#jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval



Sissejuhatus: seesama blogijate seltskond, kes
fotojahti vedas, on nüüd üles võtnud jutujahi. Otsustasin osaleda. Selgitus, millega tegemist, on siin. Sealtsamast leiab lingid ka teiste jutujahtijate juttudele.

------------

Päikesepaistet esines planeedil haruharva, aga tol päeval küürutas 3√a peenravahes, turi kuumamas, püüdes meenutada teadlase nime, kes avastas, et päikese eluiga on seda lühem, mida suurem on päikesevalguse nägijate arv. Ei tulnud meelde, tee või tina. Ega sel polnudki tähtsust. Põhiline, et valitsus pimendavate silmakatete kandmise seadust kehtestades katastroofi ennetas, mõtles 3√a tänulikult. Teda ei häirinud tõsiasi, et hirmkalleid nägemislubasid suutis endale soetada vaid käputäis planeedi privilegeeritumaid. 3√a oli realist. Kui kõigil oleks vaba voli päikest vaadata, leiaks planeet jäise ning jubeda lõpu juba õige varsti. Pealegi tundus üsna tõenäoline, et valitute hulka pääseb ühel heal päeval ka tema ise, olles hiljuti väikese aiandusfirma asutanud, et mõttevangla valvuri ametiposti kopsakale töötasule kena lisa teenida. Kahjuks unusid 3√a'l varakevadel supisisalikke peenrasse istutades planeedi esimeste uusasunike hulka kuulunud vanavanemate õpetussõnad meelest - sisalikupoegi ei tohi liiga tihedalt üksteise ligi sabapidi maasse torgata, tuleb jätta korralikud vahed, vastasel juhul hakkab toidukraam omavahel võitlema, naaber naabrit esijäsemetega kägistama, ning pole midagi vähem isuäratavat kui hapnikuvaeguse all kannatanud sisalikest keedetud leem. 

3√a tõmbas  järjekordse sipleva reptiilihakatise pinnasest välja. Sel isendil, nagu ka teistel väljapraagitutel, oli õnne. 3√a oleks tahtnud teada, mismoodi sisalik vabaduses käitub, aga silmakatteid ei hakka ometi ükski mõtlev olend eemaldama, kui kõike, kaasa arvatud aiatöid, on täiesti võimalik käsikaudu teha. Koolis oli ta tajumisõpetuse tunnis (“Õpilased, maailma tuleb tunnetada, nägemine on ajalukku vajuv, kasutu, isegi ohtlik oskus”) paraku üheks klassi kehvemaks, niisiis ei aidanud ka kõigi meelte pingutamine peenravälist sisalikku ette kujutada. Jah, 3√a sai nimetatud õppeaines alati nigelaid hindeid, välja arvatud see üksainus kord, mil ta silmakatte alt piiludes spikerdas. Hiljem töötas 3√a uudishimulike arvututele, jätkuvatele pärimistele vastamiseks välja lühikese kirjelduse, mis näis küsijaid rahuldavat. “Puid nägin. Lilli. Ja loomi. Inimesi. Vett. Taevast. Ja päikest, muidugi päikest.” Mida enam aastaid kooliajast möödus, seda usutavam see kirjeldus talle endalegi tundus.

Valgusallikas aedniku pea kohal hakkas tuhmuma, higiligedast seljast käis üle jahe tuulepuhang. 3√a'le meenus, et kastid uute sisaliku-istikutega jõuavad kohale alles järgmisel päeval. Jääks siis õige täna varakult õhtule. Ajanud end liigeste nagisedes püsti ning löönud käed vastu kintse puhtaks, tõmbas ta ninaga õhku. Lõhnas põhjakõrbenud sisalikusupi järele. Naabrid olid vist jälle liiga kõrge virna raamatuid paja alla lõkkesse kuhjanud. 

Inspiratsioon: Orwell, Bradbury, Kaamos. Foto: Paul

September 03/2021

4 comments:

Indigoaalane said...

On sul alles fantaasia :) vaimukas !

mustkaaren said...

Irooniline ja armas lugu.
Miskipärast tulid pähe inimsööjakapsad 🤔

Kaamos said...

Liiga palju paraleele olemasoleva maailmaga tekkis, võrdlused olid sihukesed üleelusuurused ja boldis :)
Fantaasia on vägev ja lugeda oli hea, sest ilusas keeles kirjutatud, kuigi sellises maailmas elada väga ei tahaks. Järelikult oli too maailm liigagi hästi kirjeldatud....

Raisakull said...

Hea!
Aitüma!