“Not all those who wander are lost.”



Olen täna päev otsa, muude toimetuste kõrvalt, mõelnud sellele eelmise postituse alla jäetud kommentaarile, mis käsitles „õigel“ moel reisimist. Ja mõeldes avastanud, et mulle on kõige sügavamalt mällu sööbinud justnimelt need paigad, kus midagi nagu õieti vaadata polnudki. Või kuhu ma (me) vaid olude sunnil, plaaniväliselt oleme sattunud. Näiteks sadu miile tühja, noolsirget highwayd Nevadas, silmapiiril sinetav mäeahelik nii kaugel, et sõidad tundide viisi, aga lähemale ei tundu jõudvat. Või Mojave kõrb, teeäärne silt hoiatamas „No services next 120 miles“, taimestik nii värvitu ja kasin, et vaevalt eristub kiviklibusest maapinnast. Või Utah' lõputud punase mullaga kaetud tolmuteed, kus eksinuina arutasime, kas asustatud punktini jõudmiseks kütust jätkub, lõpuks muretsemisele käega lõime, veini lahti korkisime ja seda aeglaselt sõites savitopsidest rüüpasime, kuni ühel hetkel auto esiaknast enam välja ei näinud, sest vaatevälja varjasid hiiglasliku kuldkotka tiivad. Ta nimelt laskus taevast alla uurima, kes tema valdustes hulguvad. Või Death Valley, kus Emake Maa näib nii külalislahkusetu, et hakkad arvama, et oled mõnel teisel planeedil. Ja kus telkimine päädis mu elu mõjuvaima tormituule-elamusega.

Me Pauliga oleme kehvad turistid. Ma ei ütle seda siin blogis esimest korda. Meile ei sobi ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde tormamine, poolkohustuslikus korras muljete kogumine. Parimad reisid on olnud need, kus küll suure plaani oleme paika pannud (täpselt nagu mu eelmises postituses mainitud eestlastest paar), aga detailid jätnud tuju, juhuse, ilma hooleks. Me oleme üksjagu reisinud ilma kindla marsruudi ja ettevalmistuseta, hommikul keset Suur Mittemidagit ärgates kaardi auto kapoti peale laotanud, et kohvi toel sõidupäevaks plaane teha. Ja no muidugi oleme reisinud ka nö. näpuga päevaplaanis järge vedades ja ülevaadatud vaatamisväärsuste taha linnukesi tehes, aga see esimene variant istub meile siiski rohkem.

Kuid reisimisest saadav emotsioon, jah, see on küll tähtis, kuidas siis muidu. Iseasi, kuidas erinevad inimesed neid emotsioone korjavad, eks ole. Meie näiteks istusime ükskord 72 tundi ühe koha peal ja vahtisime ühtainumast mäge, hommikust õhtuni, öösel ka. Emotsioon missugune. Ning ärge saage valesti aru – me oleme siiski enam-vähem kultuursed inimesed, väisame hea meelega ka inimühiskonna ajaloo (või tänapäeva) seisukohast olulisi objekte, aga noh, näiteks Pariisis ei käinud ma Eiffeli tornis, selle asemel istusin tänavakohvikutes ning imetlesin pariislaste elegantsi, ja Mona Lisat lähedalt ei näinudki, kuna ei suutnud end sundida jaapani turistide müürist läbi pressima.

Ja kui me nüüd korraks nende eelmises postituses mainitud eestlastest reisisellide juurde tagasi tuleme, siis ma tunnen vaid paari inimest, kellel nende reisikogemustele midagi vastu on panna. Ning ka reisi ettevalmistamise kogemustele - et saaks rahulikult hommikuti tuult nuusutada ja alles siis otsustada, kuhupoole autonina pöörata, sest ollakse kohalike ilude ja oludega rohkem kui piisavalt kursis. Nii et lepiks vast kenasti kokku, et „õiget“ reisimist pole olemas. Kellele tuulenuusutamine, kellele giidi sabas jooksmine, kellele paketireis, kellele omaenda kokku pandu, kellele hotellibasseini ääres pikutamine, kellele mäkke ronimine. Kusjuures tihtipeale on teekond olulisemgi kui päralejõudmine.

Lõpetuseks räägin ühe loo, sõprade suust kuuldu. Usutavasti tunnevad nad end ära, ja loodatavasti ei pahanda, et ma tolle ammu juhtunud seiga siin letti löön. Noh, sõidavad sõbrad Itaaliasse (või Hispaaniasse, ma täpselt enam ei mäleta ), kultuurireisile. Ca kümneaastane poeg võetakse ühes, et varakult kultuurihuvi tekitada. Poiss löntsib kuulekalt pikad ekskursioonipäevad kaasas, ei nurise, kuid ei näita üles ka erilist vaimustust. Ühel kenal õhtupoolikul pöördub ta viisakalt vanemate poole, ilmses lootuses, et plaanis on ka midagi ägedamat kui poollagunenud ja ajahambast puretud klassitsistlikud fassaadid: „Ema, isa, mitut maja me täna veel vaatama peame?“
Foto: Road trip, Nevada
November 22/2019
“Not all those who wander are lost.” ― J.R.R. Tolkien, The Fellowship of the Ring

11 comments:

väga väga naine said...

Mina kutsun seda tuulenuusutamisvärki "valikuvabaduseks" ja see on mulle meeletult vajalik. Et ma ei PEA, vaid teen, nagu tunne on. Alates sellest, et saan hommikul võtta kohvi jaoks just selle kruusi, mille tuju täna on, panna selga need riided, mille tuju täna on, ja teha neid asju, mille tunne täna on.
Kui veel tööl käisin, oli mulle kõige raskem tööle MINNA.
Kui juba tööl olin, oli ok - mulle ju meeldis mu töö. Aga see tunne, et ma pean minema just sinna just praegu, ei või istuda teises suunas sõitvasse rongi, ei või jaama ees näole päikest võtta ning üldse ronge mööda lasta, oli niiiiiiiiiiiiiii raske.
Nii rõhuv.

notsu said...

Mulle sobib tuulenuusutamine lausa sel määral, et mul on psühholoogiliselt kole raske midagi broneerida. "Aga siis ma ju pean sinna minema!" Päriselt muidugi ei pea, lihtsalt rahast jääb ilma ja tavaliselt ei ole pärast seda alternatiivi jaoks enam raha.

Kahjuks on tänapäeva Euroopas ronge, kuhu ei pea kohta bronnima, vähemaks jäänud. Õnneks aga saab sageli bronnida ka otse jaama kassas.

Öömajadega saab nii vahetevahel (airbnb kirjavahetuse pidamise mudel sellist otsustamist ei soosi).

notsu said...

(ja miks hääletada on lahe, eks ju. ainsad määrajad on juhus ja oma tuju. Mitte miski ei takista siinsamas põõsa all pikali visata.)

Epp said...

Täpselt nii, VVN - valikuvabadus!!

Notsu, mul on bronnimisega nii ja naa. Vahel tundub hea teada, et öömaja olemas, aga samas, tuulenuusutamise võlusid see üles ei kaalu.
(Hmm, kas ma äkki olen puhtjuhuslikult uue matkatermini leiutanud - 'tuulenuusutamine'?)

Epp said...

... ja mul tuli noist Nevada noolsirgetest highwaydest veel meelde see, et kui tee kasvõi kraadi võrra paremale või vasakule pöördus, olid seal püsti pandud kollased helendavad suunaviidad ja sildid "ohtlik kurv". Naljatilgad need nevadalased.

Ilme said...

„Ema, mitut maja me täna veel vaatama peame?“ Jaa, Epp, see on 100% Miku lause! Ja olukord oli tegelikult veel karmim. Ta oli 6-ne, esimest korda meie kunstiajaloo reisil (polnud teda kusagile jätta), kolm nädalat karmi ajakavaga vaatamisväärsusi. Firenzes oli see hetk, kui tal purskusid silmist pisarad ja tuli täpselt see küsimus. Miku õnnehetk saabus Milanos, kus oli loodusmuuseum ja dinosauruse skelett, kunstimuuseum oli pommi tõttu suletud. Kui ta oli meiega pool Euroopat, tüki Aasiat ja Aafrikat läbi käinud, mõtlesin küll, et ta ei sisene enam kunagi ühessegi muuseumisse. Aastate pärast, ühelt juba iseseisvalt reisilt tagasi tulles tunnistas Mikk, et emaga oli väga mõnus reisida, kogu logistika oli alati paigas. Tegelikult tahtsin kirjutada, et reisimisel võivad olla erinevad eesmärgid (mina ju lugesin tudengitele kunstiajalugu) ja hiljem taipasingi, et teen ka reisil tööd. Absoluutselt õige on, et suurimad elamused ja parimad hetked tulevad igal reisil juhuslikult täiesti plaani väliselt ja kõige kuumemad vaatamisväärsused on tavaliselt lihtlabased turisti lõksud! Oi kui palju näiteid kohe meenub.
Ja see võib tunduda Sulle uskumatu aga tuulenuusutamist harrastan isegi mina! Aga vahel olen ka õnnelik, et olen näinud asju mis on nüüdseks hävinud või kahjustunud.

Epp said...

Oi, Ilme, ma lootsingi, et sa tuled ja kommenteerid! Nagu näed, ma delikaatseid isikuandmeid ei avaldanud, aga lugu ise on nii hea, et mul lausa aastakümneid meeles. Issake, Mikk oli kõigest kuueaastane siis??

Jaa, olen õnnelik nagu sinagi, et olen näinud asju, mis tänaseks hävinud või kahjustunud, Notre-Dame näiteks, kuigi pean ausalt tunnistama, et kohapeal olles ta mulle kustumatut elamust ei tekitanud. Issand ise teab, mis mu tuimuse põhjuseks oli. Ootasin midagi VEEL võimsamat?

Ning ei, mulle ei tundu uskumatu, et sinagi teinekord tuult nuusutad, kuigi põhiliselt tunnen ja tunnustan sind reisilogistika-guruna.

Cranberry said...

Minus elab kaks poolt: üks on seljakotiga matkaja ja teine on "kultuurne reisija". Seljakotiga matkajal on teada algus ja lõpp-punkt ning mõned maamärgid, et mitte teelt eksida. Kultuurne reisja teeb alati plaani A, B ja C. Esimest korda lastega Londonit külastades püüdsin neile anda aimu selle linna ajaloost, olulisematest kohtadest jne. Eelviimase päeva eelõhtul ütles poiss, et tal ei ole vaatamisväärsuste vastu midagi, ent ta tahaks järgmisel päeval hoopis jalgrattaga sõita!!! Võtsime rendi jalgrattad (noorema lapse jaoks oli pisut hirmus mööda Londonit sõita kahekordsed bussid, tihe liiklus), päeva lõpuks tõdesid kõik, et see oli parim päev . Nopin heameelega killukesi reisijate mõtetest, kohtadest - märgin olulise üles ja jääb ootama õiget aega ja kohta ;)

Epp said...

Cranberry, Londonis jalgrattaga sõitmine on tõeline julgustükk mu meelest. Seal ju liiklus puha valet pidi =)

Ilme said...

Mõtlesin küll, et ei hakka pikalt heietama aga....Notre-Dame ei jätnud ka mulle elamust. Sama võin öelda Mona Lisa kohta, Louvre ei ole minu lemmikmuuseum. Püha Peetri kirikuga Roomas umbes sama lugu. Pärast seda Mikuga Itaaliat sattusin kohe Saaremaa Karja kirikusse ja see oli ikka kordades parem (ja ma ei olnud seal esimest korda). Mulle on hakanud tunduma et koha energia on pöördvõrdeline külastajate arvuga, ehk siis mida rohkem külastusi seda vähem ehedust.
Kreetal sattusin ühel varahommikul mägedes tibatillukese kiriku juurde, papi kolistas võtmega mäest alla ja kirik ise oli 110%, mõni aasta hiljem viisin Feliksit samasse kohta, kiriku juures oli lagunenud klooster, mida nüüd renoveeriti, kirik oli küll veel sama hea aga arvan, et mitte enam kauaks.
Ja nii ongi, tegelikult ei loe kui hinnatud, ajalooline või vana jne mõni objekt on vaid ikka see miski, mis loob tunde.

Epp said...

Jaa, Ilme, täitsa ilma tagamõtteta kasutan kirikute puhul väljendit „suurus ei loe“. Minu ehedaim kiriku-elamus on Ruhnu saare vanast väikesest puukirikust. Vast seetõttu, et ma pesin selle põrandat, käpuli maas, ämbri ja kaltsuga. Kirikuõpetaja, vana mees, oli mu sõprade sõber, tal oli koristusabi tarvis, nii et käärisin käised üles. Õpetaja naeris, et need, kes kiriku põrandat küürinud, saavad kõik patud andeks =)

Kusjuures see on sul väga huvitav ja intrigeeriv mõte, et vaatamisväärsuse energia on pöördvõrdeline külastajate arvuga.