Moodsad ajad

 


Nagu paari aasta taguse Kauai käigu ajal, on meil ka seekord plaanis maailma parimat kalarooga nautida, restoranis nimega Keoki’s Paradise. (Toonast postitust saab lugeda siit.) Noh, teen mina siis täna hommikul oma ookeaniäärse jalutuskäigu raames kõrvalepõike nimetet söögiasutuse juurde, et uurida, kas nad pandeemilistes oludes üleüldse avatud on, ja kas monchong-kala ikka veel pakuvad. Ja mida ma näen. Viisaka, inimkeelse menüü asemel ilutsevad restorani sissekäigu kõrval oleval tahvlil mingid kuradima maatriksid. Nagu... misasja?? Eeldatakse, et igaühel peab nutitelefon olemas olema, ja kogu aeg kaasas? Ei noh, ma saan mõistusega võttes muidugi aru, et enam-vähem igal endast lugupidaval inimesel ongi tänapäeval nutitelefon, vähe sellest, iga endast lugupidav nutiomanik on kogu aeg näppu- ja/või nägupidi ekraani küljes kinni. Isegi mina, kujutage ette, pruugin hetkel olude sunnil nutitelefoni, kuigi ma seda riistapuud igas mõttes umbusaldan. Ta teeb tihtipeale seda, mida tema tahab, kui just parasjagu pole ametis mulle käskude jagamisega või rumalate küsimuste esitamisega. See selleks. Mu nutipõlgus ei tohiks püsilugejale uudiseks olla, mistap sel teemal me täna pikemalt ei peatu, eks. Küll aga on mu meelest täiesti asjakohane esitada küsimus, kas peenemat sorti restoranil sobib oma menüüd QR koodi vormis presenteerida.

June 09/2021

“The real problem of humanity is the following: We have Paleolithic emotions, medieval institutions and godlike technology. And it is terrifically dangerous, and it is now approaching a point of crisis overall.” ― Edward O. Wilson

10 comments:

TT said...

Ajaga peab kaasas käima, mis muud. Tehnoloogia muudab üldiselt elu lihtsamaks, käte asemel tuleb peaga tööd teha😉 QR koodide tasuta äppe hulgaliselt, googelda ja laadi alla see mis sobivaim.

Lihtsalt näiteks, et 8 aastat tagasi Jaapanis kasutasime seda toiduainete pakendite infi ja restode menüüde jaoks. QR on universaalne keel nagu esperanto kui moblal lugeda lasta.

Epp said...

Kusjuures mul on telefonis QR koodi äpp täitsa olemas.
(Hawaiilegi näiteks pääseb praegu karantiinita üksnes siis, kui isiklik Hawaii Safe Travels QR kood ette näidata on.)
Mul ei ole probleemi vajamineva tehnika kasutamisega/kasutama õppimisega - või vähemasti pole üle mõistuse suurt probleemi.
Küsimus on põhimõttes. Ma tahan telefoni koju jätta, kui restorani lähen. Ma tahan valget laudlina ja heale paberile trükitud menüüd, mitte QR koodi.

notsu said...

Telefonidel on ka komme vahel tühjaks saada. Ja vahel kukub teenus tagant ära, nagu siis, kui ma üks aasta välismaal olin. See kestis vähemalt päeva, kui mitte kaks. Siis oli mul hea meel, et mul on vanakooli, mitte nutitelefon - ma ei olnud kõiki oma plaane telefonist sõltuma pannud. Samal ajal olid telefoni-inimesed hädas isegi oma öömajade ülesleidmisega, sest neil ei olnud muud orienteerumisvahendit.

notsu said...

muide, üks veider paradoks on selle asjaga - ühest küljest eeldatakse nt rahvusvahelisel reisimisel järjest enam nutifoni olemasolu.

Aga kui välismaiste asutustega - vahel ka rahvusvaheliste asutustega - asju tuleb ajada, siis eriti tõsiseid asju tuleb õiendada paberdokumentidega (saata sõrmejämedusi paberipakke edasi-tagasi) ja isegi kui saab meili teel toimetada, siis allkirjastatud digidokument tähendab poolte asutuste arvates käsitsi tehtud allkirjaga paberdokumenti, mis on üles pildistatud või skännitud. Digiallkirjast poleks keegi justkui midagi kuulnudki.

Ma ei ole nutifänn ja mul pole siiani nutifoni (õigemini, üks vana ront on, aga nad sunnikud vananevad moraalselt nii kiiresti, et sellega enam netti minna ei saa, uuendused ajaks ta kohe umbe - üks hea põhjus, miks seda mitte hankida, see tähendaks sisuliselt kohustust kogu aeg uusi junne osta - mis meenutab mulle Barbie-nukku ja survet talle riideid ja rannamaju hankida), aga küll ma olen igatsenud võimalust välismaale digiallkirjaga digidokumente saata. See ei pruugiks ega tohikski olla ainus asjaajamisvõimalus, aga see võiks olemas OLLA.

Frieda said...

Mul on pmst kiviaegne telefon ja kuni võimalik, nutitelefoni ei tule. Tõenäoliselt mingil hetkel enam võib-olla ikkagi ei ole võimalik, kuna lõpuks muutub selle olemasolu absoluutseks eelduseks ning mingeid asju enam ei saagi muul moel ajada või on äärmiselt tülikas.
Mis puutub sellesse, et ajaga peab kaasas käima, siis sugugi alati ei saa seda nimetada ajaga / tehnika arenguga kaasas käimiseks, vaid tegemist on lihtsalt tarbimisega.

Epp said...

Oh, see Barbie-võrdlus on nii hea, nagu ka viide tarbimisele tehnika arenguga kaasas käimise sildi all. Täiskasvanute mänguasjad… Mitte, et mängimises tingimata midagi halba oleks, aga X või Y vidina_vajamine_ning omada tahtmine on kaks erinevat asja.
Kusjuures minagi olen näinud die hard nuti-inimesi püstihädas, kui udupeen seade miskipärst töötamast keeldub või teenus tagant ära kukub vms.

Nutan siiani oma 10 aastat vana klappmobla taga, loobumise põhjuseks, nagu vist kusagil ka kirjutasin, oli teenusepakkuja sund – lõpetasid minu mudeli teenindamise. Ma täitsa tõsiselt kaalun nn. tavatelefoni juurde naasmist, kui mandrile tagasi lähen. Juhul muidugi, kui ma selle aja peale tolle nutitelliskiviga harjunud pole, ja alistunult käega löönud...

notsu said...

no ja aku vastupidamise aeg on nutifonil ja nupufonil määratult erinev.

niisiis eeldab _ainult_ ruutkoodis menüü: et kõigil klientidel on nutifon; et see on neil kogu aeg kaasas, mis siis, et kleidi sala-pisitaskusse ei mahu; et selle aku üles ei ütle; et teenus tagant ära ei kuku.

Kui kaks esimest kategooriat elimineerivad osa kliente eos ja rahu majas, ise teavad, kui nad nende raha ei taha, siis kaks viimast võivad ka nutisõbraliku kliendi teenindamise halvata. mis nad teevad siis, kribavad kähku pastakaga kirjutada? Kas nad ise üldse teavad, mis neil menüüs on, kui piirkonna mobiilimast peaks rivist välja minema? Vähemalt Eestis seda ikka aeg-ajalt juhtub ja raske uskuda, et Eesti on see eriline katastroofipiirkond.

Muidu-elektroonika-sõltuvusest: kannan tantsuretkedel tihti tglt ise läpakat kaasas, aga alati on kaasas ka märkmik ja tähtsad tantsupaberid. Aku täisolekust ja levist sõltuv elektrooniline lahendus ei sobi ainsaks lahenduseks, millest kõik tähtsad asjad sõltuma panna. Iseasi, kui puhtalt meelelahutusvidin.

notsu said...

Ühtlasi kummitab mul selliste ainult-nuti-lahenduste puhul ikka see Murphy seaduse raamatu ütelus (mille autorsusega on segased lood), et kui ehitajad ehitaks nii, nagu progejad progevad, hävitakse esimene kohalelennanud rähn tsivilisatsiooni.

Birgitta said...

mina arvasin et ma olen kohutavalt originaalne oma mingisuguse iriidiumiallergiaga, aga tuleb välja et ekraanidermatiit on täiesti olemas ja levimas tõbi. aga kas ma olen ainuke kes hoolib sõna otseses mõttes oma ihunahast rohkem kui nutifonidest ja taolistest asjadest? et teised kulutavad oma näpuotsad kasvõi paljaks kondiks, sest ilma nutifonita ju ei saa elada - ? juba ammu panin tähele, et puutetundlikud ekraanid ajavad mul näpuotsad kestendama, isegi paari puute peale. või siis lihtsalt ei tööta. minu elektrijuhtivusega on seega kah kahtlased lood. läpakal on see ruuduke mis peaks arvutihiirt asendama, aga õnneks saab hiire siia juurde pookida -- huvitav kas nutifonile kah saaks? vaat see oleks juba kõrgemat klassi hipster värk. nutifoni küljes peagut sama suur hiir, mis vist eeldaks ka vasakul käel kilbina hiirematit :D
idee on nii hea, et ei patenteeri, kes tahab, kasutage.

notsu said...

nutikrihvel (nutipliiats või stiilus või mis ta nimi ongi) oleks nii pisikese seadeldise juures vast mõttekam sõrmesäästja.