open ground, tiny stomachs pulled in close to their backbones, pecking for the merest hint of insect or seed. Most of the people have already left for the south, only the few without sleds remain...
Pauli foto, tehtud paar päeva tagasi.
March 09/2019

“A lot of people like snow. I find it to be an unnecessary freezing of water.” ― Carl Reiner


Disclaimer: postitus on blogindus-spetsiifiline.
EBA 2019
Eesti Blogiauhindade korraldaja organiseerimisoskuste osas mul kahtlused puuduvad. Neil kolmel aastal, mil mängu jälginud olen, tundub korraldus tip-top. Ruumid, söögid, joogid, auhinnad, ühesõnaga ürituse materiaalne pool. Ka idee iseenesest on tore - kõik blogijad kord aastas kokku, nii sisuturundajad kui isikliku hingemaailma avajad. Mis mul aga turjakarvad turri ajab, on korralduse sisuline külg. See, kuidas osalejatele nende veebipäeviku suunitlusest olenemata saega Saagimiga kallale minnakse ja neist kollase värviga Õhtulehega üle käiakse. Tulemus? Mõiste BLOGI seostub laiema üldsuse jaoks sissetulekuallikaga ja/või skandaalidega. Maine, mis teatud osa blogijate jaoks OK on, teisele osale aga vastumeelne.

Ma ei arva absoluutselt, et ühte sorti blogid paremad või halvemad on kui teised. Ma arvan, et kaks valdavat blogimissuunda (sisuturundus vs puhtalt enda ja lugejate rõõmuks kirjutamine) on lihtsalt liiga erinevad, et neid ühisesse hindamisskaalasse pressida õnnestuks. Palju ei päästa ka see, et kandideerimine on jaotatud kategooriatesse - EBA püsib sellegipoolest korraldaja nägu (skandaalialdis, jõhkravõitu huumoriga) ning on tugevalt turundusbloginduse poole kaldu. EBAle tuleks mu meelest kasuks vähem korraldajapoolset muretsemist ASJADE pärast (“VEELGI rikkalikumad auhinnad kui möödunud aastal, VEELGI enam lookas lauad”) ning rohkem muretsemist INIMESTE pärast ja selle üle, et lõbusus ei võrduks labasusega.

Mis puudutab olukorda, kus alaga seotud tegijad ise endale autasustamist korraldavad, siis selles osas pole mul vähimaidki vastuväited. PÖFFi näiteks veavad kinoinimesed, veiniasjatundjate võistlust Sommeljeede Assotsiatsioon jne jne. Kuid siin on üks konks: enamjaolt on ürituste taga meeskond, EBAl aga, nagu teame, on ÜKS korraldaja. Ja pole mõtet tulla „pandagu siis õlg alla“ juttu rääkima. Viljaka tiimitöö jaoks on siiski teatud eeldusi tarvis.

Lugenud EBA-teemalist intervjuud, tekkisid mul mõned mõtted.

VABATAHTLIK TÖÖ
Korraldaja: “EBA kui ürituse korraldamine on väga töömahukas – olen seda viis aastat oma vabast ajast tasuta korraldanud”.
Selle õngega mind ei püüa. “Vabast ajast tasuta tehtav töö” on mulle tuttav eluala. Muuhulgas vedasin koos käputäie hakkajate inimestega mitmeid aastaid hobiühingut, mille liikmeskond ulatus parematel päevadel viiesajani. Töö sisaldas ka suurürituste korraldamist ja sponsorite otsimist. Kirjutasin ühingu häälekandjas tookord niimoodi (täpselt samuti mõtlen ka tänasel päeval):
“Mõttetu on kurta, et vabatahtlik töö on aeganõudev ja tänamatu. Mitte kedagi ei SUNNITA seda tegema. Vabatahtlikuna töötamise põhjused on erinevad – kes täidab vaba aega, kes saab rahulduse, tundes end teistele kasulik olevat, kes naudib masside liigutamist, kes upitab omaenda ego, mis mujal piisavalt tunnustust ei leia. Puhtast rügamise rõõmust vabatahtlikku tööd ei tehta, tegija saab ka TASU (tõsi, enamjaolt mittemateriaalset). Tasu varieerub asjade nähtavast edenemisest ja pisarsilmselt tänulikest kaaskodanikest kuni selleni, et tööl ei pruugi lühemas perspektiivis üleüldse nähtavat tulemit olla. Kuid isegi viimatinimetatud juhul leidub tegija jaoks kindlapeale midagi, mis mootori käivitab ning käimas hoiab, sest niisama ei lenda vares kah. Niisiis - ära usu, kui keegi kurdab, et vabatahtlik töö on eneseOHVERDUS. Tegemist on hoopiski eneseTEOSTUSEGA.”

ZHÜRII
kaasamine on iseenesest vahva muudatus sel aastal, mu meelest. Aga. Korraldaja: “Žürii avalikustame me siis, kui selleks on õige aeg. Ehk siis, kui hakkab reaalne hääletamine, žürii koosseis on 101% kindel jne.”
Minu arvamus on, et õige aeg zhürii koosseisu väljakuulutamiseks oleks olnud siis, kui blogiauhindadele kandideerimine avati. Põhjus: tõenäoliselt on paljude blogijate jaoks oluline, kes konkreetselt on need “oma ala professionaalid”, kes erikategooriates kandideerivaid postitusi hindama hakkavad.

VÕRDUSMÄRK
Korraldaja: “Ma ei ole kunagi tahtnud, et marimell=EBA. Mina ja minu blogi on minu isiklik teema.”
Ei ole nõus. EBA 2018 kaugemal elavad külalised polnud ilmselt veel peolt kojugi jõudnud, kui korraldaja isiklikus blogis ilmus (postitaja väitel irooniavõtmes kirjutatud) postitus pealkirjaga “EBA 2018 – täielik pask". Mina irooniat ei tabanud, küll aga osalejate vastu suunatud agressiivsust, stiilis 'tulistan esimesena, enne kui keegi minu pihta tule avab'. Tekst tõendas veenvalt, et marimell=EBA. Et EBA koduleht tänaseks korraldaja isiklikust blogist eraldi seisab, on eelmiste aastatega võrreldes kena edasiminek, isegi kui see peaks osalejate ja huviliste arvu ajutiselt allapoole kiskuma.

OSAVÕTT
Korraldaja: “Esimest korda ei ole ma sel aastal EBAt kajastanud oma blogis, et ürituse kajastamisel sammuke tagasi astuda, ja kui aus olla, annab see tunda. Registreerujaid on kordades vähem.”
Julgen pakkuda, et registreerujate vähesus võib ka möödunud aastate apsakatest tingitud olla. On blogijaid, keda peol pakutavate snäkkide, jookide, auhindade jne üha suureneva küllusega ei meelita. Neil pole soovi õhtujuhi poolt retsitud saada, või hiljem korraldaja (või mõne kaasblogija) blogis välimuse põhjal arvustatud. Lubadus, et sel aastal midagi säärast ei juhtu, pole peale mitmeaastast “juhtumist” eriti veenev. EBA 2019 ilma inetute intsidentideta, ja registreerujasõbralikum keskkond tulevasteks EBAdeks ongi loodud.

SOLVUMINE
Korraldaja: “Samas (tegelikult ju arusaadavalt) olen väga paljusid üritusega seotud asju liiga isiklikult võtnud."
Kuldsed sõnad. Isiklikult võtmine ongi inimlikult arusaadav. Nimelt seetõttu on ka osalejad (ja muidu blogindushuvilised) korraldaja poolt öeldut-tehtut isiklikult võtnud, mis omakorda EBA mainet on kujundanud.

SLOGAN
Korraldaja: “Esimesest aastast peale oleme kasutanud sloganit “tunnustame parimaid”.
Kuidas saab veebipäeviku pidajaid “paremuse” järgi pingeritta seada, käib üle minu mõistuse. Lugejate arvu järgi – jaa. Aga paremuse? Mis on parem, kas blogi, kus loosimisi korraldatakse ja nänni jagatakse, või blogi, kus midagi muud ei pakuta peale lugemismõnu? Eluraskustega võitleja visadus või edu laineharjal surfaja rõõmuhõisked? Hüüdlause “Tunnustame parimaid” on loomeinimestele (sest seda kirjutavad blogijaid ju on) mõeldud ürituse puhul märgist möödapanek, mu meelest. Kõlab kuidagi väga sportlikult. Aga eks sportlikkus tuleneb "kellel rohkem klikke" filosoofiast, teisisõnu - ülalpool mainitud sisuturundus-suunitlusest. Korraldaja võiks mõelda uue slogani peale? Arutada kaasblogijatega? Sloganikonkurss? Ja kas sloganit üleüldse vaja ongi? 

LAST BUT NOT LEAST - VIISAKUS
Korraldaja oma selleaastase vabatahtliku blogijast nõuandja kohta: “ (nimi) on taustajõud, kellega ma lihtsalt arutan teatud küsimusi läbi, ta kobiseb ja kraaksub ja möliseb, aga ei otsusta midagi.”
Mind paneb selline sõnakasutus kogu ettevõtmisse reservatsiooniga suhtuma. "Kobiseb, kraaksub, möliseb" ei sobi mu meelest ühegi ürituse ametliku korraldaja avaliku intervjuu sõnavarasse, liiatigi verbaalset väljendusoskust hindava EBA eestvedaja omasse.

p.s. Arusaadav, et kriitika mõjub enam-vähem igale ürituste korraldajale, kel inimlikud instinktid olemas, nagu härjale punane rätik. Kuid erinevalt härjast on areenile astumine korraldajate jaoks vabatahtlik.  
March 07/2019
Image: Internet
“My blog is a collection of answers people don’t want to hear to questions they didn’t ask.” ― Sebastyne Young


USK INIMKONDA.
Postimehe valimisblogi: “Üksikkandidaatidest torkab silma, et näiteks lameda maa teooria esikõneleja Hando Tõnumaa sai 100 e-häält”. 
Mõttekoht.
Järeldus: vähemasti 100 valimisealist eestlast on nõus riigitüüri andma inimese kätte, kes arvab, et Maa on lapik.  
March 03/2019
Image: Internet
“I'll follow him to the ends of the earth,' she sobbed. Yes, darling. But the earth doesn't have any ends. Columbus fixed that.”― Tom Robbins, Still Life with Woodpecker


SAHVER.
No näed, täna ongi päike väljas! Sissesõidutee saime kah sõidetavaks, piltidel annavad Paul ja Lilli asjale viimast lihvi. Lillikene muide jumaldab lumerookimist. Aga mis puudutab lumevangis olemist, siis kolme päeva asemel (vt eelm. postitus) võiksime vabalt ka kolm kuud isolatsioonis olla, nälg ei näpistaks. Vast isegi kuus kuud, aga sel puhul peaks juba mingi päevaratsiooni peale mõtlema. 

Ei, ei, olge rahulikud, me ei ole mingid prepperid, kes maa alla kaevatud punkris konservihunniku otsas istuvad, kamoflaazh seljas, fooliumimüts peas, kaheraudne põlvedel, et valmis olla, kui zombie apocalypse peaks juhtuma. Meil olid toidu- ja muu esmatarbekraami varud ka New Mexicos elades väikest viisi olemas, aga viis aastat tagasi (kas tõesti juba viis? aeg lendab...) elukohta vahetades vaatasime oma vajadused üle. Tulemus: täiendasime sahvri sisu oluliselt. Selleks on mitu põhjust.

Esiteks, me elame maavärina-ohtlikus piirkonnas. American Red Cross on Oregonis usin kodanikele südamele panema, kui tähtis on olla prepared. Eks nad pingutavad oma hirmutamisega natuke üle kah, aga suures plaanis siiski mõistlikud soovitused. Teiseks, me kodu asub muust asustusest suhteliselt eemal, näiteks praeguste ilmaoludega on juurdepääs raskendatud ilma maavärinatagi. Kolmandaks, Kesk-Oregoni infrastruktuur pehmelt öeldes sakib – põhimõtteliselt on vaid üks suurem highway, ja kui seal peaks mingil põhjusel liiklustakistus olema, no näiteks ilma tõttu, jäävad toidupoed mitmeks päevaks varustamata. Ning last but not least – äraütlemata suur rahaline kokkuhoid, kui enamik toiduoste teed kas hulgi või siis, kui üks või teine asi soodusmüügis, mitte nii, et omad kodus vaid paari päeva jagu toidukraami, seejärel lähed ostad järgmiseks paariks päevaks korvitäie, hinnaga, mida pood sulle peale sunnib.
 
Niisiis, mõistlik kodanik hoiab siinkandis oma sahvrit säärases olekus, et nädal lumeuputust ei tähenda nälga suremist. Või läbi tuisu naabrite juurde toidupalukese järele roomamist. Kuigi naabrid loomulikult aitaksid heameelega – läinud nädala jooksul olime mitme perega ühenduses, et kas kõigil kõik OK ja kas miskit tarvis jne. Kogukonnatunne, mõnus. Aga nüüd sahvrisse tagasi. Ma ei teinud nalja selle kolme kuu jutuga. Kui värske puu/juurvili välja arvata, saaksime kolm kuud poes käimata hakkama. Vabalt. Pantry on meil ruumikas, olen seal oma organiseerimishobi  rakendada saanud, kraam kategooriate kaupa riiulitel, kuivained jne suurtes sildistatud plastkastides, et hiireprobleemi ei tekiks. Ei hakka siia sahvrist pilti panema, mõneti privaatne koht ikkagi, aga kes külla tuleb, sellele näitan.

Me tegelikult sööme väga lihtsalt ja valmistame kõik toidud nö. nullist, seetõttu on ka tagavarade valik üsna kergesti hallatav. Mitut sorti oad, läätsed, pruun riis, tatratang. Neid ostame hulgi, kümnekiloste kottidega. Pasta. Kaerahelbed. Pruun suhkur, maapähklivõi, oliivõli. Agaavisiirup suurtes konteinerites. Tume shokolaad (jep, see säilib meil sahvris täitsa hästi :-) Kohvi, ubadena, alati ca 5 kilo tagavaraks. Korralik valik maitseained, soetame restoranidele mõeldud hulgilaost suurte purkidega, sada korda soodsam kui toidupoes. Sinep. Tabasco. Sibulad, maguskartulid, hapukapsas (isetehtud). Vein, õlled, kange alkohol (viimane pole pruukimiseks, vaid hädaolukordadeks). Lillikese kuivtoit. Kuigi me konserve üldiselt ei pruugi, on neidki kena valik – aprikoos, ananass, kala. Mahukas sügavkülmik sahvri nurgas – liha, peekon, puljongikondid, marjad, riivjuust – mul on kerge parmesanisõltuvus, riivituna säilib see freezeris jube hästi. See ei ole muidugi täielik toiduainete nimekiri, aga säästan teid pikemast. No ja iseenesest mõista sool ning tikud, küünlad, seep, WC paber, tagavarabensiin, viis 20 liitrist joogivee kanistrit, vett perioodiliselt uuendame. Meil on küll oma kaev ka, aga vesi tuleb üles pumbata, nii et kui elekter ära, pole kaevust kasu. Pesemas saame häda korral käia aiatiikides. Taskulampidest ja priimusest ja esmaabivahenditest jms ei hakka rääkimagi, need nagunii.

Minu teada on naabripered enam-vähem samamoodi varustatud. Nii et kui peaks juhtuma (ptüi-ptüi-ptüi!) ja ranniku-inimesed tsunami eest üle mägede siiapoole evakueeruma, suudame kambapeale väikese linna jagu hädalisi ära toita. Pealegi, katastroofe kõrvale jättes – hästi mõnus tunne oli tänase hästi külma ilmaga hästivarustatud sahvrisse minna, sealt pudel veini võtta, ja lõunasöögi tarvis kaks suurt maguskartulit, ja naabrimehe rohutoidul olnud veisest tehtud hakkliha. Shokolaadi sisaldava konteineri poole ma ei vaadanudki, uskuge või ärge.
March 01/2019
"I can put together a pretty decent meal from whatever happens to be in the refrigerator and the pantry. I like the challenge of this sort of improvisation, the rigor of limitation and sometimes having to take a risk." ― Chang-Rae Lee