Olen olnud ajakirja National Geographic truu tellija juba oma kümme aastat. Enam-vähem sest ajast, kui siiapoole ookeani kolisin. Ja enam-vähem tõene on öelda, et värskeid ajakirjanumbreid oodates olen lausa postkasti kõrval jalalt jalale tammunud. Sest huvitav, noh. Maailmapilti avardav, ajakirjanduslikult kõrgetasemeline, boonusena fantastiline fotomaterjal. Kuid paaril viimasel aastal on toimunud nihe - mine nüüd võta kinni, kas NatGeo toimetuseruumides või minu peas. Nimelt viimasel ajal tekitab trükivärske NG kättevõtmine mus depressiooni.
No näiteks äsjailmunud, septembrikuu number. Kõigepealt muidugi Afganistan. Jah, hariv. Samas õõvastav. Järgmiseks lahatakse pikalt ja laialt metsloomade musta turgu, täpsemalt gepardikutsikate (oot, kas gepardil on kutsikad või pojad?) smuugeldamist, mille käigus toimub loomade väärkohtlemine. Kirsiks tordil 9/11 teemaline fotoseeria kaksiktornide plahvatustes hukkunutele kuulunud esemetest. Väändunud, põlenud, sulanud kellad ja vööd ja saapad muu sarnane kraam, nimed juures, kes oli omanik. Ja sarnasel toonil kuust kuusse, juba paar aastat. Ookeanid kerkivad. Vihmametsad põlevad. Loomaliigid surevad. Inimesed tapavad. Arvake, mis on ainuke, millest õhina ja lootusega kirjutatakse? Kosmos. Ühesõnaga, emake Maa on sujuvalt maha kantud, läheme nüüd ja läbustame mujal maailmaruumis.
Ei, ärge saage valesti aru, ma täiesti mõistan ja toetan, et kõigile eelnimetet mittelõbusatele teemadele ja miljonile muule sarnasele tuleb osutada. Meid, inimesi, tulebki ninapidi me endi korraldatud sita sisse toppida, ja isegi siis kehitame õlgu, pigistame nina näppudega kinni ja loodame Looja peale, et küll kuidagi kujuneb. Või kaebleme minu kombel, et miks peab tõe näkkupaiskamisega kena päeva ära rikkuma. Aga ausalt, teinekord tuleb tunne, et kõigis maailma kõrbetes kokku pole säärast hulka liiva, mis võimaldaks mul pea piisavalt sügavale nimetet olluse alla torgata. Ma ei suuda paljusid artikleid lugedagi, näiteks loomade piinadest. Olen öösel ja päeval valmis õlga alla panema, tegutsema, annetama, aga vot lugeda – ei. Liiga elav kujutlusvõime vist, ühes abitusega, et lugeda saan, aga konkreetset looma konkreetsel juhul aidata mitte. (Veidi kontekstiväline, aga: kas ma olen rääkinud, et ma absoluutselt ei talu ussipilte? Paberil ja ekraanil? Blogi lugejad teavad, et päris usside/madudega seotult mul vähimatki foobiat pole, eks. Samas roomajate kahetasapinnaliste kujutiste nägemine tekitab mus õudu. Ma ise ei leia sellele ussipildi-kartusele mingit mõistlikku seletust.)
Ühesõnaga. Antagu palun mulle positiivseid emotsioone, vähekegi lootust, et asjad päris käest ära pole. Antagu juttu ja fotosid täissöönud, rahulolevaist lõvikutsikaist või õnnelikult käsikäes ringtantsu vihtuvaist rahvarõivais põlisasukaist. Või siis lennutatagu mind juba kohe praegu Maalt ära, kosmosesse, kus kõik veel suhteliselt puhas ja kena, inimtegevusest enam-vähem puutumata. Bezose ja Bransoni bussi peale kahjuks ei jõudnud, aga Elon Muski annaks ehk ära rääkida? Näen juba vaimusilmas pealkirju stiilis “Esimene eestlasest astronaut”...
August 25/2021 Image: internet
“In the '90s it was irrational exuberance. Now it may be irrational doom and gloom.” ― Robert Reich
Heh. Ma just lugesin ajakirja läbi ja kui järele mõelda, siis kunagisi ülipõnevaid antropoloogia- ja looduseteemalisi artikleid pole tõesti ammu näinud. Kosmos on minu meelest igav, ussid ei sega, aga rahulolevaid lõvikutsikaid tahaks küll näha. Kui lõvisid käepärast pole, sobivad ilvesepojad ka. Positiivseid emotsioone on tõesti vaja.
ReplyDeleteAjakirjad kirjutavad sellest, mis lugejaid erutab, igaühel oma sihtgrupp. Teemade valikuga tegeleb peatoimetaja kõrval marketingteam, sest eesmärk on ikkagi võimalikult palju numbreid müüa niigi kahaneva turu tingimustes. Ilma süvenemata arvan, et kas muutus ühiskondlik tellimus, vahetus peatoimetaja või andis omanikfirma juhise muuta sisu laiemale lugejaskonnale huvipakkuvaks. Need vanad core-readerid ilmselt ei toida enam ära. Ma kunagi ammu olin ka lugeja aga huvi kadus kuna ajakiri tundus liig pealiskaudseks muutuvat. Olen ka lõpetanud "Discover" lugemise ja "Scientific American" kipub samuti liiga massidele suunatuks minema. Eriti häirib sulatotrate reklaamide lubamine populaarteadusliku ajakirja lehtedel. Aga noh, reklaamiraha ilmselt ei haise. Muidugi ei maksa unustada võimalust, millele sinagi vihjad: me ise oleme muutunud, mitte ajakirjad ;)
ReplyDeleteKui tahad ainult ilusaid lugusid lugeda pead kas ajakirja vahetama, hakkama vanu numbreid üle lugema või moodsaks muutuma ja internetist enda jaoks rahuldustpakkuvat infot otsima. Googelda "armsad lõvikutsikad" ja pilte, videosid ning ka lugusid tuleb nii palju, et ei jõua kunagi neid läbi töötada :P
TT, mulle pigem tundub, et NG oli varem pealiskaudsem, seetõttu minusugused lugejad nutavadki "armsaid lõvikutsikaid" taga. Viimastel aastatel on mitmed artiklid lausa nii spetsiifilised olnud, et mul ei jätku kannatust (ega haridust) end neist läbi närida, meditsiinialane värk näiteks.
ReplyDeleteMis "moodne" olemisse puutub, siis valdav enamus minu infot tulebki internetist, kust mujalt. AGA ma tahan paberkandjal lugemist ka, midagi käegakatsutavat, seetõttu ka NG paberversiooni tellimus (mis sisaldab üksiti ka veebitellimust).
Ja noh, ma loodan, et sa taipad, et "lõvikutsikad" oli metafoor, ei tasu sõna-sõnalt võtta :)
Sul on õigus, kuigi ma pole seda niimoodi teadlikult märganud.
ReplyDeleteTäna sõin enda NG postkastist ära, lugeda ei jaksanud veel, sirvisin niisama.
Mul on selle ajakirjaga niiöelda lühem kogemus ja tegelikult mäletan ma neist vähe üdini helgeid artikleid.
Need, kellele taolised hoiatavad artiklid reaalselt harivad võiksid olla ajakirja ju niikuinii ei loe. Kahju.
Issaandsanäedjaeimüristaselleautokorrektoripeale...ma ei söö ajakirju. Veel. Enam. TÕIN, mitte sõin.
DeleteKaamos, ära ütle autokorrektori kohta halvasti, tänu temale sain hea hommikuse naeru :)
ReplyDeletema arvasin algul, et sa nii mõtlesidki, sest ma tahaks kogu aeg raamatupoes öelda "ärge sisse pakkige, ma söön kohe ära".
ReplyDeleteJaa, raamatuid ma ikka neelasin omal ajal, nüüd väga ei jaksa (hambad pole need?)
Delete