Kaks kuud koertehotellis



Nonii, räägime nüüd lõpuks siis ka sellest, kuidas Lillikene need kaks pikka kuud veetis, mil meie Pauliga palmisaarel olime. Kirjutasin Lilli elust-olust vahekokkuvõtte ka Kauail, postitus siin. Ja siin kirjeldasin ta hotellitingimusi. Lühidalt kokku võttes: Lilli saabus koju tagasi vaat et paremas konditsioonis kui enne Deschutes Pet Lodge hoiule minekut. Aga kui detailidesse laskuda, siis:

Kõigepealt olgu öeldud, et see polnud me koeral esimene kord mitu nädalat pererahvast eemal olla. Kui mu mälu ei peta, siis kasvataja juures oli ta me Kauai-komandeeringute ajal korra neli nädalat, korra viis, ja korra kuus nädalat. Enne seekordset üheksaks nädalaks koera “hülgamist” oli mu esimene küsimus Pet Lodge töötajatele, et kas neil nii pikaajalisi kliente enne ka ette tulnud, on neil kogemusi, kuidas koera meeleolu üleval hoida? Vastus oli jaatav - tuuakse loomi ka üsna pikaks ajaks, reeglina omanike tööülesannete tõttu, nagu meiegi puhul. Siiani kõige pikem boarding olla kestnud viis kuud. No õnneks selle rekordini me siiski ei küündinud.

Kuigi laekusime Kauailt saabudes lennujaamast koju hommikusel ajal, ei läinud me Lillile järele samal päeval. Viis tundi ookeani kohal ning mitmetunnine layover San Fransiscos olid oma töö teinud. Ega asjata öiseid lende hellitlevalt "red-eye flights" kutsuta. Kohvreid esikus maha pannes oled ikka täielik zombie. Aga järgmisel päeval oli muidugi esimene asi naaberlinna kihutada, et lõpuks ometi oma igatsetud lemmiklooma katsuda ja kallistada saaks. Lillikese check-out kujunes täitsa omaette sündmuseks, las ma jutustan pikemalt.

Noh, siseneme meie siis “hotelli” lobbysse – kusjuures ma ei liialda, tõesti puhas ja avar nagu inimhotellides – ja valvelaua-neiu nägu lööb särama. Lilli pererahvas, lõpuks ometi! Pet Lodge omanik, proua Sonja, on samuti kohal. Üksteise järel ilmuvad tagaruumidest veel ka paar talitajat, treener ja groomer, kõigil üks eesmärk – Lilli ja meie taaskohtumise tunnistajaks olla. Kennelikompleksi viiv uks avaneb, siseneb kennelipoiss, Lilli rihma otsas. Lilli, nähes kahe kuu jooksul tuttavaks saanud nägusid, teeb oma tervitusringi. Ja alles seejärel märkab meid. Issand, see oli NII äge ja armas, kuidas koera mõtted ja tunded selgelt loetavad olid. Esimene reaktsioon: “Oo, tere, teie ka siin!” Seejärel umbes sekund täielikku hämmastust täis mõttepausi. Ja siis: “Oo, wow, kas see võib tõesti tõsi olla, teie, teie, TEIE ka siin, oh, oh, ooohhh, ma olen NII õnnelik, oh, super, te ei kujuta ette, KUI õnnelik ma oleeeeen!!!!”. Ning järgnevalt tegi Lilli täpselt seda, mida ühes viimastest Kauai-öödel nähtud unedest teda tegevat nägin, ja mida ta muidu mitte kunagi tervitus-olukordades ei tee. Ta nimelt heitis põrandale külili, sulges õndsalt silmad ning laskis mul kaua, kaua oma kõhtu sügada. Mul tuli nutt peale! Paulil ka, natuke… ja kõrvalseisjail ka. 

Oeh. Pühime nüüd silmad kuivaks, eks, ja hakkame asjalikuks jälle. Lilli tagastati meile hiilgavas konditsioonis. Pestud, kammitud, pediküüritud, ideaalkaalus. Treener, noorepoolne mees, kes Pet Lodges koerte vaimse ja füüsilise virgeoleku eest vastutab, kiitis taevani Lilli mängu-, tähelepanu- ning kontaktivõimet. Eks mul, vanal koeraspordihundil, oli muidugi ka täpne juhis koerale kaasa prinditud, et kuidas temaga mängimine peab käima, muuhulgas sisaldas tutorial ka lihtsamaid treeningelemente, käsklusi jne. Omanikuproua Sonja tunnistas, et armus Lillisse ülepeakaela, veetis koeraga iga päev täitsa vabatahtlikult kvaliteet-aega, säärast, mille eest muidu lisatasu võetakse - “because Lilli is my friend”, nagu ta ise ütles. Kiidusõnu tuli tõesti igast suust. Et kui hea sööja Lilli on. Kui puhtustpidav. Kui kuulekas. Kui kontaktialdis, armas ja õrn kõikide töötajatega. Kas ma mänguoskusi juba nimetasin? :) Kui viisakas liigikaaslastega, uustulnukad muidugi välja arvatud, nende peale haukumine on iga koera püha kohus. (Koeri “hotellis” otse loomulikult omavahel kokku ei lasta, igaühel isiklik kenneliboks ja väike jooksuaed, suurel jooksualal ning treeneriga mängimas käiakse ühekaupa, aga elukad ju näevad-kuulevad-haistavad üksteist kenneliruumides, mistap teavad täpselt, kes ja kus). Jah, võib vabalt olla, et Pet Lodge staff kõiki oma kliente ülistussõnade saatel koju saadab, aga see ei muuda fakti, et iga koeraomaniku süda, kaasa arvatud minu ja Pauli oma, saab sel moel võidetud.

Oi, kuidas ma tahaks, et Lilli oskaks rääkida. Või et mina oskaksin koera mõtteid lugeda. Mida ta küll tundis selle pika lahusoleku jooksul? Kas tal jätkus lootust, et “vana elu” tagasi saab, või arvas, et nüüd ja igavesti hakkavadki päevad-ööd teistsugused olema? Palju toredaid inimesi küll läheduses, igat sorti koeri ka, aga kutsikapõlvest saati teada-tuntud kohti, lõhnu, asju, inimesi ei kusagil? Me maikuu alguses tegime küll ka proovi-boardingu, kolmepäevase, nii et kogemus oli tal olemas, et ühel heal päeval tullakse järgi ja viiakse “vanasse” ellu tagasi. Aga kas see lootus pidas kaks kuud vastu? Või lõppes varem? Kui jah, siis millal? 

Tehniliselt võttes oli Lillil  ju Pet Lodges parem olemine kui paljud liigikaaslased üleüldse unistada oskavad – kõht täis, mugavustega katus pea kohal, privaatne territoorium, olgugi, et pisike, hoolitsejad olemas. Paraku oli see heaolu väga erinev sellest, millega Lilli igapäevaselt harjunud. Siiski, üks asi, mis mu südant suuresti rahustab, on tõsiasi, et Lillikene jumaldab inimesi. Kõiki inimesi. Mida rohkem inimesi, seda toredam. Ja boardingus oli tal neid ümber ikka üksjagu, versus kasinad kaks omanikku kodustes oludes, eks. 

Ahjaa, mugavustest rääkides. Meie Pauliga oleme lihtsad maakoha elanikud, kodus sihuke peen asi nagu kliimaseade puudub. Aga Deschutes Pet Lodge kennelimajad on kliimaseadmetega varustatud. Mistõttu märkasin, et Lillil manas kojusaabumise järgsetel kuumadel päevadel mitut puhku “nalja teete või, toas 30 kraadi sooja, kus mu air conditioning on?” näo ette. Aga muus mõttes ei paistnud mingeid kohanemisraskusi olevat, täpselt oli meeles, mismoodi kodus asjad käivad. Kohalikud kanjonirajad, tõsi küll, vajasid VÄGA hoolikat ülenuusutamist, ja ainult Lilli ning ta nina teavad, mis sorti karvased ja sulelised siin meie äraolekul toimetasid.

Ühesõnaga – kõik on rahul. Lilli, mina, Paul, Pet Lodge rahvas, kes Lillit juba tagasi ootab. Ei peagi väga kaua ootama, just bookisin loomale Tänupühade ajaks kuuepäevase majutuse, ikka jälle koos kõikide kellade ja viledega, kaasa arvatud igapäevane privaatne mänguaeg treeneriga. Ah et mis koeravabad plaanid meil seekord on? Vot säärased: läheme teeme Thanksgivingu puhul linnapuhkuse, sihtkoht Seattle. Paulil on tänu tuhandetele hotellides veedetud öödele seljatäis boonuspunkte kogunenud, nendega maksame majutuse eest peenes Seattle Marriott Waterfront hotellis, rõduga apartement, miljonivaatega sadamale ja Elliott Bayle. Lilli, muide, on kah Seattles hotellis ööbinud, tõsi küll, mitte selles konkreetses Marriottis. Lugeda saab siit. Jaa, jaa, juba kuulen küsimusi, et miks siis seekord koerata. Sest seekord on meil kultuuriüritused plaanis, ja koeral tõenäoliselt lõbusam need kuus päeva teada-tuntud kennelis veeta, selmet hotellitoas puuris istuda. Lõbusam minulgi, kui saan kultuuriüritustelt koju jõudes jalad rõduäärele visata ja veiniklaasi näppu võtta, vabana vajadusest kibekiiresti koer lifti tirida, et õigeaegselt tänavale Asja ajama jõuda. 

Pildi tegi Paul. Lilli õhtut veetmas, me kodu teise korruse terrassil kanjoni üle vahti pidamas.

August 20/2021

“I went to the Hotel of the Violet Hippopotamus and drank five glasses of good wine.” ― Anton Chekhov, The Prank: The Best of Young Chekhov

7 comments:

ritsik said...

Väga tore, et Lilli nii kenasti kohanes. Kas sa võiksid seletada, kuidas temaga mängimine käib?
Mul hakkab mängude koha pealt fantaasia otsa saama..

Epp said...

Lilliga mängimine? Noh, kui sihuke üsna üldine vastus anda, siis tema tõust tulenevalt (saksa lambakoer on töökoer, teenistuskoer) põhinevad mängud enamjaolt käsutäitmisel, kuna see pakub teenistuskoertele lõbu, rahuldab nende instinkte, annab neile võimaluse teha seda, milleks nad on aretatud. Mul on ses mõttes lihtne, et olen koerasporti (https://en.wikipedia.org/wiki/Schutzhund) piisavalt kaua harrastanud, et sealt mängulised elemendid üles noppida ja neid nn. “kodukoera” lõbustamiseks kasutada.

Kui nüüd üksikasjalikumaks minna, siis näiteks pallimäng (tennispallid, muud pallid Lillit ei huvita) ei ole niisama suvaline loopimine, vaid enne viset panen koera ooteasendisse, annan paigalejäämiskäsu, viskan palli, ootan ära, kuni koer minuga silmside loob, ja siis alles tuleb “go get it!”. Viske ja käsu vahelist aega varieerin, vahel venitan üsna pikas, minut või kaks, Lilli on siis pingul kui vedru, silmad mu suu või käe külge keevitatud, vastavalt sellele, kas tegemist hääl- või viipekäsuga.

Või siis näiteks nõuan enne palli viskamist, et ta selle jogurtitopsi kukutaks, mida käes hoian. Või poolringi ümber mingi objekti jookseks, enne kui palli järele saadan. Või siis viskan kaks palli, ühe ühte, teise teise suunda, ja ta peab esimesena selle palli järele minema, mille suunas ma näitan.

Või viin ta maja kõrvale metsatukka, käsin paigale jääda, lähen peidan tennispalli (Lilli näeb, mis suunas ma lähen, st. teab enam-vähem kust otsida), tulen ta kõrvale tagasi, saadan otsima. Lilli loomulik, minupoolse abita leiutatud otsimismeetod on hämmastavalt metoodiline, tast oleks vähem laisa omaniku käe all väga asjaliku search-and-rescue koera saanud koolitada.

Ja siis veel nö. tubased, talvised mängud. Näiteks poetan ta mänguasjad elutuppa laiali, ise istun diivanil, lemmik-mänguasi käes, ja ta ei saa seda enne, kui on ülejäänud kannid ükshaaval mu sülle toonud. Toas saab ka asjadeotsimist mängida.

Ja noh, et ei jääks muljet, et Lilli ainult kulpi lööb ja sirgjoont mööda käib, siis nö. ajuvabasid mänge mängime ikka ka, ümber mööbli tagaajamist, õues niisama lampi ümber maja jooksmist jms.

Epp said...

Pardon, läksin väga hoogu Lilli tõueripäraste mängude kirjeldamisega :) ja jätsin sinu mängu-abi küsimuse unarusse, Ritsik.
Mu soovitus oleks, et googelda - internetist saab väga nutikaid ideid, kuidas erinevat sorti koeri lõbustada.
Alusta kasvõi siit:
https://www.akc.org/expert-advice/training/fun-cognitive-training-games-for-dogs/

Indigoaalane said...

KUi ma olen nädalajagu ära olnud ( reisil vm), siis tagasi tulles on kass paar päeva kui kleebitud, ei lase sammugi ilma järelvalveta astuda :) Kuidas koertega on?

Epp said...

Indigoaalane, koertega on nii, et ühega ühte-, teisega teistmoodi. St koerad indiviiditi on väga erinevad, olulist rolli mängib ka see, mis sorti/tõugu koeraga tegu.

Saksa lambakoerte puhul pannakse aretuses rõhku asjaolule, et koera esimene prioriteet oleks töötamine kui niisugune, ja alles tähtsuselt teisena tuleb see, kellega koos töötatakse (omanik/treener/koerajuht). Muidugi, ka tõusiseselt tulevad iga konkreetse koera isikuomadused mängu, mõni sakslane on “töökaaslas(t)e” suhtes ükskõiksem, teine klammerduvam.

Lillist rääkides – ei, ta ei käi meil peale lahusolekut sabas. Jumal tänatud, et ei käi :) – ma ei talu klammerdumist, ei inimeste ega koerte poolt. Aga silma hoiab meil paar esimest kojutuleku päeva hoolikalt peal, seda küll.

Kuukala said...

Loomulikult on kassid ka erinevad, ma usun selline kleebitus on pigem väga harv.

Alex said...

Ehhh, paitab kõrvu :)