Airshow!

 


Et siis taas Airshow of the Cascades. Eelmisel aastal jäeti me kodusel lennuväljal toimuv traditsiooniline suvelõpuüritus ära, põhjuseks ei miski muu kui vana hea cov19. Tänavune oli juubeli-show, kahekümnes. Tunnistan, et esimestel Oregoni-aastatel väisasin lennuetendusi üsna pika hambaga. Pigem kamraadlusest kui huvist, sest noh, kui su mehel on väikelennuki piloodi paberid ja lennundus üks ta hobidest, siis viks ja viisakas abikaasa paneb kenasti kleidi selga, kingad jalga ning läheb kallimaga kaasa - et lennumasinaid näpuga katsuda, kuni näpp õliseks saab, taevasse vahtida, kuni kael kangeks jääb, õlut rüübata ja popcorni süüa, kuni alumised hambad ülemiste külge kinni kleepuvad. (Tõele au andes ei joonud ma läinud reedel õlut, ei saanud näppu õliseks, ei kandnud kleiti ega kingi, ja popcorni ei võtnud suu sissegi, sest see hammaste kokkukleepumise jutt on jumala tõsi. Aga kael oli järgmisel päeval kange küll.)

Anyway. Ma nüüd räägin teile midagi, aga te peate lubama, et ei naera. Airshow alguses mängitakse alati USA hümni, pool-militaarne üritus või nii. Ja teate, seekord hümni tarvis püsti seistes, riigi kodanikuna, oli mul kuidagi teine tunne. Uhkevõitu. Ennäe, ma isegi ei häbene seda tunnistada. (Kes kohe kuidagi naeru pidada ei suuda, tohib siinkohal turtsatada, aga lugupidavalt, paluks.) Vähe sellest. Mulle on airshowd täitsa vastuvõetavaks muutunud, vähemasti see meie oma siin, mujal pole käinud. Karjakaupa rõõmsat rahvast, hulk uhkeid lennukeid, nii uusi kui vanu, hea muusika (osa sellest elav, lavalt), hea söök (jaa, pakutakse ka muud kui popcorni.) Lepime kokku, et lennukikütuse arutust põletamisest me siinkohal rääkima ei hakka, eks. Show lõpetab traditsiooniline öine ilutulestik, sel aastal oli ikka väääga vinge, mitu üle mõistuse uhket mustrit võtsid lausa õhku ahmima. Tundub, et see pürotehniline kunstiharu on kõvasti edasi arenenud. Emakese Maa poolt pakutavad kulissid moodustasid muidugi vaatamisväärsuse omaette, päike loojus Kaskaadide mäeaheliku taha. (Mount Jefferson peaks mõnel alloleval pildil ka näha olema.) 

Nojah. Ega siin teab mis pikka juttu polegi, vaadake parem peotäit Pauli tehtud pilte. Seda enam, et mul on käsil kraami laadimine camperisse, tuleval nädalal võtame suuna Oregoni rannikule. Plaan on risti üle nendesamade Kaskaadide läände lõigata, seejärel ookeaniäärt mööda aegamisi, nautimisi lõuna poole tüürida. Californiasse seekord vist ei kipu, piirdume kodu-osariigi kaldaga. 


 September 02/2021

 "A ‘good’ landing is one from which you can walk away. A ‘great’ landing is one after which they can use the plane again." (Pilot humor)

5 comments:

TT said...

Lendamine oma lennukiga on olnud sihuke ulmeunistus, mille peale pole julgenud eriti tõsiselt mõelda. Kunagi küll sai isegi lennunduskoolituse ja väikelennukite hindu uuritud, aga siis tulid lapsed ja aega lihtsalt jäi napiks, või noh nii meeldib mulle mõelda. Äkki penskarina prooviks, paraku on nii palju huvitavaid mõtteid mida kõik ette võtta, et isegi kümnest pensipõlvest jääks väheks :P

Hümni koha pealt. Ehkki olen Canada kodanik üle 25 aasta olnud siis erilist ühtekuuluvus või rahvustunnet küll pole tekkinud. Isegi hokimängude puhul elan pigem kaasa Soomele või Rootsile kui vahtralehemaale. Eesti - Canada võistluse puhul ei tekkiks küsimustki. Põhjanaabrite suhtumisest oled ilmselt isegi kuulnud, ameeriklasi peetakse siinmaal arrogantseteks kõiketeadjateks, kel kombeks oma arusaamisi jõuga teistele peale suruda, siiski natuke paremateks kui venelasi :P Kui googlet uskuda siis ameeriklased ei pea Canadat piisavalt oluliseks vaevumaks selle riigi peale mõtteaega kulutama :D

Epp said...

Jah, noh, eks me teame jah, mis canadalased meist arvavad :) Ja eks me ise arvame neist kah üht ja teist. Eks nii see asi käibki vist, naabrite vahel, võta või eestlased ja lätlased...

Aga see selleks. Toredama teema juurde, väikelennukid. Paulil on piloodipaberid jah, aga lennata ta ei saa, sest pole oma litsentsi uuendanud. See on väga kulukas lõbu. Niisama litsentsi taskus pidada, kui regulaarselt ei lenda/lennukit ei oma oleks majanduslikult ebamõistlik. Ta hoiab end vormis mingi advanced lennusimulaatoriga.

TT said...

Esmalt tegelt vabandan, ma ei tea mis pisike kurat sundis US-CAN suhteteemal repliiki viskama. Hea et ladnalt võtsid, vist tunned mind juba piisavalt hästi, et ei vihasta kirjuks. No ma püüan meeles hoida, et blogimaailm pole õlletuba😉

Lennukivärk on muidugi kallis lõbu. Kui lennumasin isegi kättesaadavas hinnakategoorias siis ekspluatatsioonikulud hull kirves, ja ma ei räägi kütusest. Soomes kuuldavasti omatakse väikelennukit grupiviisiliselt, oluliselt ökonoomsem.

Epp said...

TT, tead, ma eile äärepealt oleks teise kommi veel kirjutanud, hiljem, teemal "mis sundis sind US-CAN repliiki viskama postituse juures, kus ma oma kodakondsust rõõmsalt esile tõstan", aga hoidsin end tagasi, ja hästi tegin. Hästi tegid sina ka, et selle uue kommentaariga tulid :) Vabandus vastu võetud. Peace!!

Jaa, lennukivärk kallis. Me landlord muide omab väikelennukit ja räägib lugusid rahanumbritest, kütuse- ja ekspluatatsioonikuludest. Ma ei tea kuidas lood tema elukohas, aga meil igatahes rahapuud siin ei kasva :)

Cranberry said...

Airshow'd, kõik võimalikud lennumasinad...muust viimasel ajal kodus ei kuule. Üks kasvav "noorsand" soovib kogu hingest saada piloodiks (pärast sportlaskarjääri). Ta võib tunde passida lennuvälja ääres (viimasel ajal õnneks olen pääsenud "kaaspassimisest", vanusega kasvab iseseiv liikumisvõimalus)...pildistada, teab peast lennukimarke ja-sorte (minu vabatõlgendus), flightradar on igapäeva kaaslane.

Õnneks elame lennujaama lähedal ja mitmeid erilisi eksemplare on lennanud ka üle kodumaja. Kõik võimalikud "airshow'd" kodumaal, olen kaasa elanud ja vaimustunud pilootide osavusest. Lendamises on oma võlu...(arvestades muidugi raha numbreid, kaldun siiski väikepaadi omamise poole).