Road Trip. Death Valley. Torn Toe Top ehk Lõhkise Varba Mäetipp. Kusagil eelmistes postitustes sai nimetatud, et Yarko mäkkeronimisest tuleb pikem lugu. Siin see on:

Kenal, päikeselisel, külmal hommikul (kohvi joodud, praekartul/sibul/paprika kõhus) võtsime ette mitmetunnise matka. Jalgealune selles Surmaoru osas, kus resideerusime, on piltidelt näha. Laagri ümbrus oli tegelikult väheke mahedam, liiva- ja kivistunud muda uhted. Kuid niipea kui paar sammu mäkke astusid, hakkas piin pihta. Vulkaanilise tekkega, teravate servadega kivid, või siis karedad nagu liivapaber (need tumedamad, ümmargused). Ega me Pauliga pea peale kukkund pole - andsime endale aru küll, et koerale raske maastik. Peale lühikest nõupidamist (kas jätta loom puuri või võtta kaasa) otsustasime viimase kasuks. Et kui näeme, et vanamehe käpad verele kisuvad, pöörame otsekohe tagasi. Yarko ise oli muidugi hakkamist täis, ei teinud karmidest oludest väljagi.

Käik kujunes ca neljatunniseks, muuhulgas vallutasime ühe madalama mäetipu. Yarko käpapadjandid näisid tip-top. Vaid küüne oli vaene mees kivide vastu ära murdnud. Veri ja puha. Nagu ikka küünevärgi puhul. Niimoodi saigi mäetipp meilt nime Torn Toe Top. Fotolt näha, et puhkamiseks kraapisime koerale lapikese maad kividest puhtaks. Omaenda tagumikest niivõrd ei hoolinud - kõõludes üks ühe, teine teise teravavõitu kaljunuki otsas, süües mandariine, nautides ilmaääreni ulatuvat vaadet. Allatulek kujunes vaevaliseks, siiski pidas Yarko vapralt vastu, käisime peale seda veel ühte kanjonitki avastamas. Laagrisse jõudes kukkus loom muidugi kolaki oma asemele ja sealt tol õhtupoolikul suurt ei tõusnud. Andsin valuvaigisti. Järgmisel hommikul oli tagajalgadest kange nagu pulk. Andsin teisegi. Õhtupoolikuks oli taas rivis, nagu poleks mäel käinudki, issakene. Traavis ümber laagri kui noor põder, ärgitades meid uuele jalutuskäigule.
10/12/2013