tag:blogger.com,1999:blog-13759221711184743032024-03-15T18:55:27.914-06:005500Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.comBlogger2105125tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-64090417786440095252024-03-02T14:18:00.047-07:002024-03-09T07:04:49.123-07:00Naistest ja meestest<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEieSem3xF_uscoRWrKWy5V_QFO0JMwGDtCFkAUYsPiDo4Ptrc1JIqyQK7PM8sQ4NV0haQHrtTTQojFMywPPOEeaXlKtAxRH2NJ35bKuTZVvC5sbP7KixGs0OVGD0VSj8LfHXDRrd7stUS7mjSHCXZ9qEt0t9WUD5cOsGP_YhvRsjtHkM9chWqR04p3TNR8/s480/roles.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="288" data-original-width="480" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEieSem3xF_uscoRWrKWy5V_QFO0JMwGDtCFkAUYsPiDo4Ptrc1JIqyQK7PM8sQ4NV0haQHrtTTQojFMywPPOEeaXlKtAxRH2NJ35bKuTZVvC5sbP7KixGs0OVGD0VSj8LfHXDRrd7stUS7mjSHCXZ9qEt0t9WUD5cOsGP_YhvRsjtHkM9chWqR04p3TNR8/w400-h240/roles.jpg" width="400" /></a></div><br /><p></p><p>Kõigepealt postituse kasutusjuhend. Tegemist tuleb polariseeriva teemaga. Tean raudpoltkidlalt, et mõnigi lugeja arvab asjast totaalselt teisiti. Samas, kuna ise olen sel teemal kaasblogijate kommentaariumeis sõna võtnud, siis selle konkreetse postituse puhul oleks aus ja õiglane 5500 karme kommentaariumi-köidikuid korraks lõdvendada. Niisiis, kui sa tunned, et tahad miskit öelda, tee seda kartuseta, et sulle turja kargan :) Igaks juhuks lisan, et mu postitus on <i>arvamus</i>, mitte lõpliku tõe kuulutus, mistap lepiks ehk sedamoodi kokku, et ärme hakka erinevuste puhul üksteisest tankiga üle sõitma ja käsi väänama. “Aga mina arvan nii” on teretulnud, kuid las igaühele jääda õigus ja vabadus omaenda vaatenurgale, eks. </p><p>------------</p><p>Mulle tundub, et meie, naised, võtame mõnigi kord vabatahtlikult ohvrirolli, mõnel puhul lausa naudime seda. See on relv, ja üksiti ka kilp, mis kaitseb. Ning ei, ma ei ole kuldlusikas suus sündinud ullike, kellele mehed eluaeg uksi avanud, keda kätel kandnud. Mind on kätel kantud viimased 13 aastat, aga neile eelnenud 50 jooksul on juhtunud… igasugust. Nii omal nahal kogetut kui kõrvalt nähtut. Sellegipoolest tunnen üha tugevamini, et järeljätmatult naiste õigusetuse trummi tagudes saeme oksa, millel istume. Ühest küljest, jaa, kirjutan alla notsu märkusele kaamose <a href="https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/2024/02/elu-on-kabaree-kas-tead.html#comment-form" target="_blank">juures</a>:<i> “… vahel tuleb kõigest väest joosta, et ühe paiga peal püsida."</i> See käis küll hoopis teise teema kohta, juttu oli ajaloosündmustest, möödunu rahule jätmisest versus vana asja lakkamatust ülessoojendamisest, aga sobib siinsesse konteksti väga hästi mu meelest. Et ühest küljest, jah, naised peaksid soopõhisest ahistamisest lakkamatult kõnelema. Niipea kui vaiki jääme, toimub tagasilangus. Aga teisest küljest – ja nüüd ma ilma igasuguse irooniata kasutan <a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2024/02/mul-on-kajaga-kana-kitkuda.html" target="_blank">sedasama</a> Kaja Kallase <i>“vinguge vähem, siis saab elu parem”</i> pommi – äkki <i>saakski</i> parem, kui igast võimalikus ning võimatus olukorras soolise diskrimineerimise kaarti taskust ei tõmmataks? </p><p>Illustreerin näitega teisest vallast. Hiljaaegu sattus mulle pihku raamat <a href="https://www.goodreads.com/book/show/150246196-the-end-of-race-politics" target="_blank">“The End of Race Politics: Arguments for a Colorblind America”</a>. Autor, <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Coleman_Hughes" target="_blank">Coleman Hughes</a>, on mustanahaline. Goodreads'i kokkuvõte ütleb muuhulgas: <i>“Through careful argument, Hughes dismantles harmful beliefs about race, proving that reverse racism will not atone for past wrongs and showing why race-based policies will lead only to the illusion of racial equity. Hughes argues for a return to the ideals that inspired the American Civil Rights movement, showing how our departure from the colorblind ideal has ushered in a new era of fear, paranoia, and resentment marked by draconian interpersonal etiquette, failed corporate diversity and inclusion efforts, and poisonous race-based policies that hurt the very people they intend to help.” </i></p><p>Mu meelest võib sellesinatse rassilise võrdõiguslikkuse vaatenurga üsnagi üks-ühele soolise võrdõiguslikkuse teemasse üle kanda. Hughes räägib <i>neorassismist</i>, suhteliselt värskest tendentsist, nii valitsuse- kui rohujuure tasandil, mille puhul absoluutselt iga eluaspekti käsitletakse läbi inimeste nahavärvi, tehes sellega rassilisele võrdõiguslikkusele karuteene. Ja siinkohal tõmbangi paralleeli: sarnaste vahenditega võideldakse praegusajal ka soolise võrdõiguslikkuse eest. Nagu Hughesi, häirib mindki viis, kuidas… ütleme, kasvõi viimase viiekümne aasta edusammude ja arengute suhtes justkui pimedad ollakse. Seesama <i>kollektiivne alateadvus</i>, mis Kallase väitel majandust mõjutab, mängib rolli ju ka muudel elualadel. Soolist ebavõrdsust igast praost tikutulega taga otsida, progress märkamata, märkimata jätta… ma pole sugugi kindel, et säärane stiil eesmärki teenib. Aga jah, nagu juba mainisin, sama hästi võib ju tegemist olla tolle paigaljooksu-fenomeniga. Edasi ei jõua, aga vähemasti ei liigu tagurpidi tagasi. </p><p>Rentsilt just ilmus hästi äge <a href="https://rameshwar.wordpress.com/2024/02/29/tehanu-ja-marginaliseeritud/" target="_blank">postitus</a>, äratas hulga mõtteid. Selliseid: mulle tunduvad soorolle ning (kodust) töökoormust puudutavad sõnavõtud üsnagi linnaelu-kesksed, à la pagana mehed, maanduvad töölt tulles teleka ette, neile peab meelde tuletama, et prügikast vaja tühjendada ja poest piima osta; laste kooli ja trenni ja arstile sõidutamine on miskipärast by default naiste töö, ja nii edasi. Järgnev jutt tõenäoliselt ärritab linnafeministe, kuid mina näen lähedalt hoopis teistsuguseid elukorraldusi, kui seda on paaride omad, kelle tööriistadeks arvutid, kelle majapidamiskohustused seisnevad prügi väljaviimises, pesu ning sööginõude masinasse torkamises ja sealt hiljem väljavõtmises; äärmisel juhul muruniitmises, kui tegemist mitte korteri, vaid eramajaga. Ma ja Paul end maainimesteks ei liigita (<a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2023/11/kuus.html" target="_blank">kirjutasin</a> paar kuud tagasi, kuidas meie kodutöid jagame), aga me naabruskond koosneb puha farmeriperedest. Ja neil, teate, on soorollidega hoopistükkis teine suhe kui linnainimestel. Neil <i>ongi </i>meestetööd ja naistetööd, võtke heaks või pange pahaks. </p><p>Pisut üldistan nüüd, aga: farmerinaised reeglina ei oota meestelt prügikastil ja külmkapil silma peal hoidmist. Ei pea end diskrimineerituks, kui mees hilisõhtul põllult või karjamaalt tulles teleka ees õllekest libistab, samal ajal kui naine köögis “orjab”, õhtusööki valmistades. Muidugi pole nainegi päev otsa käed rüpes istunud, tal on needsamad eelpoolmainitud prügikast ja poeskäik ja laste trennid jne. Aga maainimese terve mõistus ütleb, et kui mees varahommikust ööhakuni ilmaolude meelevallas füüsilist tööd rüganud, ei ole temast pliidi ääres seisjat ega järgmise päeva poenimekirja koostajat. Muidugi, võitlev feminist küsiks siinkohal, miks mees kodus ei kokka ja naine põldu ei künna – tänapäeval tehnika ju puha olmas, ei pea ise adra taga käima ega midagi. Vastus: leidub neidki peresid, kus naine töötab põllul või laudas, mees sõidutab lapsi trenni. Kuid tehnikast, ka kõige vingemast, hoolimata vajavad paljud farmitööd siiski füüsilist jõudu. Pealegi, ega naised köögis ketis pole, neil on omad huvi- ja hobiasjad ajada. Mäletate, millalgi kirjutasin oma <a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2017/10/minu-naabrinaised-osa-1.html" target="_blank">üleaedsest prouast</a>, kirglikust maratonijooksjast? (“Üleaedne” tähendab kohalikus kontekstis, et naabrite maja asub meie omast pea miili kaugusel.) Tõsi, kohtab majapidamisi, kus põhjusel või teisel, näiteks partneri puudumine või partneri laiskus/hoolimatus/mölaklus/alkoholism/puue, on <i>kõik </i>tööd üheainsa inimese õlul - kusjuures see inimene pole tingimata naissoost – aga praegu räägin kodutööde <i>jagamisest</i>, ei kaldu teemast kõrvale. </p><p>Ühesõnaga, mis ma öelda tahan: ääretult palju sõltub ju kontekstist, elustiilist. Naiste koduse töökoormuse üle kurtvad sõnavõtud, mis mulle silma hakanud, on tihtipeale, et mitte öelda enamjaolt, linnaelu elajate poolt kirjutet. Nois tingimustes on nn. prügikastiteemaline vingumine täitsa õigustatud. Miksipärst laiendatakse seda rahulolematust aga kogu naissoole, olgu nad kontoritöötajad või farmerid, kusjuures viimastelt reeglina arvamust ei küsita, nad ju nagunii nähtamatud-kuuldamatud, kusagil metsade-põldude vahel peidus. Kas keegi <i>nende</i> naiste käest on uurinud, kuidas <i>nemad </i>soorollidesse suhtuvad? Kas ka <i>nende</i> meelest on soorollid saadanast? Kas nad eelistavad sõnnikut visata ja metsa langetada või lapsi kooli sõidutada ja perele lõunat keeta? </p><p>Pealegi, kui paarissuhtes hakatakse näpuga järge ajama, kes kui mitu korda prügi välja viis… no ma ei tea. Kui naisena tunned, et kodutööde koormus hakkab tasakaalust välja minema, anna asjast oma mehele konkreetselt teada, jeerum küll. Kui sul on tugev vastumeelsus traditsiooniliste soorollide osas, tee see oma mehele selgeks. Kui talle ühe korraga külge ei jää, korruta seni, kuni jääb. Pardon my French, kuid mulle miskipärast tundub, et nois asjus tuginevad naised tihtipeale passiivagressivsetele meetoditele – rääkimise asemel rabavad muudkui ise, lootuses, et mees märkab. Üldjuhul ei märka, ja mõni naine lausa naudib rabamist (loe: märtrirolli). Ning mis me meestest räägime - kõik naisedki ei märka. Teil pole ühtegi naistuttavat, sõbrannat, sugulast, kes rahumeeli, suisa mõnuga teiste seljas sõidab? Töökollektiivis, või matkal näiteks? Mul küll on. Samas, äkki ma elan mingis imelikus, omaenda väljamõeldud reaalsuses, ja naisšovinism, teinekord lausa misandria ongi sajal juhul sajast õigustatud?</p><p>Poliitikutest. Tollesama Kaja Kallase teema, nii minu kui <a href="https://indigoaalane.blogspot.com/2024/02/minu-kommentaar.html" target="_blank">Indigoaalase</a> juures kirjutatu tuules. Ma ei tea, ehk mängib riikidevaheline erinevus rolli, aga ma USA-s küll süstemaatilist naispoliitikute ahistamist ei näe. Või <i>ei taha </i>näha, seegi ju võimalik. Kusjuures ma ei ürita väita, ei kuna <i>mina</i> ei näe, järelikult pole probleemi olemas. Kui nüüd statistikat hakkaks lauale lööma, siis jah, meespoliitikud on enamuses, aga koheldakse mõlemat sugu mu meelest küll suures plaanis ühtmoodi, nii valijate kui meedia poolt. Meil siin Oregoni osariigis näiteks on kuberneriks naine, demokraat <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Tina_Kotek" target="_blank">Tina Kotek</a>. Ei puutu asjasse, kuid ta on avalikult gay. Eelmine kuberner, samuti naissoost, <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Kate_Brown" target="_blank">Kate Brown</a>, on avalikult biseksuaal. Kohalikud trumpistid sõidavad ringi, bumper sticker sõnumiga “F#ck Tina Kotek” auto kaitseraual, aga sealsamas kõrval ilutseb kleeps “F#ck Joe Biden”, mistap sõidukiomanikke võib kõiges muus, aga mitte soolises diskrimineerimises süüdistada. Jep, ma tõesti ei saa parimagi tahtmise juures väita, et eelkõige ja justnimelt <i>nais</i>poliitikud meil siin mõnitamise ja/või tagakiusamise ohvriks langeksid, olgu siis põhjusega või põhjusetult. </p><p>Ai, nüüd sai ikka väga pikk jutt juba. Tõmban joone alla.</p><p><span style="color: #999999;">March 02/2024 Image: Internet</span></p><p><i style="color: #999999;">“It may be a man's world, but men are easily controlled by women.” ― Ashly Lorenzana</i></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com48tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-13546003708992867012024-02-25T10:42:00.006-07:002024-02-25T10:51:40.390-07:00Traditsiooniline veebruari-ving<p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiilm6y7Lgn6u-WQ0aw9f-q3FsSLOK7wEa0VYdqSNJAXazJZUsbdr5kW0QWY735bbaGBkvrxeiXkUaYlCJo1kc5n6b0es1hEI0FtHXBeAqNbiG4St1v0af0TaRtdmzkuS0-HDccc-BRsDOZJrqiR8ILmJ9XvrsELtla77cn65XgbG5vhlKKTmrY72201AE/s1024/winter%20wonderland.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="640" data-original-width="1024" height="250" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiilm6y7Lgn6u-WQ0aw9f-q3FsSLOK7wEa0VYdqSNJAXazJZUsbdr5kW0QWY735bbaGBkvrxeiXkUaYlCJo1kc5n6b0es1hEI0FtHXBeAqNbiG4St1v0af0TaRtdmzkuS0-HDccc-BRsDOZJrqiR8ILmJ9XvrsELtla77cn65XgbG5vhlKKTmrY72201AE/w400-h250/winter%20wonderland.jpg" width="400" /></a></div><br /><p></p><p>Katarina <a href="https://minutavaline.blogspot.com/2024/02/kikivarvul.html" target="_blank">kirjutas</a> kikivarvul kõndimisest. Ettevaatlikkus andvat märku, et kõndija ei tunne end omade hulgas olevat. Minugi mõtted on tollesama teema ümber juba jupp aega tiirelnud, paraku pole ma täna targem kui <a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2023/02/ulestunnistus.html" target="_blank">aasta tagasi</a>. Oman kahte teineteisele risti vastukäivat nägemust, ja see muudab elu kohati keeruliseks. Või noh, mitte just <i>keeruliseks</i>, kuid ilmselgelt saaks endal lihtsam, kui seisukoht oleks ühene. Aga tee või tina, ei ole. Vot niimoodi, mitmetahulisena, näen mina seda asja:</p><p>Ühest küljest, jaa, elementaarne, et lähedastega, hõimlastega võib ja saab igaüks absoluutselt <i>tema ise</i> olla. Aga. Võtame näiteks perekonna. Lähisugulased. Astuvad muudkui täie tallaga, kikivarvul kõndimist ei kaalugi, sellelsamal “tunnen end oma hõimu hulgas vabalt” põhjusel. Tulemus? Kes meile pahatihti kõige enam haiget teevad? Needsamad lähedased, kõige lähedasemad veel iseäranis. Sest esiteks, nad teavad kõige paremini, kus me turvises augud paiknevad, ja teiseks, seesama somes ülessoojendatud vanarahva tarkus “omade hulgas ei pea kikivarvul käima”. Oot, ei, las ma ütlen “me” asemel “ma”, üldistamine teadagi libe tee. Anyway. Sõpradega sama teema: “õige sõber ütleb sulle suu sisse, mis ta (sinust) arvab”, ning muud samas stiilis elutõed. Mistap, kui asja sellest küljest vaadelda, muutub ju toosama hõimlaste hulgas täiel tallal kõndimise vabadus küsitavaks; juhul muidugi, kui eesmärk pole tahtlikult haiget teha. </p><p>Ettevaatust, sooritan nüüd äkilise hüppe pere- ja sõpruskonna juurest blogimaastikule: need, kellega end blogijate väikeses kommuunis seotuna tunnen, nendega on ausalt öeldes paras nuhtlus. Ühes küljest, jah, nad on minu jaoks <i>omad</i>. Tolle “hõimlaste hulgas tunned end vabalt” teooria kohaselt ei pruugiks ma sugugi kikivarvul käia. Kuid näe, seesama põhjus (ikkagi omad!) üldjuhul sunnib varvastel tippima. Üldjuhul. </p><p>Mismoodi, pagan võtku, ma siis lahendan selle asja? Blogisid lugedes tekib igasugu mõtteid ju. Tahaks pikalt ning põhjalikult kirjutada meestevihkamisest ja naistekiusamisest, menopausi meelesõgedustest, ihuliku ilu ajalikkusest/vajalikkusest… aga <i>mismoodi</i>? Läinudaastase, viidatud postituse kommentaariumis anti nii- ja naasugust, iseenesest üsna head nõu. Et eriarvamused on täitsa ok, mõtted tarvis üksnes kenasti ning kedagi solvamata sõnastada, nimesid ei pruugi nimetada, jms. Aga kui ma raudpoltkindlalt <i>tean</i>, et oma väljaütlemisega astun kellelegi varba peale, ükskõik kui viisakalt ja/või ümmarguselt oma seisukohta ka ei sõnastaks? Mismoodi need kaks ühendada - iseenda vaba väljendamine ning kaasinimeste suunas hoolivaks, hellaks jäämine? Minu jaoks lahendamatu vastuolu, vähemasti siiani. Tunnen end blogimaastikul omade hulgas olevat, samas näib kikivarvul käimine tihtipeale ainuke õige liikumisviis. Sellest hoolimata, et mõnigi kord jubedalt kisub tanksaapaid jalga tõmbama. Ning seda peent kunsti ma paraku kah viljelda ei taha, et nimed jätan välja, kuid kirjutan sääraselt, et sisering saab silmapilguga aru, kellest jutt. </p><p>Jah, teate, täitsa hädas olen. Teinekord mõtlen, et äkki mu kihk kui mitte just otseselt vastu <i>vaielda</i>, siis vähemasti vastu <i>kirjutada</i> tuleb asjaolust, et olen lõviosast <i>minu hõimu </i>blogijaist vähemalt kümme, kui mitte kaks-kolmkümmend aastat eakam? Tunnen vanainimeselikku vajadust “noori” liistule tõmmata? Omaenda kõrge <strike>vanuse</strike> obese otsast kuulutada “oh, mul see kõik juba läbi elatud, jäin ellu, jääte teiegi”? Ma ei tõesti tea. Olen oma blogilektüüri ju täitsa vabatahtlikult kokku pandud, kuid sealt leiab <i>täpselt</i> minuvanuseid <i>täpselt</i> ühe, kõik ülejäänud on nooremad, ca pooled arvestatavalt nooremad. Et siis… ühest küljest klapib mul generatsiooniväliselt suurepäraselt, teisest küljest isutab tihtipeale omaenda elukogemuse ja/või vaatenurgaga üle sõitma, et <i>kuidas</i> nad ometi aru ei saa… </p><p>Aga. Kolmandast küljest. (Vahelepõige. Iga jumala kord, kui mingit probleemi erinevate nurkade alt vaatlen, meenub mulle nii umbes kolmkümmend aastat tagasi kuuldud filosoofiline tõetera ühelt rokkmuusikult, kellega toona samas seltskonnas sai liigutud. Filosoofia, olgu öeldud, tõmmati neis ringkondades varrukaist reeglina hea mitu tundi peale keskööd ning korralikku kogust mitmesuguseid meelemürke. Tõetera kõlas: “Igal asjal on kaks otsa, mõlemad on valed”. Sest ajast ongi mul kombeks asju rohkemast kui kahest küljest kaeda.) Et siis jah, see kolmas külg. Indigoaalane sai sellega nii hästi hakkama. Kirjutas omaenda blogis <a href="https://indigoaalane.blogspot.com/2024/02/minu-kommentaar.html" target="_blank">vastulause</a> mu Kaja Kallase <a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2024/02/mul-on-kajaga-kana-kitkuda.html" target="_blank">postitusele</a>. Lugesin huviga, mõnes kohas noogutasin kaasa, pani mõtlema, mõneti lausa revideerisin oma varasemat seisukohta. Muidugi, kui ta oleks 5500-sse sama jutuga tulnud, ma ilmselt nii noogutav poleks olnud. On see üliarenenud omanditunne või mis, aga mul läheb alati hari punaseks, kui 5500 kommentaariumi jõuliseks vastuvaidlemiseks kasutatakse. Tean, tean, iseenesest nõme ja lapsik minu poolt. Kuid mis teha, peate leppima, et käsitlen siinset pinda isikliku veebipäevikuna, selmet avaliku foorumina. Kui ma otsesõnu <i>küsin</i>, mis lugeja arvab, nagu teinekord teinud olen, siis on muidugi teine asi, eks. Ja no mõnetised eriarvamused samuti ok, juhul kui neid mulle järeljätmatult pealuu sisse ei üritata taguda, mind teise usku pöörata või miskit. Anyway. Mis ma öelda tahan: Indigoaalane lahendas mind vaevava dilemma elegantselt, vastas/vastandus, samal ajal minu seisukohta materdamata. Pean talt õppust võtma, sest noh, blogidepõhist koormat on kogunenud, tahab kergendamist. Aga vähemasti sain seks korraks blogimispeetuse-teemalise oigamisega jälle ühele poole, eks tuleva aasta veebruaris võtan vingu taas üles, traditsioone ei või ometi soiku jätta :)</p><p>Foto tegi Paul paar hommikut tagasi me ukselävelt. Tänaseks on enamik lund juba sulanud. </p><p><span style="color: #999999;">February 25/2024</span></p><p><span style="color: #999999;"><i>“It is the most distressing thing, Eliza, to issue pain to someone, even when you know it is for the best.” ― Sarah Penner, The Lost Apothecary</i></span></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com25tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-43659983243667790872024-02-18T19:34:00.011-07:002024-02-24T06:36:40.468-07:00Mul on Kajaga kana kitkuda <p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgpLV0VuK2xvK8CDjVKO2lK4at_y9huTC1laIdXo9H3IM67NiEAMnAWhoq9Q5qEB3lRHEcT6nFAnQ_98i8_u_YOAQc6Uul_gzpZJNBQn7lrT-cUgDZiu9sNSE1f9LveDCzF0QdFgAgfpDXQRWQhOYIsFWFNVFv8A0vF5rXj868B5GWqg03TQa7xQHRLqM8/s480/boxes%203.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="398" data-original-width="480" height="331" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgpLV0VuK2xvK8CDjVKO2lK4at_y9huTC1laIdXo9H3IM67NiEAMnAWhoq9Q5qEB3lRHEcT6nFAnQ_98i8_u_YOAQc6Uul_gzpZJNBQn7lrT-cUgDZiu9sNSE1f9LveDCzF0QdFgAgfpDXQRWQhOYIsFWFNVFv8A0vF5rXj868B5GWqg03TQa7xQHRLqM8/w400-h331/boxes%203.jpg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Olen seda postitust nüüd oma kümmekond päeva kirjutanud, sestajast, mil allpool viidatud Õhtulehe artikkel ette jäi. Paraku kirjutasin tänaseni üksnes oma peas, arvutiaega jagus kasinalt. Me nimelt viibime juba väga tõsiselt kolimislainel, täpsemalt <i>pakkimis</i>lainel. Plaan nimelt säärane, et ajaks, mil hiliskevadel Arizonasse uue kodu otsinguile suundume, on praegune majapidamine juba sama hea kui kokku pakitud. Siis polegi muud, kui kolimisfirmada pakkumiste vahel valida, lasta musklimeestel kraam rekka konteinerisse laadida, Oregoniga hüvasti jätta, sõidukite ninad lõuna poole keerata, Paul trucki, mina minivan'i roolis. (Pardon, just nii kirjutangi, <i>minivan</i>, sest eestikeelne sõna <i>mahtuniversaal </i>kõlab mu kõrvus kohmakalt.)</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Pakkimisega oleks muidu ju lihtne. Vähe asju, vähe mööblit. Suhteliselt minimalistlik, läbimõeldult otstarbekohane majapidamine. Üksainus väike “aga”: ei mina ega Paul pole siiani suutnud üheselt ära otsustada, millisesse kategooriasse kuulume, nomaadide või paiksete hulka. Rännata meile meeldib, campergi sai soetanud ja puha. Aga vaadakem tõele näkku – lõviosa ümberasustatavast majakraamist koosneb nii minu kui Pauli töötubade masinapargist + materjalidest. Pole just teab kui nomaadlik? Lisaks me prepperlikult hästisisustatud sahver. Ja raamatukogu. Rändrahvas my ass… Viimased kaks-kolm päeva olemegi kirjanduse kastidesse paigutamisega tegelenud. Kategooriate kaupa, sildistatud ja puha. Mu sisemine Marie Kondo lööb kolimise käigus argipäevaga võrreldes veelgi enam välja. Olgu olla Süsteem ja Ülevaade. Ühesõnaga, pappkaste ja teipi kulub praegu nagu leiba. Õnneks on me mõlema töökojavärk juba aastaid plastikkonteineritesse organiseeritud, sellega siis üksnes laadimise vaev, ja sedagi mitte iseenda musklijõul. Kolimisfirmad tiirlevad me ümber nagu raisakullid, trumpavad üksteist üle, või õigem oleks öelda, et <i>alla</i>, soodsaid ning veelgi soodsamaid pakkumisi tehes. Hea, et eelmise kolimise kogemus vöö vahel, toona sai firma valikul parasjagu pead murtud, sedakorda sedavõrra lihtsam. Ühte ma ütlen: ainult rumal või lihtsameelne valib kõige odavama variandi, laseb oma maise vara mingitel suvalistel gorilladel tagantkätt kuhugi roostes konteinerisse hunnikusse loopida, peaasi, et saaks mõne dollari kokku hoitud. Kvaliteetsesse kolimisse tasub investeerida, see hoiab närve (ning lõpptulemusena ka raha) kokku. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Issand jumal, olen nüüd juba jupp aega täitsa teemast mööda jahunud! Tegelikult tulin ju hoopiski Kaja Kallast kritiseerima. Ühesõnaga. Algatuseks: teiste eest ei räägi, kuid enda kohta arvan, et pole hea toon, kui minusugune väliseestlane, kes liiatigi valimistel ei osale, sünnimaa poliitikuid vemmeldada võtab. Aga ausalt, seekord mul tõesti kihvatas. Õhtuleht:<i> “Peaminister Kaja Kallase hinnangul kurdavad eestlased rohkem, kui meie naabrid ja lätlased ning see suhtumine võimendab muu hulgas riigi majanduslangust. Tema kogemusel näiteks lätlased ja leedukad ei ole nõnda suured vingujad kui eestlased, ütles Kaja Kallas Äripäeva raadiosaates „Globaalne pilk“. Peaminister selgitas, et negatiivne foon tekitab efekti, kus ettevõtted, kellel ei lähe halvasti, hakkavad samuti tegevuses tagasi tõmbama.”</i> </div><div class="separator" style="clear: both;">Et nagu… halloo?? Parandage mind, kui mu mälu petab, aga kas see mitte kõvasti üle kolmekümne aasta tagasi polnud, kui eestlased olid valmis kartulikoori sööma? Ja kas tänasel päeval ei taheta natukene enamat kui kõigest näruseid koori? Ja kas see mitte Kaja enda partei polnud, kes juba ammuaega tagasi lubas Eesti viia Euroopa viie rikkama riigi hulka? Ja proua peaministril jagub sellegipoolest jultumust nähvata, et pööbel virisegu vähem? Kuulutada, et mitte valitsuse otsused ja teod, vaid rahva rahulolematus on hullude hinnatõusude jms põhjuseks? <i>You’ve got a fucking nerve,</i> öeldaks siin meie pool säärase avalduse peale.</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Kuigi ma iseendale pühalikult tõotasin, et poliitilistel teemadel enam leili ei lähe, sattus Kaja keissiga enam-vähem ühele päevale suurem aplaava Bideni teemal. Teate, vanal on kuulid ikka täitsa kokku jooksnud, isegi viimse vindini vasakpoolsed ei saa ta seniilsusest enam mööda vaada. Algallikaid võib igaüks ise huvi korral googeldada, kuid täitsa mõistliku lühiülevaate annab tabloidi-artikkel: <i><a href="https://www.dailymail.co.uk/news/article-13071135/joe-biden-new-york-times-warning.html" target="_blank">The week Biden lost the New York Times: Liberal paper's Editorial Board unleashes astonishing broadside warning of 'a dark moment' as it runs back-to-back opinion pieces knifing the elderly president after damning special counsel report.</a></i> Bideni vaimsest kuhtumisest võiks näiteid tooma jäädagi, värskemate hulka kuulub keeldumine traditsioonilisest presidendi-intervjuust <i>Superbowl Sunday'l.</i> No ei ole inimesest enam avalikkuse ees veenvalt esinejat, mis teha. Kurb. Siiralt. Aga USA presidendiks, näe, kõlbab veel küll… Mistõttu ongi juba täiesti avalik saladus, et demokraadid plaanivad Joe kandidatuuri väljavahetamist enne novembrikuiseid presidendivalimisi. Võimalikeks areenile astujateks California kuberner <a href=" https://en.wikipedia.org/wiki/Gavin_Newsom" target="_blank">Gavin Newsom</a>, Michigani kuberner <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Gretchen_Whitmer" target="_blank">Gretchen Whitmer</a>, senator <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Joe_Manchin" target="_blank">Joe Manchin</a>, ja... üllatus-üllatus, endine Esimene Leedi Michelle Obama. Ärge mind sõnast võtke nende nimede peale, esialgu hoiavad kõik neli suud suletuina ning üldsust põnevil. Aga selle peale võin küll juba üsna julgelt kihla vedada, et Bideni lumepallina allamäge veerev ajutervis ei vea valimisteni välja.</div><div class="separator" style="clear: both;"> </div><div class="separator" style="clear: both;">Ning üks asi veel, mis mind tagajalgadele ajab. Asepresident on meil Kamala Harris, eks, tema kohta olen siin blogis juba arvamust avaldanud. Ma pole ainuke - valijate usk Harrise võimekusse on veelgi nõrgem kui usk Bidenisse. Aga nüüd. Tsiteerin:<i> “…scathing opinion piece published by the New York Times this weekend concerning Biden came from 44-year-old political analyst Ross Douthat. His damning piece was titled: 'The Question Is Not If Biden Should Step Aside. It’s How.' Douthat wrote in the Times: 'Joe Biden should not be running for re-election. 'The impression the president gives in public is not senility so much as extreme frailty, like a lightbulb that still burns so long as you keep it on a dimmer.' He said if Biden drops out and anoints Vice President Kamala Harris 'she’s even more likely to lose to Donald Trump.' But, he says: 'If he drops out and doesn’t endorse his own number two, he’d be opening himself to a narrative of identitarian betrayal — aging white president knifes first woman-of-color Vice President — and setting his party up for months of bloodletting and betrayal, a constant churn of personal and ideological drama."</i></div><div class="separator" style="clear: both;">Too viimane lause, rassiteemaline, värvilise naise ja valgenahalise presidendi kohta... <i>seriously</i>?? Et (kõrgeimasse riigi)ametisse sobivust ei määra inimese kompetents, vaid tema rass ja sugu? Ja kuigi Harris on oma ametipostil massiivselt feilinud, ei ole viisakas teda vallandada, sest noh, ikkagi naisterahvas; vähe sellest, vähemusrassist naisterahvas? Tule taevas appi, tõesõna. Ma ikka pean oma lubadust tõsisemalt võtma, end poliitikavärgist väevõimuga eemale hoidma. Sellest ei saa muud, kui peavalu ja kõrgenenud vererõhu. </div><p></p><div class="separator" style="clear: both;"><div class="separator" style="clear: both;"><span style="color: #999999;">February 18/2024 Image: Internet </span></div><div class="separator" style="clear: both;"><span style="color: #999999;"><br /></span></div><div class="separator" style="clear: both;"><span style="color: #999999;"><div class="separator" style="clear: both;"><i>“Politicians are like bad horsemen who are so preoccupied with staying in the saddle that they can’t bother about where they’re going.” ― Joseph Alois Schumpeter</i></div></span></div></div>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com40tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-80729521682211203242024-02-05T12:06:00.023-07:002024-03-15T18:54:57.341-06:00Asjad, millega ma püüan harjuda <p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjp_5nKoACSIEZ79A-MF3k3v33XkW5bHraWO8OZEUYZuJNq4eMfou51_OTLZ51RMOlNlX10f4I6GeDibU8LzBF_WH9m9N1dFiURCHoP8qprqskgS7XMg8CRQGrphcUhdvoH_HJAuq-auMhE6ZLyJD_DjHGeoCFY6u2yMqxYGbqh35fgH4V1Ijh7HaBXEdg/s800/stormy%20rainbow.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="479" data-original-width="800" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjp_5nKoACSIEZ79A-MF3k3v33XkW5bHraWO8OZEUYZuJNq4eMfou51_OTLZ51RMOlNlX10f4I6GeDibU8LzBF_WH9m9N1dFiURCHoP8qprqskgS7XMg8CRQGrphcUhdvoH_HJAuq-auMhE6ZLyJD_DjHGeoCFY6u2yMqxYGbqh35fgH4V1Ijh7HaBXEdg/w400-h240/stormy%20rainbow.jpg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Postituse pealkiri võiks sama hästi olla “Asjad, mis mind närvi ajavad”, aga sel moel kaaperdaksin Suvehiidlase <a href="https://suvehiidlane.blogspot.com/2024/01/asjad-mis-mind-narvi-ajavad.html" target="_blank">sõnad</a>. Pealegi, kuna Mae on must oluliselt noorem, ei kõla see tema sulest sugugi halvasti, minu puhul aga läheks ilmselt vanainimese vingumisena kirja. Paraku, viisakam sõnastus mõtet ei muuda – täna tulingi põhiliselt vinguma. Samas saate allpool ka aimu, et ma vähemasti <i>üritan</i> endas tolerantsust kultiveerida, mustal pilvel kuldset äärt näha, ajaga kaasas käia, ja nii edasi. Kas ja kuidas see välja kukub, on juba iseasi. Või ei, tolerantsus pole siinkohal päris täpne väljend. Lööge või maha, aga ma ei leia ühtegi eestikeelset sõna, mis sarnaselt või paremini mu püüdlusi edasi annaks kui <i>allowing</i>. Ei, ei ole lubama, võimaldama, järele andma, voli andma. Ongi seesama, minu jaoks tõlkimatu<i> allowing</i>. Kui keegi oskab antud konteksti sobivat emakeelset vastet pakkuda, olen kõrv. </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;"><div class="separator" style="clear: both;">Asja juurde. Kõigepealt, Mae tuules – tekstirobotid. Kõneks tulevatest ainuke teema, kus ma seda va kuldset äärt mitte kuidagi üles ei leia. Mul nimelt pole Roboti abiga mitte <i>ühelgi</i> korral mitte <i>ühtegi </i>asja õnnestunud ära ajada. Mine võta kinni, ons viga minus või Robotites, aga viimasel ajal ma enam ei üritagi. Ei hakka telefonitoru otsas aega raiskamagi, ajan kohe alguses Robotil juhtmed kokku, mistap tal ei jää muud üle, kui mind elusa inimesega ühendada. Tõesti, siin on mu niigi vähene tolerantsus olematuks kulunud; ma ei näe, et uuendus (inimese asemel masin kõnesid vastu võtmas) ühiskonnaliikmete elu kuidagi kergemaks või meeldivamaks muudaks. Kuid see on ka ainuke ving, mis täna <i>allowing'u</i> suhkruvaabaga katmata jääb, nii et siit edasi läheb kenamaks ja kergemaks. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Järgmiseks võtan ette… <i>wait fot it</i>… sotsiaalmeedia ehk <i>some</i>. Mul poleks sest uudissõnast aimugi olnud, polnuks hiljuti ERR-ist lugenud <a href=" https://kultuur.err.ee/1609235301/kris-lemsalu-stuudios-toimuv-on-minu-jaoks-totaalne-puha" target="_blank">intervjuud </a>Kris Lemsaluga. Muidu uudissõnade suhtes väga valiv (<i>telo</i> näiteks tundub jube!), võtsin some miskipärast otsekohe omaks. Nii tore ja lühike, kesse jõuab <i>sotsiaaaaalmeeeedia</i> välja öelda või kirja panna. Et siis some. Üks mu <i>pet peeve'dest</i>, teadagi. Kusjuures viimasel ajal olen somest eelkõige sotsiaalse surve kontekstis mõtlema hakanud. Et me (naisi pean hetkel silmas) vehime siin hangudega ja võitleme ühiskondlike normide vastu, mis meid paika üritavad panna, kuid samal ajal tormame, pea ees, nendesamade normide silmusesse. <i>Kõik</i> peab olema nagu <i>kõigil</i>, <i>kõik </i>peab olema <i>instagrammable</i> – pere- ning paarielu, pulmad ja muud peod, reisid, rõivad… Selmet öelda “tahan ilusaid pulmi” või “tahan head suhet” öeldakse “tahan insta-pulmi” või “tahan instagrammitavat suhet”. Insta ees ja taga, insta kui ihaldusväärsuse sünonüüm, kuldlõige, standardmõõt. Paremal juhul üleõlapilgud ja pöiasirutused, halvemal juhul keel suust väljas ja kaks näppu püsti. (<a href="https://voyageinstyle.net/tips/how-to-pose-for-the-perfect-instagram-photo-other-tricks/" target="_blank">How to Pose For a Perfect Instagram Picture & Other Tricks</a>)</div><div class="separator" style="clear: both;">Samas olen mõtlema hakanud, et äkki see polegi halb? Ehk on justnimelt tore, et inimesed viimast kui liigutust jagada tahavad, teatud trende järgivad, teatud gruppi kuuluvad? Vana hea Zen: kas murduv puuoks toob heli kuuldavale, kui kedagi kuulmas pole? Me ei ole ju erakuteks loodud, jagatud rõõm on alati suurem? Ning see, et rõõm normikohane peab olema, teatud parameetritele vastama, on ehk üleüldse teisejärguline? Rõõm on rõõm, olgu ta millises vormis tahes. </div><div class="separator" style="clear: both;">Novot. Nii ma siis tasapisi kasvatangi sallivust some vastu. Täitsa töötab. Ma pole ju kohustatud kaasa mängima, aga vähemasti ei kurna end trendile vastutöötamisega. Ja noh, ka veebipäevik on sotsiaalmeedia, kui nüüd enesekriitikasse laskuda. Millalgi juhtusin ühele siinsele andunud some-fännist lähisugulasele, hästi toredale, mainima, et pean blogi. Meil on sarnane huumorimeel, samuti olen härra kuuldes korduvalt somet sajatanud, mistap ta põrutas silmagi pilgutamata: <i>“Blogs? Those are roots of all evil!”</i> </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;"><div class="separator" style="clear: both;">Nonii. Liigume edasi. Trump'i valijate juurde. Vana on teadupärast juba mõnda aega kahjuks jälle pildil, ta poolehoidjad elavnenud. Ning viimaseid mu siinses tutvusringkonnas jagub. Muidu täitsa toredad inimesed. Intelligentsed. Haritud. Mõned lausa väga kõrgelt haritud. Aga kui jutuks juhtuvad valimised, kuulutavad kodanikud rõõmsalt, et on valmis Trump’ile järjekordse “võimaluse andma”. Hoolimata riigipöördekatsest, finants- ning muudest kuritegudest, hoolimata avalikult välja käidud diktaatorlikest ambitsioonidest – loetelu võiks pikalt jätkata. </div><div class="separator" style="clear: both;">Kahe eelmise valimistsükli ajal oli mu süütenöör sääraste inimestega lävides üsna lühike. Ma ei <i>üritanudki</i> nende mõtlemisviisist aru saada. Aga täna üritan, sest enamik neist on igas muus osas äärmiselt meeldivad seltsilised. Lisaks olen hakanud juurdlema küsimuse üle, miks <i>minu</i> maailmavaade peaks kuidagi ülimuslikum olema kui <i>nende</i> oma. Miks ma <i>neid</i> ullikesteks, <i>ennast</i> teadjaks pean; targemaks, toredamaks, tolerantsemaks. Paljud neist, ära kuulanud minu eelistused, ei püüagi mind ümber veenda, vaid sedastavad mõistlikult, et arvamusi leidub erinevaid. Või siis viivad üleüldse jutu poliitikast eemale, muudele radadele. Ja siis olen mina, onju, käsi ringutamas, silmi pööritamas, et appi, <i>kuidas </i>nad ometi saavad nii lollid ja pimedad olla. </div><div class="separator" style="clear: both;">Novot. <i>Allowing.</i> Tänaseks liigungi selles suunas, et teadvustan endale: säärast sorti inimesed on ja jäävad. Nad ei kuku üle maailma serva, ehkki minusarnased nad heal meelel alla lükkaks. Pean nendega samal planeedil, riigis, vallas, tänaval koos elama. Ja kuigi nende valijahääled võivad Ühendriigid viia olukorda, millest ma ei taha mõeldagi, ei ole mulle endale tervislik neid mingiks alamaks rassiks lahterdada. Neil on õigus oma arvamusele, täpselt nagu minulgi. Ja kui peakski juhtuma (ptüi, ptüi, ptüi!), et Trump vabariiklaste presidendikandidaadiks saab ning sedajärgi novembrikuised valimised võidab, on see mu kaasmaalaste enamuse tahe. Asja nimi: <i>demokraatia</i>. Ning mul tuleb too kibe pill alla neelata, lootuses, et nelja aasta pärast seesamune demokraatia siiski veel töötab, et Trump elu lõpuni Valge Maja Ovaalsaalis ei trooni. </div></div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Ning lõpetuseks: ei mäleta, kas ja kuipalju olen oma motorspordi-huvist kirjutanud. Igatahes, juba mingi kuus või seitse aastat fänname, mina ja Paul, vanimat ametlikku motosprdi maailmameistrivõistlust, mootorrataste ringrajasõitu nimega <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Grand_Prix_motorcycle_racing" target="_blank">MotoGP</a>. Mitte-asjatundjaile selgituseks: kaherattaliste mootorsõidukite Vormel 1. Igal aastal ostame virtuaalse vaatamisõiguse, mis sisaldab lisaks võistlustele ka treeninguid ja pressikonverentse ja sõitjate <i>social life'e</i>, maksab pisut pealt saja dollari per hooaeg. Karikaetapid toimuvad aprillist novembrini erinevatel ringradadel üle maailma. Olgu öeldud, et olen vägagi teadlik, informeeritud fänn, jagan meeskondadest ja (sõidu)tehnikast ja reeglitest jms üsnagi põhjalikult, üksjagu hooaegu ju juba vöö vahel. Ühesõnaga. Sellel spordil on kolm kategooriat. Alustatakse hilises teismeeas Moto3-st, liigutakse edasi Moto2-e, üksnes andekaimad ning parimad jõuavad kõrgeimasse klassi, MotoGP-sse, kuhu mahub pisut üle kahekümne mehe, kõik oma ala absoluutsed tipud. Pole huvituseta märkida (oi kuidas ma seda arhailisevõitu väljendit armastan!), et tegemist sooülese spordiga: Moto3-s figureerib aeg-ajalt ka naisi. Kuid kuna ala on füüsiliselt nõudlik, naissugu noorteklassist kaugemale ei jõua. <i>Anyway.</i> Kõrgeimas klassis, MotoGPs, on kõik sõitjad väga ägedad isiksused, eetikaga sportlased, välja arvatud üks: <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Marc_M%C3%A1rquez" target="_blank">Marc Márquez</a>. Üliandekas atleet, kaheksakordne maailmameister, aga spordimehena sihuke sigudik, et. Mõõtmatu egoga, olematu eetikaga, läheb võidu nimel kasvõi üle laipade (täpsemalt, üle kaassportlaste vigastatud kehade ning lõhutud masinate). Suur osa mu MotoGP aastatest on möödunud Márquez'i kirumise tähe all. Arusaadavalt mürgitab see spordielamusi, mistap olengi asunud end ümber kasvatama, endale sisendama, et Marc'il pole minu sajatamisest sooja ega külma, ja et tegelikult ei riku vaatamismõnu mitte tema, vaid ma ise. Tõesti, milleks end karistada? Las ta omaette sigatseb seal, vanuse poolest võidusõitjakarjääri lõpusirgel nagunii, kolmekümneaastane “vanamees”. Lisaks kogub jõhkravõitu sõidustiilist tingitud vigastusi, paar viimast hooaega ongi teda ringrajal suht vähe näha olnud, kasvatab kodus kord üht, kord teist luumurdu kokku. Iseenda kõige suurem vaenlane, nii-öelda. Ja kujutage ette, sest ajast, mil teda pigem kaastunde kui vihkamisega kohtlema hakkasin, on võidusõidu-nädalavahetused tükk maad nauditavamad.</div><div class="separator" style="clear: both;">Ahjaa, üks asi veel, lõpetuseks, vist ennegi mainitud, aga: me Pauliga oleme juba mitu aastat plaaninud MotoGP USA etappi vaatama minna, see toimub Texases. Kuid ikka on miskit vahele tulnud, küll Pauli töö, küll miskit muud. Nüüd kolime <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Circuit_of_the_Americas" target="_blank">ringrajale</a> oluliselt lähemale, logistiliselt lihtsam reisi ette võtta. Rallilinn Austin lisaks muule ka <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Music_of_Austin,_Texas" target="_blank">elava muusika</a> poolest kuulus: <i>Austin's official motto is the "Live Music Capital of the World" due to the high volume of live music venues in the city.</i></div></div><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Fotol: vaade me välisukselt. Talvetormi järgne vikerkaar.</div><p></p><div class="separator" style="clear: both;"><span style="color: #999999;">February 05/2024</span></div><div class="separator" style="clear: both;"><div class="separator" style="clear: both;"><i><span style="color: #999999;"><br /></span></i></div><div class="separator" style="clear: both;"><i><span style="color: #999999;">“The world is always changing. Learn how to allow for it. Someone makes a promise, and then they break it. A play gets good notices, and then it folds. A marriage looks strong, and then they divorce. For a while there's no war, and then there's another war. If you get too upset about it all, you become a stupid, unhappy person—and where's the good in that?” ― Elizabeth Gilbert, City of Girls</span></i></div></div>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com6tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-33018717085182584732024-01-31T10:08:00.009-07:002024-03-15T18:54:38.630-06:00Mu kleitide kujuteldav elu<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1YYZ8NHZA9OAx_oyQ3qubBLE7niHpqpaxowBsRs1bIGF37MwMNIJR8bfm81PwDWStrdCvWYZSvT8Af6g-asgPfijbqr2TBCBeOxbl5xZSJuIuaaoyq4E2IYjkwPykXEHyft9UEEsf1CvLQSD8MRcKd4NzJ9NqoPDu0CdKRyU5A7BF3P2-PVfrLMzyPmY/s1169/kleit.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="878" data-original-width="1169" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1YYZ8NHZA9OAx_oyQ3qubBLE7niHpqpaxowBsRs1bIGF37MwMNIJR8bfm81PwDWStrdCvWYZSvT8Af6g-asgPfijbqr2TBCBeOxbl5xZSJuIuaaoyq4E2IYjkwPykXEHyft9UEEsf1CvLQSD8MRcKd4NzJ9NqoPDu0CdKRyU5A7BF3P2-PVfrLMzyPmY/w400-h300/kleit.jpg" width="400" /></a></div><br /><p></p><p>Tulin riietusest kirjutama, alustan siiski pisut kaugemalt. </p><p>Ma vist väga mööda ei pane, pakkudes, et kusagil viiekümnenda eluaasta kandis, hiljemalt kuuekümnenda, peaks inimene eeldatavalt juba täpselt teadma, mida elult tahab. Ja soovitavalt selle vähemal või suuremal määral ka saavutanud olema. Pragmaatilisest küljest vaadates saan säärasest vaatenurgast aru. Katus pea kohal, toidupoes sente ei loe, säästud tallel, võimalus reisida, hobidele kulutada, muu säärane. Mõistlik ju. Kuid asja mittemateriaalne külg ei taha minu nägemusega kuidagimoodi sobida. Sest tundub, et üksiti eeldatakse, et nimetet vanuses inimene peaks ka persoonina “valmis” olema. Väljakujunenud isiksus. Mine tea, ehk paljud (või lausa enamus) ongi, mina paraku pole. Ei hakka <a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2021/04/kuuskummend.html" target="_blank">selles postituses</a> kirjutatut uuesti üle heietama, aga ausalt, aru ma ei mõista, <i>kuidas</i> on võimalik, et mingil eluhetkel on inimene isiksusena “valmis”. Lõpetatud. Igal aastal, igal kuul, päeval, tunnil, minutil toimub minuga ju miskit, kasvõi imetillukest, mis teeb võimatuks “vana mina” eksisteerimise. No näiteks tõstan praegu silmad arvutiekraanilt, vaatan köögiaknast välja. Nähtu muudab mind. Mitte, et ma miskit erilist silmaks, puud ja põõsad ja mõned linnukesed, aga enne toda vaatamist olin ju tibake teistsugune kui nüüd, ei? Teistsugune olin ka enne nende sõnade kirjutamist, mis just praegu mu näppude alt tulid. Tõsi, muutus on märkamatu, kuid eksisteerib siiski. Ja mulle see hirmsasti meeldib. Ma ei tahagi "valmis" olla, see tundub kuidagi igav, tuim, lõplik. Punkt taga, joon all, vot sihuke Epp, ning teistsugust ei saa enam enam iial olema.</p><p>Oih, tegelikult tahtsin ju hoopiski riietusest rääkima. Läheme asja juurde. Sarnaselt isiksusena “valmimisele” eeldatakse sama mu meelest ka stiiliküsimustes. Et keskealine või vanem inimene (täpsemalt, naine, kuna räägin endast) võiks ja peaks juba üsna hästi teadma, mis ta kehakujuga, elustiiliga, olemusega sobib. Paraku, mul on ka <i>selle </i>asjaga kehvasti. Ma <i>ei tea</i>. Või õigemini, tean periooditi. Mõnda aega olen kindel, et vot <i>see </i>on minu stiil, vau, super, <i>seda </i>viljelen nüüd surmani. Aga siis muutub miskit, kas oludes või mus endas, ning tasapisi teiseneb ka mu väljanägemine. Tänaseks, näe, on <a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2018/06/eakohatult-riietuv-kodutu-puuraidur.html" target="_blank">kodutu puuraidur</a> mõnevõrra tagaplaanile lükatud, mu garderoob on… las ma otsin täpset väljendit… <i>edevamaks</i> muutunud. Kusjuures kummaline, et edevus ei tulene oludest, pigem vastupidi. Seda saab natukene keeruline olema selgitada, kuid püüan.</p><p>Olen nüüd siin kolimiseelselt oma hilpe inventeerinud, ja mis selgub. Juba paar aastat elan kujuteldavat elu läbi<i> rõivaostude</i>. Mitmeid ja mitmeid ilusaid kleite soetades teadsin ju tegelikult, et <i>praeguses</i> kodus, <i>praeguse</i> elukorraduse juures pole tõenäoline, et neid kusagil näidata saan. Sest kuigi me seltsielu on üsna kenake, sõbrad ja naabrid ja üritused naaberlinnades, asuvad needsamused naaberlinnad me kanjonikaldast siiski oma kuuekümne kilomeetri kaugusel. Seda siis ühtpidi, eks. Edasi-tagasi tuleb üle saja ära. Mis lisaks pikavõitu ning külmale talvele ongi peapõhjus, miks mujale elama tahame asuda. Kümme aastat kadakametsas kivi taga resideeritud, aitab küll. Igatseme inimeste sekka. Ja sedasama, tuleb välja, igatsevad ka mu kaunid kleidid. Asju õigete nimedega nimetades: läbi <i>kandmata kleitide </i>elan oma unistuste elu. Kurb ju, pisut ehk isegi naeruväärne. Järeldus? Tuleb elumuutus ette võtta. </p><p>Natuke teise nurga alt: mäletate, mõnda aega tagasi <a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2023/12/kaheksateist.html" target="_blank">kurtsin</a>, et saan <i>“dressed up”</i> kommentaare, kui enda meelest täitsa kohases väljanägemises koosviibimistele ilmun. Selles mures lohutas mind suurepärane blogipostitus <a href="https://lifeinacoldclimate.com/rants/on-the-importance-of-overdressing/" target="_blank">On the Importance of Overdressing</a>:<i> "I feel almost physical pain when people say that they love something, but have nowhere to wear it. What do you mean? Just wear it. Anywhere. Create an occasion. Throw a party. Have a sandwich. There is nothing quite like sitting in your own kitchen in a silver maxi skirt and having a sandwich with yesterday’s meat balls. There are some good reasons for understated looks, but worrying about what others think is not one of them. Overdressing is underrated. You should get on it." </i>Võite nüüd muidugi täiesti õigustatult märkida, et milles küsimus, kanna oma kleidikesi kanjonikaldal, nagu viidatud postituski soovitab. Ei pea ju seepärast kohe kolima hakkama. Kuid ümber te mind ei veena. <i>“We want new smells”</i>, nagu Paul ütleb. </p><p>p.s. Uutest lõhnadest rääkides. Me sõber-naabrid, needsamad Carl ja Carla, kellest eelmises postituses juttu, lendasid kaks nädalat tagasi <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Palm_Springs,_California" target="_blank">Palm Springs'i</a>, Carla õele ja õemehele külla. Viimased elavad alaliselt Oregonis, talvekuud aga veedavad soojemas kliimas. Meiegi oleme nende California rendikodus kahel korral mõneks päevaks kostil olnud. Eile õhtul tuli Carlalt sõnum: "Ostsime Palm Springsi's maja. Kolime märtsis." Kujutage ette! Niisama, põmm, paugust, äkkuiu ajel otsustasid elule uue lehekülje pöörata!! (Mainisin garaazhidisko postituses, et nad on meievanused, aga tegelikult eksisteerib siiski pisuke vanusevahe, proua minust viis, härra Paulist seitse aastat vanem.) Ja mis iseäranis vahva – nad ütlesid, et inspiratsioon tuli meilt, st. Paulilt ja minult, seesama <i>“new smells”</i>. Kusjuures, kas teate, miks ja kuidas too väljend Pauli sõnavarasse sattus? Yarko tõttu. Eestist ära kolides oli Yarko kümnene, ning juba üsnagi…aeglane. No mitte just elule käpaga löönud, aga miskit sinnapoole. Ja kui ta siis New Mexicosse maandus, tõid uued lõhnad loomale uue hingamise. Yarko noorenes nii füüsiliselt kui vaimselt mitme aasta jagu. Ühesõnaga, lõpetuseks sobib suurepäraselt Coelho tsitaat: <i>“If you think adventure is dangerous, try routine; it is lethal.”</i></p><p><span style="color: #999999;">January 31/2024</span></p><p><span style="color: #999999;"><i>“In my mind, being overdressed is not a bad thing at all. What's the worst case scenario? That you are the best-dressed person in the room? Who cares!” ― Rachel Zoe</i></span></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com12tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-22789168894718476112024-01-28T16:39:00.024-07:002024-03-15T18:54:26.540-06:00Dirty dancing<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhgB7TAIrNp1tyBDlpi1jmVGFiMakmwz0vmekYUkWLzw34RQ8fU_abr86BQ69KeeQQPLQ9-wcT5jjcIqE4NvUlk2lQ-LagZynL39sdCG5FRC7NFcjErHO_wuVUsiI1SBbg3ehbc6Iq6uqmmvtj8bCD2tTWx9prlhevyZ-1cO-sTiD7oE8nkLvzftaK0CWM/s640/gator.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="414" data-original-width="640" height="259" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhgB7TAIrNp1tyBDlpi1jmVGFiMakmwz0vmekYUkWLzw34RQ8fU_abr86BQ69KeeQQPLQ9-wcT5jjcIqE4NvUlk2lQ-LagZynL39sdCG5FRC7NFcjErHO_wuVUsiI1SBbg3ehbc6Iq6uqmmvtj8bCD2tTWx9prlhevyZ-1cO-sTiD7oE8nkLvzftaK0CWM/w400-h259/gator.jpg" width="400" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div>Ühel noist jõleda ilmaga päevadest, millest eelmises postituses kirjutasin, tekkis meil naabritest sõpradega, meievanuse abielupaariga, plaan <a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2023/11/wild-ride.html" target="_blank">lemmikpubisse</a> minna. <i>Cabin fever</i> kimbutas, talvemasendus tükkis peale. Paraku, maanteed polnud sõidetavad, vähemasti mitte inimeste jaoks, kes elusate ja tervetena punktist A punkti B soovisid jõuda. Ühesõnaga, tuli leida alternatiiv. Kuna meil Pauliga on avar, köetav, sileda betoonpõrandaga autovaba garaazh (sõidukeid hoiame õues), korraldasime <i>garage disco</i>. Diskokera puudumisel riputasin lakke hulga jõulutulesid, söögiks <a href="https://newmansown.com/products/food/pizza/" target="_blank">Pauli pizza</a>, mehed pruukisid õlut, naised veini. Alustasime varasel pealelõunal, pidutsesime hilise õhtuni välja. Mul ja Paulil oli muidugi lihtne, juba oma paar kuud igapäevast tantsutrenni vöö vahel, sõpradel aga said talveunes olnud tantsulihased korralikult vatti. Carla*, kellest siin ennegi <a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2017/10/minu-naabrinaised-osa-2.html" target="_blank">juttu tehtud</a>, oli noorpõlves <i>cheerleader</i>, teda polnud tantsupõrandale tirida tarvis. Carl* aga ei tahtnud alguses sugugi vedu võtta. Mõni ime, ta ju erusõjaväelane, allveelaevastiku ohvitser, veealustes tingimustes tuli tantsukeerutamist ilmselt harva ette. Sellegipoolest ei andnud me alla, kasutasime vaheldumisi piitsa ja präänikut, ning õhtu lõpuks tvistis Carl nii, et vähe polnud (vt. ka <a href="https://www.youtube.com/watch?v=QYVc4v1gfgg" target="_blank">Pulp Fiction, Vincent Vega</a>). Milline vaka all hoitud anne! </div><div><br /></div><div>Kui nüüd minu ja Pauli igapäevase pärastlõunaste tantsutundide juurde tulla (“tunnid” nii ajalises kui oskuste omandamise tähenduses), siis jah, omandanud oleme üksjagu. YouTube!! Kusjuures stiimulgi täitsa olemas: alanud aastal ning järgmisel on oodata ühte kihlus- ja paari pulmapidu. Kutsed käes ja puha. Esiteks, Pauli noorem poeg ning ta elukaaslane vormistavad oma pikaaegse suhte ametlikuks. Mul pole volitusi detailidesse laskuda, ütlen vaid nõndapalju, et nii peig kui pruut on tegevad filmitööstuses, mistap pidustuste sari saab eklektiline, ebatraditsiooniline olema. Lisaks heidavad paari veel paar noort lähemat ja kaugemat sugulast. Ja ma nüüd räägin teile midagi, aga te peate lubama, et mu selja taga pihku ei itsita. Igaüks, kes kasvõi muigabki, saab karistatud. Ma küll täpselt ei tea, mil moel, aga igatahes karmilt :) </div><div><br /></div><div>Ühesõnaga. Siinmaal on tänini populaarseks pulmatantsuks vana hea klassik, <a href="https://www.youtube.com/watch?v=WpmILPAcRQo" target="_blank">Time of my Life</a>. No teate küll, Patrick Swayze ja kena neiu, kelle nimi mul ilmaski meelde ei jää… Jennifer Grey. Ja… ei naera nüüd!... me Pauliga harjutame <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Dirty_Dancing" target="_blank">Dirty Dancing</a> filmi lõputantsu, et saaks pulmades tantsuoskusega eputada. Ei, otse loomulikult ilma tolle kuulsa tõsteta, issand jumal - kesse neid kiropraktiku arveid hiljem kinni jõuaks maksta. Aga muidu, jah, enam-vähem hakkab etteaste juba ilmet võtma, YouTube tantsuõpetajate abiga muidugi. Põhisammude ja peenema koreograafia videoid on nimetet kanal tuugalt täis, hoolimata sellest, et film ise 37 aastat vana. Oot, las ma kontrollin, kas näen mõnda muiet? Ei? Kõigil lugejail kenasti pokkerinäod ees? Väga tublid olete. Et siis jah, naudime asja täiega, iseend siiski ülearu tõsiselt võtmata. Kusjuures ka tolleks kuulsaks tõsteks punusime kavala varuplaani. Kasutame Barbie-nukku, õmblen talle mu enda omaga sarnase peokleidi, vajalikul hetkel tõmbab Paul siis Barbie taskust, tõstab pea kohale. Või noh, ehk õnnestub Paulil enne pulmahooeage end Kauaile komandeeringusse sebida, seal saaksime ookeanis tõstet harjutada, ilma vigastusriskita, nagu Patrick ja Jennifer muiste. </div><div><br /></div><div>Lisaks oleme üksjagu ka East Coast swingi treeninud, ja muud sihukest kergemat värki. Uskumatu, kuidas keha kohaneb ning kaasa tuleb, kui regulaarselt asjaga tegeled. Ma suudan täitsa vabalt Pauli käe alt juba tervelt neli korda kiirelt läbi keerutada, liikumise pealt, ilma et pärast piruette suunataju kaotaks või sammud segi läheks või miskit. Ja ladina tantsude puusa-kaheksad tulevad mõlemal juba enam-vähema kaheksate moodi välja. </div><div><br /></div><div>* Sõprade nimed privaatsuse huvides muudetud.</div><div><span style="color: #999999;"><br /></span></div><div><span style="color: #999999;">January 29/2024 Image: Internet</span></div><p><span style="color: #999999;"><i>“Do a loony-goony dance 'cross the kitchen floor, put something silly in the world that ain't been there before.” ― Shel Silverstein, A Light in the Attic</i></span></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com20tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-18706855893690321142024-01-25T17:43:00.008-07:002024-03-15T18:54:15.773-06:00More champagne, less complain<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjMGmCpPDFn7KheOf2Ln-zzX1taSYzcbxTWgafzkit30GzbSfoFwx2Sxkg9W0JQ2zm07wkxKRzwWRak83JTb3u1452NCWr60j_wC_MV0XL8ovFPpIIlNzEi5Wi8ixWh4rvlbE8BGiSDhXnkvCGrSGqO3enw4SIKArg6hTYQW5MX7f4p7125pJ9b3IEe-dI/s480/champ24.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="480" data-original-width="360" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjMGmCpPDFn7KheOf2Ln-zzX1taSYzcbxTWgafzkit30GzbSfoFwx2Sxkg9W0JQ2zm07wkxKRzwWRak83JTb3u1452NCWr60j_wC_MV0XL8ovFPpIIlNzEi5Wi8ixWh4rvlbE8BGiSDhXnkvCGrSGqO3enw4SIKArg6hTYQW5MX7f4p7125pJ9b3IEe-dI/w300-h400/champ24.jpg" width="300" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjv1tuTUsOeSFGoen-yUr-cpm4MQyyEoU_03tpUjxmrEKNwIG9IDhjlh02fHPteaUq4BrvYAgt-dV-_rGk18UovpNL-lIBGDKegUaXXkfeEzZBQX-1CCBxyYKH-wQInwRrIqgLrbFBk5a-JIkSHf9hzsRRGhUgQyVD5WB51ieJtFNTRHQkxYqTHE6KPQpg/s480/shamp%20(1)-001.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="360" data-original-width="480" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjv1tuTUsOeSFGoen-yUr-cpm4MQyyEoU_03tpUjxmrEKNwIG9IDhjlh02fHPteaUq4BrvYAgt-dV-_rGk18UovpNL-lIBGDKegUaXXkfeEzZBQX-1CCBxyYKH-wQInwRrIqgLrbFBk5a-JIkSHf9hzsRRGhUgQyVD5WB51ieJtFNTRHQkxYqTHE6KPQpg/w400-h300/shamp%20(1)-001.jpg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><p></p><p>Tundub, et Universum saatis mulle tolle esimesel fotol oleva särgikese näol sõnumi, ega muidu poleks riidetükk sekkaris näppu jäänud. Jaa, kompleininud olen viimase paari nädala jooksul nii, et vähe pole. (Teine shampanjateemaline pilt peaks teile tuttav olema, postitasin selle juba teist aastavahetust tähistama.) Anyway. Vingunud olen põhiliselt <i>ilma </i>üle. Meil on siin tõesti <i>jubedad</i> tingimused valitsenud, viimased kaks nädalat või rohkemgi. Ma muidugi teada-tuntud talvevaenaja, kuid seekord leidsin lugematul arvul mõttekaaslasi, kuna Kesk-Oregonis sadas neli-viis päeva jutti <i>jäävihma</i>. Temperatuur nii miinus kümme Celsiust, samal ajal kui taevast lahmab jäätunud vett. Te nüüd ilmselt arvate, et liialdan, aga ausõna, ma ei saanud kolmel päeval mitte sammugi koera jalutatud, maapind oli igal pool sile ja libe kui klaas, ohtlik mitte üksnes inimesele, vaid ka koerale. Lillikene sõna otseses mõttes ei suutnud õhukese veekihiga kaetud jääl püsti püsida, vaatamata sellele, et tal neli jalga, minu kahe asemel. Oma hädad tegi vastumeelselt, pika sundimise peale kõnniteekividele, neile, mida me maja ülemise korruse terrass taevast sadava jälkuse eest kaitses. Koolid olid suletud. Teed-tänavad olid suletud. Meie piirkonna ainukeses suuremas liikluskoridoris nimega Highway 97 peatati liiklus ca 200 kilomeetri ulatuses kahel korral pikkadeks tundideks päevasel ajal, ning kahel korral kogu ööks. Ausalt, kümme aastat Oregonis elatud, aga no säendseid ilmaolusid pole minu ja Pauli silmad veel näinud. Kusjuures pooleteise sentimeetri paksuse jääkihi tekkimisele eelnes mitu päeva tõsist lumesadu, tembituma krõbedate külmakraadide ning tugeva tormiga. Üks hiiglaslikest kadakapuudest me maja ees kaotas kolmandiku oma kõrgusest, latv murdus keset ööd valju raginaga. </p><p>Kogu selle rõveduse peale tundub Arizona muidugi eriti ahvaltev. Pakkumisi juba tuleb, kuid ükski neist pole säärane, millest keelduda ei suudaks. Jah, võtame omaks, oleme oma uue kodu osas ülimalt valivad, ajame taga parimat hinna/kvaliteedi suhet. Muidugi, kui miljonid tagataskust tõmmata oleks, võiksime kohe homme kolida. Või kui oleks enam-vähem ükskõik, millisesse Arizona piirkonda maanduda. But we want to have our cake and eat it too… Ning kannatlikkus viib teadupärast ka miljoniteta sihile, viis praeguse kodugi puhul. (Olgu <a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2018/04/me-uurime-paradiisi.html" target="_blank">see</a> postitus siis veelkord ära toodud.)</p><p>Peale selle ajab kompleinima ka kohalik poliitiline tsirkus, kuigi tõotasin endale pühalikult, et juhtugu mis tahes, ei lähe säärasel moel leili nagu 2016. ja 2020. aasta presidendivalimiste eel ning ajal. Ei lase Trumpil mu elu üle võimust võtta. Ning praeguse valimistsükli puhul peaks vist ütlema, et ei lase ka Bidenil, sest no varsti tõesti enam ei tea,<i> kumb</i> geront Ühendriikidele haavavam ning halvavam on. Peale kahe osariigi eelvalimisi, kust T. võitjana välja tuli vastaskandidaadi Nikki Haley ees (DeSantis pani pillid kotti, vaid kaks nime ongi jäänud vabariiklaste pingile), tundub Biden ja ta meeskond väikest räpast mängu mängivat. Selle asemel, et Trumpi võidukäigu üle kurvastada, hõõrutakse Valges Majas hoopis käsi kokku, kuna Haley vastu oleks Bidenil palju vähem shansse kui Trumpi vastu. Juhtub T. novembrikuu üldvalimistel Papa Joe oponendiks, on viimasel kõigest hoolimata (vanus, tervislik seisund, ülimadal reiting) suhteliselt kenad shansid. Nagu üle-eelmises postituse mainisin, olukorras zombi (Biden) versus diktaator-zombi (Trump) hääletab USA tõenäoliselt zombi tagasi pukki, nii jääb vähemasti riigikord muutmata, olgu muuga kuidas on. </p><p>Aga jah, viis, kuidas Biden presidenditoolist kümne küünega kinni hoiab, selmet riigi uuele hingamisele võimalus anda, vot see muutub iga päevaga mu jaoks üha eemaletõukavamaks. Tal tundub kama kaks, et Trump demokraatiale ohtlik – peaasi, et saab vastase, keda ameeriklased <i>veelgi </i>vähem riigijuhiks tahavad kui teda ennast. Paraku, kui eesootav november pakub mulle valikut Trump versus Biden, surun minagi hambad risti, lähen ja hääletan 81 aastase pooldementse vanapapi poolt, sest alternatiiv on tükk maad hullem. Kuid et parim, mida pealt kolmesaja miljonilise elanikkonnaga suurriigil pakkuda, on kaks poolearulist vanurit presidenditooli nimel kähmlemas, see ajab küll käsi ringutama, <strike>shampust </strike>veini jooma. Samas, mis ma ikka kurdan. Teil endalgi seal teispool ookeani käed-jalad tööd täis igasugu poliitiliste vangerdustega, peaminister keeldub presidendi vastuvõtule minemast, ja nii edasi. Kohalikel moeloojatel tuleb tõenäoliselt kasin veebruarikuu?</p><p><a href="https://www.politico.com/news/2024/01/24/trumps-win-biden-gets-opponent-he-wants-00137429" target="_blank">After Trump’s NH win, Biden gets the opponent he wants</a>: <i>Biden’s aides believe that Trump poses a far greater threat to the nation’s democracy than any of his Republican rivals would. But they also feel the most confident about their chances in that looming matchup. That’s despite some reasons for concern — top among them Biden’s low approval ratings and recent polls showing the president trailing Trump in key battlegrounds. A wide swath of his own party doesn’t want Biden to seek a second term. Biden’s advisers and allies also think that Trump’s successful performance in the first two nominating states exposed his weaknesses with moderate Republicans, suburbanites and independents. In the Iowa caucuses last week, for example, almost half of Republican voters did not support Trump.</i></p><p>Lõpetuseks häid uudiseid kah! Vähemasti <i>midagi</i> head Bideni Valgest Majast: <a href=" https://www.goodnewsnetwork.org/fda-studied-science-of-cannabis-and-said-it-should-be-reclassified-while-us-issues-pardon-to-every-american-whos-ever-used-it/" target="_blank">White House Issues Unprecedented Pardons After FDA Finds Cannabis to Be More Like Tylenol Than Heroin</a>: <i>On Friday, January 20th, the federal government waved the white flag in the war on drugs as it regards the cannabis plant. President Biden issued presidential pardons to any American or lawful permanent resident who has a conviction of cannabis possession on their record. At the same time, he ordered the Dept. of Health and Human Services to compile a case for the reclassifying of cannabis from a Schedule 1 drug, such as heroin and cocaine, to a Schedule 3 drug, like testosterone and fortified Tylenol.</i></p><p><span style="color: #999999;">January 25/2024</span></p><p><span style="color: #999999;"><i>“There comes a time in every woman's life when the only thing that helps is a glass of champagne.” ― Bette Davis</i></span></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com8tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-24625683495702408062024-01-20T19:29:00.026-07:002024-03-15T18:54:03.125-06:00Järjekordne väljakutse<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhe0ngG4kEHpL300CIstwqvbB4VxAD1ojEbhm9SOvx0CtJhIR-AYOc4aDWBT4h-XbZrGwXSWA-PaC0LCw0xgBkoUk9zk_j22-UAxt9RuvDCn0vBJ74BkasjBaGd1w9YAtpPmp_0PdAvsWcMnznZqRw-zlo96ZkWwZW8MB7WVegm6AE45D_dpBzAKKWxTEU/s640/grass2.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="384" data-original-width="640" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhe0ngG4kEHpL300CIstwqvbB4VxAD1ojEbhm9SOvx0CtJhIR-AYOc4aDWBT4h-XbZrGwXSWA-PaC0LCw0xgBkoUk9zk_j22-UAxt9RuvDCn0vBJ74BkasjBaGd1w9YAtpPmp_0PdAvsWcMnznZqRw-zlo96ZkWwZW8MB7WVegm6AE45D_dpBzAKKWxTEU/w400-h240/grass2.jpg" width="400" /></a></div><br /><p></p><p>Nonii, kuupikkuse lakkamatu blogimise väljakutse sain möödunud aastal kenasti tehtud, võtan nüüd järgmise tuleproovi käsile. Kõigepealt lühike, kaheosaline sissejuhatus. </p><p>Esiteks. See postitus ilmub tänu eelnimetet “blogin iga päev” käigus aset leidnud muutusele mu blogija-isiksuses. Muutusele, millest <a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2024/01/tali-tuli.html" target="_blank">siin</a> rääkisin, teises lõigus. Et olen justkui vähem jäigaks muutunud. Julgen rohkem, julgen avameelsemalt.</p><p>Teiseks. Inspiratsiooni väljakutseks sain <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/HuffPost" target="_blank">HuffPost</a>ist. Varem olin nimetet väljaande andunud fänn. Kuid siingi on muutus toimunud, sellest kirjutasin pikemalt eelmises postituses. HuffPost asetseb tänaseks mu jaoks poliitikamaastikul liiga vasakul, no umbes samal moel, nagu <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Fox_News" target="_blank">Fox News</a> liiga paremal. (Ühendriikide kontekstis räägin, siinses vasak/parem mõistes.) Mulle enam ei istu äärmused, ei istu vastaspoole poliitiliste vaadete valimatu, vahutav materdamine. Kuigi, jah, justnimelt HuffPost mind kõneksolevas väljakutses osalema inspireeris. </p><p>Asja juurde. Mis väljakutse, küsite? Aga vot säärane: <a href=" https://www.huffpost.com/entry/januhairy-body-hair-movement-january_l_659d6453e4b075f4cfd3f821" target="_blank">Januhairy Movement Challenges Women To Rethink Their Body Hair.</a> Olen küll sutsu hiljaks jäänud, aga noh, suvi veel kaugel, kolmkümmend päeva karvakasvatamist mahub vabalt talveriiete varju ära. Tegelikult sain esiotsa artikli autori peale suisa pahaseks, põhjuseks ta asjatundmatu väide <i>“Januhairy serves as a reminder that women removing their body hair is a relatively recent phenomenon. Prior to the 1920s, women mostly did not remove their body hair voluntarily.”</i> Halloo?! Relatively recent? Did not remove voluntarily? Kulla kirjaneitsi, kehakarvade vabatahtlik eemaldamine on vaat et sama vana kui tsiviliseeritud inimkond. Võta kasvõi säendne käepärane allikas nagu Wikipedia ette ja <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Hair_removal" target="_blank">hari ennast</a>. (Minagi harisin, huvitav lugemine, vanad egiptlased ja roomlased ja erinevad põhjused siledat ihu ihaldada, alates klassikuuluvusest lõpetades hügieeniga. Kusjuures mõlema soo puhul.) Miks HuffPost sääraseid faktivigu läbi laseb? Kus on peatoimetaja silmad? </p><p>See selleks. Jätame infovääratused kõrvale, räägime väljakutsest endast. Kuu aega, 19. jaanuarist kuni 19. veebruarini ei lähe mitte ma ühegi oma kehakarva kallale. Alates kulmudest ja ülahuulest lõpetades säärtega. (Juustele teen erandi.) Tunnen eksperimendi tulemuste vastu siirast huvi, sest ma tõtt öelda ei mäletagi oma täiskasvanu-elust säärast perioodi, mil küll üht, küll teist kehapiirkonda depileerinud või epileerinud poleks. Ja nüüd, tähelepanu, padufeministid – ma <i>ei ole </i>seda teinud ühiskonna survel, vaid täitsa vabal tahtel. Küll hügieeni-, küll esteetilistel kaalutlustel. </p><p>Ning ma ei nõustu väitega, vähemasti mitte 100% ulatuses, et naisi survestatakse sotsiaalselt, seetõttu peavad nad oma keha eest teatud kindlate parameetrite kohaselt hoolt kandma. Mkmm. Ma ei väida, et enamikule, kuid <i>paljudele</i> meist <i>meeldib</i> end moel või teisel tuunida. Tõsi, traditsioonid ehk mängivad samuti mõningast rolli, olgu või alateadvuses. Samas, kui omaenda esiemade peale mõtlen, näiteks nende, kellega mul saunas või muus sarnases kohas kokkupuuteid olnud, siis neilt<i> </i>mu depileerimis-harjumused kohe kindlasti ei pärine. Lisaks tunnen üleüldist vastumeelsust laia lauaga lööva ohvrimõtteviisi suhtes, à la meie, naised, teeme enam-vähem <i>kõike</i> eesmärgiga ühiskonda sobituda, meestele meele järele olla. Sest muidu... muidu läheb meil haprasti. Ei. Mu meelest on suur osa naistest tugevad, iseteadlikud. Ja seda mitte mingeist feministlikest hoovusest tõugatuna, vaid nad <i>ongi</i> tugevateks loodud.</p><p>Anyway. Nagu alguses mainisin, veel paar kuud tagasi poleks ma blogis sel teemal sõna võtnud, oleks oma eksperimendi privaatselt läbi viinud. Aga täna tunnen, et tahan kirjutada, ja vot kirjutangi, <a href="https://idioms.thefreedictionary.com/damn+the+torpedoes" target="_blank">torpedoes be damned</a>. Mässumeelne, pool sajandit hilinenud murdeiga käsil, või mis? :)</p><p><span style="color: #999999;">January 20/2024 Image: Internet</span></p><p><span style="color: #999999;"><i>“Interviewer: 'So Frank, you have long hair. Does that make you a woman?' Frank Zappa: 'You have a wooden leg. Does that make you a table?” ― Frank Zappa</i></span></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com28tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-8089384052835437702024-01-18T22:52:00.030-07:002024-03-15T18:53:51.740-06:00Paremale kaldu<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_ASEW0wFCXr7dW2xsqvm7GhboiJawxdXWX93pFCwb2c7NS9mvckAFEutd7dXOnWd43vNmwhTXXAVb6hGjuhfcTmEu3bjJm-W9x0hZOER8e4_-_Sd17eVq14PTek1g8wV1b3co7uL7ujSTtjKQAgWt1O14KWBT_8qgmaTXP0lnLT1PYi0ZeLxuwtDsftY/s1000/prez2.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1000" data-original-width="670" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_ASEW0wFCXr7dW2xsqvm7GhboiJawxdXWX93pFCwb2c7NS9mvckAFEutd7dXOnWd43vNmwhTXXAVb6hGjuhfcTmEu3bjJm-W9x0hZOER8e4_-_Sd17eVq14PTek1g8wV1b3co7uL7ujSTtjKQAgWt1O14KWBT_8qgmaTXP0lnLT1PYi0ZeLxuwtDsftY/w268-h400/prez2.jpg" width="268" /></a></div><br /><p></p><p><span style="color: #cc0000;"><i>Disclaimer: see pole poliitiline analüüs. See on enamjaolt emotsioonidel põhinev sõnavõtt. Mistap luban endale eksimisi. Lisaks, ainuüksi USA valimissüsteemi ja –seaduste lahtiseletamine võtaks mitu päeva. Ja kes üldse viitsiks seda lugeda? Sellegipoolest pean oma juttu mõningate selgitustega pikkima, et lugeja, kes siinpool ookeani kehtiva elukorradusega kursis pole, päris pimeduses ei kobaks. Pange vaim valmis, järgneb pikk ning igav postitus.</i> </span></p><p>Kõigepealt<i> teade</i>. Ma vahetasin ametlikult oma parteilist kuuluvust. Eile olin demokraat, täna olen vabariiklane. Seda võib lugeda ka nii: eile olin Bideni parteis, täna olen Trumpi omas. Aga enne, kui te käsi ringutama hakkate ning mind oma tutvusringkonnast välja arvate, kuulake ära, miks sedasi talitasin. Juttu tuleb eelseisvatest presidendivalimistest (5. novembril 2024). </p><p>Meil siin Ühendriikides on põhimõtteliselt kahe partei süsteem: Demokraatlik Partei ja Vabariiklik Partei. Pluss umbes ühe käe sõrmede jagu pisikest mudru lisaks, Sõltumatud ja Rohelised ja veel paar tükki, kõik sama hea kui olematud. Juba ammustest aegadest on USA üksnes vabariiklaste ning demokraatide valitseda. Iga nelja aasta tagant toimuvad presidendivalimised, mille tarvis mõlemad parteid ka <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/United_States_presidential_primary" target="_blank">eelvalimised </a>korraldavad, selgitamaks, kes läheb üldvalimistele demokraatide, kes vabariiklaste kandidaadina. <span style="color: #999999;">(Each of the 50 U.S. states, the District of Columbia, and territories of the United States holds either primary elections or caucuses to help nominate individual candidates for president of the United States. This process is designed to choose the candidates that will represent their political parties in the general election. During the first six months of the election year, primaries and caucuses are separately held in each of the 50 states. Each party sets its own calendar and rules.)</span></p><p>Iga osariik viib eelvalimised läbi erineval moel. Valimisõigus on riigikodanikel, kes end valijaks ja/või<i> </i>ühe või teise partei liikmeks registreerinud. Oregonis käib asi nii: <i>Democratic Party</i> kandidaatide vahel saavad valida üksnes demokraatliku partei liikmeks registreerunud; <i>Republican Party</i> kandidaatide vahel vastavalt siis vabariiklaste partei liikmed. Asja ametlik nimetus: suletud eelvalimised (<i>closed primaries</i>). Mõnes osariigis praktiseeritakse avatud-, mõnes poolsuletud eelvalimisi. Juhuks, kui huvitab: <a href="https://ballotpedia.org/Primary_election_types_by_state" target="_blank">kaart</a>, mis näitab, kuidas erinevates osariikides eelvalimised käivad.<i> </i><span style="color: #999999;">(Registered party members are allowed to vote in <i>closed primaries</i>, while registered party members and unaffiliated voters are allowed to vote in <i>semi-closed primaries</i>, and all voters are allowed to vote in <i>open primaries</i>.)</span> Üldvalimistel saab iga kodanik hääletada ükskõik kumma partei presidendikandidaadi poolt, selleks ei pea ühe või teise partei nimekirjas ega ka eelvalimistel hääletanud olema. </p><p>Võtame minu kui (siiani) demokraadina registreerunu näite. Põhjus, miks end üleüldse parteiliikmeks registreerisin, oli, et soovin ka eelvalimistel osaleda. Sõna sekka öelda, milline konkreetne demokraatide presidendikandidaat üldvalimistele läheb. (Registreerumisprotsess iseenesest on megalihtne, paar klikki internetis või paar kirjatähte paberil kohalikus omavalitsuses.) Tulles tänasesse päeva, pole vist Eestimaalgi uudis, et, nii võikalt kui see ka ei kõla, on Trump vabariiklaste presidendirallit juhtimas, pikalt <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Ron_DeSantis" target="_blank">Ron DeSantis</a>est ja <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Nikki_Haley" target="_blank">Nikki Haley</a>st ees. Paraku, Demokraatliku Partei liikmena ei saa ma maikuus toimuvail eelvalimistel mitte muhvigi teha, et takistada vabariiklasest Trumpi üldvalimistele jõudmast, takistada teda saamast vabariiklaste presidendikandidaadi nominatsiooni. Teisisõnu, ma ei saa anda oma häält kui mitte niivõrd DeSantise või Haley <i>poolt</i>, siis vähemasti Trumpi <i>vastu, </i>kuna<i> </i>demokraadina ei tohi ma Republican Party eelvalimistel osaleda. Ja <i>nüüd </i>lõpuks jõuame asja tuumani: tõhusaim minu kui valija käsutuses olev relv on püüda juba <i>eelvalimistel</i> Trump elimineerida. Siit ka põhjus, miks ajutiselt vabariiklaste parteisse üle kolisin - niimoodi saan eelvalimistel Trumpi vastu hääletada. Tõenäoliselt registreerin end hiljem demokraadiks tagasi. </p><p>Aga vaatame nüüd järgmist stsenaariumi: Vabariikliku Partei eelvalimisi <i>ei</i> võida Trump. Bidenile (juhuks, kui vana novembrikuus veel elus ja vähekegi tegutsemisvõimeline juhtub olema) astub üldvalimistel vastu Haley. Kumma ma <i>siis </i>valin, demokraadi või vabariiklase? Ausat avaldust tahate, jah? Olge lahked. Hääletan Haley poolt. Biden on... zombi. Kuid, nagu eespool öeldud, isegi zombi on parem kui Trump, mistap, kui novembris lähevad vastamisi Trump ja Biden, ei jää mul muud üle kui Biden valida, kuigi olen surmani tüdinud kellegi <i>vastu </i>hääletamast<i>.</i> Tahaks lõpuks ometi siira <i>poolthääle</i> anda, nooremale, värskemale, korruptsioonist liialt saastamata poliitikule. Aga kui juhtub stsenaarium Biden versus DeSantis? Vot praegu ei oska öelda, kumma siis valiks. DeSantis olla viisakama väljenduslaadiga mini-Trump, <i>väike </i>mees igas mõttes. Aga kui Biden selleks ajaks oma margi minu silmis veelgi enam täis teeb… hmm... ei, olukorra Biden/DeSantis osas jään hetkel vastuse võlgu. Ja siin tuleb ka abordiküsimus mängu, ja seksuaalvähemused, mõlemas teemas on DeSantis tagurlik. Jep... kui Biden peaks sügiseks juba pooleldi koolnud olema, ning vastaseks DeSantis, siis pean vist sihukese inetu tembu tegema, et jätan valimata. Mu meelest on riigil <i>elusat </i>presidenti tarvis, praeguse äreva maailmakorralduse juures iseäranis. (Bideni administratsiooni asepresidendist, <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Kamala_Harris" target="_blank">Kamala Harris</a>est ma üldse rääkima ei hakkagi. Panin talle <i>väga</i> kõrgeid lootusi, mida ta on täiega petnud.) </p><p>Muidugi, ühest küljest saan parteipõhisest hääletamisest aru. Ära vali isikut, vali maailmavaade. Demokraadid on mulle sada korda südamelähedasemad kui vabariiklased. Teisest küljest loeb siiski ka persoon. Ja Biden on eilne, ei, üleeilne päev. Ta teeb mu meelest saatusliku vea ning karuteene Demokraatlikule Parteile, et võimust sedasi kümne küünega kinni hoiab. Ja Demmid ise on nii kuradima korrumpeerunud või ajupestud või mis iganes, et pole võimelised nooremat, värskemat, vähem dementset kandidaati Papa Joe alternatiiviks üles seadma. Nad, kurjadvaimud, ei korralda valimiseelseid debattegi, kuigi neil on kaks närust, naeruväärset kandidaati kusagil kulisside vahel täitsa olemas (<a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Robert_F._Kennedy_Jr." target="_blank">Robert F. Kennedy</a> ja <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Marianne_Williamson" target="_blank">Marianne Williamson</a>). Sest esiteks, kellelegi kusagil on kasulik, et Joe Valgest Majast järgise nelja aasta jooksul jalad ees välja kantakse, ja teiseks, ma tahaks näha, kuidas vanapapi debatilaval hakkama saab. Abikaasa Jill tuleb appi, nagu ta seda juba mõnigi kord teinud on? </p><p>Vabandust. Kiskus rändiks. Ühesõnaga, nüüd olen kassi kotist välja lasknud, nüüd siis teate, et kuigi mu eesmärk on üllas, teete minu näol sellegipoolest tegemist Republican Party liikmega. Aga postituse pealkirjast veel, paremale kaldumisest. Sellega ei pidanud ma tegelikult silmas enda vabariiklaseks möllimist. Mkmm. Mu poliitilised vaated on päriselt paremale kiskunud. (USA poliitikamaastikul asuvad vabariiklased paremal, demokraadid vasakul. Eestlase/eurooplase jaoks tundub see ehk pisut segane, või, vastupidi, liiga lihtsustatud, aga no nii on.) Ühesõnaga. Kui näiteks Bideni administratsiooni immigratsioonipoliitikast rääkida, või sõjalistest kulutustest, siis mu arvamised on mõne viimase aasta jooksul muutunud. Veel hiljaaegu vastasin küsimustele, kuidas legaalse immigrandina suhtun illegaalsetesse: pole probleemi, minul olid legaalseks immigreerumiseks rahalised vahendid olemas, kuid mind ei häiri, et need, kel pole, niisama üle piiri jalutavad. Täna? No täna küsin endalt, et kui teised riigid saavad oma piire kontrollitud, miks USA ei saa? Miks peavad minusugused tuhandeid dollareid välja käima, et USA elamisluba saada? (NB! Ma ei räägi asüülitaotlejaist, neist, kel kodumaal elu ohus.) OK, me võime siin rääkida põllumajandusest ja majutustööstusest jne, elualadest, mis ilma illegaalsete immigrantide tööpanuseta ehk kokku kukuks, stiilis “kas sina läheksid põllule maasikaid korjama”. Ma ei oska vastata, kas läheksin, kuid mulle tundub ebaõiglane, et legaalne sisserändaja maksab end vigaseks nii elamisloataotluste kui hiljem riiklike ja osariiklike maksude näol, aga illegaalselt üle piiri tulijad võtab papa Joe administratsioon kahel käel ja täitsa tasuta vastu. Mistap, jah, olengi kaldunud paremale, vabariiklaste poole, kes promovad rangemat piirikontrolli. Ütlen <i>promovad</i>, sest noh, reaalselt justkui miskit ära ei tee, peale selle, et Trump paar jupikest müüri ehitas. (Mitte, et ma müüri-usku oleks, jumala pärast, aga leidub ju ka tänapäevasemaid vahendeid piirikontrolliks, ei?) </p><p>Ja sõjalised kulutused. Biden, tundub, kisub poole maailmaga praegu tüli, kuigi ajalooliselt on ju hoopiski vastaspartei, vabariiklased, need suured sõjardid meil siin. Ehk siis need, kelle käsi Pentagoniga kätt peseb, sest noh, sõda peab käima, kust muidu see rahakopikas tuleb, kui mitte relva- ja laskemoonamüügist. Aga praegu paistab, et ka demokraatidel pole miskit kahuri-rahade vastu. Ja üleüldse, ärge nüüd kambaga kallale tulge, aga see Ukraina teema… Kõik venitavad kummi, nii NATO kui EU kui USA, mõmisevad iseendale habemesse, et sõda on paha ja Ukraina vabaks ja nii edasi, samal ajal kui on selge, et sõjatööstused nii siin kui sealpool vett roobitsevad rehaga rasket raha kokku. Ja kui nüüd kõvasti riskida ja üdini aus olla, siis on meil siin USAs igasugu hädalisi asju ja inimesi, kellele ja kuhu needsamad Ukrainasse taotavad miljardid ära kuluksid, kasvõi osagi neist. Jah, ma tean, kuidas see kõlab. Ning ma tean, kus Eesti geograafiliselt asub. Ja ma tean ka, et tegelikult tuulutab USA oma dollareid Venemaa <i>vastu</i>, mitte Ukraina <i>poolt</i>, sest noh, ei pea eriline intelligent olema, et aduda, mis plaanid Putjal on. Aga ikkagi. Kõik need kulutused pole miskipärast tulemust (st. sõja lõppemist) tootnud/toonud. Miskit on kuskil väga mäda, ja isegi kui mul oleks varrukast mõni teooria võtta, konspiratiivne selline, ei hakkaks ma toda siin kõva häälega välja hõikama, kuna Rentsi <a href="https://rameshwar.wordpress.com/2024/01/18/mis-saab-neist-kes-usuvad-uskumatut/" target="_blank">juures</a> oli just täna sisalik-inimestesse uskujaist juttu, ja seda üldse mitte positiivses võtmes :) </p><p>Ja veel Ukrainast. Tanja, mu hambahügieenik, on ukrainlanna. Eelkooliealisena emigreerus koos ema-isaga USAsse. Ta sünnilinn, kus suur osa nende perest siiani elab, on praegu vene okupatsioonivõimude käes. Tahtsin juba ammu pärida, mis tal sõja kohta öelda. Lõpuks võtsin julguse kokku, ette ja taha vabandades, et kui pärimine liig isiklik, andku andeks, ärgu vastaku. Tanja vaikis tükk aega, lõpuks pillas üheainsa lause: “There's a lots of propaganda on both sides.” Vastus üllatas mind ebameeldivalt. Ses mõttes, et ukrainlannalt ootasin hoopis miskit muud... Ei teagi nüüd, mida arvata. Igatahes mingi kummaline, tabamatu alatoon peitus nois sõnades. Minu ja tema häid suhteid see põgus vestlus muidugi ei mõjuta, kuid küsimärgi mu mõtteisse jättis siiski. </p><p>Ahjaa, enne kui otsad kokku tõmban: kommentaariumis olen heal meelel nõus neil teemadel üldises plaanis vestlema, noh et Trump on saadanast ja nii edasi. Ja et USAs on poliitiliselt asjad ikka puhta pekkis ja. Samas puudub mul ausalt öeldes vähimgi soov näiteks immigratsiooni- ja sõjatööstuseteemalistesse statistilistesse jäneseurgudesse pugeda. Ma ei taha, ma ei viitsi, mu elu on selleks liiga lühike. Peidangi südamerahuga mõnes asjas pea liiva alla, et saaksin oma lünklikele teadmistele apelleerides emotsioone välja elada :)</p><p><span style="color: #999999;">January 19/2024 Image: Internet</span></p><p><span style="color: #999999;"><i>“The oppressed are allowed once every few years to decide which particular representatives of the oppressing class are to represent and repress them.” ― Karl Marx</i></span></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com8tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-65537156476498969032024-01-14T09:34:00.024-07:002024-03-15T18:53:40.440-06:00Tali tuli<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMOtuL0lKMg_okoOnA_WXJEMyDEuCvaqRO0vNN5UMYTGAf_hxphuYFmEPKXsnU10Kxn_Swj8QfZK1DRXv1tI3EaBOvF81ZC5XhtS3kSxJs8oCyxuRtch6XNsyf9dz-hFG7wbpNmSHKzr7haxtBd_1iZ0OROMlpHDORuJe1XwPIOJv66Vq8UiwLRTMC8yg/s800/snau2-001.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="601" data-original-width="800" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMOtuL0lKMg_okoOnA_WXJEMyDEuCvaqRO0vNN5UMYTGAf_hxphuYFmEPKXsnU10Kxn_Swj8QfZK1DRXv1tI3EaBOvF81ZC5XhtS3kSxJs8oCyxuRtch6XNsyf9dz-hFG7wbpNmSHKzr7haxtBd_1iZ0OROMlpHDORuJe1XwPIOJv66Vq8UiwLRTMC8yg/w400-h300/snau2-001.jpg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYBz_eh1fEfcRCV-tS2k38KuKb4RGNVN7e7EEqMrhnZjx99nFc0HhNybztNSeW93_7wzZLHY2JS16UERfuYHznf0oJtXkerq8Zn1YDZbBMAhMdfZJqIxAbJnTCKHmFODmNDacXIiBi7w6Bk5MUN8r2qIlWDLMKj71AFj099HcDWTT8zry-0EKL0m3YlYs/s513/snau1-002.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="384" data-original-width="513" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYBz_eh1fEfcRCV-tS2k38KuKb4RGNVN7e7EEqMrhnZjx99nFc0HhNybztNSeW93_7wzZLHY2JS16UERfuYHznf0oJtXkerq8Zn1YDZbBMAhMdfZJqIxAbJnTCKHmFODmNDacXIiBi7w6Bk5MUN8r2qIlWDLMKj71AFj099HcDWTT8zry-0EKL0m3YlYs/w400-h300/snau1-002.jpg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><p></p><p>Lugesin ERR-i kultuuriküljelt <a href="https://kultuur.err.ee/1609209370/mari-liis-muursepp-kirjandus-ei-ole-korgem-kui-inimsuhted" target="_blank">intervjuud</a> luuletaja Mari-Liis Müürsepaga. Ma loen sealt üleüldse enam-vähem kõike, hoiab mind mõneti Eesti eluga kursis, sest uudistesaidid… noh, neist saan põhiliselt negatiivseid emotsioone, pahatihti ka kehvakest emakeelt. Millalgi plaanisin keeleväärakaid artiklipealkirju lausa koguma hakata, seejärel ühte postitusse koondada, et appi, vaadake ometi, mis toimub. Aga lõin käega. Milleks nõmedust paljundada. Anyway. Tagasi ERR-i kultuurikülgede juurde. Müürsepa intekas olid muuhulgas säärane küsimus + vastus: <i>“Oled sa näiteks pseudonüümi peale mõelnud?” “Ei, ei ole. Ma arvan, et ma kirjutan enda nime alt selle piirini, milleni saan, ja kui mingi teema tundub liiga ohtlik, siis ma ei kirjuta sellest ka pseudonüümi alt. Ma pigem proovin enda piire veidi nihutada, et julgeksin oma nime alt rohkem kirjutada ja veelgi ausamalt.</i>” </p><p>Täielik ahaa-efekt mu jaoks! Täpselt see, millega siin praegu maadlen. Olles kergemeelselt uue aasta lubaduse andnud kinnise blogi osas, piinlen nüüd omaette, et kas ja kuidas, ja kas peaksin, hambad ristis, lubatu ellu viima, või oleks targem blogimiskuu käigus tekkinud “avanemise” tõttu üksnes 5500-ga jätkata, aga veidi julgemalt laiali sirutatud tiibadega, tagasiside pärast üleliia muretsemata, liiatigi, et kommentaariumireeglid on mul ju nagunii karmid, stiilis “ütle hästi, või ole üldse vait.” Jep, mul on (blogija)isiksuse lõhestumine praegu käsil, üks pool tahab olla Mallukas (sans money), teine aga sinnasamasse paigale jääda, kuhu kolmteist aastat tagasi (issake, <i>nii </i>kaua olen bloginud juba?) tokk maasse sai löödud. Kuid eks mul ole veel üksteist kuud aega sel teemal aru pidada. Kinnise blogi avamise (oksüümoron?) lubadusest võin ka alanud aasta detsembris taganeda, siis rahval nagunii jõulu ja muu säärasega tegemist, ehk ei jää aega mulle peksa anda. Ja 5500 ma hingusele ei lase, selle olen kindlalt ära otsustanud. </p><p>Aga aitab nüüd minust. Tegelikult tulin hoopis ühest teisest blogist rääkima. Teate ju seda tunnet, kui avastad enda jaoks senitundmatu veebipäeviku ning armud esimesest pilgust? Ja loed kohe mitu tundi järgemööda, sest nii äge on? Ma eile komistasin sellisele. Sääraselt, nagu see ikka juhtub: lähed ühe blogi reading listist teise, sealt kolmandasse, eneselegi märkamatult triivid üha kaugemale, tundmatutesse vetesse, kus satud tõelisele pärlile. <a href="https://lifeinacoldclimate.com/about-life-in-a-cold-climate-2/" target="_blank">Life in A Cold Climate</a>. No nii minu maitse – moodi ja mõtteid võrdsetes kogustes, vaimukas keelekasutus, enesekindlus segatuna eluterve eneseirooniaga. Mõned nopped (ja ma tegin lugemisega alles algust!) </p><p></p><ul style="text-align: left;"><li><i>I think I’m at least mildly afraid of most of the women I like. But that’s fine. Cool women simply do terrify lesser beings, without making any active effort to do so. </i></li><li><i>Elegance is like porn: difficult to define, but you’ll know it when you see it. </i></li><li><i> I love maxi dresses all year round, but especially for summer. Minimum effort, maximum impact.</i></li><li><i>If you tried strictly seasonal eating in Estonia, you’d have to survive on snow and bare branches for six months. </i></li><li><i>When you go out at night, the light will be dim and most people will be slightly drunk, so there is no point to invest in subtlety and lovely fabrics. </i></li></ul><p></p><p>Kusjuures tegemist pole… ee… elukutselise influenceriga (lisage sellele sõnapaarile minupoolne kerge sarkasm. Just can’t help myself.) Proua töötab, nagu tutvustuses kirjas, poliitkommunikatsiooni alal. Jah, läksin täitsa leili kohe, ta tekstid on inspireerivad, vähemasti minu jaoks, riietumispõhimõtted samuti. Lisaks üksjagu Eesti rõivadisaini ja puha. Ning parfüüme, raamatuid, interjööre... Ülimalt värskendav leid igatahes. </p><p>Mis siis veel. Paul on lühikesel töölähetusel idarannikul, ja otse loomulikult tabas mind siin Kesk-Oregonis aasta esimene rõve talvetorm. Eile rookisin kolm korda lund. Kolm. Ühest ja samast kohast kusjuures, majaesiselt, et pääseks uksest välja ja nii. Lillikene muidugi vaimustuses, rookiv inimene on ta lemmik-inimene. Labidat loom õnneks ei ründa, küll aga labidalt lendavat lund. Magab mul siin köögis õndsat und praegu, peale tänast esimest, hommikust rookimist, kasukas veel sulatama jääkuulikesi täis tipitud. Õuekennelisse teda jätta ei tihka - koos tormiga tuli ka äkiline temperatuurilangus, miinus kakskümmend Celsiust hetkel. Arizona, here I come! Lumelabidad viin heategevuspoodi, ühtegi kuramuse lumehelvest ei taha enam näha, ausõna.Vot sihukeseks talvevaenajaks olen muutunud, võtke heaks või pange pahaks. Piltide pealt vaatan muidugi hea meelega, Kaur just postitas mõned imelised <a href="https://kurinurm.blogspot.com/2024/01/tantsupidu-suusabaasis.html" target="_blank">ülesvõtted. </a></p><p>Tahtsin poliitikast ja maailmavaatest kah kirjutada, tolles uues, piire nihutavas võtmes, aga seda teemat paari lõiguga ei kata. Jääb järgmiseks korraks. Fotodel: lumerookimisest väsinud, jäätunud vurrudega Lilli. Näeb üsna snautseri tõugu koera moodi välja, kas pole? </p><p>p.s. Allolevat tsitaati kasutan vist juba kümnendat korda, kuid miski ei saaks mu tänaseid tundeid paremini väljendada.</p><p><span style="color: #999999;">January 14/2024 </span></p><p><span style="color: #999999;"><i>“A lot of people like snow. I find it to be an unnecessary freezing of water.” ― Carl Reiner</i></span></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com18tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-22981497385838031002024-01-11T22:01:00.018-07:002024-03-15T18:53:28.065-06:00Pakkimisest ja paberist <p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjYNogfKWMYBsMvWv8E7QkIDMg2chnDcaD1dD9uRzP3aabHJr1ziNaFJ3PWeTwyud8NfP9RHoAbqjqhumAVOIXIXzgo7EvvjAClEjtozXMBQmxckPvCRiJLtnLFGFR7EeQngZFccUqfOi5Ted1Fc-Rhuio2WQXxEGg8SCgImArIscaJYXiEoGcjN0t51yQ/s480/books.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="480" data-original-width="480" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjYNogfKWMYBsMvWv8E7QkIDMg2chnDcaD1dD9uRzP3aabHJr1ziNaFJ3PWeTwyud8NfP9RHoAbqjqhumAVOIXIXzgo7EvvjAClEjtozXMBQmxckPvCRiJLtnLFGFR7EeQngZFccUqfOi5Ted1Fc-Rhuio2WQXxEGg8SCgImArIscaJYXiEoGcjN0t51yQ/w400-h400/books.jpg" width="400" /></a></div><br /><p></p><p>Me siin tasapisi juba pakime, kuigi pole Arizonasse majaotsinguile siirdumise aegagi veel täpselt paika pannud, üksnes udune “ehk millalgi veebruaris.” Üritame küll iseennast veenda, et pakkimine tuleneb ettenägelikkusest. Et kui asjaks läheb, siis on ju hea, kui osa kraami juba kastides, kuigi tegelikult tegutseme ilmselt talvemasenduse peletamiseks. Pappkastide kerkiv virn sümboliseerib Arizona päikesepaistet, või miskit sinnakanti. </p><p>Kõige lihtsam on pakkimist alustada teadagi millest – raamatutest. Ja neid meil jagub. Jõudumööda küll harvendame, viime heategevuspoodi, aga mitut suurepoolset riiulit täidavad köited, millest pole parimagi tahtmise korral võimalik loobuda. Minu isiklik raamatukogu on arusaadavatel põhjustel õhem, pole ma ju siinpool vett teab mis kaua elanud, kuid Pauli oma see-eest muljetavaldav. Ajalugu, külm- ja tulirelvad, viikingivärk, idamaised võitluskunstid, geoloogia, aviatsioon, kirjandusklassikud, just name it. Pluss kõikvõimalikud how-to raamatud, ellujäämisõpikud, kalastamine, purjetamine, sepistamine... Teame, teame, YouTube’s kõik säärane ju olemas. Aga mis <i>siis</i> saab, kui ühel päeval YouTube enam pole? Mis saab pärast zombirünnakut? Või pärast seda, kui Muskil katus lõplikult sõidab ning ta hiinlastega kampa lööb, kogu kosmose oma satelliitidega täidab, ja ei mingit YouTube enam, üksnes X ja TikTok? Nali naljaks, tegelikult tuleneb mu tänane jutt ühest asjade ajalikkuse üle toredasti arutlevast postitusest, mida hommikul <a href="https://ttlogi2.blogspot.com/2024/01/asjade-kultusest-ja-jaljest-ajas.html" target="_blank">lugesin</a>. Põhiliselt noogutasin kaasa, üks nüanss jäi siiski vaevama. Et kas tõesti on trükitud materjalid, kaasa arvatud ilukirjandus, tänasel päeval juba täiesti mõttetud, kõlbavad üksnes paberihundile närida, ja kas digitalletatud info ikka tõepoolest aegade lõpuni säilib. </p><p>Mu teadmised digivärgist on pea olematud, aga eks see, kes asjast midagi ei tea, ongi ju kõige õigem inimene sõna võtma. Enda arvamistele kinnitust otsides vaatasin ka veebis natuke ringi, ja ennäe, ma polegi ainuke, kes vana hea paberi surnukskuulutamist enneaegseks, lausa lühinägelikuks peab. Leidub spetsialiste, kes samuti ei taha paberil info kadumisse uskuda ja/või panustada, ning kes väidavad, et kui see nii peaks minema, on inimkond iseendale mütsi sittunud, kui maakeeli väljenduda. </p><p>Esiteks, digi-info säilitamisest, pikk jutt, aga päris põnev: <a href="https://digitalcommons.unl.edu/cgi/viewcontent.cgi?article=10360&context=libphilprac" target="_blank"><i>Problems and Challenges in the Preservation of Digital Contents</i></a> - <i>Digital contents are machine-dependent and necessitate specialized hardware and software for data storage and retrieval. However, because the computer (hardware and software) and storage technologies are constantly evolving, the storage equipment must be changed and upgraded accordingly. Otherwise, it could pose the greatest technological threat to the continued availability of digital content.</i></p><p>Teiseks, digi versus paber, ökoloogiline jalajälg: <i><a href="https://except.eco/knowledge/is-digital-more-environmentally-friendly-than-paper/" target="_blank">Is Digital More Environmentally Friendly Than Paper</a> - “Go paperless, save trees”. Is that really the case? According to this popular motto, documents in digital versions are environmentally sounder than their old-school, paper counterparts. It may be easy to think so since we’re quite aware of the link between a tree and our notebook. Yet the largely hidden life cycle of electronic devices, from production through powering to disposal, adds up to their environmental impact. Accounting for the supply chain of electronic appliances may well disqualify digital as the ‘greener alternative’. Besides, the paper has the potential to contribute to carbon-storing while the digital is limited in this regard.</i></p><p>Kolmandaks, inim(lik) faktor. Artikkel (olgugi, et trükitööstuse promo) võtab minu arvamised suurepäraselt ning väga lühidalt kokku: <i><a href="https://digital.imprint.co.uk/the-role-of-print-in-a-digital-world-why-tangible-materials-still-matter/" target="_blank">The Role of Print in a Digital World: Why Tangible Materials Still Matter</a></i> - <i>In an age dominated by digital media and communication, it may seem as if print is becoming obsolete. However, despite the growth of digital platforms, printed materials, especially paperback and hardback books continue to hold a vital role in various industries and personal life. In this article, we’ll explore the importance of print in a digital world, delving into the unique qualities and advantages of tangible materials that ensure their continued relevance.</i></p><p>Üritasin sellegi kohta selgust saada, kumb lastele parem on, kas e-raamat või paberraamat. Selgus jäi paraku saamata, üks koolkond promob ekraani, teine paberit. Mõlemad tõdevad aga, et ekraanilt lugemine halvendab/halvab keskendumisvõimet. Ja siis jäin veel mõtlema kivisse raiutud kirjade üle… ei võta neid tuli ega vesi, ei zombid ega Musk... Mkmm, mina küll ei usu, et tulevik saab olema paberihundi tootjate päralt, kuna kogu maailm kolib kirjasõna kuhugi pilvesse või pulgale või kuhu iganes. Või noh, koligu, kui muidu ei saa, aga oodaku ära, kuni <i>mina</i> pilve peale kolin, sest ma tõesti ei taha paberraamatute väljasuremise tunnistajaks olla. </p><div><span style="color: #999999;">January 12/2024 Image: Internet </span></div><p><i style="color: #999999;">“There's nothing like a printed book; the weight, the woody scent, the feel, the look.” </i><i style="color: #999999;">― E.A. Bucchianeri</i></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com17tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-56871518176912891872024-01-06T09:19:00.005-07:002024-03-15T18:53:16.533-06:0012<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgm5Svw0XLS4Y5pcAg5C4T7rDV3kfUJih3J_ELaP721dnwU28d44WpmNnDL0t5vU8qZicDIxR51eimN26kaZ3GZYnhMEslWS8KfsGASQE0JqE-tCpw9b1KaL9pbko30PQ4NJ5IFHC-KbhKwCu7aVfWJG0LWrr7YnKroKl0Xf4F5gqhvn4vOaW71FmRltI4/s800/12%20years-002.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="797" data-original-width="800" height="399" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgm5Svw0XLS4Y5pcAg5C4T7rDV3kfUJih3J_ELaP721dnwU28d44WpmNnDL0t5vU8qZicDIxR51eimN26kaZ3GZYnhMEslWS8KfsGASQE0JqE-tCpw9b1KaL9pbko30PQ4NJ5IFHC-KbhKwCu7aVfWJG0LWrr7YnKroKl0Xf4F5gqhvn4vOaW71FmRltI4/w400-h399/12%20years-002.jpg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><p></p><p><i><span style="color: #999999;">Disclaimer: see ei ole suhtenõuande-postitus. Siin on kirjas mu isiklik vaatenurk, mis ei pruugi teie vaatenurkadega kokku kokku klappida, inimesed ongi teadupärast erinevad. Ning täitsa vabalt võite “aga mul on nii” kommentaare jätta! </span></i></p><p>Suhteteemalistesse soovitustesse suhtun sügava skepisega. (Hm, milline susisev lause.) Nagu ka üldistusse stiilis “naised on niisugused, mehed naasugused”. Ja ärge tulge ütlema, et klisheed on ju ometi kusagilt välja kasvanud. Mina arvan vastupidist: inimestele lihtsalt <i>meeldib</i> laia lauaga lüüa, klisheesid genereerida, kuna need pakuvad petlikku kindlustunnet. Klisheesid saab vajadusel kogetuga sobitada, või siis parasjagu käsil olevaga. Lisaks pakun puusalt, et vähemasti mõningane osa suhte-soovitustest tuleb nimelt nende suust ning sulest, kel enda pikemat püsisuhet pole ette näidata. Mitte, et korduvas partnerivahetuses või elukaaslaseta elus miskit taunitavat oleks.<i> Kaugel</i> sellest. Kõik pole püsisuhteks loodud. Miks peakski? Kuid suhte-esmaabi andjat ei saa sama puuga mõõta kui, ütleme, kirurgi, kes ei pruugi tingimata iseenda konte murda, et teiste omi lappima õppida. Luuparandamist saab mudelite peal harjutada, suhteseadmist mitte. Kondiotste kokkuklappimine on üks asi, kahe eraldiseisva indiviidi liitmine hoopis teine. Mina ütlen, et igaüks rääkigu vaid iseenda eest. Mistap teie ärge allpool kirjeldatut kodus järele tehke, eks. Kui, siis üksnes omal riisikol - võimalike tagajärgede eest ma vastutust ei võta :) </p><p>Ah et miks ma täna suhetest räägin? No eks ikka seepärast, et mul ja Paulil täitub kohe-kohe 12 abieluaastat, ning peagi möödub 14 aastat päevast, mil meist armastajapaar sai. Vaimustav sõit on see olnud, ja kuigi kohalikku konteksti sobiks väljend “sõit Ameerika mägedel”, seisab me suhe nimetet atraktsioonist valgusaastate kaugusel. Ses mõttes, et ei mingit üles-alla pendeldamist. Püsime kogu aeg kenasti kõrgel, kui mõni üliharv, tegelikult isegi mitte mainimist väärt pisitilluke jõnkatus välja arvata. Paul tavatseb küsijaile, kes me kooselu pikkuse vastu huvi tunnevad, siiani vastata, et käsil mesinädalad, mispeale tavaliselt uuritakse, et ohoo, värske paar, jah? no millal siis abiellusite? Mille peale tema omakorda süütu näoga märgib, et 12 aastat tagasi, ja küsijate reaktsioone naudib. Aga jah, ega ta väga ei liialda, enam-vähem nii ongi. Enamjaolt elamegi äsjaabiellunute kombel. </p><p>Siit saan nüüd õkva jätkata teemal “kas suhte sujumiseks tuleb tööd teha, või peaks kestev abieluõnn iseenesest õuele jõudma". Mina igatahes väidan, et <i>peab</i> tööd tegema, kuigi sõna "töö” ajab oponendid tagajalgadele, kui romantiliste suhete teemal arutluseks läheb. Taas saan Pauli tsiteerida, ta kirjeldab me kooselufilosoofiat nõndaviisi: “You have to work <i>in </i>the relationship, otherwise you end up working <i>on </i>the relationship”. “On” tähendab, et asjad juba hapud, ei olda enam kooselu “sees”, vaid seda tuleb väljaspoolt putitama hakata. Jaa, “working <i>on </i>the relationship” on mõlemapoolse hea tahte korral igati võimalik, kuid mitu keerdu keerulisem kui “working <i>in</i> the relationship”. </p><p>Mida suhte kallal "töötamine" meie kahe puhul tähendab? Lühidalt kokku võttes: kumbki ei lase <i>laiskusel</i> võimust võtta, hoiab sedasama mesinädalate vaibi. Kui mitte just igapäevases praktikas (sest noh, selleks peaks üliinimene olema), siis tingimata meeles, mälus, periooditi välja kaevamiseks, kasutamiseks. Kumbki ei võta teist iseendastmõistetavalt, justkui mööblieset, või veel hullem, piksevarrast. Mõlemad väljendavad tegude ja sõnadega, et jätkuvalt eksisteerivad nii <i>love</i> kui <i>like</i>. Need on erinevad tunded muide. Vägagi erinevad. Sa võid inimest <i>armastada</i>, aga ta ei pruugi sulle <i>meeldida</i>. Ning vastupidi. Illustratsiooniks suhted veresugulastega, keda võid küll <i>armastada</i>, aga kelle käitumine sulle tingimata <i>ei meeldi</i>. Muidugi, paarisuhtes võib ühe või teise puudumisel kah täitsa kenasti hakkama saada, pragmaatilise kooselu näol, või üksnes füüsilisel külgetõmbel põhineva. Meil, nii mul kui Paulil, on siiski soov mõlema tahu järele, vähemasti siiani - inimesed aastatega ju muutuvad, eks sellegagi peab arvestama. </p><p>Semantikesse laskudes: eestikeelne sõna “<i>abi</i>elu” on kõnekas, kas pole? Ühest küljest sobib see minu ja Pauli mõtteviisiga. Teisalt vaename sääraseid väljendeid nagu “minu teinepool” või “my better half”. Sest mis mõttes <i>pool</i>? Suhe saab ju selgelt seda viljakam, mida suurem kogus kumbagi inimest selles sisaldub, mida tervemad, terviklikumad on isiksused. Jaa, 50% + 50% annab täitsa toimiva 100% kokku, pole hullu. Aga näiteks 70%+80% = 150% on ometi parem? Ja 100%+100% = 200% oleks lausa suurepärane ju? Paraku, sajaprotsendiliselt kasutuskõlblikku isiksust annab otsida, vähemasti meie vanuses; säärast, kel kõikvõimalikud eluhaavad täielikult armistunud, kuid kes samal ajal kaledusest ja/või künismist vigastamata.</p><p>Jaa, liig palju suhte-teooriat toodab minu puhul pigem kahju kui kasu. Kõik need armastuse keelte defineerimised ja partneriotsingu lati asetamised teatud kõrgusele, ja nii edasi. Iseäranis tolle lati teemaga on mul juba ammuilma väike kana kitkuda, sest latist rääkides piiratakse kõrgusele lisaks tihtipeale ka… kuidas seda selgitatagi… lati pikkust. Elik ülalpool latti pakutakse ühtainust väikest ava, kust läbi pugeda, ülejäänu on justkui kinni müüritud. Teisisõnu: latist üle pääseb üksnes väga kindlate parameetritega indiviid. Samal ajal kui eksisteerib hea hulk neid, kes täiesti sujuvalt lati ületaksid, kui kohustuslikke näitajaid väheke loomingulisemalt võetaks. Ja siis veel iseenda ehitatud kasti pugemine, kaane seestpoolt kinni naelutamine, külge silt “olen täpselt selline, mistõttu vajan täpselt sellist partnerit”. Olen säärases kastis olnud. Eiranud asjaolu, et kahe inimese suhe on <i>keemia, </i>ja kui end kasti surud, ei saa reaktsiooni toimumagi. Oot, kuidas see Jungi tsitaat kõlaski... <i>“The meeting of two personalities is like the contact of two chemical substances: if there is any reaction, both are transformed.”</i> (Ja ma üldse ei süüdista teid, kui te mu lati-selgitusest aru ei saanud, kukkus segaselt välja, aga noh, paremini praegu ei oska.) </p><p>Veel mõned hüplikud mõtted. Kuigi minu ja Pauli suhe sai alguse internetis, ei tunne me kumbki vajadust oma õnne veebis ülemäära presenteerida. Noh, mõningad pildid mul siin blogis siiski on, eks, parasjagu niipalju, kui endale sobiv tundub, ja ka Paulile, sest uurin alati ka tema mugavustsooni kohta. Oleksime sotsiaalmeedia põlvkonnast pärit, talitaksime ehk bravuurikamalt, me elustiili arvestades ideaalne Insta-paar ju:) Samas, veebiväliselt pole kummalgi PDA-ga probleemi, täitsa vabalt kallistame või suudleme avalikus kohas, kui tuju tuleb, olemata oma vanusegrupis erandid kusjuures. Ühendriiklased ei pelga tundeid välja näidata, olgu tegu noorte või vanadega, ning see on üle mõistuse äge, arvan ma. </p><p>Veel arvan, et tõestame toredasti, mina ja Paul, et kohtinguportaalist võib vaimustava elukaaslase leida, et vanemas eas võib suurepärast suhet alustada, et erinev emakeel ning kultuuritaust pole harmoonilisele kooselule takistuseks. Võtmesõnad: emotsionaalne söakus, eelarvamuste puudumine. Kui me tutvus alles värske oli, ennustasid Pauli sõbrad, et küll näed, Ida-Euroopa tibi saab oma elamisloa kätte, teeb su rahast lagedaks, seejärel paneb kõige nelja tuule poole ajama. Minu sõbrad jällegi hoiatasid, et ameeriklane tarvitab su kallal vägivalda, lõpetad kusagil kõrbes, kaktuste vahel, madalas nimetus hauas. Noh, kumbagi õudust, nagu näha, ei juhtunud. Ja ei maksa “te olete reeglit kinnitavad erandid” tuure üles võtta - me lähemast tutvusringkonnast leiab hea mitu sarnase ajalooga paari, laiemast ringist rääkimata. </p><p>Kõige suurem väljakutse kooselus? Oskus ühendada iseendaks jäämine ja kompromisside tegemine. Sest kompromisse<i> tuleb</i> teha, mõlemal, sellest ei saa üle ega ümber. Ei ole ju võimalik, et kaks persooni 24/7/365 <i>täpselt </i>ühtmoodi mõtlevad-tunnevad. Paul, tõsi küll, on selline inimene, kellega üliväga lihtne koos elada. Igas mõttes täiskasvanud mees, kes üksiti säilitanud värskendava, poisikeseliku uudishimu elu vastu. Jalust nõrgaks võttev kombinatsioon, ma ütlen. Me kooselus püsivad spontaansus ning turvalisus kenasti tasakaalus. Lisaks sarnane huumorimeel, üle mõistuse oluline mu meelest. Ja lähedusest hoolimata laseme teineteisel hingata, tunnistame-tunnustame teineteist kui indiviidi, mitte vaid ühte kahendikku institutsioonist nimega <i>abielu</i>. Arvata, et olulist osa praeguses õnnestumises mängivad ka eelmiste suhete ebaõnnestumised, ning kui nüüd... khm… klisheedesse laskuda, siis nendest saadud <i>õppetunnid</i>.</p><p>Igal pulma-aastapäeval loeme uuesti üle jaanuris 2012 kõrgel New Mexico mäeharjal antud abielutõotused. Üsna lühikesed teised, kontsentratsioon sellest, mismoodi kumbki suhte toimimisse panustab. “Kuni surm meid lahutab” klauslita kusjuures - see tundus toona ahistav, tundub tänagi. Me oleme koos, kuna ja kuni peame kooselu vahvaks, ja sedaviisi on hästi kerge abielus olla. </p><p><span style="color: #999999;">Jaanuar 06/2023 </span></p><p><i><span style="color: #999999;">“I no longer believed in the idea of soul mates, or love at first sight. But I was beginning to believe that a very few times in your life, if you were lucky, you might meet someone who was exactly right for you. Not because he was perfect, or because you were, but because your combined flaws were arranged in a way that allowed two separate beings to hinge together.” </span><span style="color: #999999;">― Lisa Kleypas, Blue-Eyed Devil</span></i></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com28tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-56810586104952783532024-01-01T19:04:00.040-07:002024-03-15T18:53:04.063-06:00Uus tuub<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEijzweEfL810wqjQ0aj2nP58hOjv16osgRRHpxf3-A3IXu3SxG1AzTvEUUacMMs5k4v50Xe_FX9z_sU8mrB7hChzzfhaA2WORd0wfeOYzCxWXL2Gg64bbhyfgpkzI6bOXBjjBoghfewQE1MEqNdNIjYm4wTF1B1C00vYfjDv_oiAhHb7cMgX5tXvCgWP0s/s390/tuub.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="264" data-original-width="390" height="271" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEijzweEfL810wqjQ0aj2nP58hOjv16osgRRHpxf3-A3IXu3SxG1AzTvEUUacMMs5k4v50Xe_FX9z_sU8mrB7hChzzfhaA2WORd0wfeOYzCxWXL2Gg64bbhyfgpkzI6bOXBjjBoghfewQE1MEqNdNIjYm4wTF1B1C00vYfjDv_oiAhHb7cMgX5tXvCgWP0s/w400-h271/tuub.jpg" width="400" /></a></div><br /><p></p><p>Kaks kuud tagasi sai <a href="https://seiklusjutud.blogspot.com/2023/10/julge-hundi-rind-on-rasvane-voi-siis.html" target="_blank">Anu juures </a>räägitud sellest, kui erinevalt inimesed hambapastatuube kohtlevad. Mõni viskab prügikasti, kui seal veel kõva kogus pastat sees, aga päris ühe käega enam välja ei pigista, vaid tuleb teinegi appi võtta. Mõni (nagu Anu ja mina ja veel hea mitu kommentaatorit) lõikab tuubi vaat et lausa pooleks, et seda va viimast tilka kätte saada. Kusjuures ma pole ilmselt ainuke, keda ei kannusta niivõrd rahaline kokkuhoid, kuivõrd… ma ei teagi… mingi “kasuta kõik viimseni ära, muidu oled laisk ja lohakas” mõtlemine? Jaa, raha mängib samuti mõningast rolli, kuigi olen piisavalt heal järjel, ei pea toitu ning esmatarbekaupu ostes sente lugema. Muidugi säästan meelsasti, kuid kindlasti pole üksnes raha see, mis mind kääridega hambapastatuubi kallale ajab. Meeldiv oleks mõelda, et tõukavaks jõuks on keskkonnasäästlikkus, paraku pole ka<i> see </i>ainuke põhjus. Impulss on kusagil mujal - alateadvuses, lapsepõlves, elu jooksul kogetus. Tõenäoliselt nende kolme summa, pluss väiksemat, hoomamatumat mudru veel lisaks. </p><p>Täpselt samamoodi talitan kõikvõimaliku muu pakendis müüdava kraamiga, st. kasutan viiiiimse tilgani. Kreemid, shampoonid, nõude- ja pesupesuvahendid. Toidule teen erandeid; kui mõni õli või määre liig kauaks seisma jäänud, rändab komposti. Kuid seda juhtub harva. Ühesõnaga, jah, mu on mingi kiiks, et pakend peab sisust <i>täiesti tühi</i> olema, enne uut kasutusele ei võta, olgu seda lõppu välja koukida/pigistada nii keeruline ning aeganõudev kui tahes. </p><p>Ahjaa, lubasin Anu juures, et annan teada, kaua mul üks hambapastatuub kestab. Märkisin lausa kalendrisse: uus sai kasutusse võetud 1. novembril. Täna on 2. jaanuar, ning tuubis veel kõva 5-6 hambapesu alles, ilmselt rohkemgi, kui põhi alt lõigata. Aga vot seekord tegin uue aasta puhul sihukese triki, et panin tolle vana tuubi tallele, paaripäevaste matkade tarvis, ning korkisin tuttuue lahti. Ütlen sellegipoolest, et hambapasta (100-grammine) pidas vastu täpselt kaks kuud. Mul pole õrna aimugi, kuhu end selle tulemuse põhjal paigutada. Kas ohtra pasta kasutajate sekka, või vastupidi, nende, kel seda vähe kulub? Hambaid pesen, nagu tsiviliseeritud inimesele kohane, kaks korda päevas, teinekord ka rohkem, kui kuskile välja minekut või nii. </p><p>Aga! Toda obsessiivset tuubitühjendamist võib vaadata ka hoopis teisest, mittemateriaalsest küljest. Kõigepealt tähendusrikas asjaolu, et alanud aastal võtsin täiesti vabatahtlikult kasutusele uue tuubi, kuigi vanas veel mingil määral eluvaimu sees, vähemasti minu standardite kohaselt. Mõne teise jaoks oleks tuub ilmselt juba ammu <i>tühi</i> olnud. Teate, mida see näitab? Seda, et olen tasapisi ära õppimas, et iga kord ja igas asjas pole mõtet tuubi tilgatumaks pigistada, veel vähem terariistaga torkima minna. Tükk maad mõistlikum ja tervislikum on võtta uus tuub, selmet jubedalt jõudu ning aega kulutada, halvemal juhul end kääriotstega veristades. Jah, mulle tundub, et olen tasapisi omandamas oskust aru saada, millal on tuub piisavalt tühi, et sellega tegelemine üksnes energia tuuldeloopimiseks kujuneks. </p><p>Näiteid? Olge lahked. Esiteks, eraelu. Mu esimese abielu tuub oli ammuilma tühi, samal ajal kui mina üritasin sealt aastate kaupa miskit välja pigistada, ühtepuhku sõrmehaavu plaasterdades, sest käärid, eks. Teiseks, looming. USA-elu algusaastatel pigistasin, hambad ristis, kunsti- ning käsitöötuubi, mille sisu ei klappinud kohaliku ostjaskonna huvidega. Mina aga muudkui pressisin, et no peab ju lõpuks välja tulema. Ei tulnud. Viskasin vana minema, võtsin uue tuubi, asjal kohe teine jume. Kolmandaks, elukoht. Mäletate, onju, et sain me Oregoni kodu umbes aastake tagasi viimse vindini lihvitud, alates interjöörist lõpetades eksterjööriga. Sisustus, iluaed… ja nüüd kolime Arizonasse, kus sama trall otsast pihta hakkab, elamise omaenda käe järgi sättimine. “Vana” mina oleks ülalpool nimetet puhkudel kasutanud sääraseid sõnu nagu <i>püsimatus,</i> <i>pealiskaudsus,</i> <i>allaandmine, läbikukkumine, enese mahasalgamine</i>… Uuem mina haarab uljalt uue tuubi, isegi kui vanas veel paar hambapesu sees. </p><p>Kui nüüd hoolega meenutada, siis “uus” mina hakkas tegelikult juba mõnedkümned aastad tagasi pead tõstma. Ja ma tahan lausa nimeliselt välja hüüda kaks tarka naist, lähedast sõpra, kes seda tekitada on aidanud; üks Eesti ajast, teine mu esimestest Ühendriikide aastatest. Marju ja Pamela. Kummagagi ei suhtle ma tänaseks enam väga tihedalt. Ei, mitte kõige vähematki negatiivset pole me vahel. Lihtsalt <i>elu</i> tuli vahele, viis erinevatesse suundadesse, nii otseses kui kaudses tähenduses. Mõlemad naised aga on mulle vähemasti korra öelnud, et <i>tuleb osata lahti lasta</i>. Inimestest, asjadest, oludest. Jaa, jaa, tean, vana tõde ju, võiks lausa öelda, et äraleierdatud. Kuid minu jaoks on mõnigi kord märgilisem see, <i>kes</i>, <i>kuidas, millal </i>ütleb, kui see, <i>mida</i> öeldakse. Ning miskipärast sööbis just <i>too </i>nõuanne nende mõlema suust eriti eredalt mällu, seda eredamalt, et nad kasutasid vaat et samu sõnu, kuigi erinevates keeltes. Postituse konteksti pannes: mõlemad ärgitasid uut tuubi avama, kui vanaga hambapesu puhul juba liig kõvasti tegemist. </p><p>Vot sihuke uusaastapostitus siis minu poolt. Tulgu teil kõigil täistuubi aasta!</p><p><span style="color: #999999;"> Jaanuar 02/2024 Image: Internet</span></p><p><span style="color: #999999;"><i>“The key to dancing is to do it without music. Whoever first paired dancing and music together was an absolute lunatic, and would have been more useful to society if squeezed out of a tube of toothpaste. Nine out of ten dentists agree with me.” ― Jarod Kintz, There are Two Typos of People in This World: Those Who Can Edit and Those Who Can't</i></span></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com26tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-90093627418303824622023-12-27T22:27:00.012-07:002024-03-15T18:52:52.823-06:00Hakkab lõppema <p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhW6YJpt8CQI2EuHzdfPQ8Nh2puGXGFtewv1XuCu1xaZhJsPKup99l8U8WNe_oQ3OGcNq45LxAuaA0qV8QjLj8V-tbj8mADMx7c4G0-wa59lFoHdfCI063-Xw99tu7SDQXQoSNVc277lBsouB-G57fPZqRhDjU6xXLQcK4asET1-bBF982HGgLLyowC6lk/s640/shamp.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="480" data-original-width="640" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhW6YJpt8CQI2EuHzdfPQ8Nh2puGXGFtewv1XuCu1xaZhJsPKup99l8U8WNe_oQ3OGcNq45LxAuaA0qV8QjLj8V-tbj8mADMx7c4G0-wa59lFoHdfCI063-Xw99tu7SDQXQoSNVc277lBsouB-G57fPZqRhDjU6xXLQcK4asET1-bBF982HGgLLyowC6lk/w400-h300/shamp.jpg" width="400" /></a></div><br /><p></p><p>(See foto mu kampsikust oli kaks aastat tagasi kah kasutusel, aga saagu veelkord, sest päevakohane.) </p><p>Pühade ajal sõin üle. Täiesti ilma süümepiinadeta. Jõulutoidud kukkusid sel aastal jube hästi välja, kapsas ja siga ja Must Koer ja Pauli õunapirukas ja. Iga endast lugupidav ameeriklane sööb pirukat koos kuhja vaniljejäätisega, nii et jah… Lemmikpüksipaarid on kere ümber pisut pingul. Samas, alati saab ju kleite päästerõngana kasutada. Ja noh, me igapäevane tantsutund on vähemasti niipalju mõiganud, et püksid lähevad siiski veel jalga, olgugi et luku kinnisaamiseks tuleb pisut nihverdada ja vingerdada.</p><p>Teate, mis. Ma sattusin vist pisut sõltuvusse igapäevasest blogimisest. Mitte, et seda nüüd lausa taga igatseks, aga paar päeva pärast joone allatõmbamist oli pisut… ee… tühi tunne. Tänaseks on võõrutusnähud kadunud, jumal tänatud. Veebisõber kirjutas ja ässitas, et võta järgmine väljakutse vastu, blogi aasta otsa iga päev. Minu vastus oli “not just NO but HELL NO!!” Pakun, et kusagil veebruari paiku hakkaks Paul uue abikaasa järele ringi vaatama, säärase, kes ta pöördumistele “oota, ma blogin praegu” ei vastaks. </p><p>Kirjutamisest rääkides. Saatsin siin pühadetervitusi laiali, kirjutades vaheldumisi kahes keeles, ja olen ennegi märganud, et teinekord hakkab mul sel puhul miskit düsleksia ja/või düsgraafia sarnast üles ajama. Vaatan näiteks mõnda eestikeelset sõna oma sõnumis ja kahtlen, kas olen selle ikka õigesti kirjutanud. Inglise keelega tekib teinekord hirm, et kirja sai hoopiski hääldus. Kummaline. Need aistingud on õnneks siiski harvad ning hetkelised. Huvitav, kas kellegi teisega, igapäevaselt kahe- või enamkeelsega, kah säärast juhtub? Andke teada, saan ehk lohutust.</p><p>Vana-aasta õhtu kavatseme veeta naabritega, perest peresse pidu nii-öelda. <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Progressive_dinner" target="_blank">Progressive dinner</a>, nagu siinpool kombeks kutsuda. Kusjuures seesama link andis mulle toredat infot, et on olemas ka säärane ajaveemisvorm nagu Safari supper. Äge ju! Igatahes, alustame õhtut meie pool, lõkke ja suure pajatäie läätsesupiga (leiba lubas üks naabrinaistest küpsetada), seejärel liigume edasi järgmisse majapidamisse, sealt järgmisse, ja nii edasi. Näis, mis kell sedaviisi uuel aastal koju jõuame. Või mis päeval. </p><p>Kaks jõu(lu)list ekraanielamust: <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Maestro_(2023_film)" target="_blank">“Maestro”</a> ja <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/A_Murder_at_the_End_of_the_World" target="_blank">“A Murder at the End of the World”</a>. Pärast lugesin siit-sealt mõlema kohta arvustusi, imestades, et kriitikutel sedavõrd ohtralt vingumist jagub. “Maestro” puhul ei suudetud muidugi Bradley Cooperi ninaproteesist mööda vaadata, et ai-vai, juutide mõnitamine, ja mis mõttes mitte-juut mängib juuti, oleks ikka tulnud autentne etnilise grupi esindaja Bernsteini rolli täitma valida. Ei anna pead, et järgnev minu väljamõeldud võrdlus on, ehk jäi kusagilt mällu, aga sel põhimõttel osatäitjaid valides oleme ju peagi olukorras, kus näiteks “Luikede järves” pannakse bassein lavale, luiged sisse, ning lastakse Tshaikovskit taustaks, sest luiged muidu äkki tunnevad end solvatuna. Tüllseelikud ja varvaskingad, tulete siin linde narrima või? Aga noh, ma annan endale aru, et arvamusi leidub seinast seina, ja see on täiesti OK. Juutidel on õigus kunstninade peale solvuda, samamoodi nagu minul on õigus käsi ringutada, et kuhu me niimoodi välja jõuame, kui ümberkehastumist enam üldse ei tunnistata? Huvitav, kas näitlejaile ette kleebitud vuntsid on siiani veel aktsepteeritavad? Aga parukad? Aga make-up? Ja ega siis ainult Cooperi ninast jutt käi, Helen Mirreni oma <a href="https://www.cnn.com/2023/08/25/entertainment/golda-maestro-casting-controversy/index.html" target="_blank">jäi samuti ette</a>. </p><p>See selleks. Irisemist jätkus ka Bernsteini abikaasa ekraanikuju puhul, et miks ei avatud naist kui persooni sügavamalt, ei toodud esile ta sõjavastaseid väljaastumisi jne. Kulla inimesed, film oli ju <i>Bernsteinist; </i>mu meelest olid Felicia Montealegre eluvalikud Carey Mulligani poolt niigi reljeefselt välja joonistatud, ta osatäitmine absoluutselt vaimustav. Vaimustav oli minu jaoks ka Cooper kui rezhissöör. “A Star Is Born” puhul võis veel arvata, et noh, esimene kord mehel filmi teha, beginner's luck, kuid peale “Maestrot” pole Cooperi rezhissöörivõimetes küll enam kahtlust. Näitlejavõimetes ammugi mitte. </p><p>Ja siis “A Murder at the End of the World” – jah, sari oleks tõesti võinud episood-kaks lühem olla. Aga see on juba sihuke juuksekarva lõhki ajamine. Mina igatahes väidan, et väga haarav vaatamine - no midagi muud olekski imelik oodata tandemilt Brit Marling/Zal Batmanglij. Ainuüksi Marlingi nimi tagab mu jaoks kvaliteedi, olgu ta siis näitlemas või rezhisseerimas või produtseerimas. Ja Emma Corrin peaosas on absoluutselt briljantne. Kusjuures kõige enam tõmbasid mind käima justnimelt need stseenid, kus ajas tagasi vaadatakse, Corrini ja Harris Dickinsoni vaheline keemia. Ning muidugi interjöörid ja eksterjöörid, Islandi võtteplats iseäranis... Igatahes soovitan soojalt.</p><p></p><ul style="text-align: left;"><li>"Maestro" arvustused: <a href="https://www.nytimes.com/2023/11/22/movies/maestro-review-leonard-bernstein.html" target="_blank">The New York Times</a> ja <a href="https://mashable.com/article/maestro-review-netflix-bradley-cooper" target="_blank">mashable</a></li><li>“A Murder at the End of the World” arvustused: <a href="https://www.theguardian.com/tv-and-radio/2023/nov/14/a-at-the-end-of-the-world-review-emma-corrin-is-utterly-seductive-as-the-gen-z-sherlock-holmes" target="_blank">The Guardian</a> ja <a href="https://www.nytimes.com/2023/11/13/arts/television/murder-at-the-end-of-the-world-review.html" target="_blank">The New York Times</a> </li></ul><p></p><p><span style="color: #999999;">December 28/2023</span></p><div><div><span style="color: #999999;"><i>“Reading's the only thing that allows you to use your imagination. When you watch films it's someone else's vision, isn't it?" ― <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Lemmy" target="_blank">Lemmy Kilmister</a>: Interview in The Independent, October 2005</i></span></div></div>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com8tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-46449808999421417632023-12-22T17:12:00.012-07:002024-03-15T18:52:41.861-06:00Kolmkümmend üks<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYJjFHf52ps9htG1BFsp6OvSASBZ1FSHrQWC57Xs8qbmRR6yHNAGf1nk0jMWlN_apJMKxHUhBVCPhg_aRO-Ilb6vcGfLX48A4EKAZ3EbK-lMN53go0foKzzoiXNkADIoJb2nM1qexOxX-QEF7RUbEQDBWdHe2Qt3r08SO8p6ocAbPiv-Lz7b8DGDAJK0k/s800/juniper.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="601" data-original-width="800" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYJjFHf52ps9htG1BFsp6OvSASBZ1FSHrQWC57Xs8qbmRR6yHNAGf1nk0jMWlN_apJMKxHUhBVCPhg_aRO-Ilb6vcGfLX48A4EKAZ3EbK-lMN53go0foKzzoiXNkADIoJb2nM1qexOxX-QEF7RUbEQDBWdHe2Qt3r08SO8p6ocAbPiv-Lz7b8DGDAJK0k/w400-h300/juniper.jpg" width="400" /></a></div><br /><p></p><p>TEHTUD! Tervelt kuu aega <i>iga päev</i> blogitud!! </p><p>Blogimisväljakutse sooritasin, vähemasti iseenda arvates, <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/With_flying_colours" target="_blank">with flying colours</a>, nagu siin meie pool öeldakse. Ei olnud teps mitte hõlbus aktsioon, kuid võtsin asja tõsiselt. Nimelt leppisin kohe alguses iseendaga kokku, et pean pidevalt olema <i>üks päev ajast ees</i>. Mis tähendas, et järgmise päeva postitus tuli eelmisel päeval valmis kirjutada, fotod ja tsitaat lisada, seejärel ootele panna. Säärane süsteem jättis hädaolukorra-puhvri, mida paaril korral ka kasutasin, kui asjaolud takistasid arvuti taha istumist. (Muide, kas on OK öelda "istusin arvuti taha", kui tegelikult istusin arvuti <i>ette</i>?) Järgmisel päeval pidin siis muidugi kaks postitust treima, et uuesti joone peale saada. Ühesõnaga, imelugu, et nii kenasti suutsin iseenda poolt pealesunnitud distsipliini hoida. Sest üldiselt ma üleliia kohusetundlik pole, prokrastineerimine kukub tunduvalt paremini välja.</p><p>Samas, ega ilma ajakirjanduses töötatud aastate hirme elustamata poleks asjaga vist hakkama saanud. <i>Milliseid</i> hirme, küsite. Noh, vaadake, ma kujutasin endale kogu möödunud kuu ette, et töötan X väljaande juures kolumnistina, ja kuri peatoimetaja ootab mult iga päev kindlaks kellaajaks teksti, vastasel juhul /<span style="font-size: x-small;">sisesta freelancerite levinuimad hirmud</span>/. Trikk töötas üle ootuste hästi. Old <strike>habits</strike> fears die hard…</p><p>Siiski on selgemast selgem, et igapäevane blogimine ei sobi mu elustiiliga kohe sugugi. Mitte, et ma seda kuud aega nautinud poleks. Nautisin! Kuid jätkuv igapäevapostitamine hammustaks üsna korraliku tüki mu elust, selleks ei leiaks ma väljaspool väljakutset aega. Õigemini, aega tuleks sel juhul kusagilt <i>võtta</i>, millegi-kellegi arvelt. Ja kuigi mul teemadest puudust kätte ei tulnud, pigem jäi paar tükki varukski, siis lõpmatuseni säärane mäng kesta ei saaks. Varem või hiljem läheks asi lahjaks kätte ära, või, vastupidi, üleliia tummiseks. Samas, möödunud kuu aitas mul iseennast mitmest uuest küljest tundma õppida; pisut kirjutasin sel teemal <a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2023/12/kumme.html" target="_blank">kümnenda postituse</a> esimeses lõigus. Jah, mulle tundub, et blogimiskuuga läksin justkui väheke enam “lahti”. Press püsis ju kogu aeg peal, ei jäänud aega mõelda, et oih ja aih, kas sellest ikka maksab kirjutada, äkki avan end liialt. Loodetavasti jääb säendne ladusus kestma; ma tegelikult meeldin endale blogijana sellisena üksjagu rohkem. Ja kui täitsa aus olla, siis kasarmukord, mille siinses kommentaariumis sisse olen seadnud, aitas mul kah end vabamalt tunda. Ses mõttes, et ei pea pead õlgade vahel hoidma, et äkki tullakse nähvama või trollima. Enda kehtestamine on ära tasunud, <i>minu</i> mätta otsast vaadatuna. </p><p>Kommentaaridest ka. Nendega tegelemine oli hästi tore, olge te tänatud, kes te kaasa rääkisite. Kuigi ma ei vastanud päris <i>igale</i> kommentaarile, püüdsin siiski kätt enam-vähem pulsil hoida, loodetavasti õnnestus. Ja peale selle tuli ju ka kaasvõitlejatel silma peal pidada; neil, kelle blogimisväljakutse kattus üht või teist otsa pidi minu omaga. Tsunftivärk, noh. Vahva väike kogukond. Ühtpidi hajali, teistpidi kompaktne – igatahes säärane, kuhu mul on hiiglama hea meel kuuluda. </p><p>Eks näis, kaua nüüd loorberitel puhkan. Mine tea, äkki tekkis lausa blogimis-sõltuvus? Homme jälle arvuti taha, ja teksti muudkui tuleb? Ja kutsikapilte? Elame, näeme. Aga praegu võtan kätte, panen seafilee marineeruma, mee ja sinepiga, pipra, soola ja tüümianiga. Homme läheb ahju. Mulle, teate, maitseb just säärane "kuiv" seapraad. Kapsad, need on juba tulel, maja head lõhna täis. Tulgu teilgi mõnusad pühad!</p><p>p.s. Läinud kuu postitused leiab sidebaris sildi alt <i>“üks kuu blogimist”</i>. Fotol meie <strike>kuuse</strike>kadakapuu.</p><p><span style="color: #999999;">December 23/2023</span></p><p><span style="color: #999999;">“What part soever you take upon you, play that as well as you can and make the best of it.” </span><span style="color: #999999;">― Sir Thomas More</span></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com14tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-53402355924393441582023-12-21T22:04:00.019-07:002024-03-15T18:52:30.214-06:00Kolmkümmend<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjwsgr1_dUtPyFmRYpSD0SNzpxLZ1EmhdOX4ASh3-FwAoDSewjeLjTbiqJMLbA62Ww7bEDmD1CSWbLv_vIWaY103NWBe_eenHHNhhyphenhyphenp8FXPcIqB2CQDOBGh8yNiEqVKaovbuPBAkiv0HF9RTVzkKiBSQMRD9JzuEyljKd6OQ4D9NCwkY4AjN3eIFG80xAs/s800/yarko2-001.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="728" data-original-width="800" height="364" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjwsgr1_dUtPyFmRYpSD0SNzpxLZ1EmhdOX4ASh3-FwAoDSewjeLjTbiqJMLbA62Ww7bEDmD1CSWbLv_vIWaY103NWBe_eenHHNhhyphenhyphenp8FXPcIqB2CQDOBGh8yNiEqVKaovbuPBAkiv0HF9RTVzkKiBSQMRD9JzuEyljKd6OQ4D9NCwkY4AjN3eIFG80xAs/w400-h364/yarko2-001.JPG" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEglEyNAjbtj0VcI9tikNUxT8a5avOd_JYh9SQ08ki_chua44kM_XlQ17CP9IC5kuJ6GWqva1HlqdHrAqX-wu4AFbTW0IwfmvK376FeVO6VoN9utApQwvmX86Bfh6E8X4tjvPWxQPEKtTn6z-h3JRCtU3ZF_4kfy7TUkVF_5wG_XqlBDNkFNC3bPlm_-xts/s601/yarko1-001.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="452" data-original-width="601" height="301" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEglEyNAjbtj0VcI9tikNUxT8a5avOd_JYh9SQ08ki_chua44kM_XlQ17CP9IC5kuJ6GWqva1HlqdHrAqX-wu4AFbTW0IwfmvK376FeVO6VoN9utApQwvmX86Bfh6E8X4tjvPWxQPEKtTn6z-h3JRCtU3ZF_4kfy7TUkVF_5wG_XqlBDNkFNC3bPlm_-xts/w400-h301/yarko1-001.JPG" width="400" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div>Olen juba mõnda aega tundnud, et Oregon on minu jaoks liiga <i>valge</i>. Ei, ma ei pea päikesevalgust silmas. Räägin inimeste nahavärvist. Kõlab imelikult, eks, aga ausalt, ma igatsen mulle tuttavate lõunapoolsete osariikide rassilist mitmekesisust. New Mexico, Arizona... Eks mitmekesisust leiab Oregoniski mõnes paigas, suuremates linnades näiteks. Aga siin, kus meie praegu elame, on pilt ikka väga üheülbaline. Ja see miskipärast rusub mind. Esimestel Ameerika-aastatel, Las Cruceses, oli sealne sõna otseses mõttes <i>kirju </i>seltskond üks neist asjust, mis mind mu uuel kodumaal vaimustasid. Nüüdseks olen pea kümme aastat kanjonikaldal, kadakate vahel mööda saatnud, toredate valgenahaliste sõprade ja naabrite keskel, ja mõnda teist värvi näolappi kohanud vaid üsna harva. Kesk-Oregonis elab küll omajagu Kesk- ja Lõuna-Ameerika juurtega inimesi ning põlisameeriklasi, aga nad hoiavad kuidagi omaette, pole sellist mõnusat rahvaste paablit, nagu New Mexicos nägema ja kogema harjusin. Nii et jah, tunnistan pisukest tüdimust siinsest <i>värvivaesusest</i>. Andke mulle tagasi mu kirevad Mexico tekstiilid ja oranzhid-türkiissinised päikeseloojangud ja mooniõitest kuldkollased mäeküljed ja muu säärane.<div><br /></div><div>Vahel mõtlen, et mis küll mu geenikombinatsioon võiks olla, et end Ühendriikides nii koduselt tunnen, et ma USAs elavate rahvuskaaslaste seltsi ei otsi, ning et mul üldse pähe tuleb kirjutada „Oregon on liiga valge“. Loen teinekord, kuidas siinsed eestlased maarjamaist rahvuskultuuri elus hoiavad, igasugu üritusi ja koosolemisi korraldavad. Noogutan mõistvalt, aga vähimatki tunnet ei teki, et lööks kampa või miskit. Endal kah vahel imelik, ausalt. Justkui mingi väärakas. Esimestel USA-aastatel rahvustunnet veel mõnevõrra jagus, aga praegu... oh jah. Mitte, et ma end eestlasena ei identifitseeriks. Muidugi olen eestlane. Kuid kõik, mis sellega kaasnema peaks - või tuleks öelda, et see, mida näen teiste väliseestlaste puhul kaasnevat - seda ei ole mul parimagi tahtmise juures mitte kusagilt võtta. Ise ma tegelikult ei arvagi, et <i>peaks</i> olema. Küll aga arvan miskipärast, et solvan säendse puudujäägiga teisi eestlasi. Ja seetõttu üritan toda lünka enamjaolt varjata, või noh, kui mitte otseselt varjata, siis vähemasti sellest mitte rääkida. Hm. Kena mitterääkimine küll, avalikus blogis kõike seda kirja pannes :)</div><p></p><p><span style="color: #666666;">Fotod: Lillikest on nüüd juba üksjagu näidatud, mistap seekord paar pilti Yarkost. Mõneti justkui põhjustki, sest <a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2014/12/yarko-estrellest-18.html" target="_blank">üheksa aastat tagasi</a> tegi Yarko jõululaupäeval alatu tembu, jättis meid Pauliga maha. Pani, saba seljas, taevaste treeningplatside-jäljepõldude poole ajama. Äärmiselt isekas temast. Ja andke mulle andeks, aga Yarkost lihtsalt <i>ei saa </i>pisaraid kiskuval moel kirjutada. Ta oli niivõrd karismaatiline ja äge peni, talle mõeldes tuleb täna pigem naer peale, kurbus on aastate hõlma vajunud. </span></p><p><span style="color: #666666;">Yarko kasvataja tavatses öelda, et igaühele, pidagu ta elu jooksul nii palju koeri kui tahes, antakse kõigest <i>üksainus</i> koer, kes on just "see" koer. Mulle meeldiks end meelitada mõttega, et mulle on antud kaks – Yarko ning Lilli. Sest Lillikeseski leidub kõike ja rohkematki, et "see" olla. Yarko, tema oli ausalt öeldes paras põmmpea. Lilli on nutikam, mitmetahulisem. Khm... pole ka ime, tegemist ju emasega :) Aga sellegipoolest, kui mul lastaks vaid <i>üks </i>koer valida, kellele „selle koera“ tiitel anda, valiksin Yarko. Kuigi Lillikene on mu musirull ja kullatükk ja silmatera. Aunimetus kuulub Yarkole kasvõi põhjusel, et just <i>tema</i> tegi minuga kaasa mu elu kõige dramaatilisema perioodi, sõidu ameerika mägedel nii kaudses kui otseses mõttes. Yarko on lahutamatult seotud minust lahutamatute läbielamistega. (Vot kus nüüd sai lause, eks. Aga täpselt seda ma tahangi öelda: <i>lahutamatult seotud minust lahutamatute läbielamistega</i>.) Ja mul on jube hea meel, et Paul ja Yarko said tervelt kolm aastat koos veeta! </span></p><p><span style="color: #999999;">December 22/2023</span></p><p><span style="color: #999999;"><i>“I think a life looks simple when you leave out the details.” ― Ursula K. Le Guin, The Birthday of the World and Other Stories</i></span></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com13tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-82093152748998319212023-12-20T16:58:00.010-07:002024-03-15T18:52:17.194-06:00Kakskümmend üheksa<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgyyLttcTOoi0j7Gns7U_WAsXAm4DCHCd9fFuIvfiSYRo0Wl5svpmbCIV2CJM6YhMAufIu2QNu5Hk7GjkhJ-iDTbvOGwilsjw7RtaaMWJuij0ywdDy1s32wvvAgBi93TCbkAqTJdE8nopMjhgNNgjgi0WH18W5aD8DSTJzFMeu1E-h0RHP0NsFk1IRGdoE/s616/sport1-001.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="616" data-original-width="615" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgyyLttcTOoi0j7Gns7U_WAsXAm4DCHCd9fFuIvfiSYRo0Wl5svpmbCIV2CJM6YhMAufIu2QNu5Hk7GjkhJ-iDTbvOGwilsjw7RtaaMWJuij0ywdDy1s32wvvAgBi93TCbkAqTJdE8nopMjhgNNgjgi0WH18W5aD8DSTJzFMeu1E-h0RHP0NsFk1IRGdoE/w399-h400/sport1-001.jpg" width="399" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzC1OefR3tfaeHO6PCwe8h-YbuyIhpnSu3mUi2v1xNUyDxceRn7AqwpCPR0_ekFi4k7aK4fwwav7ZsUqBO1jyZuZ1Jy64FXz49ZMI0kZJy4iN5OthzL-nGpIoGOHNu9WwQ34zLwUEMbQMHhVxSAOv0lIhAcRJa4hgP1Si1c98cdlTqo3M4oQdFNt3ieP0/s415/missoni-005.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="259" data-original-width="415" height="250" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzC1OefR3tfaeHO6PCwe8h-YbuyIhpnSu3mUi2v1xNUyDxceRn7AqwpCPR0_ekFi4k7aK4fwwav7ZsUqBO1jyZuZ1Jy64FXz49ZMI0kZJy4iN5OthzL-nGpIoGOHNu9WwQ34zLwUEMbQMHhVxSAOv0lIhAcRJa4hgP1Si1c98cdlTqo3M4oQdFNt3ieP0/w400-h250/missoni-005.JPG" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Ma pole teab mis sportlik inimene. See-eest aga väga <i>liikuv</i>, kui nii võib öelda. Egas Paul mind asjata <a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2021/10/the-evil-exercise-queen.html" target="_blank">The Evil Exercise Queen</a> tiitliga austanud. Muuhugas olen ka kiire kõnniga, mistõttu pean maailma kõige jubedamaks piinaks grupiviisilisi üritusi, kus, kui tahad viisakas olla, tuleb oma samme teiste järgi sättida. No näiteks mingid sugulaste kokkutulemised suurlinna-, laada-, messikülastuste raames, kus kogu kamp ühtlases tempos tundide viisi aeglaselt <i>ringi</i> <i>tuiab</i>. See asjab mind <i>hulluks</i>. Pealegi paneb selja valutama. Aga noh, heade suhete nimel kannatan kord-paar aastas siiski ära. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Vaatamate sellele, et liikuv olen, ei ole ma eluilmas sportimist kui niisugust armastanud. Lapsena kehva tervisega, sain kehalise kasvatuse tundidest ühtepuhku vabastatud. Ja üleüldse oli see õppeaine toona pigem piinamine, selmet noortes inimestes liikumisharjumust tekitada. Mingid jubedad hinde peale kuulitõuked ja murdmaasuusatamine servamata männiplankudega... öäkk, ma ütlen. Vaatamata sellele kasvas minust, nagu öeldud, <i>liikuv </i>inimene.</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Kui nüüd mõtlema hakata, milliseid spordilaadseid tegevusi regulaarselt harrastanud olen, tuleb esimesena meelde ülikooliaeg, mil naabritüdrukuga igal hommikul jooksmas käisime, iga ilmaga, ühest Lootuse puiestee otsast teise ja tagasi.</div><div class="separator" style="clear: both;">Kahekümnendate lõpul tegin hea tükk aega moderntantsutrenni. Sealt sain ka esimese põlvevigastuse. Teine (sama põlvega) juhtus, kui Yarko kasvatajat sünnipäeva puhul õnnitlesin ning ta mulle kaela viskus, jalgu maast õhku tõstes, mispeale me mõlema keharaskus mu tugijalale langes, põlv lõnksti välja käis.</div><div class="separator" style="clear: both;">Kusagil kolmekümnendatel juhtus tai chi. Selleks oli konkreetne põhjus. Mul tekkis korraks mingi müstiline südame-jama, arstid laiutasid käsi, sõber soovitas alternatiivset tervistusviisi. Kas jama kadus idamaise kehakultuuri toel või muul põhjusel, igatahes sain murest mõne aja pärast lahti. Tai chi aga hakkas meeldima, käisin trennis veel tükk aega takkajärele.</div><div class="separator" style="clear: both;">No ja siis muidugi kümmekond aastat koerasporti, mida muude alade fännid küll spordiks ei pea, mina aga väidan, et selleks on ikka vägagi korralikku füüsilist vormi tarvis. Lisaks ka vaimset vormi, sest neid va koeri tuleb ju <i>õpetada</i>, ega nad iseenesest jälge aja ja kurjategijat püüa ja kuulekusharjutusi soorita. (Minu ala oli <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Schutzhund" target="_blank">Schutzhund</a>, politseikoerte koolitusel põhinev kolmevõistlus.)</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Tuleme nüüd tänasesse päeva. Suur maja, massiivne õueala, aktiivne tööliini koer, aktiivne abikaasa, matkamine mägedes ja lauskmaal - need on praegu minu spordialad. Ja tantsimine, sest nagu siin mõnda aega tagasi juttu tegin, võtsimegi Pauliga tantsu oma nädalakavva. Viimse peal äge on! Vihume kanjoniveerel, avatud ustega garaazhis enam-vähem igapäevaselt tantsu umbes tunnikese jagu. Ja kui ma ütlen „vihume“, siis seda ka mõtlen. Trenn missugune! Oot, otsin, kus ma tantsimisest kirjutasin... ahaa, <a href=" https://viistuhatviissada.blogspot.com/2023/12/uksteist.html" target="_blank">siin</a>. Et siis jah, selle asjaga on korras, oleme sõltuvuse küüsi langenud. Ja kui nüüd täitsa ausalt kõik ära rääkida, siis teinekord ühendame tantsimise ja sellesama pärastlõunase veini, mida mõni aeg tagasi <a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2023/12/kakskummend-kaks.html" target="_blank">mainisin</a>. Süda kohe kenasti rahul, et niisama joogiklaasi taga ei moluta, vaid üksiti ka sporti teeme. Paraku pean tantsides põlvetuge kandma, õnneks venivat, liibuvat, mitte mingit plastikust kobakat. Üheski muus olukorras ammune vigastus tunda ei anna, isegi mitte mägedes turnides, aga tantsides, näe, tahab põlv toetamist. Mingit staatilisemat stiili viljeledes saaksin ilmselt ka ilma läbi, kuid sedasorti elumuutust ärge tulge pakkumagi. Kui ma tantsin, siis ma <i>tantsin</i>. Pealegi, põlvetugi näeb trendikas välja, musta värvi, mõnusast materjalist ja puha.</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Jah, tantsida on mulle eluaeg hirmsasti meeldinud. Olen selles asjas päris osav. Nii-öelda ööklubitantsimises siis. Klassikaline ja Ladina-Ameerika, need pole minu ampluaa, kuigi vajadusel miskit pigistan välja. Muide, tantsimisega seoses tuli üks keeleteemaline juhtum meelde, Pauli õepoja pulmast. Kandsin tol peol <a href="https://www.missoni.com/en-us/" target="_blank">Missoni</a> kangast kleiti (foto 2). Materjal maksis Tallinnas aastal 2011 umbes miljon eurot meeter; lasksin sellest enda ja Pauli pulmadeks teise päeva pruudikleidi õmmelda. Ühesõnaga, tantsisin õepoja pulmas oma tavapärasel moel, mis ilmselgelt ühele noorepoolsele meessugulasele silma jäi, sest hiljem osutas ta minu suunas: „Look at her, she's been <a href="https://www.merriam-webster.com/dictionary/cut%20a%20rug" target="_blank">cutting the rug!</a>“ Mina, kes ma alles esimesi aastaid Ühendriikides elasin, polnud kohalike kõnekäändudega sugugi kursis. Näiteks pani Pauli tekstisõnum, mis muuhulgss sisaldas lauset „<a href="https://www.collinsdictionary.com/us/dictionary/english/hit-the-ground-running" target="_blank">hit the ground running</a>“, mind ükskord paaniliselt talle tagasi textima, et issand, mis juhtus, oled sa vigastatud?? Ühesõnaga, komplimenti tantsuoskuste kohta võtsin halvustava märkusena. Vihjena, et mu võrratu Missoni näeb välja nagu põrandavaip. Noormehel tuli üksjagu selgitustööd teha, et mind solvumisseisundist välja tuua.</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;"><span style="color: #666666;">Fotod: </span></div><div class="separator" style="clear: both;"><span style="color: #666666;">1. Yarkoga koerasportimas, aastal 2006 või sinnakanti. </span></div><div class="separator" style="clear: both;"><span style="color: #666666;">2.<span style="white-space: pre;"> Minu Missoni.</span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #999999;">December 21/2023</span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><i style="color: #999999;"><br /></i></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><i style="color: #999999;">“Have you noticed that whatever sport you're trying to learn, some earnest person is always telling you to keep your knees bent? ” ― Dave Barry</i></div><p></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com16tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-64194590779337068912023-12-19T15:50:00.022-07:002024-03-15T18:52:05.564-06:00Kakskümmend kaheksa<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgA-mUFiJs7i3TQj1BEBHGBVsQLbs_2co9d5VO7fjPnEvPaysbAFR2ApaLe6YWNgoUWPGsGwRoCBkBUGae-OYTMOtVRaIMNXKGwLlG2ADuXmq-xlJDcMITTU_s7rTIRfl04Ji211FUR1YmY-zz8sd1Cd8Ud2vfQKbSzV45dGJxzQPRG0lSUpm_apMRamHU/s800/box3.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="480" data-original-width="800" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgA-mUFiJs7i3TQj1BEBHGBVsQLbs_2co9d5VO7fjPnEvPaysbAFR2ApaLe6YWNgoUWPGsGwRoCBkBUGae-OYTMOtVRaIMNXKGwLlG2ADuXmq-xlJDcMITTU_s7rTIRfl04Ji211FUR1YmY-zz8sd1Cd8Ud2vfQKbSzV45dGJxzQPRG0lSUpm_apMRamHU/w400-h240/box3.jpg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkwlIgk2d1Mm0BhHG0D3pUVyFd2tuX8KFaTGNRMUPDgm4Ttler2UeXp70VwtxheqkJbJyTQQeEtduTKQGFbVlIFmAgux9cWY9xMwaTiua8uQ9RiWkncfrdtogfM1nPG1hoByoFr9-mN4N90SpTaZPSGaCjWGlWdFW_wpZk3xhBg33Lx7h6t6pg1WpfUOo/s800/box2.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="480" data-original-width="800" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkwlIgk2d1Mm0BhHG0D3pUVyFd2tuX8KFaTGNRMUPDgm4Ttler2UeXp70VwtxheqkJbJyTQQeEtduTKQGFbVlIFmAgux9cWY9xMwaTiua8uQ9RiWkncfrdtogfM1nPG1hoByoFr9-mN4N90SpTaZPSGaCjWGlWdFW_wpZk3xhBg33Lx7h6t6pg1WpfUOo/w400-h240/box2.jpg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiuM0b5ZMF-Zljm_ScPH7bsBgWdRh7oI7zNeRKKd_KBT0I9YhklOLZCFSzz1AYVuf4FhyZF6U3kqhhC2hsddPDzF_BN-rQBjWdzCHj-ZMHH-0pm86AV0BTCrEKdZ89hJtMTA7GSDRaGa-3Ye9c20QYguKDxYJX1l-Yl2eERIlNQW7GAF51hJ0B0Emnc3-M/s800/post1-001.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="481" data-original-width="800" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiuM0b5ZMF-Zljm_ScPH7bsBgWdRh7oI7zNeRKKd_KBT0I9YhklOLZCFSzz1AYVuf4FhyZF6U3kqhhC2hsddPDzF_BN-rQBjWdzCHj-ZMHH-0pm86AV0BTCrEKdZ89hJtMTA7GSDRaGa-3Ye9c20QYguKDxYJX1l-Yl2eERIlNQW7GAF51hJ0B0Emnc3-M/w400-h240/post1-001.JPG" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj2mmJDryusb_nqmQD3RbgRc4k1WqhlPmXoCQrJ6ErFiujdwnjd1VO4dQGNXbzla1J8sY_AdQekevxhbz-wi-ioM7lQE2c7agp1-bx0VZhiaaE3FhiEC-Sc1x5ciRA1hxiRUlQkqeEVPXRiJSeDScnjvHz2JZke2rj7FLF1ppMLvCLH726oaFuVJ4pFBRY/s640/postoffice-001.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="640" data-original-width="481" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj2mmJDryusb_nqmQD3RbgRc4k1WqhlPmXoCQrJ6ErFiujdwnjd1VO4dQGNXbzla1J8sY_AdQekevxhbz-wi-ioM7lQE2c7agp1-bx0VZhiaaE3FhiEC-Sc1x5ciRA1hxiRUlQkqeEVPXRiJSeDScnjvHz2JZke2rj7FLF1ppMLvCLH726oaFuVJ4pFBRY/w301-h400/postoffice-001.jpg" width="301" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi52bZILtUBUAIz6LlTHBv8oqkz4hrukSoLa88Cintc8go8YNdILp0XwAYoeKs6ISRysjnPpT8MHGrbSrDF-VKDQ33bn0_I549zOPYiDx2Kae1Ea3Q3bShGKyh_pRecryH1ZsXwzzg-SqmKrqELyzqbPLPGG_IRYxmLStWJMaJSQC7UPMfNM0FkZEw15oE/s640/Mailbox.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="385" data-original-width="640" height="241" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi52bZILtUBUAIz6LlTHBv8oqkz4hrukSoLa88Cintc8go8YNdILp0XwAYoeKs6ISRysjnPpT8MHGrbSrDF-VKDQ33bn0_I549zOPYiDx2Kae1Ea3Q3bShGKyh_pRecryH1ZsXwzzg-SqmKrqELyzqbPLPGG_IRYxmLStWJMaJSQC7UPMfNM0FkZEw15oE/w400-h241/Mailbox.jpg" width="400" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2023/12/kakskummend-kaks_14.html" target="_blank">Off-grid postituse</a> kommentaariumis said paar mu head kamraadi shokeeritud teadmisest, et USAs käivad inimesed regulaarselt postkontoris; vähe sellest, nad ajavad seal muuhulgas ka raha-asju. Mulle oli kamraadide shokeerumine omakorda shokeeriv. Mistap võtangi nüüd kätte, kirjutan Ühendriikide postkontoritest pisut pikemalt. (Neid oli meil 2022. aasta seisuga 31132 tükki.)</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Algatuseks palju tänu Notsule, kes tolles postkontori-lõimes minust mitu korda arusaadavamalt selgitas, et vaadake, armas rahvas, elu ei käi igal pool nii nagu Eestis, ja nö. “vanad” riigid kasutavad paralleelselt uutega ka traditsioonilisi, sissetöötatud, sisseharjunud sidepidamis- ja pangandusmudeleid. Tal on seal mitu selleteemalist sõnavõttu, muuhulgas kirjutab:<i> “… see pole mitte Ameerika ja Eesti, vaid kauem rikkad olnud maade ja Eesti vahe./…/Postkontor täidab Lääne riikides panga ülesandeid (kõige muu kõrvalt, mida seal tehakse). Inimestel on seal konto nagu panga jooksevkonto mullu ja muiste./…/Ühtlasi kasutavad inimesed Läänes rohkem sularaha kui meil siin. Nii et kui raha laekub panka (ja tavaliselt just postkontor-panka, sest see on põhipank, mis tavalised inimesed jutule võtab), siis minnakse ilusti pangakassasse sularaha järele.”</i></div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Nagu teate, õigustan ja kaitsen ameeriklasi alailma, mistap kargas pähe googeldada, kuidas siis mujal need asjad käivad. Kas me, ühendriiklased, oleme tõesti ainukesed postkontori-reliktid? Kogu muu maailm talitab moodsamal moel, postkontorid kuuluvad möödunud või ülemöödunud sajandisse? Ühesõnaga, googeldan, ja mida ma näen: vanal heal Inglismaal on olukord veelgi “hullem” kui USAs. Palun väga, <a href="https://www.postoffice.co.uk/banking-and-bills" target="_blank">postoffice.co.uk</a>: <i>“Access your personal or business bank account at any of our Post Office branches. Pay in cash and cheques, make withdrawals or check your balance. Manage your personal finances and borrowing. Plus, pay bills, top up or transfer money overseas at Post Office and Payzone locations across the UK.”</i> Ja siis inimesed ahhetavad, et küll teil seal Ameeriks on ikka veider elu. Selle peale tahaks põrutada, et teate, jätke mu Ameerika rahule, vaadake omaenda kontinendil kriitilise pilguga ringi. (Igaks juhuks pean vist lisama, et eelnev noomitus on naljaga öeldud, muidu äkki võtategi tõsiselt.) </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">OK, tuleme Suurbritanniast Ühendriikidesse tagasi. <a href="https://faq.usps.com/s/article/What-Retail-Services-does-the-United-States-Postal-Service-provide" target="_blank">Siit </a>saab lugeda, milliseid teenuseid <i>The United States Postal Service</i> pakub. Ja samal ajal kui Eestis kuulukse väheasustatud piirkondade postkontorid uksi sulgevat, talitab USPS vastupidiselt, laiendades muuhulgas ka <a href=" https://www.aarp.org/money/investing/info-2022/restarting-postal-banking-services.html" target="_blank">pakutavate pangateenuste</a> nimekirja. Postkontorid on enam-vähem igas väiksemaski asulas. Postkontori leiab isegi säärases jumalast hüljatud kohas nagu Death Valley. Ise oma silmaga olen seda näinud, kontoris seeski käinud. Ahjaa, enne kui meelest läheb mainida: USPS on <a href="https://www.uspsoig.gov/our-work/did-you-know/postal-service-business-or-public-service" target="_blank">ebatavalise ülesehitusega</a> institutsioon, üheaegselt erafirma ning riigiettevõte.</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Nüüd sellest, kuidas minu ja Pauli posti-asjad on korraldatud. Me post laekub ühele kahest aadressist – füüsilisse elukohta või <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Post_office_box" target="_blank">PO Boxi</a>. Viimast saab igaüks riigi piires rentida põhimõtteliselt kus iganes, ei pea kohapeal elamagi, vaja läheb üksnes isikut tõendavat dokumenti. Hind sõltub asukohast, meie maksame siin Kesk-Oregonis $170 aastas. (Väheasustatud piirkondades, kuhu USPS korrespondentsi ei toimeta põhjusel või teisel, maastikuolud vms, on PO Box kohalikele elanikele tasuta. Näiteks needsamad off-grid inimesed, kellest paar päeva tagasi kirjutasin, oma naaberlinnas asuva postkasti eest ei maksa.) Ühesõnaga. Osa posti tuuakse mulle ja Paulile kasti, mis asub me sissesõidutee otsas. PO Boxi aadressi anname asutustele, kelle poolt saadetav sisaldab privaatset infot (maksuamet, pangandus, tervisekindlustus jne), sinna laekuvad ka ajakirjad ja jõulukaardid jms, sest PO Box on ilmastikuolude eest kaitstud, kodune postkast mitte. Kirju ja kaarte saab muide postitada ka kodunt lahkumata. Jätad omaenda postkasti, tõstad kasti küljel oleva punase lipukese püstiasendisse, see annab möödasõitvale postiljonile märku, et miskit tuleb üles korjata. Postkontorist saab kätte ka kullerfirmade (FedEx, UPS) poolt edasitoimetetevad saadetised, kui tellimusele koduse aadressi asemel PO Boxi oma märgid. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Paljude postkontorite PO Boxe sisaldavad fuajeed on klientidele avatud 24/7/365, elik ka siis, kui postkontori teenindussaal suletud. Turvameetmed sõltuvad asukohast, suurlinnades on kord rangem, väiksemates asustatud punktides lõdvem. Me Las Crucese postkontoris oli igal PO Boxi omanikul ka välisukse võti, praeguse postkontori fuajee-uks püsib ööpäev läbi lukustamata. Oh, ja seda pean kah ära märkima, et kuna postkontorid on riiklikud hooned (<a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Federal_buildings_in_the_United_States" target="_blank">Federal Buildings</a>), ei tohi sisenejal seaduste kohaselt külm- ega tulirelva ühes olla, isegi mitte taskunuga. Mõnes paigas ehk seaduskuulekust ka kontrollitakse, kuid mina pole üheski postkontoris turvameestki kohanud, politseinikust rääkimata. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Kuhu ma jäingi? Ahjaa. Et mis asju <i>meie</i> postkontoris ajame. Käime postitarbeid ostmas (ümbrikke, marke, pakisaatmismaterjali), kirju/kaarte/arveid postitamas, PO Boxi tühjendamas. Muu rahvas aga ka sotsiaaltoetusi ja pensione välja võtmas, raha saatmas või saamas. Postkontorist on võimalik enda pangaarvelt teatud summa piires sularaha välja võtta, kaardiga. Teenuste täpsema nimekirja tõin ülalpool juba ära. Ning last but not least – postkontorid töötavad ka suhtluskohana, vähemasti neis paigus, kus mina elanud olen. Kohtutakse tuttavatega, vesteldakse letiteenindajaist postiametnikega. Viimaseid tunneb iga endast lugupidav kohalik elanik vähemasti eesnime pidi, paljudel juhtudel teatakse ka perekonnaseisu ja laste arvu ja automarki ja mida iganes. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Vot sihukesed lood siinpool postkontoritega. Mäletan, et kui 2019. aastal Eestis käisime, olin õndsas arvamises, et saan iseendale USAsse saadetava paki postitada Tallinna kesklinna Postimajast, no sellest, mis Viru hotelli vastas. Kuid võta näpust. Postimajas oli H&M ja veel mitu poodi, aga postkontorit ei kuskil. Pika otsimise peale leidsime mingi pisikese, Omniva nimelise keldri kusagil Pärnu maanteel :) Ausalt, ma ei oskaks Eestis enam eladagi, kõik puha elektrooniline praeguseks ju... Aga kui teil USA postiteemal küsimusi tekkis, lööge letti. Pead ei anna, et vastata oskan, kuid püüan. </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #666666;">Fotod (1,2,4,5 võetud veebist): </span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #666666;">1. PO Boxid. Täpselt selline on ka meie oma siin Oregonis.</span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #666666;">2. Tüüpilise postkontori tüüpiline PO Boxide osakond.</span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #666666;">3. Meie kunagine postkontor New Mexicos. Las Crucese, Mesilla linnaosas. </span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #666666;">4. Death Valley postkontor.</span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #666666;">5. Tüüpiline postkast, meilgi on samasugune. </span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #666666;"><div><br /></div></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #999999;">December 20/2023</span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #999999;"><i><br /></i></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #999999;"><i>“Our mailman was a dance teacher at night & I would watch him sometimes to see if he would deliver mail differently than the others. I expected to see him leap over bushes with his toes pointing like arrows, but all he ever did was walk.” ― Brian Andreas, Still Mostly True</i></span></div><p></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com24tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-13810661352316004082023-12-18T15:54:00.008-07:002024-03-15T18:51:53.778-06:00Kakskümmend seitse <p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgewCBXR1E2eUFiO7rF4S4dbYPccALEV-c49bvV_nx40rYDrUuYXmBNe78H7VOQoLKFfW1x44xbFMlQ3entxUebYyp8L9pWUguaQhfRybcT3lKQkF5NqxS7nPIe_BRyJPraQJmSoiyhZtI18Mx41OYTtUdxrZqSNcLOTlF9kkn91UJRRXtLdUa6zQpNsto/s800/veebruari%20algus%202017..JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="480" data-original-width="800" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgewCBXR1E2eUFiO7rF4S4dbYPccALEV-c49bvV_nx40rYDrUuYXmBNe78H7VOQoLKFfW1x44xbFMlQ3entxUebYyp8L9pWUguaQhfRybcT3lKQkF5NqxS7nPIe_BRyJPraQJmSoiyhZtI18Mx41OYTtUdxrZqSNcLOTlF9kkn91UJRRXtLdUa6zQpNsto/w400-h240/veebruari%20algus%202017..JPG" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiPLa0_hbP-Vgi-BCz0K_j6qVUovfQa2pN9CuSMXXeKKzWmHC42SN_Bq9_u-mLjWNndq-Ivzw-bkZ4pV08Xzik7-I3nwAS4lNhzJXulVdobHxMWyYj8olmRKK1CrMCRi8Pd1rKGHh7P229vq3sO6lVD3JeDKs_7C4sVUGuoHvkKDPm2k9Qht_VumUDsZy4/s800/veebruari%20l%C3%B5pp%202017.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="481" data-original-width="800" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiPLa0_hbP-Vgi-BCz0K_j6qVUovfQa2pN9CuSMXXeKKzWmHC42SN_Bq9_u-mLjWNndq-Ivzw-bkZ4pV08Xzik7-I3nwAS4lNhzJXulVdobHxMWyYj8olmRKK1CrMCRi8Pd1rKGHh7P229vq3sO6lVD3JeDKs_7C4sVUGuoHvkKDPm2k9Qht_VumUDsZy4/w400-h240/veebruari%20l%C3%B5pp%202017.JPG" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Noppeid.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Olge head, öelge mulle, mis värk selle õigekirjutamisega on? Ma ei pea silmas keelekorralduslikke apsakaid, millest siin paar postitust tagasi kommentaariumis juttu sai tehtud, vaid lihtsaid ja labaseid <i>kirjavigu</i>, no et jätan kiiruga tähe vahele või trükin vale tähe vms. Ühesõnaga, mu probleem seisneb selles, et kirjutan blogiteksti või meili valmis, loen mitu korda üle, aga viga ei näe enne, kui postitus veebi riputatud/e-kiri ära saadetud. <i>Miks </i>see nii on? Mingi mustkunst või mis? Kas teistel ka nii on? Ahjaa, võtan plaani Morgie tellitud keeleteemalise postituse, ilmselt kirjutan iseenda kui väliseestlase näitel. Pean ainult enne natuke aru pidama, mida ja mismoodi. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Vaatan, et (blogivad) inimesed teevad aastakokkuvõtteid. Mina, teate, ei ole kokkuvõtete inimene. Nimekirjade inimene küll, nendeta ei oskaks eladagi. Mitte, et mäluga erilisi probleeme oleks, aga nimekirjad, nagu Ritsikki enda juures märkis, hoiavad mu elu koos, pakuvad (petlikku?) tunnet, et asjad kontrolli all. Kuid kokkuvõtted? Nimekirjad ja numbrid aasta jooksul loetust, vaadatust, kuulatust? Ei. Kindel ei. Minu jaoks ei ole aastavahetus mõtteline joon <i>enne</i> ja<i> pärast</i> vahel. Igaks juhuks ei hakka nii suureliseks minema, et "voolamisest" või "kulgemisest" vms jutlustaks, aga no põhimõtteliselt… ee… siiski miskit sinnakanti. Ma lihtsalt ei tunne <i>vajadust </i>aasta lõpus otsi kokku tõmmata, et aasta alguse need uuesti lahti sõlmida. Ma ei tea, mul nagu ei olegi praegusel eluperioodil mingeid otsi? (Elu) algus <i>enam</i> ei paista, <i>lõpp</i> veel ei paista, mis otsi sa sedasi sõlmid. Tõsi, eks ole mulgi omad pidepunktid, aga nendeks on aasta jooksul ette tulnud sündmused, mitte üldtähistatavad (pidu)päevad.</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Uue aasta lubadustega on see lugu, et neid üritan kogemuspõhiselt iga hinna eest vältida. Sedasorti lubadustest kinni pidamine tundub jube keeruline. <i>Anda </i>on neid samas vägagi lihtne. Terve aasta ju ees! Siiamaani too camo-kleidi keiss meeles, külmal detsembrilõpu päeval karglesin õhukese kehakattega kanjonikaldal, et pildid blogisse saaks; aasta hakkas lõppema, lubadus oli täitmata. No eks vahel harva saab libastutud ja lubatud kah, selgi aastal käsin kergemeelselt ühe veksli välja, aga üldiselt, jah, üritan vältida. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Ahjaa, kommentaaridest tahtsin kah kirjutada. Blogger ei paku võimalust vanemate postituste kommentaariume automaatselt sulgeda, niisiis olen seda "käsitsi” teinud. Mingit kindlat süsteemi mul pole, lihtsalt võtan vahetevahel ca kaks-kolm kuud vanad postitused ette, keeran lukku. Esiteks, väldin spämmi, ja teiseks, tõmban justkui joone alla, ei jäta kirjapandut ripakile. Nii et jah, ajalugu kommenteerida 5500-s ei saa. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Mis veel. <strike>Kuuse</strike> kadakapuu tõime paar päeva tagasi tuppa, ehtisime kah. Ilus on, ning lõhnab jumalikult. Natuke nukkergi mõelda, et need ilmselt me viimased kadakased jõulud, sest Arizonas... noh, seal dekoreeritakse jõuluks <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Saguaro" target="_blank">saquarokaktusi</a>. Samas, mine tea... põhja pool ning mägedes kasvavad neil seal männid ja kadakad, ehk satub me uus kodu just säärases paigas olema? Varsti lähebki põnevaks, jaanuaris riputame end internetti üles ja jääme pakkumiste ootele. Senimaani aga tegeleme juba pakkimisega, mitu kolimisfirmatki tüütavad meid vähemasti kord nädalas, et noh, kas aadress juba olemas, kuhu te kraami toimetame. Meie, et hoidke hobuseid, kulla inimesed, ei ole veel aadressi. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Lõpetuseks teadus-uudis. Ainult et ma ei saa aru, mis selles loomade-lindudega vestlemises nii haruldast on. Mina näiteks vahetan siinsete ronkadega tihtipeale mõtteid. Andke mulle tulnukas, saan ilmselt ka temaga hakkama. "<i>In the absence of any aliens, the researchers hope to use whales to develop strategies for non-human communication. Humpback whales make such a good alien proxy because of their extremely high intelligence and powers of communication":</i> <a href="https://www.dailymail.co.uk/sciencetech/article-12876857/Scientists-claim-theyve-20-minute-conversation-WHALE-say-pave-way-conversations-aliens-someday.html" target="_blank">Scientists claim they've had a 20 minute conversation with a whale - and say it could pave the way for conversations with aliens someday.</a></div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #666666;">Fotod: kujukas näide sellest, kuidas sooblivärvi (jah, just, ametlik termin; inglise keeli <i>sable</i>) saksa lambakoera kutsika kasukas värvi muudab. Esimesel pildil kolmekuune Lilli, teisel pea neljakuune. Paari nädalaga hoopis teist karva loom!</span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #999999;">December 19/2023</span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #999999;"><i><br /></i></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #999999;"><i>“I don't believe in New Year's resolutions. I think if you want to change something, change it today and don't wait until the New Year. ― Georgina Bloomberg</i></span></div><p></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-89839209861054155922023-12-17T16:06:00.015-07:002024-03-15T18:51:40.308-06:00Kakskümmend kuus <p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEihALr4o6Ye2uMtOzEbFg2KmREiSnYAiloHC-gRlIVv409SHS-OQwHaoE83GX3YZvPjMgC7waPgpRduBrMP5JMWtM5EVGbe0vqIrr3NMUoCno1kENQBxcryiSLkzBbbcP_Z7pkhggOo-d28b83GLeYzycGeEgRKWpTneHDKqOzBPPYOiVBW9iSy8CNUWvI/s707/seattle2.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="531" data-original-width="707" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEihALr4o6Ye2uMtOzEbFg2KmREiSnYAiloHC-gRlIVv409SHS-OQwHaoE83GX3YZvPjMgC7waPgpRduBrMP5JMWtM5EVGbe0vqIrr3NMUoCno1kENQBxcryiSLkzBbbcP_Z7pkhggOo-d28b83GLeYzycGeEgRKWpTneHDKqOzBPPYOiVBW9iSy8CNUWvI/w400-h300/seattle2.JPG" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHzAEdX6951yFAxhgiQtaZjvOCRS4rNPDhOcnGzX1BXb6Y1amdyKmc1id3TnRkC8uGnLSApWDszDaI04vWWDh75tBhPLm8XxCr-mppqXWrgyj1P2lB51CyyOzy_9mGH6DDpNfEUusZbH2mt5ulhQlDdZHBErzc_uG0QdGWBSfCQOZyFzebVEtRscDSmZw/s683/seattle1.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="511" data-original-width="683" height="299" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHzAEdX6951yFAxhgiQtaZjvOCRS4rNPDhOcnGzX1BXb6Y1amdyKmc1id3TnRkC8uGnLSApWDszDaI04vWWDh75tBhPLm8XxCr-mppqXWrgyj1P2lB51CyyOzy_9mGH6DDpNfEUusZbH2mt5ulhQlDdZHBErzc_uG0QdGWBSfCQOZyFzebVEtRscDSmZw/w400-h299/seattle1.JPG" width="400" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Oi, teate, unustasin paar postitust tagasi Lauren Sánchezest <a href=" https://viistuhatviissada.blogspot.com/2023/12/kakskummend-uks.html" target="_blank">kirjutades </a>ühe ülimalt tähtsa üksikasja mainimata. Nimelt selle, et lisaks lennuki ja helikopteri juhtimisele oskab ta ka <i>õmmelda</i>. Ja mitte niisama nööpi pluusi külge nõeluda või seeliku alläärt palistada. Mkmm. Ta on omale lausa kleite õmmelnud. Ja vot <i>see</i> fakt hämmastas mind veelgi enam kui piloteerimisosavus. Ausalt, ma ei tee nalja. Mainisin seda ükshommik ka Paulile, kui oma järjekordset koidueelset kohvitundi pidasime. Sõnastasin umbes nii, et oo, kui haruldane oskus; kui palju leidub neid ameeriklannasid, kes kleidiõmblemisega hakkama saavad? Ja Paul vastas: palju. Avasin suu, et vastu vaidlema hakata, no selsamal vanal heal üleolevalt euroopalikul moel, mis kõik ameeriklased teovõimetuteks hamburgeriõgijateks liigitab. Või veel täpsemalt, vanal heal ida-euroopalikul, sovjeediajas karastunu kombel, et oh mida kõike sai olude sunnil oma kätega tehtud, vastupidiselt vaba maailma asukatele, kellele kõik iseenesest sülle kukkus, kaasa arvatud kleidid. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Et siis jah, õmblemine ja muu käsitöö. Enam-vähem kõik mu siinsed naabrinaised on oskuslikud õmblejad. Pauli suguvõsa naised samuti. Sama kudumise ja heegeldamisega. Kui mingi aeg tagasi truck camperite kokkutulekust kirjutasin, sai vist mainitud, et mitut sorti õpitubade hulgas oli ka heegeldamise oma. Jaa, see on matkasõiduki-prouade hulgas väga levinud hobi, kudumine samuti. Mees keerab rooli, mõõdab maanteemiile, proual kõrvalistmel vardad vuhisevad. Või heegelnõel. Lapitekikunstist ärme üldse rääkima hakkamegi. Ja kui ma ütlen “kunstist”, siis seda ka mõtlen – riideruutude kokkuõmblemisega on sel üksnes niipalju pistmist, et need õmmeldakse jah kokku. Ühendriikide <a href="https://www.redlandcotton.com/blogs/news/a-brief-look-into-the-humble-history-of-quilts-in-the-usa" target="_blank">quilting-traditsioonist </a>võiks tahtmise korral pika postituse kirjutada, lausa mitu. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Aga rõivaõmblemise juurde tagasi. Võib ju tunduda, et see on kaduv oskus, kuid võta näpust. Noored ameeriklannad (taas)avastavad toda vana kunsti õhinal. Põhjuseid leidub rohkem kui üks, muuhulgas tüdimus kiirmoest, ning sotsiaalmeedia kui lõputu catwalk. (<a href="https://theinspiredsewist.com/sewing-becoming-trendy/" target="_blank">Why Sewing is Becoming Trendy Again.</a>) Nr. 23 postituses läks kõvaks diskussiooniks postkontorite teemal, eks. Sellest peaks tegelikult täitsa eraldi kirjutama, väga huvitav arvamustevahetus toimus. Olgu siinkohal vaid öeldud, et paar kuud tagasi nägin me linnakese <i>postkontoris</i> ühte noort naist, kel ilmselgelt iseõmmeldud mantel üll, mitmest erinevast villase-sarnasest kangast kokku kombineeritud. No nii jumala äge, et. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Hästi populaarsed on ka heategevusõmblemised, - kudumised, - heegeldamised. Üks mu siinne sõber koob (käsitsi) lausa tööstuslikes kogustes mütse, mis lähevad kehvades oludes peredele. Lapitekirahvas korraldab heategevuslikke oksjone, või siis toimetatakse tekid otse vajajateni. Ühendriiklastel on heategevus vereringes, ütlen ma teile - ükskõik mis meist mujal maailmas ka arvatakse. Et isekad ja kommertsile orienteeritud ja mida kõike. Nii et jah, nagu näha, olen minagi süüdi eelarvamises, et ameeriklannad sünnivad pöial keset peopesa, ja iseendale kleidi õmblemine on nende jaoks harvaesinev vägitegu ning ennekuulmatu julgustükk.</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Mulle on õmblemisoskus juba plikaeast saati ülimalt loomulik tundunud. Taganttõukavaks jõuks ilmselgelt ka edevus, sest, noh... vaata sedasama nõuka-aja lõiku eespool. Oli vaja osata, et soovikohaselt riides käia. Aga see "igaüks oskab ju õmmelda?" on mind teinekord ka ohtlikesse vetesse viinud. Mäletan, mõned aastad tagasi kurtis Rents enda juures, et seelik (või kleit, täpselt enam ei mäleta) pisut pikk. Mina vastu, et milles küsimus, tee lühemaks. Sain muidugi oma õppetunni kohe ka kätte. Samamoodi võiks ju näiteks Sánchez mulle öelda, et milles küsimus, näe, siin on helikopter, võta ja lenda. Või Rents mulle, et kirjuta koodi, või mida iganes ta seal imelises IT maailmas teeb. Et jah, igalühel omad oskused, ja enne enda omadega Eputamist võiksin vähekegi järele mõelda.</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">p.s. Et IT juba jutuks tuli. Lugeja kurtis, et ei saa siin kommenteerida. Kas kellegi teisel kah 5500-s sama mure on/on olnud? Olge paid, andke mulle siinsamas või meili teel teada, aadressi leiab blogi päisest.</div><div class="separator" style="clear: both;"> </div><div><span style="color: #666666;">Fotod: et te ei arvaks, et Lilli muud polegi oma elus näinud kui kadakaid ja kanjonikaldaid, siis kaks pilti Lillikese esimesest suurlinnakülastusest. Marriott-hotelli fuajee, Seattle, november 2018. <a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2018/11/kes-see-muu-ikka-koera-saba-kergitab.html" target="_blank">Siit</a> saab pikemalt lugeda.</span> </div><p><span style="color: #999999;">December 18/2023</span></p><p><span style="color: #999999;"><i>"You know that feeling when all your sewing projects are finished? Yeah, me neither." ― Unknown</i></span></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com23tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-84445526708553174622023-12-16T15:49:00.008-07:002024-03-15T18:51:27.174-06:00Kakskümmend viis<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjmSm4cqzq5R93UgmdsW-1s8wLMjbPKYvM8AhyphenhyphenkX_m-af5RJGKYZtzrqeRwfvompd7NySU4SrADTLnik9sDtnDfrnvK7B_jUxFjPKGa44cbTECy2ELMbbFR_oGp1uUkpEcdccg_RlFvOBiFKONMStQ7T8psNHdbNx7klCXmp6JuAAdK87bKobRKIMqGFuU/s800/cats1.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="599" data-original-width="800" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjmSm4cqzq5R93UgmdsW-1s8wLMjbPKYvM8AhyphenhyphenkX_m-af5RJGKYZtzrqeRwfvompd7NySU4SrADTLnik9sDtnDfrnvK7B_jUxFjPKGa44cbTECy2ELMbbFR_oGp1uUkpEcdccg_RlFvOBiFKONMStQ7T8psNHdbNx7klCXmp6JuAAdK87bKobRKIMqGFuU/w400-h300/cats1.JPG" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjbx17PxQoOA12ydoUsspy3dE10MGJ2KnAFPrqoD12kXputYHO0jZWqXU1TsCJfUmv3hhKLSH1HijtcPpGy-AvZXZRnN0Fhba74OzgzPIul6sq3-F5zvjemQJy-sfPZ_GXXR2bpVPjAV3PtLVEOzLBS1FFahZkx24Lb2lyDXB_l3AmFDVwR-v8znT7VCDA/s635/cats2.%20.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="635" data-original-width="495" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjbx17PxQoOA12ydoUsspy3dE10MGJ2KnAFPrqoD12kXputYHO0jZWqXU1TsCJfUmv3hhKLSH1HijtcPpGy-AvZXZRnN0Fhba74OzgzPIul6sq3-F5zvjemQJy-sfPZ_GXXR2bpVPjAV3PtLVEOzLBS1FFahZkx24Lb2lyDXB_l3AmFDVwR-v8znT7VCDA/w311-h400/cats2.%20.JPG" width="311" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjpsfjaRuDigzil6M4cArBd2kgiF43l79_r45rNkbIlQU-StH-ohsWrIFKe99daFzbfjiHsooYMJxgHWsMjjp2Zo9YBcbBpM2eJl6ZaMIcwcePXBBD_0AwuyEvsMVnwqFeVDrOhxYrL2pTufw6JOx0Ws15Cf-1cVAvHYthC9kwd829DvPeO_R28maoAnYU/s800/cats3.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="598" data-original-width="800" height="299" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjpsfjaRuDigzil6M4cArBd2kgiF43l79_r45rNkbIlQU-StH-ohsWrIFKe99daFzbfjiHsooYMJxgHWsMjjp2Zo9YBcbBpM2eJl6ZaMIcwcePXBBD_0AwuyEvsMVnwqFeVDrOhxYrL2pTufw6JOx0Ws15Cf-1cVAvHYthC9kwd829DvPeO_R28maoAnYU/w400-h299/cats3.JPG" width="400" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div>Sisemine hääl sosistab mulle juba mõnda aega kõrva, et blogimisväljakutse pole kassipiltideta siiski täielik, lao kasvõi kümme nunnut kutsikapilti iga postituse juurde ritta. Ega miskit. Viimases hädas sobrasin vanades varudes, New Mexico aegsetes fotodes. Ja näe, leidsingi mõned! <p></p><p>Foto 1: <i>Mister Squeaky </i>väisas Pauli elamist juba enne, kui mina areenile ilmusin. Hulkurkass, käis naabreid mööda külakorda. Bipolaarne. Heal päeval ronis sülle, miilustas mis hirmus, halval päeval kargas säärde kinni, ette hoiatamata. Mr. Squeaky halbadel päevadel pidasin igaks juhuks alati põrandaharja käeulatuses, kui õues toimetasin. Pildil me taga-aia istepink. Tundub olevat üks noist headest päevadest. </p><p>Foto 2: Meie tupiktänavasse kolis uus naaber, Vietnami sõja veteran. Tore vaikne mees muidu, paraku oli tal kassifetish. Toitis <i>kõiki</i> ümbruskaudseid hulkureid, kes muidugi siis rõõmsalt paljunesid ja kassikontserte korraldasid ja tänavaelanike uksemattidele sittusid, kassipissihaisust ärme üldse rääkima hakkamegi. Kuid asjal oli ka teine, meeldivam külg – kassipojad. Kümnete kaupa, üks armsam kui teine. Sinnamaani armsad muidugi, kuni suureks kasvasid, omakorda paljunema hakkasid.</p><p>Foto 3: Sõjaveterani hoolealused meie terrassi diivanit okupeerimas. Pilt tehtud hilisõhtul, mil paarinädalaselt road-tripilt koju naasime. Autotuledest pimestatud kassid põrnitsesid etteheitvalt, justkui tunginuks meie <i>nende</i> privaat-tsooni, mitte nemad <i>meie</i> omasse. </p><p>Tehniliselt võttes on meil ka siin Oregoni kodus kass olnud, lausa kaks kassi, üks neist praegugi kohal, vist. Poolmetsikud. Tulevad teadmata kust, kaovad teadmata kuhu. Või siiski, aimata ju võib. Tulevad mõnest suuremast farmimajapidamisest, neid ümbruskonnas jagub, ja kaovad koiotite kõhtu. Esimene kass, üleni must, ilmus ühel külmal, rohke lumega talvel. Tegin vea, hakkasin kassikrõbinakausikest ukse taha õue jätma. No ja siis muidugi tekkis mul kassiga emotsionaalne side, ning kui ta enam välja ei ilmunud, olin kurb, nii kurb. Teine kass, triibik, on, nagu öeldud, ilmselt siiani kohal. Tema öiseid tegemisi oleme saanud looduskaamera abil jälgida, Paul pani ühe säendse maja lähedusse üles. Triibikule oleme hingepõhjani tänulikud, ta aitas meil rotiprobleemist vabaneda. Juba kuude viisi ei mingit rotisitta maja ümber. Ma ise üritasin neid elukaid humaanselt ümber asustada, aga üksainus <a href="https://viistuhatviissada.blogspot.com/2023/04/kaes.html" target="_blank">läkski lõksu</a>, teised olid targemad. Sõnaga, Triibik on ülalpidamise välja teeninud. Ülalpidamise all pean silmas luba me väliterritooriumil jahti pidada. </p><p>Kassidest veel niipalju, et mul on ka kodukassid olnud, Eestis. Lausa kolm kassi: Rudolf, Mimmi, Hombre. Aga see on juba üks teine jutt, jäägu mõneks teiseks korraks. </p><p><span style="color: #999999;">December 17/2023</span></p><p><span style="color: #999999;"><i>“Owners of dogs will have noticed that, if you provide them with food and water and shelter and affection, they will think YOU are god. Whereas owners of cats are compelled to realize that, if you provide them with food and water and shelter and affection, they draw the conclusion that THEY are gods.” ― Christopher Hitchens, The Portable Atheist: Essential Readings for the Nonbeliever</i></span></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-2093410668241246112023-12-15T15:30:00.009-07:002024-03-15T18:51:15.890-06:00Kakskümmend neli<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEihRMAqTgNW05p6SJW44KzFHyeSgwd7GBOOM_E7JSF03mYlimoQrJCKPtUw6L1YS37W7lJpw1byqcaMC6lKFncU9ewgGwikGIyDxaGlMGabNkrmh7XSWi6UJ1ru5NexUTkv2-1ssHo-WsYdu3mh-YDCha66N6tDBSx-g2WfF3xA1N1G2x7vEEcRNStn1z4/s640/card4.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="481" data-original-width="640" height="301" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEihRMAqTgNW05p6SJW44KzFHyeSgwd7GBOOM_E7JSF03mYlimoQrJCKPtUw6L1YS37W7lJpw1byqcaMC6lKFncU9ewgGwikGIyDxaGlMGabNkrmh7XSWi6UJ1ru5NexUTkv2-1ssHo-WsYdu3mh-YDCha66N6tDBSx-g2WfF3xA1N1G2x7vEEcRNStn1z4/w400-h301/card4.JPG" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgxEBvOnLZ5QN67xga4-AnV0ZzccIiqlff2WuKR9_TcYyMA-6cDDC1ofjbfw7IQRHzkgzQZFhZmnqBHQ8rLAeqrjnRduBfOnuGCEZEgo20ALjsGx5gUvwRNNgvLqDAHcRoCgAPANnHUSPn-NO4fRfOAJ6oQ1XyG-_XiM9UG12gyxpc7vnGccJnZKFWxASY/s640/card3.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="481" data-original-width="640" height="301" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgxEBvOnLZ5QN67xga4-AnV0ZzccIiqlff2WuKR9_TcYyMA-6cDDC1ofjbfw7IQRHzkgzQZFhZmnqBHQ8rLAeqrjnRduBfOnuGCEZEgo20ALjsGx5gUvwRNNgvLqDAHcRoCgAPANnHUSPn-NO4fRfOAJ6oQ1XyG-_XiM9UG12gyxpc7vnGccJnZKFWxASY/w400-h301/card3.JPG" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxsSnWHxiDudv-JhS25-_U51sA33eNCmVJmH44hFXG5KTZ1fNe9ezrKVqiqvDB69SEqv4M-uF9l3U_mljaBtJ2sT0QVbqlCvxT0wDmYfZRNDK8d9Oec9N-7B1m7GrQ8V0IfUW4-1b5ndQ87oAONw04a9DAePMSk4byIWPYaORzSVZOu8Lk8Vh8lr1H7cc/s640/cards5.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="481" data-original-width="640" height="301" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxsSnWHxiDudv-JhS25-_U51sA33eNCmVJmH44hFXG5KTZ1fNe9ezrKVqiqvDB69SEqv4M-uF9l3U_mljaBtJ2sT0QVbqlCvxT0wDmYfZRNDK8d9Oec9N-7B1m7GrQ8V0IfUW4-1b5ndQ87oAONw04a9DAePMSk4byIWPYaORzSVZOu8Lk8Vh8lr1H7cc/w400-h301/cards5.JPG" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEildTIASPS63S4nxn9ciRvVO8BKe-MqN263qmrR3Vz3prS0z8iDavw975ioCR-YcpBoCpKasn6ru2rX-ZRbj3n8kyW0HjMaD-YCSswHYY-FhEOs2n2qpnFIFreoCF6hoOBSatNlPRxtYB-OWbCbjimfwoa8MGiXyR_L3yp9jiVEZw82wIauUphKGhZk8FY/s640/card2-001.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="384" data-original-width="640" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEildTIASPS63S4nxn9ciRvVO8BKe-MqN263qmrR3Vz3prS0z8iDavw975ioCR-YcpBoCpKasn6ru2rX-ZRbj3n8kyW0HjMaD-YCSswHYY-FhEOs2n2qpnFIFreoCF6hoOBSatNlPRxtYB-OWbCbjimfwoa8MGiXyR_L3yp9jiVEZw82wIauUphKGhZk8FY/w400-h240/card2-001.JPG" width="400" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Kui Ühendriikidesse kolisin, algatasin täiesti vabatahtlikult traditsiooni, et jõulukaardid, mis me Pauliga laiali saadame, teen ise. Ja öeldes “teen ise” ei räägi ma mingist paarist kaardist, eks. Ega paarikümnest. Sest me postitame igal aastal… wait for it… kuuskümmend jõulukaarti. Mõnel aastal rohkemgi. Arvatagi, et kuutekümmet kaarti paari päevaga valmis ei viska, kui sääraseid tehnoloogiaid kasutada, nagu fotodel näha. Kusjuures tuleb ju veel sõnum sisse kirjutada, ja ümbrike vormistamine võtab samuti aega. Niisiis, kümme aastat olin pühendunud kaardihull, mitu novembrinädalat läks alati selle töö peale. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Aga kaks aastat tagasi, 2021, käis mingi klõps. Ühtäkki ei tundunud enam, et jube tore on ise teha. Pealegi, seks ajaks treisin workshopis ka muud sorti asju, ja teate, isegi sünnilt käsitöölisel tuleb kuskilmaal piir ette, kus tahaks kodus ka muudes ruumides viibida peale töötoa. Egas midagi, internet lahti ja otsima, kust kaarte saaks. <a href="http://vistaprint.com" target="_blank">Vistaprint</a> oli end mulle juba ennegi tõestanud, sai neilt toodete tarvis mõningast promo-mudru tellinud, korda mitu. Töö kiire ja korralik, hinnad mõistlikud. Ühesõnaga, usaldasin Vista-rahvast ka pühadekaartide osas. Sai arvutu hulga valmiskujunduste vahel valida, teksti lisada, ümbrikke pakuti samuti. Kaks aastat postitasimegi 60 + vistaprinditud kaarti, kõik olid väga rahul, nii saajad kui saatjad. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Aga sel aastal käis mul järjekordne klõps. Ses mõttes, et juba aastaid saadan aasta lõpus pabertervitustele lisaks laiali ka massiivse hulga veebitervitusi, ühes Pauli või minu tehtud foto põhjal kujundatud kaardiga. Virtuaalkaart on alati läinud neilegi, kes selle ka paberil saavad. Duubeldatud tervitused nii-öelda. Novot. Ja sel aastal tundsin, et ei, ma ei taha enam kuuekümne kaardi ja ümbriku ja margiga tegeleda. Aitab praeguseks küll. Ehk kunagi jälle. Mistap juhtuski, et tänavu saatsime välja üksnes mõned kasinad paberkaardid, kõige lähedasematele nii siin- kui sealpool ookeani. Lisaks otsustasime, et ei toeta sedakorda Vistaprinti, vaid hoopiski kohalikke loomeinimesi.</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Kunstnik Megan Nielsen elab me naaberlinnakeses nimega Sisters, sattusime ta tööde peale ühe sellesügisese kunsti- ja muusikaürituse ajal, ostsime kohe sealsamas põmmdi! jõulukaardid ära. <a href="https://canyonandcoveart.com/collections/holiday-cards/products/skiing-foxes-christmas-cards-boxed-card-set" target="_blank">Näe, sellised</a>. Miks ma just suusatavad rebased valisin, ise murdmaasuuskamist kirgliselt vihates? No see pilt oli lihtsalt nii kelmikas ja helge. Jah, eks elu näitab, kuivõrd lahtine mu kaardi-käsi tulevikus saab olema, kas võtan jälle tuurid üles. Ja kuivõrd me üksnes virtuaaltervituste saatmist edaspidi piisavaks peame. Ehk panen Arizonas elades kaarditehase taas tööle. </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Fotodel paar näidet mu erinevate aastate jõulukaartidest, viimasel pildil tööprotsess. Ärge küsige, kuidas see veiniklaas workshoppi sattus. Punane vein pealegi. Nagu näha, siis mu üle-eelmise postituse "joon ainult valget veini" ei pea paika. Või ei, tänasel päeval enamjaolt siiski peab; foto on mitu head aastat vana.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #999999;">December 16/2023</span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #999999;"><br /></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #999999;"><div class="separator" style="clear: both;"><i>“The Supreme Court has ruled that they cannot have a nativity scene in Washington, D.C. This wasn't for any religious reasons. They couldn't find three wise men and a virgin.” ― Jay Leno</i></div></span></div><p></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com10tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-40335901574224674002023-12-14T22:56:00.009-07:002024-03-15T18:51:03.697-06:00Kakskümmend kolm <p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgickWZ1EgRB11ZLJICvjJl6MCNhqAeoa2XT2DxYU6rgkPiE9x45swWIgxZJxuy5qm1Pm2ee0lLLpZQWYLkCK-9OgoevimlBC_jVtw_kv0rizxWR8H6kHy8egvOhNsAP7YvHg1M9mcwTmFIXxn6uvnCqYOA6fYOoseOUScXKF3TPEyRIwmIdL9OmFsNeBE/s800/morning1.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="480" data-original-width="800" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgickWZ1EgRB11ZLJICvjJl6MCNhqAeoa2XT2DxYU6rgkPiE9x45swWIgxZJxuy5qm1Pm2ee0lLLpZQWYLkCK-9OgoevimlBC_jVtw_kv0rizxWR8H6kHy8egvOhNsAP7YvHg1M9mcwTmFIXxn6uvnCqYOA6fYOoseOUScXKF3TPEyRIwmIdL9OmFsNeBE/w400-h240/morning1.jpg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjx4LSncgwYOxeUQygx2dMjnVXtZ-UVHpYEoNHHa3V1ucC8EZh9Ca9nBwi64DzkyTpEHEAljyYgvcI8PKCXGZlrbsbrQkM4MMGuz92LO_iBejmYNXZ0zD6W1JQePCJOdN-ltqNlnZe7usGfPW8__QhDFwIo_JZTIkicD2XRJ4v8_RigJEUx24YeG_be00Y/s800/idaho3.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="481" data-original-width="800" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjx4LSncgwYOxeUQygx2dMjnVXtZ-UVHpYEoNHHa3V1ucC8EZh9Ca9nBwi64DzkyTpEHEAljyYgvcI8PKCXGZlrbsbrQkM4MMGuz92LO_iBejmYNXZ0zD6W1JQePCJOdN-ltqNlnZe7usGfPW8__QhDFwIo_JZTIkicD2XRJ4v8_RigJEUx24YeG_be00Y/w400-h240/idaho3.jpg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhD4t65e9LxRcDfhSEiOeUT-QP3Fw3AMDEBnmC3M48eDgQ-Sc_tubqx2q3w5fZk4zbWhHCqBlf9IPhFbJ2kVgpo1UdP4rw77VnWTxKrzUWsBzg13kC7NwwJsrB8TWr21nqZCDzsR2GMXAxU4lhyqUtYkhvFwFt_uwmzsUdC8KHDn68w9amedA6J7W90Ev0/s800/20230910_142144.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="479" data-original-width="800" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhD4t65e9LxRcDfhSEiOeUT-QP3Fw3AMDEBnmC3M48eDgQ-Sc_tubqx2q3w5fZk4zbWhHCqBlf9IPhFbJ2kVgpo1UdP4rw77VnWTxKrzUWsBzg13kC7NwwJsrB8TWr21nqZCDzsR2GMXAxU4lhyqUtYkhvFwFt_uwmzsUdC8KHDn68w9amedA6J7W90Ev0/w400-h240/20230910_142144.jpg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><i>Merriam-Webster dictionary: <b>off-the-grid </b>(adjective) : not connected to or served by publicly or privately managed utilities such as electricity, gas, or water. </i></div><p></p><div class="separator" style="clear: both;">Ma ei teagi, kust pihta hakata – hakkaks asjaolust, et ma ei oska <i>off-the-grid</i> (off-grid) kuidagiviisi emakeelde tõlkida. "Levist väljas" ei tule kõne allagi, sest off-grid elustiili saab harrastada ka levis olles, st. telefoni- ja internetiühendust omades. Tänapäeval ju teadagi võimalus ka paksus metsas kännu otsas istudes muu maailmaga suhelda, satelliidid ja leviboosterid ja mis iganes. Off-grid tähendab, et su alalises elukohas pole elektriliine, kasutad päikese- või tuuleenergiat või fossiilkütusel töötavat generaatorit, vesi tuleb kaevust või allikast või jõest-järvest.</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Septembrikuise road-tripi ajal resideerusime nädalakese lähedaste pool. Meievanune abielupaar, kel off-grid elamine Idahos, veedavad oma suvesid sedamoodi juba aastakümneid. Nende kodu võib nurkapidi näha esimesel fotol. Väekas puitehitis, kõik puha peremehe enda kätetöö. Kogu majapidamine töötab päikeseenergial, vett annab puurkaev, sada kakskümmend meetrit sügav. Jep, sada kakskümmend, sest maja asub mäe tipus. No muidugi mitte päris <i>nende</i> mägede tipus, mis teisel ja kolmandal pildil näha. See on <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Teton_Range" target="_blank">Teton Range</a>, väidetavalt Ühendriikide kaunimaid mäeahelikke, ühel pool Idaho, teisel Wyoming. Me lähedased elavad Tetoonide jalamil, pildid ongi tehtud nende kodu suunas sõites. Ühesõnaga. Suveajal pääseb maja juurde autoga, talvel üksnes lumesaaniga. Võiksin pikalt ning värvikalt kirjeldada, kuidas oma truckiga, camper turjal, järsku, kitsukest, rööpalist teed mööda mäe otsa turnisime, ning nädala möödudes, külaskäigu lõppedes jälle alla tagasi. Paul roolis, mina kõndisin ees, andsin käemärkide abil juhtnööre, kuhu ja kuidas, et camperit vastu teeäärseid põliskuuski lömmi ei taoks. Läks õnneks, aga väga napilt. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Pererahva off-grid igapäeva kuuluvad säärased seigad nagu karud ja põdrad ja igat sorti väiksemad elukad maja ümber, jändamine päikesepaneelidega, veepumpamine, aiapidamine, kord kahes nädalas linnasõit, et poes käia, ja postkontoris ja pesumajas. Kuivõrd kaunilt eksootiline, maailmamuredest vaba see elu seal mäe otsas kõrvaltvaatajale ka ei tunduks, tegemist on siiski päevast päeva töörabamisega. Mitte midagi ei tule iseenesest kätte. “Lihtsa elu” imago, millega asjatundmatuile off-grid'i reklaamitakse, kõlab ideena imeliselt, kuid reaalsuses sobib vähestele. Jah, tõsi, “vanasti” elasid kõik niimoodi. Aga tänapäeva Lääne ühiskonna inimene on hoopis teist sorti elukas. Ja see pole halvustavalt öeldud, ma ise samasugune elukas ju. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">USAs levib off-grid elustiil noorema elanikkonna hulgas hoogsalt, eelkõige muidugi nende hulgas, kel võimalik kaugtöötada, IT rahvas ning muu säärane. Meil on tutvusringkonnas mitu perekonda, kes omale kusagil jumalast hüljatud kandis maalapikese ostnud, sinna väikese elumaja püsti pannud, osa toidust tuleb oma aiamaalt või jahipidamisest, lapsed on koduõppel või siis nii pisikesed, et koolis veel ei käi. Mõnedele see sobib. Teised proovivad paar aastakest, ja kui esimene vaimustus lahtunud ning illusioonid tasapisi murenema hakkavad, kolitakse tsivilisatsiooni rüppe tagasi. Off-grid rahvast ongi suures plaanis kahte sorti: esiteks trendikad öko-inimesed, kel raha (või pangalaene) piisavalt, et peenemat stiili viljeleda (<a href="https://ecoshack.com/how-to-live-off-the-grid/" target="_blank">How to live off the grid: the ultimate guide for beginners</a>) ja vähem varakat sorti tüübid, kuid sugugi mitte vähem värvikad (<a href="https://offgridmaker.com/product-category/moonshine-ingredients/" target="_blank">Beginner Moonshine 10 Gallon Recipe Ingredients</a>).</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Ühendriikides on muidugi esmajärgulised off-grid eluviisi viljelemise eeltingimused. Tohtu suur riik, (inim)asustamata kohti jagub säärasel määral, et raske hea ning parema vahel valida. Mis pani mind omakorda mõtisklema, kuidas Eestis selle asjaga on. Niipalju kui tean, elavad mõned mu lemmik-blogijad… no kui mitte just off-grid, siis enam-vähem sinnakanti? Kohtades, kuhu ühistransport ei käi, kus talvel teid lumest puhtaks ei lükata, kus igasugu asjadega tuleb ise hakkama saada. Ei ole nii, et helistad… ma ei tea, korteriühistu vanemale? ja kurdad, et radikad külmad. Rääkige, kuidas teil seal on selle vähem või rohkem off-grid värgiga? </div><p></p><p><span style="color: #999999;">December 15/2023</span></p><p></p><div class="separator" style="clear: both;"><span style="color: #999999;"><i>“Building an off the grid home is one of the hardest, but also one of the most rewarding things you will ever do.” ― Gary Collins, Going Off The Grid: The How-To Book Of Simple Living And Happiness</i></span></div>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com109tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-61272097707841256612023-12-13T18:30:00.030-07:002024-03-15T18:50:51.498-06:00Kakskümmend kaks<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjlxUbjgx3Tsq75Lp5RNppAKfrj3r_1HEUl7liZuzNtWMHdt3gP0GvBgUDvblvlUYVO0z3brlDVj5-xbPZvmX36_I-8dhgOhF5t_e5eoHjc-nyusmzw1ouS4bYFAF9vxJgPYqv08Rfia9pJlcVYD41RcSa8gA4CZBABI5DaWmP7Qe26SZF9ExPFzhtXE3o/s800/balancing%20act%20.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="605" data-original-width="800" height="303" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjlxUbjgx3Tsq75Lp5RNppAKfrj3r_1HEUl7liZuzNtWMHdt3gP0GvBgUDvblvlUYVO0z3brlDVj5-xbPZvmX36_I-8dhgOhF5t_e5eoHjc-nyusmzw1ouS4bYFAF9vxJgPYqv08Rfia9pJlcVYD41RcSa8gA4CZBABI5DaWmP7Qe26SZF9ExPFzhtXE3o/w400-h303/balancing%20act%20.JPG" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Elu esimese lonksu alkoholi (sõstraveini?) neelasin klassiõe sünnipäeval, vist kuuendas klassis. Või seitsmendas. Aga äkki hoopis viiendas? Tüdruku vanemad, arvatagi, tol õhtul kodus polnud. Ja sealt edasi läks niimoodi:</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Teismelisena olin vägagi ontlik, vägijoogid mind ei tõmmanud, vaid harva klaasike siin või seal. Mõningane alko-huvi hakkas tekkima kusagil varastes kahekümnendates; järgnes umbes kümmekond säärast aastat, mil... noh... sai ikka kõvasti pidutsetud. Mul on muidu igasuguse nõuka-nostalgia vastu täielik allergia, kuid ütleme nii, et heal mitmel aastal polnud, vähemasti neis ringkondades, kus <i>mina</i> liikusin, rahaga eriti muud peale hakata kui pidutseda – kui mälu nüüd ei peta. Sest täitsa võimalik, et valisin nimme pidutsemise, asjalikumate rahakulutamisviiside asemel. Meenub muuhulgas, et korra oli mu Kreegi tänava kodu pööningul mitu kõrget veinikastidest „torni“. Otse Põltsamaa veinitehasest sai ostmas käidud. Punasesõstravein, magus siirupitaoline jubedus, andke mulle mu vähene patriotism andeks. Teine suht vabalt kättesaadav jook oli vermut. Te ilmselt arvate, et liialdan, kuid tänasel päeval ajab mul ainuüksi sõna <i>Cinzano</i> ja/või vermuti lõhn südame pahaks. Kedagi teist selles muidugi süüdistada pole, üksnes iseennast, sest tollest joogist jõin end, kui asju õigete nimedega nimetada, ikka väga mitu korda väga purju. <i>Kui</i> purju, küsite. No näiteks<i> nii</i> purju, et mingist Tallinna vanalinna baarist õhtu lõpul kõrgendatud meeleolus tänavale, värske õhu kätte <strike>tuigerdades</strike> hõljudes, valge kurgualusega musta hulkur-kassi silmates üritasin loomale jootraha pakkuda. Pidasin kelneriks, noh. Tume ülikond, valge manisk – teie ei peaks või? </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Säärane lõbus vermuti-nädalalõppude elustiil kestis ikka mitmeid häid aastaid, kuni ühe uusaastapeoni, kus tantsupõrand oli klaasist, altvalgustusega, ning Cinzano voolas ojadena. Kostüümi õmblesin ürituseks muidugi ise, nagu ikka tol eluperioodil. Hõbedasest kangast seelik ja pluus, pluss kaheksakümnendate lõpus kohustuslikud patshokid. Mul kahjuks pole selle diskohiti nime enam meeles, mille ajal põranda, joogi ning muusika koosmõju tundus ühtäkki niivõrd võigas, et võttis isu järgmisel pea kümnelkonnal aastal alkoholi tarbida. (Ehk mängis ka riietus rolli? Täna ei paneks ma miskit sellist tapmisähvarduselgi selga.) Nii et jah, olingi aastaid täiskarske, täitsa omal vabal valikul. Seltskonnas muidugimõista kõrgelt hinnatud kui kaine autojuht. Sellest perioodist on mul üks värvikas seik meeles: viibisin sõpradega kanuumatkal. Soomaal. Õhtul lõkke ääres pruugiti Gammel Danski. Mingil segasel põhjusel hakati mullegi napsutamist peale sundima. Miljon korda „ei“ öelnud, sai mul lõpuks hing täis. Eks ise teate, millega riskite. Võtsin vihaga kohe mitu pitsi üksteise otsa. Tol ööl ei saanud keegi sõba silmale. Ei pakkujad, kes telgis magada üritasid, ega mina, kes ma iga natukese aja tagant telgist välja, häälekalt öökima komberdasin.</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Kusagil neljakümnendate alguses hakkasin õige harva taas veini maitsema, sedakorda viinamarjaveini. Veini-inimene olen tänaseni, ühtki teistsorti alkoholi ei võta suu sissegi. Ei, oot, valetan, mõnel üliharval korral head viskit, ja surmade/matuste puhul pits-kaks viina. Ei, ikka valetan. Matkade ajal kah teinekord imepisike kange naps või kaks, külmarohuks. Aga muidu, jah, on kange alkohol minu jaoks täielik „ei“. Õlu mulle ei maitse. <i>Enam</i> ei maitse. Eestis maitses, aga siinpool ookeani miskipärast ei taha. Imelik. Õlled on meil ju väga head, Oregonis iseäranis, ning mainekaid pruulikodasid iga nurga peal.</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Nii et jah, vein on <i>minu</i> jook. Tänaseks põhiliselt üksnes ja ainult valge vein, ning üksnes ja ainult <i>kuiv</i> valge, soovitavalt Sauvignon Blanc. Kodus alati jääga, mujal ilma. Õhtune vein mulle ei sobi. Või noh, kui mingi oleng aset leiab, siis muidugi veinitan õhtusel ajal. Ja suveti ülemise korruse terrassil on õhtuvein samuti ok. Aga üldiselt tundub pealelõuna olevat mulle sobilik dringiaeg. Kusjuures kodus olles tuleb drinki tingimata just õues nautida, nii suvel kui talvel. Praegusel aastaajal teeme garaazhiuksed lahti, läidame ukseava ees gaasilõkke, loobime Lillile palli – multitasking ühesõnaga. Ning jaa, ka talvistes tingimustes pruugin veini jääga. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Ma vist siin kusagil ennegi kirjutama juhtunud, et meil Pauliga on<i> </i>kolme sorti päevi:<i> no wine day, low wine day, wine day</i>. Eile just itsitades arutasime ennastanalüüsivalt, et miks me, kaks täiskasvanud inimest, üritame noil veinipäevadel <i>põhjust </i>leida, miks parasjagu no wine day <i>ei ole</i>? Südametunnistus piinab? Ühiskonnapoolne ajupesu? Sest noh, kohtab ju allikaid, mis rõhutavad, et a) minu vanuses naisterahvas peaks alkoholist üleüldse kaugele hoidma; b) alkoholitarbimine on aktsepteeritav üksnes sotsiaalse tegevusena (ma näiteks naudin klaasi-kahte veini ka üksinda kodus olles), c) kõik need muud hirmujutud. Ja siis loed, et keegi saja-aastane vanaproua väidab, et ta pikaealisuse saladus on igaõhtune kaasike viskit. Mine võta siis kinni. </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Lõpetuseks mõned näited me <i>wine day </i><strike>põhjuste</strike> põhjenduse repertuaarist. Veinitada on tarvis, kui parasjagu juhtub olema: </div><div class="separator" style="clear: both;"><ul style="text-align: left;"><li>ilus ilm</li><li>kole ilm</li><li>mõningane stress</li><li>mõnusalt stressivaba</li><li>tervis hea</li><li>tervis kehv</li><li>nädala lõpp</li><li>nädala algus</li><li>kesknädal</li></ul></div><div class="separator" style="clear: both;">... ning seda loetelu võiks lõputult jätkata. </div><div class="separator" style="clear: both;">p.s. Sobiv teema „aga mul on nii“ kommentaaride jätmiseks! :)</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #666666;">Foto: Neljakuune Lilli jälgib me aiatiigi kuldkalu. Märts 2017.</span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #999999;">December 14/2023</span></div><p></p><p><span style="color: #999999;"><i>“In wine there is wisdom, in beer there is freedom, in water there is bacteria.” ― Benjamin Franklin</i></span></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com31tag:blogger.com,1999:blog-1375922171118474303.post-91438160018406666322023-12-12T16:22:00.013-07:002024-03-15T18:50:38.849-06:00Kakskümmend üks <p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDTr9NXuBH_T1gcECJNnUCumyHVnkKFQGHVbZGfMpUO1bGEsfOepv-7wfva_TO0fBSrrCzv3yi1h6PVnOFIFHr60h1MFkzDpNQbaYMJeiQUk1atM-y17zcmzQ-ew5TEj1vxQE4LK5T-0qYGvO4IQsFW4z71ChT12u363gNIBw2oAtLiRLdSicddCOTmzo/s640/pada1.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="481" data-original-width="640" height="301" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDTr9NXuBH_T1gcECJNnUCumyHVnkKFQGHVbZGfMpUO1bGEsfOepv-7wfva_TO0fBSrrCzv3yi1h6PVnOFIFHr60h1MFkzDpNQbaYMJeiQUk1atM-y17zcmzQ-ew5TEj1vxQE4LK5T-0qYGvO4IQsFW4z71ChT12u363gNIBw2oAtLiRLdSicddCOTmzo/w400-h301/pada1.JPG" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvQxp2_0cUdCTFGhvCtROeKs2vmmgwcJNi4aQVoLQmlU84P9yDCgVI9Sou4OI5uS9n0ViM9vjcWTszXzsc6CvhMWLRn6NV8nLqsmoJgy8hRqyg1DaygZw9QRQZ8KOLs9jSm0WVGnfHngG0kf5yyQyvoX-dbsEonTj3I9-N1Ehec-bZsdwU_yAKWON7sgY/s640/pada3.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="479" data-original-width="640" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvQxp2_0cUdCTFGhvCtROeKs2vmmgwcJNi4aQVoLQmlU84P9yDCgVI9Sou4OI5uS9n0ViM9vjcWTszXzsc6CvhMWLRn6NV8nLqsmoJgy8hRqyg1DaygZw9QRQZ8KOLs9jSm0WVGnfHngG0kf5yyQyvoX-dbsEonTj3I9-N1Ehec-bZsdwU_yAKWON7sgY/w400-h300/pada3.JPG" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhIwMZO7YZ-YQsfCaRPStVxerhLb0R4cYcVyd30GriMMcRW9wf_CJopASop5x0fgsBrne3GupBnBIkCrDjGXR4edG2w4ZopQRiHm1nOyPcTl3xrmKHbKU_eh2yKT3dcCaiIhpTrbksBuYrQZ9od6MuNEToW9-p3nVDW74jTw5H9QRw8Og7JGVtfPAVOaFg/s640/pada2.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="480" data-original-width="640" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhIwMZO7YZ-YQsfCaRPStVxerhLb0R4cYcVyd30GriMMcRW9wf_CJopASop5x0fgsBrne3GupBnBIkCrDjGXR4edG2w4ZopQRiHm1nOyPcTl3xrmKHbKU_eh2yKT3dcCaiIhpTrbksBuYrQZ9od6MuNEToW9-p3nVDW74jTw5H9QRw8Og7JGVtfPAVOaFg/w400-h300/pada2.JPG" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Täna tuleb rikkurite-eri.</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Esiteks, <b>Elon Musk</b><i>.</i> Ma pole eales saladust teinud, mida temast arvan. Mu meelest on Elon ärahellitatud põngerjas. Egomaniakk. Nartsissist. See selleks. Ma ei kirjutaks täna ta isikuomadustest, kui me Pauliga poleks paar päeva tagasi vaadanud <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Leave_the_World_Behind_(film)" target="_blank">Leave The World Behind</a>. Film kui niisugune erilist muljet ei jätnud. Visuaal ja üliaeglane pingekruvimine olid tasemel, kuid viimane muutus lõpuks siiski juba <i>niivõrd</i> ülekruvituks, et filmi lõpuviiendikuks enam justkui ei jagunudki, seda va pinget siis. Suures plaanis nõustun NYT arvustusega (tsitaat + viide postituse lõpus). Aga asi pole filmis endas, vaid selles, et see Muski tagajalgadele ajas. NB! Spoilerdan! Ühesõnaga, linateoses leidub stseen, kus automaatjuhtitavad Teslad tohutu ulatusega ahelavarii tekitavad. Põhjus? Häkkerid halvavad sõidukite juhtimissüsteemid. Elon muidugi viskus oma masinate kaitsele, kuulutades, et <i>tema</i> Teslad ei põhjusta <i>mitte iial </i>säherdust pile-up'i, sest: <i>'Teslas can charge from solar panels even if the world goes fully Mad Max and there is no more gasoline!'</i> Kulla inimene, su Teslad olid filmis miilidepikkuses lasus seetõttu, et häkkerid panid nad üksteisele otsa põrutama, mitte seetõttu, et akud said tühjaks. <a href="https://www.dailymail.co.uk/femail/article-12851407/netflix-mock-elon-musk-leave-world-tesla.html" target="_blank"><i>Netflix users mercilessly mock 'triggered' Elon Musk for whining about Tesla pile-up scene in Julia Roberts' new movie Leave the World Behind.</i></a></div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">Teiseks, <b>Lauren Sánchez<i>.</i></b> Nüüd sai ühte rikkurit kirutud, olen teisega leebem. Te ikka teate, kellega tegemist, jah? Sánchez on Amazoni bossi Jeff Bezose kihlatu. Ühesõnaga, värske Vogue avaldas Laurenist pikema <a href="https://www.vogue.com/article/lauren-sanchez-december-2023-interview-profile" target="_blank">persooniartikli</a>. Kuna lubasin leebe olla, ei hakka siinkohal paljusõnaliselt kritiseerima Vogue lamedat fotoshooti (Annie Leibovitz, mis sinuga juhtunud on??) ega Laureni ülesüstitud huuli (ühel pildil näeb välja nagu Steven Tyler – teravakeelelise twitteri kasutaja sõnad, mitte minu omad!). Sellegipoolest, niipalju kui ma meelelahutuslehekülgi lapanud olen, on Sánchez igas mõttes ületuunitud bimbo mulje jätnud. Aga teate, see Vogue kirjutis pani mind teda teise pilguga vaatama. 54 aastasel Laurenil, kujutage ette, on nii väikelennuki kui helikopteri piloodi paberid. Mõlemad koolitused läbis vanemas eas. Onju äge? Nii et ma võin siin ju “bimbo” või mis iganes plõksida, aga kus <i>minu</i> pilooditunnistus on? Kummaline, kuidas mõni väike seik teinekord vaatenurka ning suhtumist muudab. Või noh, lennuki/helikopteri juhtimisoskust ei saa vist parimagi tahtmise korral “väikeseks seigaks” nimetada. Ja ärme hakkame siinkohal juuksekarva lõhki ajama, eks, et temal on koolituseks biljoneid kordi enam rahalisi vahendeid kui mul, samuti ka isiklikke helikopter(eid) ja lennuk(eid), mida piloteerida. Mis iganes, ikkagi nii äge! </div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;">---------------</div><div class="separator" style="clear: both;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both;"><i>The New York Times: /.../ The movie plays like a bulleted list of everything wrong with America — fair enough — but hurled so relentlessly at the audience that you can only assume the goal is for anyone watching the movie to find something they agree with. In the onslaught, the narrative tension dulls into passivity, both for us and for the characters. /.../ There’s a lot of over-signaling dialogue here; t</i><i>he film’s ending seems like a punchline. It’s strongly implied that what will survive the apocalypse is not humanity or beauty or neighborliness or even civilization, but physical media, the DVDs that will still work when the internet and the streamers go down. “Leave the World Behind” is a Netflix movie, so there’s irony in that. /.../ This is the way the world ends: Not with a bang, but a theme song./.../ <a href="https://www.nytimes.com/2023/12/07/movies/leave-the-world-behind-review.html" target="_blank">Read more:</a> </i></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #666666;">Fotod: Lilli otsib rahapada. Suvi 2018.</span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #999999;">December 13/2023</span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="color: #999999;"><br /></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><div class="separator" style="clear: both;"><i><span style="color: #999999;">“The mass of the rich and the poor are differentiated by their incomes and nothing else, and the average millionaire is only the average dishwasher dressed in a new suit.” </span></i><i><span style="color: #999999;">― George Orwell, Down and Out in Paris and London</span></i></div></div><p></p>Epphttp://www.blogger.com/profile/08807250210782624312noreply@blogger.com14