Kümme!



Paulil ja minul oli siin hiljuti kümnes Howdyversary. Tervelt kümme aastat, kujutage ette! Vilunud viietuhandeviiesaja lugeja loomulikult teab, misasi on Howdyversary, aga poole etenduse pealt saali jõudnuid aitan hea meelega järje peale. Nimelt: “Howdy from New Mexico” kõlas Pauli esimene, lühike sõnum, mille ta mulle rahvusvahelisel tutvumissaidil saatis, sügisel 2009.  Minu vastus oli enam-vähem sama napp, aga ei läinud palju aega, kui meil kahel jätkus juttu juba kauemaks.
Paar kuud ja paarsada mõlemapoolset pikka e-maili hiljem teatas Paul, et ta armastab road trippe. Ja mina küsisin nii muuseas, et kui ta mind kusagil New Mexico kõrbes tee ääres hääletamas kohtaks, kas peatuks ja võtaks auto peale? Tema vastu, et võtaks küll. Pöidlaküütima ma siiski ei pidanud, 31. jaanuaril 2010 oli Paul mul El Paso lennujaamas kenasti vastas. Me esimene date vältas kolm nädalat, roadtrippisime läbi terve South Westi. Edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu. 

Niisiis, asi lihtne - Howdyversary tuletub sõnadest howdy ja anniversary. Fotod on pärit me esimeselt road tripilt, kusagilt Monument Valley kandist, veebruaris 2010. Oi, näe, ja siin on üks vanem Howdyversary postitus ka.
November 08/2019
“Better to put your heart on the line, risk everything, and walk away with nothing than play it safe. Love is a lot of things, but “safe” isn’t one of them.” ― Mandy Hale, The Single Woman: Life, Love, and a Dash of Sass

7 comments:

ritsik said...

Palju õnne ja ohtralt aastapäevi!
Kuidas tähistati?

Kuukala said...

Jätkuvat rõõmu ja põnevust teile! :)

Epp said...

Täname, täname! (Õnnesoovide eest).
Ritsik, tähistasime seekord suhteliselt töiselt, istusime pooleliolevas truck camperis, veiniklaasid pihus (sest söögilaud on veel paigaldamata) ja pidasime plaani, mismoodi potid pliidi külge kinnitada, et need sõidu ajal minema ei lendaks.

Anu said...

Selline vanemas eas alanud suhe on selles mõttes tore, et elukogemust on mõlemal poolel juba kamaluga. Ma olen oma kolme kooselu pealt vaadanud, et iga suhtega on mingi areng tekkinud. Esimese peale tagasi mõeldes teeks nüüd palju asju teisiti (mitte et see vägivaldses suhtes parema lõpptulemuseni oleks viinud, aga lihtsalt oidu on juurde tulnud), teises suhtes oli juba palju vähem neid asju, mis ma tagantjärele teisiti teeks ja kolmandas, praeguses, ei teeks ma midagi teisiti kui saaks algusesse tagasi minna.

Aga mu lapsehoidja on sellises suhtes, mis algas vanemas eas kui lapsed suureks kasvatatud. Nad on nii õnnelikud ja kuidagi... paigas. Tal on ikka igasugu aegu elus olnud ja päris raskeid ka, aga nüüd juba pikemat aega selline mõnus ühine tiksumine. Jalutavad koera, mängivad kitarri ja joovad õhtuti päikeseloojangut nautides terrassil veini, sest miks mitte!

Palju õnne kümne puhul ja et neid tuleks veel palju-palju!

Epp said...

Õnnitlused tänuga vastu võetud, Anu, ja ma olen sinuga väga, väga nõus vanemas eas alanud suhte osas. Kummaline, kas pole, et loodus on loonud inimese sedamoodi, et produktiivseim liigijätkamise iga jääb sinna kanti, kus sobiva paarilise leidmiseks mõistust napib, küll aga jätkub kuhjaga instinkte =)

Mu enda elukogemus ütleb, et suures plaanis pole olemas sellist force majeure nagu “halb suhe”. On minu enda valikutest tulenenud kehvad või veel kehvemad olukorrad. Ma ei ütle tingimata, et HALBADEST valikutest tulenenud – enamik meist valib ju antud hetkel parimana tunduva - aga sellegipoolest on tulem MINU isiklike otsuste tagajärg. Kui see lihtne tõsiasi mulle kohale jõudis, millalgi neljakümnendate lõpupoole, läks elu ja olu hoobilt üsna palju lihtsamaks.

Oojaa, koer, kitarr ja vein kuuluvad ka Pauli ja minu püsirepertuaari, aga tiksumine… mkmm. Veel mitte =)

A said...

Nii lahe lugu :)
Kuidas talle silma käid...noh, et ta selle howdy teele pani?

Ma vist pole veel piisavalt vana (lapsed pole oma elu peal...oleks pidanud nooremalt peale hakkama), teise ringi suhe tundub väga komplitseeritud... Ju siis pole õppetundidega veel ühel pool.

Epp said...

A, jaa, lapsed muidugi komplitseerivad mõningal määral. Või noh, mis mina ka tean, võib-olla ei komplitseeri, võib-olla on asi nimelt sinus ja õppetundides, nagu mainid. Minul oli lihtne, lapsi pole, ja Pauli pojad olid juba ammu oma elu peal, kui me tutvusime.

Et kuidas ma talle silma jäin? Ta ise ütleb, et talle hakkas silma mu “funny face”. Sest enamik daame üritab endast võimalikult apetiitset profiili-fotot üles panna, eks ole, aga minul oli sihuke väheke tobedavõitu naeran-südamest-silmad-kissis-igemed-paistavad pilt.