VANA MAJA REMONDIPÄEVIK
KORSTNAJALA KROHVIMINE
1. Ettevalmistus.
KASUTUSJUHENDIT tasub alati lugeda. Selle ma olen katse-eksituse meetodil selgeks saanud. Säästad igavese hulga aega, raha ja närve, kui määrid õiget möksi õigesse kohta ja teed seda õigete töövahendite ja töövõtetega. Siiski olen avastanud ühe erandi. Nimelt KIPSKROHVI kasutusjuhend on puhas bullshit ja puru silmaajamine. Taevane arm – vanast heast krohvimisest on tehtud lausa raketiteadus. Kasutatakse sõnu „mootorvispel”, „krohvihaaruti”, „krohviõgvenduslabidas” jne. Noh, esiteks ei tahtnud ma poodi tagasi minna ja ennast lolliks teha ja küsida, mis asjad need on ja kus neid müüakse. Teiseks hakkas rahast kahju. Mida kuradit ma nende haarutite ja visplitega pärast peale hakkan. Üksainus korstnajalg ju krohvida.
Kusjuures kasutusjuhendit lugedes jääb mulje, et krohvimisega saab hakkama vaid brigaad eriti kogenud töömehi. Sest loetud minutite jooksul (kraadipealt õige toa-, välis- ja kehatemperatuuri juures) tuleb segu valmis „vispeldada”, pinnale kanda, haarutada, kaarutada, õgvendada, siluda jne. jne. jne. Kõik need operatsioonid tuleb sooritada ühekorraga ja ahvikiirusel, sest muidu see pagana mört kivistub ja siis... noh, mida siis teha, seda kasutusjuhend paraku ei õpeta. Lõpetuseks siiski lohutatakse, et „õigete töövõtete kasutamise korral on võimalik saavutada tolmuvaba töötlusega värvivalmis aluspind”. Ei noh, rõõm kuulda. Aga kui eksid kaarutamise/haarutamise amplituudiga või viidad aega ninanuuskamisega – siis ongi kõik p...s või?
2. Töökirjeldus.
Kõigepealt panin krohvipurule lisatava veekogusega mööda. Mulle miskipärast tundus, et mineraalveepudel on liitrine. Aga võta näpust – oli hoopis 1,5 liitrine (mõõdukann on mul remondisegaduse tõttu ammuilma kadunud). Ühesõnaga, segu sai silmnähtavalt vedel. Õnneks oli pulbrit järel. Pidasin paaniliselt aru (aeg jooksis), KUI paks see neetud möks peaks olema. Siis meenus, kuidas isa aastakümneid tagasi majaehituse tarvis segu segas. Päevade kaupa ja ämbrite viisi. Käsitsi. Ilma mootorvisplita. Liiva, tsemendi ja lubja koguseid hindas silma järgi. Ja proovis segu paksust nii, et kui segamislabida küljest ei tilkunud, siis oli paras. JESS!!! Nii teengi!
Võtsin riski, kasutades „mootorvispli” asemel lihtlabast puukaigast ja kondiauru. Instruktsioon nägi ette „aegaste pööretega” segamist „ühtlaseks, tükivabaks massiks”. Olgem ausad, kiireid pöördeid oleks olnud üsna raske sooritada. Ikkagi füüsiliselt omajagu raske töö. Mingil hetkel, kui käed väsisid ja „pöörded” VÄGA aeglaseks kiskusid, tuli meelde ammu nähtud National Geographic’u dokfilm. See jutustas Aafrika metsikust suguharust. Värvikalt riietatud volüümikad neegrinaised segasid suurtes nõudes kaigastega mingit sitket möginat - pakun, et jahukörti. Igatahes tegid nad seda nö. terve kehaga (mitte üksnes käte ja õlgadega), hoogsalt tagumikke hööritades.
Üritasin „tükivaba massi” saavutamiseks kasutada sama võtet. Tagumiku hööritamine toimis. Segamisliigutused muutusid otsekohe kiiremaks ja jõulisemaks, kui terve kere tööle rakendasin. Pean siiski osutama, et vastavalt füüsikaseadustele olid filmis nähtud naistel ilmselged eelised. Koguka neegrinaise ahter annab segamiseks tunduvalt paremat hoogu kui minu kondine tagumik. Kuid jätkem intiimsed üksikasjad. Mört vaja kibekähku korstnajalale kanda – kell tiksub. „Haaruti” ja „õgvenduslabida” puudumisel tegin kogu töö ära vana hea pahtlilabidaga. Jõudsin vahepeal isegi mitu korda nina nuusata. Ähvardus, et sekundi murdosa raiskamine saab lõpptulemusele saatuslikuks, ei pidanud paika.
Kahtlustan, et kipskrohvi kasutusjuhend on trükitud selleks, et lihtinimesele ei tuleks pähe hakata ise tõsisemaid remonttöid tegema. Ehitusmehed, vaesekesed, jääksid nälga.
Detsember 2007
Postitaja: epp
EHITUSMARKETITE KLIENTIDE VÄÄRARUSAAMAD
Väärarusaam #1 - näidised on müügiks.
Iga vähegi kirjaoskaja inimene saab aru, et näidised on NÄIDISED. Ega siis iga asja, mis vaatamiseks välja pandud, ei pea ostma. Inimesed käivad kunstinäitustel ka ju ainult VAATAMAS. Ei maksa teha seda viga, et veedad hulk aega näidiste stendi ees sobivat jubinat valides. MÜÜDAVAD jubinad on keset poodi kastides hunnikus, mine ja sobra SEAL.
Väärarusaam #2 - ehitusmarketites on saaliteenindajad.
Suuri ehitusmarketeid regulaarselt külastav inimene teab, et saaliteenindaja pole vajalik. Hinnad on nähtaval, turvamees valvab, maksmine käib kassas. OK, kui tõesti on mingeid ERIsoove, näiteks mõni meeter porivaipa või muud säärast, siis seda ärge ise küll lõikama hakake. Kui te piisavalt kaua ja piisavalt kiiresti riiulite vahel slaalomit jooksete, võite hea õnne korral vilksamisi näha saaliteenindaja särgisaba. Ärge võtke hoogu maha. Ta üritab minema lipsata nagu hiir urgu. Lisage kiirust ja rabage ta kinni. Ärge laske endale puru silma ajada, et ta teenindab parasjagu teist klienti kusagil mitmetuhande ruutmeetri suuruse kaupluse teises otsas. Ja kui teenindabki, imege end ta külge nagu parm lehmale. Kannatage ära pooltunnike, mil saaliteenindaja teise kliendiga veedab. Seejärel, veel enne kui eelmine ostja jõua selja pöörata, esitage oma ostusoov. Piisab mõnest vabast sekundist ja juba distantseerub saaliteenindaja müügitegevusest ning tõmbub nagu tigu karpi. Niisiis käige oma nõudmine välja VIIVITAMATULT. Saaliteenindaja läheb seepeale tagaruumidesse, väidetavalt vaibanuga tooma. Oodake teda paigalt lahkumata selle ukse juures, mille taha ta kadus. KUI teil veab (juhul kui tagaruumil vaid ÜKS uks ja ta ei saa teise kaudu põgeneda), on teil vaibatükk niisama hästi kui käes. Ei läinud pooltteist tundigi.
Väärarusaam #3 - leti taga seisev isik on müüja.
Kui te nii arvate (seistes näiteks kinnitusvahendite leti ääres), siis eksite. Üleüldse on kogu situatsioon üks suur eksitus. Eksitus on see, et leti taga olev nägus noormees peab mingit nõmedat rauakolu müüma. Ja see, et teie soovite temalt seda rauakolu osta. Ning see, et te soovite nimelt SÄÄRASEID kruvisid. Idiootki taipab, et need on otsas ja uus kaup ei tule enne järgmist nädalat. Kui te ei taha ennast lõplikult lolliks teha, lõpetage pärimine ja minge ostke mõni põllule ehitatud papist majadest, neid saab nüüd kätte juba vähem kui miljoniga. Majad on täitsa valmis, mingeid kruvisid kuhugi keerata pole vaja, liiatigi kruvi papi sees nagunii ei püsi. Labane on tüüdata nägusat noormeest, kes on tuhat korda paremat väärt kui keskealisele tädile kruvide müümine. Noormehe näoilme järgi otsustades suudab ta vaevu hoiduda osutamast, KUSKOHAST tädil paar kruvi puudu on.
Detsember 2007
Postitaja: epp
KÕRVITSASEEMNEMÄHIS JA MUU
Sattusin Pädaste mõisa ja spa kodukale.
Mida kõike seal ei müüda:
- kõrvitsaseemnemähis, muhu muda vann, muhu heinavann, hiid kuningakepi õli kreemi vann
- traditsiooniline lõke 1700.- eek
- Inklusiivsed Paketid
Ja nii edasi, ja muud sarnast. Assa! Näen hiilgavat teenimisvõimalust. Puudujäägid komfordis tuleb serveerida eksootikana. Ning hind, see olgu ikka korralik kirves, muidu pole veenev. Näiteks:
Vaid pool tundi sõitu Tallinna südalinnast ja te satute hoopis teise maailma. Pakume teile huvitavaid ühe-, kahe- ja kolmepäevaseid pakette. Saate kogeda elu lihtsamat ja siiramat poolt!
INKLUSIIVSED PAKETID NÕMMEL, VANAS MAJAS:
Sitapakett:
Aeroobsed harjutused käsi-vaakumpumbaga (kanalisatsiooniummistuste likvideerimine). Hind sisaldab aroomiteraapiat.
Traditsiooniline lõke:
Vettinud puunottide ja muu rämpsu põletamine. Süütevedelik lisatasu eest.
Hiirejaht:
Lõksude paigaldamine kohaliku elaniku juhendamisel (eeldame tervisekindlustuse olemasolu, juhuks kui näpud lõksu vahele jäävad).
Saksa lambakoera rent:
Pestud koer 500.-eek/tund
Pesemata koer 250.-eek/tund, lisandub aroomiteraapia, hind kokkuleppel.
Külma talve eripakkumine:
Pakett „3 päeva pesemata". Lisatasu eest: tunneta tõelise elu kuuma hingust! Jäätunud veetorude kuumutamine leeklambiga.
November 2007
Postitaja: epp
SISESEINA LAMMUTAMINE
Meetrine siseseinajupp asub korstnajala ja esiku vahel, kahel pool on ukseaugud. Kuna uksi juba aastaid ees ei ole, võtsin nüüd maha ka piidad ja lengid. See on lapsemäng. Sõrg on ainuke tööriist, mida vajad. Ja kõht ei tohi liiga täis olla, siis ei viitsi.
Lengid langetatud, käsi soojaks töötatud, takseerin seda seinajuppi. Hm. Põhimõtteliselt pole see ju vajalik. Võtaks seina maha, paljastuks korstnajalg, selle krohviks kenasti üle... Rebin mitu kihti tapeeti ära, kangutan algatuseks üheainsa seinalaua lahti. Nähtavale tuleb mingi must paber. No vaatame, mis seal paberi all on. Urgitsen kruvika otsaga paberisse augu... ohooo... hakkab sirisema tumepruuni tolmu...ja muudkui siriseb. Hõõrun ollust näpu vahel, nuusutan, tuvastan. Ajan silmad suureks ja vajutan paberi kiiresti augukese ette tagasi.
Käes on hetk, mil on mõistlik tass kohvi teha ja elu üle järele mõelda.
KAS ma tahan seda seina lammutada?
MILLAL ma tahan seda teha, kas kohe täna või lükkaks edasi?
KES ja MIKS on aastakümneid tagasi SISEseina sel moel soojustanud?
----------------------------------
Ma lammutasin seina ikkagi maha. Arvake kolm korda, millega korstnajala ja seina vahe oli täidetud. Üks, kaks, kolm. Valesti arvasite. Mitte saepuruga. Mitte vanasti ülipopulaarse ja üli-ebatervisiku mineraalvatiga. Ka mitte vanade vatitekkidega. Seinavahe, mu sõbrad, oli tihkelt ja tervenisti täidetud TURBAGA.
November 2007
Postitaja: epp
PLIIDI SOOJAMÜÜRI LAMMUTAMINE
Ette teada, et ropp töö. Sellega ilmselt ise hakkama ei saa. Mis siin muud - Kuldne Börs kätte; rubriik Ehitustööd: lammutamine. Mis säärane töö maksab? Meeldiv meeshääl ei oska vastata ilma „objekti” nägemata. Päev hiljem seisab seesama meesterahvas „objekti” elik minu soojamüüri kõrval. Sügab kukalt. Sügab mune. „Hmm, see on problemaatiline objekt....” Ma ei kujuta hästi ette, milline „objekt” on lammutustööga tegeleja jaoks „mitteproblemaatiline”. Vast sihuke, mida saab kopaga kiirelt maha lõhkuda ja siis buldooseriga tasaseks sõita?
„Kas proua tahab, et korstnajalg ja põrand terveks jääksid?” Issver, loomulikult! Proua ei taha tervet maja lammutada, ainult see soemüür paluks. Pealegi proua elab majas sees. „ELATE SEES???” Mees vaatab mind nagu vaimuvigast. Kesse tänapäeval majas sees elab, kui remont käib?? Iga viisakas kodanik üürib seniks korteri, kuni tema koduseinu küprokiga sirgeks aetakse (pangalaenu abil). Niiviisi jupikaupa ja vastavalt sissetulekule ei remondi praegusel ajal ükski mõistlik inimene! „Me töötame koos paarimehega... ma arvan see on meil kahe päeva töö. Teen teile hinnapakkumise”. Tänan viisakalt, kuid loobun hinnapakkumisest. KAKS meest ja KAKS päeva? No kuulge. See ei saa ju NII keeruline olla.
Järgmine kuulutus, järgmine kõne. Olles omandanud mõningase vilumuse, kasutan sõnu „objekt” ja „hinnapakkumine”. Kohale saabub vanem onkel, sügab õnneks AINULT kukalt ja teatab, et töö võtab tal kaks päeva, 1000.- EEK päev, pluss prahi ja kivide äravedu, koristama pean ise. Soovin onule kena õhtu jätku ja juhatan ta väravast välja, lubadusega helistada, kui tema teeneid vajan.
Päev hiljem. Hommikused toimetused tehtud, koeraga pikal jalutuskäigul käidud, panen keskpäevase kohvi tulele. Kell on 12.30. Seisan kohvitassiga keset kööki, takseerin "objekti" ja sügan kukalt (mune ei ole). Kell 12.45 asun kahte suurt koormakatet lakke naelutama – teine teisele poole soojamüüri, et elamist tolmu eest kaitsta. Sisendan endale, et halvim, mis juhtuda võib, on see, et ma ei saa hakkama ja tuleb keegi appi paluda või palgata.
.................................................
Kell 19.30 SAMAL PÄEVAL. Olen pestud ja puhtalt riides. Tõsi küll, väga, väga väsinud. Nina nuuskamine toodab jubedaid tumehalle kolle. Õhtuks olen sõprade poole külla kutsutud, siiasamasse läbi metsatuka. Hea lähedal minna ja tulla, väikese veiniga mõnus rasket päeva lõpetada. Enne minema hakkamist teen kiirelt tassi kohvi ja naudin täiel rinnal oma kätetööd. Õigemini seda, mida mu kätetöö tulemusena enam POLE.
Loeme kokku: kuus ja pool tundi. See sisaldab ettevalmistustöid, soojamüüri lammutamise, kivide ja prahi kärutamise krundi teise serva augutäiteks, lammutustöö jälgede koristamise. Ma olen 47 aastane naisterahvas, kaalun 48 kg, ehitus- ja lammutusalal täitsa asjatundmatu. KUUE JA POOLE TUNNIGA tegin ära töö, millega Kuldse Börsi meistrimehed oleksid vaeva näinud kaks päeva. Kõvem mees üksinda, mökud mehed kahekesi. Võib-olla ma peaksin hakkama lammutusteenust pakkuma? Kiirteenust, ma mõtlen. „Objekte” kindlasti leiduks.
Oktoober 2007
Postitaja: epp
ÄRA KANNA PUNAST JOPET
Punane on ehitusmarketite töötajate tööriietuse levinuim värv. Idee arusaadavalt selles, et kliendid neid hõlpsasti märkaksid ja abi ja nõu saaksid küsida. Aga me kõik teame, et ehituspoe saaliteenindaja on haruldane, väljasuremisohus ja arglik (loe: ostjatega kohtumist vältiv) liik. Seda kirglikum on klientide huvi väljapaneku vahel eksleva mistahes vanuses mistahes soost isendi vastu, kel vähegi miskit punast üll. Niisiis, jumala pärast, ÄRA PANE ehituspoodi selga punast jopet. Kui paned, ei saa sa rahus oma kaupa valida. Tõmbad teisi ostjaid ligi nagu moosipurk kärbseid ja oled sunnitud kogu poes viibimise ajal korrutama mantrat: „Ma ei ole müüja. Ma ei ole müüja. Ma ei ole müüja.”
Oktoober 2007
Postitaja: epp
RADIAATORITE, PLIIDI JA SOOJAVEEBOILERI LAHKUMINE
Õhtu. Töömees hakkab lõpetama. Elamine näeb välja, nagu oleks käes viimnepäev koos uputuse, vulkaanipurske ja maavärinaga (vesi, tuhk ja purunenud mööbel). Naabrimammi ilmub oma majauksele ja hõikab, nii et töömees ja ilmselt ka kõik naabrid kuulevad: „Kust sa sellise toreda mehe leidsid?” Ma ei jää võlgu ja karjun täiest kõrist vastu: „Kuulutuse peale Nõmme lehest!” Kuulutus ise oli säärane: „Demonteerime ja viime ära teie vanametalli”. See tähendab, et radikad, pliidid ja muud kolakad monteeritakse seina küljest lahti ja viiakse metalli kokkuostu. Kusjuures see ei maksa tellijale (mulle) mitte kui midagi.
Lammutustööle eelneval päeval olen asjatundja abiga hoolikalt ära märkinud need torud, mida EI TOHI läbi lõigata. Majja sisse tulev vesi, vannituppa ja peldikusse minev vesi. Töömees saabub. Algatuseks lööb võimas rellakas kaitsmed korduvalt läbi. Naabrid aitavad hädas, võtan pikendusjuhtmega voolu. Kõik tundub sujuvat. Sädemeid lendab, metallilõikamise lõhna kõik ilm täis. Ja siis – pahhh!!! Rellakas lõikab toru, torust purskab vett. Torman keldrisse üldkraani kinni keerama. Ei mingit tolku. Töömehe nõuandel mässin käteräti ümber purskekoha ja sätin kausi alla. Tumepuuni roostesegust vett muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb, kümnete liitrite kaupa. Kust kuradi kohast, jääbki mõistatuseks. Vaid nõukogude ajal paigaldatud torustik on suuteline säärast kogust vett keskküttesüsteemis varjama ja seda sobimatul hetkel välja purskama. Sooja- ja külmaveetorudest koosnev hiigelsuurt kaheksajalga meenutav moodustis mu köögilaes väänleb rellaka pöörete taktis nagu elusolend, ei anna alla ilma võitluseta. Lõpuks siiski töömehe võit, haarmed nüsitakse ükshaaval maha.
Nonii, torude, radikate ja pliidiga ühel pool. Nüüd boiler. Töömees lõikab ühe kinnituse läbi. Teise konksu külge jääb suur ja raske paak ähvardavalt kõlkuma. Väidetavalt kõlgub veel kaks päeva, enne kui töömees koos abilisega tuleb ja missiooni lõpule viib. Sest üksinda seda boilerit maha ei võta ja minu jõust jääb väheseks. No ei lähe läbi! Ma ei taha veeta kahte päeva, Damoklese boiler pea kohal. Mõtlen välja geniaalse plaani: ohverdan ühe vana tugitooli. Boiler sooritab õhulennu, tugitool puruneb kaebliku kiunatusega, aga põrand jääb terveks. Ülejäänud õhtu veedan töö tagajärgi likvideerides.
p.s. Töömehe kohta saab vaid kiidusõnu öelda - kiire ja asjatundlik.
Oktoober 2007
Postitaja: epp
LENDAVAD TÖÖMEHED
(Disclaimer: postitus ei puuduta otseselt minu maja renoveerimistöid.)
Minu naaber on rikas mees. Tal on palju raha, palju naisi ja palju lapsi. Laste lõbuks on ta ostnud hiigelsuure batuudi. See on eduka inimese kohustuslik aia-atribuut. Täna ei räägi ma sellest, et minu naaber on katnud kiviparketiga peaaegu kogu oma õueala ja lapsukesed ei kuku batuudilt pehmele murule (nagu Nõmme aedlinna puhul võiks eeldada), vaid kõvale kivile. Kisa on säärasel puhul pinnasele vastav, uskuge mind. Mkmm, täna räägin batuudist hoopiski seoses töömeestega.
Kuna minu naaber on rikas mees, tellis ta haljastusteenuse. Teate küll, lahtirullitav muru, kolmnurksed või ümmargused põõsakesed (mis meie kliimas kuradi kehvasti kasvavad) jne. jne. Haljastustöid tegid kaks meesterahvast, vanuselt nii umbes 30-40 vahel. Ausõna, ma ei käi naabri töömehi piilumas, ma täitsa juhuslikult nägin neid mõnel hommikul autoga ette sõitmas.
Ühesõnaga. Kuulen juba mitmendat päeva naabri hoovist kostvat imelikku häält. Nagu rullitaks kruusa. Säärane nagin või ragin. Ikka mitu korda päevas ja pikka aega järjest. Kolmandal päeval hakkab asi mind huvitama. Et miks nad nii kaua ja nii palju seda kruusa rullivad. Otsus: lähen õige aeda ja vaatan. Ja mida ma näen. Minu ja naabri krunti lahutava kõrge plangu tagant kerkib mees. Nagu käpiknukk, viuh üles, põmm alla. Siis veelkord. Ja veel. Ja seejärel teine mees kah. Aga siis üks lendavatest töömeestest märkab mind ja saabub vaikus. Kriginat-naginat enam pole, ühtegi meest ei kerki enam imeväel õhku. Mul võttis paar sekundit aega, enne kui taipasin – täisealised mehepojad hüppasid juba kolmandat päeva tundide kaupa naabrimehe laste batuudil, kui töö tellijat nägemas polnud.
UPDATE: Huvitav, kas need töömehed, kes plaanisid kahekesi kaks päeva minu pliidi soojamüüri lammutada, lootsid, et mul on kusagil aianurgas batuut?
September 2007
Postitaja: epp
