Road trip. Death Valley. Olen nüüd mitu päeva hoogu võtnud, Surmaoru kirjeldamiseks. Fotosid lapanud seda- ja teistpidi, et paarigi leida, mis nähtut adekvaatselt edasi annaksid. Suurust ja võimsust ja ürgsust. Täielikku tuulevaikust, tormi möirgamist, pimestavat talvepäikest, tuhandeid mahedaid, üksteisesse sulavaid värvitoone. Tuhandeid hele-tumeduse kontraste. Hookuspookust, mis hiiglaslikke maapinnavorme petlikult hoomatava suurusega mägedena esitleb.

Eks ma olen tänaseks siinsel mandril juba üksjagu looduse vägitegusid näinud. Samas, ega ma ütle, et elamust saab sentimeetriga mõõta. Esimene kevadelõhn Eestis toodab (vähemalt mulle) sama doosi, mis näiteks Grand Canyon. Elamus on seesinane tunne su sees. Ei pea tingimata miskit nägema. Piisab kogemisest, mistahes meeltega. Seda kõike öelnud, tulen tagasi Death Valley juurde – vaata kust otsast tahad, fakt on, et sain seal elu võimsaima looduselamuse. Püüdsin oma tundeid kohapeal Paulile selgitada, jäin inglisekeelsete väljenditega üsna hätta. Ega emakeeleski vist paremini välja tule. Aga proovime.

Death Valley's on Emake Maa täiesti alasti. Kogu see mõõtmatu avarus on sõna otseses mõttes paljas. Katmata. Puudest, rohust, mullast, veest, millest iganes. Ürgne ning samal ajal värske justkui äsjasündinu. Mul oli seal olles tunne, et olen Maale (mitte maapinnale, vaid Planeedile) lähemal kui eales varem. Et kogu aegade jooksul kogunenud, inim-, loom- ning taim-asustuse tekitatud tilulilu on maha kooritud ja Maa näitab mulle ennast oma tõelises olemises ja olemuses.

Kahtlemata on Death Valley’s väga erilised energiad liikvel. Kas turist, kes üüritud džiibis läbi Surmaoru kihutab, et sõiduriist viitadega tähistet vaatamisväärsuste juures teeveeres kinni pidada, autoaknast pilte klõpsida – kas tema neid energiad tunnetab – mine sa tea. Meie läksime kohal oleku rada ja ma julgen öelda, et saime noist energiaist osa. Kui väikest sõnamängu mängida, siis Surmaorus õpid üht ja teist Elu kohta. Sest kena keskmisega Death Valley sind ei uinuta. Planeet toob välja kogu oma repertuaari, seinast seina. Kes ekstreemsustest ära ei ehmata, see, ma arvan, vaatab peale Surmaoru külastamist maad ning ilma hoopis teise pilguga.

Aga tõmbame nüüd ilukõne otsad kokku ja vaatame mõnda pilti ja eks neid tuleb siin riburada veel. Death Valley pilte ma mõtlen. Aga mine sa tea, võib-olla ilukõnet ka.
10/12/2013