SAHVER.
No näed, täna ongi päike väljas! Sissesõidutee saime kah sõidetavaks, piltidel annavad Paul ja Lilli asjale viimast lihvi. Lillikene muide jumaldab lumerookimist. Aga mis puudutab lumevangis olemist, siis kolme päeva asemel (vt eelm. postitus) võiksime vabalt ka kolm kuud isolatsioonis olla, nälg ei näpistaks. Vast isegi kuus kuud, aga sel puhul peaks juba mingi päevaratsiooni peale mõtlema.
Ei, ei, olge rahulikud, me ei ole mingid prepperid, kes maa alla kaevatud punkris konservihunniku otsas istuvad, kamoflaazh seljas, fooliumimüts peas, kaheraudne põlvedel, et valmis olla, kui zombie apocalypse peaks juhtuma. Meil olid toidu- ja muu esmatarbekraami varud ka New Mexicos elades väikest viisi olemas, aga viis aastat tagasi (kas tõesti juba viis? aeg lendab...) elukohta vahetades vaatasime oma vajadused üle. Tulemus: täiendasime sahvri sisu oluliselt. Selleks on mitu põhjust.
Esiteks, me elame maavärina-ohtlikus piirkonnas. American Red Cross on Oregonis usin kodanikele südamele panema, kui tähtis on olla prepared. Eks nad pingutavad oma hirmutamisega natuke üle kah, aga suures plaanis siiski mõistlikud soovitused. Teiseks, me kodu asub muust asustusest suhteliselt eemal, näiteks praeguste ilmaoludega on juurdepääs raskendatud ilma maavärinatagi. Kolmandaks, Kesk-Oregoni infrastruktuur pehmelt öeldes sakib – põhimõtteliselt on vaid üks suurem highway, ja kui seal peaks mingil põhjusel liiklustakistus olema, no näiteks ilma tõttu, jäävad toidupoed mitmeks päevaks varustamata. Ning last but not least – äraütlemata suur rahaline kokkuhoid, kui enamik toiduoste teed kas hulgi või siis, kui üks või teine asi soodusmüügis, mitte nii, et omad kodus vaid paari päeva jagu toidukraami, seejärel lähed ostad järgmiseks paariks päevaks korvitäie, hinnaga, mida pood sulle peale sunnib.
Niisiis, mõistlik kodanik hoiab siinkandis oma sahvrit säärases olekus, et nädal lumeuputust ei tähenda nälga suremist. Või läbi tuisu naabrite juurde toidupalukese järele roomamist. Kuigi naabrid loomulikult aitaksid heameelega – läinud nädala jooksul olime mitme perega ühenduses, et kas kõigil kõik OK ja kas miskit tarvis jne. Kogukonnatunne, mõnus. Aga nüüd sahvrisse tagasi. Ma ei teinud nalja selle kolme kuu jutuga. Kui värske puu/juurvili välja arvata, saaksime kolm kuud poes käimata hakkama. Vabalt. Pantry on meil ruumikas, olen seal oma organiseerimishobi rakendada saanud, kraam kategooriate kaupa riiulitel, kuivained jne suurtes sildistatud plastkastides, et hiireprobleemi ei tekiks. Ei hakka siia sahvrist pilti panema, mõneti privaatne koht ikkagi, aga kes külla tuleb, sellele näitan.
Me tegelikult sööme väga lihtsalt ja valmistame kõik toidud nö. nullist, seetõttu on ka tagavarade valik üsna kergesti hallatav. Mitut sorti oad, läätsed, pruun riis, tatratang. Neid ostame hulgi, kümnekiloste kottidega. Pasta. Kaerahelbed. Pruun suhkur, maapähklivõi, oliivõli. Agaavisiirup suurtes konteinerites. Tume shokolaad (jep, see säilib meil sahvris täitsa hästi :-) Kohvi, ubadena, alati ca 5 kilo tagavaraks. Korralik valik maitseained, soetame restoranidele mõeldud hulgilaost suurte purkidega, sada korda soodsam kui toidupoes. Sinep. Tabasco. Sibulad, maguskartulid, hapukapsas (isetehtud). Vein, õlled, kange alkohol (viimane pole pruukimiseks, vaid hädaolukordadeks). Lillikese kuivtoit. Kuigi me konserve üldiselt ei pruugi, on neidki kena valik – aprikoos, ananass, kala. Mahukas sügavkülmik sahvri nurgas – liha, peekon, puljongikondid, marjad, riivjuust – mul on kerge parmesanisõltuvus, riivituna säilib see freezeris jube hästi. See ei ole muidugi täielik toiduainete nimekiri, aga säästan teid pikemast. No ja iseenesest mõista sool ning tikud, küünlad, seep, WC paber, tagavarabensiin, viis 20 liitrist joogivee kanistrit, vett perioodiliselt uuendame. Meil on küll oma kaev ka, aga vesi tuleb üles pumbata, nii et kui elekter ära, pole kaevust kasu. Pesemas saame häda korral käia aiatiikides. Taskulampidest ja priimusest ja esmaabivahenditest jms ei hakka rääkimagi, need nagunii.
Minu teada on naabripered enam-vähem samamoodi varustatud. Nii et kui peaks juhtuma (ptüi-ptüi-ptüi!) ja ranniku-inimesed tsunami eest üle mägede siiapoole evakueeruma, suudame kambapeale väikese linna jagu hädalisi ära toita. Pealegi, katastroofe kõrvale jättes – hästi mõnus tunne oli tänase hästi külma ilmaga hästivarustatud sahvrisse minna, sealt pudel veini võtta, ja lõunasöögi tarvis kaks suurt maguskartulit, ja naabrimehe rohutoidul olnud veisest tehtud hakkliha. Shokolaadi sisaldava konteineri poole ma ei vaadanudki, uskuge või ärge.
March 01/2019
"I can put together a pretty decent meal from whatever happens to be in the refrigerator and the pantry. I like the challenge of this sort of improvisation, the rigor of limitation and sometimes having to take a risk." ― Chang-Rae Lee