Kõrtsidest ja koroonast

 



Mõistlik inimene, võttes ette rannikureisi, seob oma plaanid sadamatega. Nii ka meie. Leppisime omavahel kokku, et ööbime võimaluse korral sadamates, sööme-joome sadamakõrtsides. Ööbimistest tuleb juttu mõnes järgmistest postitusest, enne seda võtame kõrtsid ette. Süüa saab viimses kui ühes neist kuninglikult, paremini kui mõneski restoranis. Fish & chips ja clam chowder on iga endast lugupidava sadamakõrtsi reeglina lühikeses menüüs, ja kena sortiment kohalike pruulikodade õlut. Veinivalik minu kurvastuseks kesine, aga kesse siis kõrtsi veini mekkima läheb. Ja noh, mingi Pinot Gris oli siiski saadaval, mõnes kohas õnnistati lausa Saugvinon Blanciga. Interjöörid, nagu piltideltki näha, värskendavalt ebapretensioonikad. Vakstu lauakatteks, lihtsamast lihtsam mööbel. Aga õhkkond! Ja vaated!! Nende vastu ei saa ükski peen valgete linade ning poleeritud lauahõbedaga söögikoht. 

------------

Koroonast kah. Ma hoian blogis sellestsinatsest teemast eemale kui katkust (pun intended), sest mul on cov19st igatpidi kõrini, aga kuna Rents hiljuti Kosi saare koroona-olukorrale valgust heitis, siis mõtsin, et teen erandi, kirjeldan väheke kohalikku seisu. Olgu kohe algatuseks ära öeldud, et USAs mingit ühtset “olukorda” polegi, riik liig suur selleks, ning osariikide valitsustel erinevad vaated asjale. Mistap räägin meie kandist. 

Oregonis kehtib hetkel maskikandmise kohustus ühiskondlikes siseruumides (kauplused, toitlustus- ja riigiasutused jne), sellest peetakse suhteliselt kuulekalt kinni. Vaktsineerimistõendit ei küsita kusagil, kuid esineb ka üksikuid erandeid, mõned üritused näiteks, ka vabaõhuüritused - me naaberlinnas oli just hiljuti väiksemat mõõtu vabaõhukontsert, kuhu ainult vaccitud pääsesid. Samas, nagu mu hiljutisest airshow-postitusest näha võisite, seal ei nõutud maskegi, kuigi rahvast oli palju ja tihedalt. Mõnda harva inimest nägi siiski maskis, ja airshow kuulutuses seisis interpreteerimisvõimalust pakkuv “you are welcome to wear a mask”. 

Rannikureisi muljete põhjal võin öelda, et maskinõuet täidetakse erinevalt. Suuremates toidupoodides nõutav, pisemad kaubandusasutused (raamatupoekesed, kunstigaleriid) tihtipeale maskivabad. Vaatad ukse vahelt sisse – kui teenindaja leti taga maskis, paned ette. Kui maskita, siis ei pane. Tihtipeale poetas teenindaja sel puhul, et kui külastaja soovib, siis teenindaja maskistub. Ei kohanud mina ühtegi ostlejat, kes oleks seda soovinud. Aga kätedeso vahendid olid küll absoluutselt igal pool lahkelt saadaval. Söögipaikadega oli sedasi, et uksest sisenedes kannad maski, niipea kui oma laua lähedusse jõuad, võtad eest. Baarileti äärde lisa tellima või vetsu minnes paned ette, kui meeles on. Kui pole, ei tee keegi numbrit. Teenindajad, jah, nemad kandsid maske kogu aeg, välja arvatud paar väikest sadamakõrtsi, kuhu sattusime. Aga sealgi pakuti, et kui klient soovib, tõmmatakse mask ette. 

Oregoni osariik rakendab ka kohustuslikku vaktsineerimist (haridus- ja tervishoiutöötajad, riigitöötajad, suuremad firmad jne), kuid ma pole selle teemaga eriti kursis, ning vähemasti hetkel ei tunne soovi end kurssi viia, kuna antud küsimus on mulle kui punane rätik härjale. Seepärast paluks sundvaccimist ka kommentaarides mitte promoda, eks :) Aga maskikandmise võlude ja valude üle võib arutleda ja kogemusi jagada niipalju kui kulub. 

Kui USA suurt pilti vaadata, siis osariikidevahelised reisipiirangud puuduvad (Hawaii välja arvatud, sinna pääsemiseks peab vaccima või testima). Niisiis oleme siin põhimõtteliselt või sees, võime pool kontinenti läbi rännata, ilma et koroona peale mõtlema peaks. Sadamates ja laagriplatsidel, kus ööbisime, ja mida võib nö. tiheasustusega paikadeks nimetada, oli maskis nägu ikka väga harv nähtus. Samas, korra nägin suurel-laial ookeanirannal kõndivat kodanikku, kel mask ees. Oli seal ainuke inimene peale meie. Miks ta tervistavat ookeaniõhku täie rinnaga hingata ei tahtnud, jääb mõistatuseks. 

Inimeste suhtumist, vähemasti nende, kellega minul kokkupuuteid, võib väljendada üheainsa sõnaga: tüdinud. (Koroona-värgist siis). Ja pole vahet, kas ja kui palju need inimesed on viirusega kokku puutunud, kas ja kuipalju see nende lähedasi on puudutanud. Isegi uudistetoimetused tunduvad olevat tüdinud - räägitakse kõigest muust, vahel sekka ka koroonast. Ühesõnaga, ma otse loomulikult mõistan, et paljudel on minu omast erinev elukorraldus, erinevad võimalused ning kohustused, aga mina elan praegu küll nii, nagu koroonat polekski. (Sülgab 3 x üle õla). Kui aus olla, siis kahtlustan, et põdesin selle läbi 2020 aasta alguses, mitmenädalaselt Oregoni põhjaranniku tuurilt tulles, kui laiem üldsus, sh. ma ise, covidit veel nimepidigi ei tundnud. Sümptomid igatahes klappisid. Paulil aga polnud häda midagi. Ja ma ei leia, et koroona-statistikas näpuga järje ajamine või igapäevane numbritel silma peal hoidmine mu elu kuidagiviisi turvalisemaks, tervislikumaks muudaks. Jätkuvalt jaanalind, pea liiva all. Hoiatus: hammustan, kui keegi seda liivakuhja vähemaks kühveldada proovib :)

September 28/2021                                         

“Never make an excuse for going to the pub, save it for leaving.” ― Benny Bellamacina, Philosophical Uplifting Quotes and Poems

4 comments:

TT said...

Kohe kaks mu lemmikteemat korraga: kõrtsid ja koroona :D

Kõrtside puhul mind personaalselt häirib kui interjöör liiga töölisklassilik (vakstu ja roostetanud raudtoolid) olgu see toit ja vaade kui hea tahes. Miks nad ei võiks kas või tavalisi kas või kulunud piknikulaudu kasutada. Aga mis seal vaielda, maitse asi.

Tüdinud on ilmselt kõik koroonast, mina kaasa arvatud. Samas viirus sellest vaevalt hoolib, tema käitub nii nagu elu on miljardeid aastaid maa peal käitunud: üritab võimalikult hästi kohaneda ja teiste organismidega võisteldes võitjaks tulla. Seda ei saa talle kuidagi ette heita, kõik me tahame elada. Iseküsimus kas viirust päriselt elusaks saabki nimetada. Koroona tuli et jääda ja tegu on ilmselt esimese pääsukesega kevadel.

Kas inimkond on tänu ülerahvastumisele ja sellega seotud haiguskandjate palju hõlpsamale levikule juba jõudnud uude ajastusse või mitte veel näitab aeg. Pole võimatu, et aasta 2020 saab väga oluliseks murdepunktiks inimühiskonna käitumises. Tulevikus vaadatakse enne 2020 tehtud filme maskideta inimestest nagu me vaatame viiekümnendate omasid massiliselt suitsetavate näitlejatega ;)

Mar said...

Kusjuures... Mul on ka kuri kahtlus, et võisin juba 2019 lõpus ta läbi põdeda. Ma tean päris mitut vanemat inimest (50-60 ringis), kes vahemikus dets-veebruar selle läbi põdesid, olid mitu nädalat kopsuhaigusega haiglas (üks põdes kodus ka, haiglani ei läinud) ja pärast kui covid juba ametlikult ka levima hakkas, said aru, et ju siis neil juba oli, et pole elusees varem miskit haigust nii rõvedalt põdenud ja kõiks sümptomid klappisid. Keegi neist tegi vist aasta hiljem antikehatesti ka. Aga ma ise ja väga paljud tuttavad olid juba kuu varem, novembri alguses mingis köha ja palavikuviiruses (noored inimesed, põdesime nagu iga muudki viirust, aga minul näiteks peetus rasedus just täpselt selle haiguse ajal). Enivei, ma sajaprotsendiliselt ei julge väita, et nov 2019 see katk juba Malagas oli, aga üsna tõenäoline on küll. Samas dets-jaan kandis oli ta küll juba raudpolt siin olemas, kuigi veel ei räägitud.
Aga seda Eesti kohustuslikku vabatahtlikult vaktsineerimist vaadates on mul hea meel mujal elada. Nagu mingi nõiajaht. Ok, ei tohtinud teravaks ajada :D Tegelikult elan ma ise ka umbes nagu Sinagi pea liiva all ja kopp on ees sellest teemast ja numbritest ja pealkirjadest jne (jällegi, mis Eestis vist poleks võimalik?)

Epp said...

TT, tead, ma ise olen interjööride osas üsna valiv, võiks isegi öelda, et pirtsakas, aga need sadamakõrtsid ONGI põhim. töölissööklad, tegemist on kala- ja krabipüügilaevade meeskondade söögikohtadega. Mistap vakstu ja rooste jne on täitsa asjakohane, kui kohapeal olla.

Oot, ma pean vist veel sadamapilte postitama, et töömeeleolust kah aimu saaks...

TT said...

Kui järgi mõelda siis tegelt ei tea millest räägin, nimelt pole sihukeses kõrtsis kunagi käinud. Võimalik et karuste (paremat sõna ei tule ette) kaluritega koos sellises söögikohas krabi närimisel on oma võlu.

P.S. Ma pole üldse mingite super fäncy restode fänn, isegi kui raatsiks sellistesse kohtadesse minna. Laia ja kvaliteetse valkuga buffet on minu rida.