Hingematvalt ilus

 


Ausalt, aru ma ei saa, miks me nonde 7+ Oregonis elatud aasta jooksul vaid paaril kasinal korral kodu-osariigi rannikut väisanud oleme. Neli ja pool sõidutundi, mis me ukseesist Vaikse ookeani kaldast lahutavad, on narrilt lühike vahemaa siinses mõistes, seda ettekäändena kasutada ei kõlba. Ainukese usutava vabandusena tuleb kõne alla tõsiasi, et siiani polnud meil camperit.  

Ühesõnaga, nüüdsest hakkab Harmoneid sealkandis tükk maad tihedamini nägema. Ma vist kusagil vanemas postituses mainisin põgusalt, et nuusutame ookeaniõhku õhkõrna plaaniga sinnakanti kolimine ette võtta. See mõte sai paraku üsna kiirelt maha maetud. Oregoni rannik, nagu ilmselt enamik imekauneid, suhteliselt kergesti ligipääsetavaid veepiire, on tihedalt asustatud. No ikka väga tihedalt. Reisisime küll suvehooaja väliselt, kuid sellegipoolest oli trügimist. Ja kui juba rannikule kolida, siis rannikule sõna otseses mõttes, eks, mitte mingi paar miili sisemaa suunas. Seda enam, et trügimine jätkub ka seal. Pealegi, meil ju maja autokastis, võime mitu kuud rannal veeta, kui soovi peaks olema, samal ajal kui base camp jääb praegusesse elukohta, rahusse, vaikusesse, ilma- ning inimmürast eemale. 

Aga olgu peale, ma praegu pikka juttu ei teegi, lähen pesumasinat pruukima ja camperit kraamima, te vaadake seni paari Pauli tehtud pilti. Neid tuleb muidugi veel ja veel ja veel. Tuleb ka reisimuljeid. 

September 26/2021

"At the beach, life is different. Time doesn’t move hour to hour but mood to moment. We live by the currents, plan by the tides, and follow the sun." ― Sandy Gingras

4 comments:

TT said...

Ookeani rannik on ILUS ja samas kipun seal mõtlema kui kaugele kõrgele võiks tsunami ulatuda. Korraliku graniidist rannakalju peal küll seda muret suurt ei peaks olema. Realistlikult muidugi suht väike võimalus, et eluajal sihukest "põnevust" kogeda saaks.

Kuukala said...

Mul pole tõusu-mõõna ulatusest selget arusaamist aga kas esimesel pildil kaljudel nähtav selge metsapiir annab sellest mingit aimu?

Epp said...

TT, jaa, tsunamid… Suure Paugu puhul (vt. Cascadia, allpool) peab seesamune päästev rannakalju ikka VÄGA kõrge olema. Oregoni rannik on täis silte “entering tsunami hazard zone” ja “leaving tsunami hazard zone”. 2011. Aasta Jaapani maavärina tekitatud tsunami jõudis muide Oregoni rannikule välja, kahjustas mitmeid sadamaid, lõhkus betooni jne, jäljed siiani näha.

Ja lisaks muidugi ripub Damoklese mõõgana pea kohal too kurikuulus Cascadia:
“The Cascadia Subduction Zone has not produced an earthquake since 1700 and is building up pressure where the Juan de Fuca Plate is subsiding underneath the North American plate. Currently, scientists are predicting that there is about a 37 percent chance that a megathrust earthquake of 7.1+ magnitude in this fault zone will occur in the next 50 years. This event will be felt throughout the Pacific Northwest.”

https://www.oregon.gov/oem/hazardsprep/Pages/Cascadia-Subduction-Zone.aspx
ja
https://www.newyorker.com/magazine/2015/07/20/the-really-big-one

Epp said...

Kuukala, tõusuvesi nii kõrgele ei ulatu. See selgelt nähtav erosiooni-jälg on tekitatud aastasadade jooksul, talvetormide hiiglaslike lainete pluss vihmast tingitud uhtevee poolt.