Mul on ennegi juhtunud, et reisides lööb pea selgeks. Et vaatad end ja teisi värske pilguga. Või teed otsuse, mis juba jupp aega tegemist oodanud. Seekord tegin sellise: tuleva aasta alguses saab 5500-st kinnine blogi. Mõned postitused tulevad siin veel avalikud, erilist kiiret mul ukse kinnipanekuga pole, kuigi sean tasapisi juba nimesid ritta, kellele kutseid saata, kui custom readers variandile üle lähen.
Ah et miks nüüd äkitselt sedasi, küsite. Miks kinnine blogi. Vastus: ma ei soovi enam võhivõõraid/anonüümseid inimesi lugejaiks. See aeg sai ümber. Pealegi, kinnise blogi idee pole sugugi värske, pidanud olen säherdust plaani ennegi, viimati umbes aasta tagasi, kui mälu ei peta. Tõsi, toona mängisin mõttega, et jätan 5500 avalikuks, kinnise blogi teen lisaks. Tänaseks olen meelt muutnud. Jääb üksainus veebipäevik, kutsutud lugejatega.
Põhjustest veel. Võitlen teadupärast juba aastaid vaatenurgaga “kui pead avalikku blogi, annad lugejaile jahiloa, igaüks võib tulistada nii kuis süda lustib ja laskemoona jagub”. Iseenesest on võitlus suhteliselt tulemuslik olnud, vähemasti nii tundub mulle endale. 5500 kommentaarium püsib selline, nagu näha soovin (loe: saan peaasjalikult positiivseid emotsioone). Samas hakkab mullegi lõpuks kohale jõudma, et jah, nii täpselt ongi, et avalik blogi/blogija püsib avalikkuse meelevallas. Lisaks eeldatakse, et avaliku blogi kommentaarium peab väitlusklubi mõõdu välja andma. Mina, paraku, kirjutan võrgupäevikut enamjaolt selleks, et end väljendada, mitte selleks, et väidelda.
Tehnilisest poolest kah pisut. Plaan järgmine: tahan oma lugejate puhul teha linnukese vähemasti ühte kahest kastist: a) mõttekaaslane, b) minu suhtes valdavalt heatahtlik. Lisaks kinnise blogi elementaarne tunnusjoon: tahan inimesi, keda lugema kutsun, tunda, olgu siis reaalselt või virtuaalselt.
Et krüptiliseks ei kisuks, kaardid lauale. “Võtmed” kinnisesse blogisse jagan kõigile mu reaal-elu sõpradele ning headele tuttavatele, kelle kohta tean, et nad 5500 loevad. Neile sõpradele ja headele tuttavatele, kes loevad minu teadmata: kirjuta mulle eppharmon@gmail.com, saadan kutse, kui blogi lukku panen. Virtuaal-tutvuskonnaga saab sedaviisi olema, et lugema kutsun kõik blogijad, kes 5500 paremas veerus ära märgitud, pluss veel mõned veebipäevikute omanikud, keda mulle meeldiks külas käimas näha. Pluss väike peotäis heatahtlikke kommentaatoreid, kellega ühel või teisel ajajärgul blogisabades pikaajalisem, mõnus suhtlus tekkinud. Kuidas neile võtmed saata, on iseasi. Andke endast märku?
Et siis sedaviisi jah. Uuel aastal uutmoodi.
Pildil: Lilli nuusutab greipfruuti. Palm Springs, California.
Detsember 17/2024
“Travel far enough, you meet yourself.” ― David Mitchell, Cloud Atlas
Noh, nüüd ma siin kahetsen et ma ei ole iga kord kommentaari jätnud, kui vaid mõte tuli, vaid aina edasi lükanud. Aga kui võtmeid üle jääb, siis ma paluksin ka ühte ja luban seda kenasti ikka hoida ka!
ReplyDeleteKas vanu postitusi saab siis ka lugeda? Kui pole kutsurud. Ma vahetevahel võtan ette ja loen vanu postitusi. Ma vana lugeja aga noh pole ise blogija ega ka tuttav.
ReplyDeleteKinnises blogis on kõik postitused nähtavad ainult neile, kes lugema kutsutud.
DeleteOk, igatahes siis toredat uut aastat uues elukohas, Lillikesele virtuaalne pai ja edu siis.
DeleteTänan heade soovide eest, ja Lillikene tänab pai eest :)
DeleteSaan hästi aru, miks selle otsuse tegid. Mina kahjuks blogjate, kommenteerijate ega muidu tuttavate hulka ei kuulu, seega edaspidi lugema ei pääse. Tahtsin vaid tänada võimaluse eest, et seda seni aastaid naudinguga teha sain. Mulle meeldib Su eneseväljendusoskus ja maailmavaade. Eriti põnevad on olnud koera ja USA igapäevaelu puudutavad postitused. Need on minu oma elust niivõrd erinevad, et on avardanud oluliselt maailma ja rikastanud mu teadmisi. Aitäh!
ReplyDeletesama, aitäh:)
DeleteJah, just. Oled lisanud kujutlusvõimele vunki ja hommikukohvile vürtsi! Aitäh!!
DeleteJään hoidma virtuaalseid pöidlaid ja soovin head teed.
Mina loeks küll hea meelega edasi, kui lubad :). Ehkki blogija pole, aga olen püüdnud ka mitte anonüümne olla :)
ReplyDeleteMina omakorda tänan südamest kenade tänamiste eest!!
ReplyDeleteVõtmete osas. Mul on tõesti kahju häid lugejaid kurvastada, aga jään selle juurde, mis postituses kirjas. Vastasel juhul poleks blogi lukkupanekul ju mõtetki :)
Otsisin ükspäev Ritsiku meiliaadressi ja leidsin meie eelmiseaasta lõpu ühise kirjavahetuse, kus lubasid (peaaegu), et 2024 aastal teed kinnise blogi. Ja näed, tehtud ta saabki. Kuna olen siin paremal kirjas, siis saan aru, et lugema kutsutakse ja tänan ette.
ReplyDeleteJah, lubasin (peaaegu).
DeleteJah, kutsutakse, ja võta heaks :)
Harv kommentaator, heatahtlik, sooviks ka pääsu sooja tuppa kui uksi sulgema hakatakse :)
ReplyDelete"... pääsu sooja tuppa" :) :)
DeleteNell, sind ma tunnen. Saada mulle e-mail, siis tean, kuhu võti jätta.
Kelle tuba, selle luba.
ReplyDeleteMa omalt poolt luban, et istun viisakalt nurgas.
Väga kena portree, Lilli Ja Suur Apelsin :)
No kuule, nurgas istumisest pole keegi rääkinud :)
DeleteAga portree on kena tõesti.
Lilli on nunnu - kas greibiga tutvumine piirdus nuusutamisega või oli huvi suurem?
ReplyDeletePS uudisest saan aru, kuigi veidi kahju on, ma kahtlustan et ühe postituse kommentaarid rikkusid mu võimaluse heatahtlik kommentaator olla...
Lilli on nunnu jah. Aga greip huvitas teda mitte kui puuvili, vaid kui pallisarnane asi :)
DeleteEi, tolle postituse kommentaarid ei rikkunud su võimalusi. Ma sain sust tookord üsnagi aru, ja sa ei olnud pahatahtlik. Saada mulle e-mail, et teaksin, kuhu võtit saata.
Kas võib ka sissepääsu taotleda :)
ReplyDeleteAbsoluutselt võib. Tunnen sind juba ammusest ajast, olgugi, et vaid virtuaalselt. Ole hea, saada mulle e-mail.
Delete