Rio Grande oskab üllatada, pole miskit öelda. Teadsime küll, et vesi on ,maas’ (down, nagu kohalikud ütlevad), aga krõbekuiva savist liiva nähes võttis täitsa nõutuks. Mingi nire võiks ikka olla, onju. Yarkolgi oli pettumusest mokk pikk, loomulikult. Paljas liiv kohas, kus parematel aegadel veemõnusid nauditud. Otsustasime siiski väheke mööda jõepõhja ülesvoolu kõndida, mis targaks teoks osutus. Täitsa korralikke kaikaloopimise ja vees sumamise kohti leidsime. ‚How old is he?’ kontrollis Paul õigustatult, kui pooleteise tunnikese jagu puujurakaid vette olime pildunud ning Yarkol ikka veel küllalt polnud. Praegu magab taga-aias, kõht täis ja nägu õnnis peas. Yarko siis, mitte Paul:). Aga ma olen kindel, et õhtupoole vahib meid taas süüdistavalt, et miks midagi põnevat ette ei võeta.
24/09/2012