#jutujaht: X



Teate, pole päevagi mööda läinud, ja juba on #jutujaht mu elu üle võtnud. Vaevalt sain eelmise loo postitatud, kui peas uus sündis. Kuna järgmise jutujahi teema veel avaldamata, on pealkirja asemel X. Ja kuna ma paar tulevat nädalat jutujahtijate seltskonnast eemal, kusagil Oregoni rannikuavarustes viibin, saagu lugu ka postitatud, mis siin ikka oodata, eks. Ja veel. Olles loo(d) kirja pannud, hakkab mulle enne avaldamist tunduma, et olen kusagil midagi taolist juba kohanud, lugenud. Hakkab hirm, et äkki ma plagieerin. Ei tea, kas teistel jutukirjutajatel kah mõnikord sedasi on?

------------

Naine ei karjunud. Karjumine, teadis ta, oleks olukorra veelgi hullemaks teinud. Ainus lootus oli rahu säilitada, mitte rabeleda. Ja vaevalt keegi teda kuulnukski, hilisel öötunnil, mil pidu käis täistuuridel ning muusika baaris möirgas. Läbi hirmuhämu adus naine, et kui juhtub kõige kohutavam, saab ta vaid iseennast süüdistada. Jäänuks too kolmas klaas veini joomata, poleks ta tõenäoliselt praegu siin, selles väikeses, kehvasti valgustatud ruumis, silmitsi oma võikaima õudusunenäoga. Kõik, kõik on tema enda süü. Tööpäevaõhtusel olengul teksade ja dressipluusi asemel asemel õhukest, sääri ning käsivarsi paljastavat suvekleiti kanda, tanksaapad, millega saanuks vastasele viga teha, viimasel minutil enne kodunt väljumist kergete rihmikute vastu vahetada - kus küll ta mõistus oli? 

Naise pilk jooksis paaniliselt ringi, leidmaks midagi relvataolist. Kas tal jätkub julgust? Ründamiseks peab ju liigutama, kuid varasemad kogemused sarnastest situatsioonidest ütlesid, et vähimgi kehavõbelus võimendab vastase soovi olukorda enda huvides ära kasutada. Niisiis püsis ta paigal, õud kõri nöörimas. Möödusid minutid. Mõlemad olid kui kivistunud. Naine, suutmata pinget kauem taluda, otsustas riskida, kõik ühele kaardile panna. Kui ta otsekohe põgeneda ei ürita, ei pruugi selleks hiljem enam võimalust avaneda. Sulgenud hetkeks silmad, tõmbas ta sügavalt hinge.

Naiste WC uks virutati baariruumi tormaja poolt tagantkätt kinni. Tilluke ämblik, kes kraanikausi serval kannatlikult inimese lahkumist oli oodanud, kadus kiirustamata peegli ning seina vahelisse prakku. 

September 04/2021                                                                                       Foto: Paul

5 comments:

Lendav said...

Ah, kui hea!

Epp said...

Ma ei saa aru miks, aga Raisakulli kommentaar kustus siit müstilisel moel.
Oli selline:
"Hea! Aitüma!"

Kuukala said...

Kui hea lugu! (Pantalone häälega 😀)

Kaamos said...

Selle jutu prototüüp on üks mu lähedastest, kindlasti.
A võimalik, et ei ole ka, sest too inimene oleks alla andnud. Kui ta noorem oli, nägi ta vannis olles seinal ämblikku. Kiljudes hakkas ta vett protsima ja tabas lampi, lamp põles läbi, vannituba läks pimedaks ja ta oleks vanni vist uppunud, kui ta pere poleks ust maha löödes talle appi läinud.

Loo puänt on mõnusalt kaugele lükatud, enne jõuab peast mis iganes läbi käia, ikka vastavalt kogemustele või rikutusele.

Epp said...

Kaamos, mul muide oli kah prototüüp silme ees, kui ma seda lugu kirjutasin.

Aga see vanni-juhtum on jube!! Nii raske võib elada olla, kui midagi-kedagi, mis-kes sulle igapäevaselt võib ette sattuda, sel moel kardad. Tunnen kaasa.