ROAD TRIP. SALT CREEK, DEATH VALLEY.
Soolaoja kaldal jõime teise tassi hommikukohvi, pärast toda jubedat tormiööd. Jah, Death Valleys on vett kah, ning mitte vähe. Lõviosa sellest oru all maasügavustes, hiiglaslik veereservuaar. Räägivad, et Las Vegas ihub selle vee peale hammast, mis looduskaitsjad muidugi tagajalgadele ajab. Anyway. Salt Creek algab ülevalt mägedest, vesi selles tänu aurustumisele nii soolane, et teeb mereveele silmad ette. Yarkol muidugi oli lõbu laialt. Alumisel pildil on ta reisitingimused ka näha.
Yarkost ja autosõidust veel. Mäletatavasti kirjutasin aasta-paar tagasi, et Jõulu road-tripiks oli vaja koer autos vakka saada, niisiis muretsesin elektrilise kaelarihma. Lisan ka käesolevasse postitusse meeldetuletuse, et too riistapuu töötab sihipäraselt, koera meeletervist kahjustamata ainult vilunud treeneri käes. Algajatele ei soovita. Ühesõnaga, tänu rihmale oli koer toonase reisi ajal kenasti vakka, peale seda kui oli esimeste tundide jooksul paar õrna sutsakat saanud, niipea kui ruigama kippus.
Meie lühikeste sõitude ajal siin New Mexicos on ta oma puuriga vana trucki eraldatud tagaosas, seal ruigab nii palju kui torust tuleb, takistada me teda ei saa ega püüagi. Aga jah, käesolevaks reisiks oli taas asi sedasi, et koeraga tarvis autoruumi jagada. Ega midagi, kraamisin rihma lagedale, kuid unustasin patareisid kontrollida. Ärasõidu-hommikul selgus, et rihm on kasutu. Surtsu ei tule kuskilt. Mistap oli hüva nõu kallis. Niimoodi avastasingi hulga efektiivsema vaigistamisvahendi - peenikese, painduva bambuskepi. Oma aia bambus pealegi :-) Aga kui te nüüd arvate, et ma vaese looma vaigistamiseks ta turjal keppi vihistasin, siis eksite. Minu plaan oli hoopis kavalam ning töötas veatult, andes tulemuse juba esimesel katsel. Asi nägi välja nii:
Auto pakitud, loom reisipuuri laaditud, veeresime esimesi meetreid oma road-tripist. Yarko loomulikult võttis ruiged üles. Puuris, auto tagaosas. Mul tarvitses end esiistmel vaid veidi pöörata, pikk ja peenike bambuskepp Yarko puuri õhutusavast sisse pista ja sellega korraks koera kintsu sudida, kui ruig lakkas nagu katki lõigatult. Protseduuri kordasin veel ühe korra esimese sõidutunni jooksul ja max 10 korda kogu ülejäänud, kahenädalase reisi vältel. Sellest piisas, et autos rahu ja vaikus valitseks.
Nimetet korrektsiooni-kontseptsioon töötas üllatusel ja ehmatusel. Kujutage ise ette, et seinast järsku võlukepike välja kargaks, kui parasjagu mingit heli kuuldavale toote. Iga terve mõistusega olend jääb vait, kui ta just kepikese puudutust ei naudi, eks ole. Niimoodi jah see lugu oli ja igaks juhuks lisan veel juurde, et me tegelikult ikkagi väga armastame oma looma, olgu et teda teravatel laavakividel kõnnitame ja soolaojas jooksutame ja bambuskeppidega suskame.
17/12/2013
