Kommenteerides kommenteerimist



Tänaseks olen postitanud tervelt… oot las ma lähen loen kokku… kaheksa postitust, mis kommenteerimiseks avatud. Sestap tundub olevat täitsa paslik aeg võtta sõna kui kogenud kommentaariumiomanik.

Esiteks, teate, väga tore on. Üldsegi pole kurnav inimestega suhelda. Pealegi, kuna ma ju teises ajavööndis kui Eesti, on kommentaarid suurepäraseks hommikukohvi-kõrvaseks.

Teiseks, tänu kommentaariumile olen avastanud, kuivõrd erapoolik ma olen. Kõik, kes siiani kommenteerinud, on mulle juba eelnevalt blogosfäärist tuttavad. Ja kummaline, kuidas teadmine, et tegu on intelligentsete, heatahtlike inimestega, annab kommentaaridele minu kõrvus automaatselt heatahliku alatooni, isegi kui sõnad postituses avaldatud arvamusele vastu käivad. Kui sama ütleks mõni anonüümne kommentaator, läheksin ilmselt äksi täis, ego tõstaks pead ja nii edasi. Et mis mõttes sa pole minuga nõus?? Mul on ju alati õigus!

Huvitav, kas see erapoolikus on ainult minu iseloomu eripära, või on teistelgi blogijatel samamoodi?
September 30/2019
Image: Internet

"A lady likes to be complimented on her looks, her eyes, her figure. But the personality comments are much appreciated."―Betty White

8 comments:

Anu said...

Mul on ka hästi toredad kommentaatorid, tihtipeale saan nende käest midagi huvitavat teada või mingi lisavaatenurga enda arvamusele. Minu meelest on igati okei minuga mitte nõus olla, peaasi, et viitsitakse oma arvamust natuke lahti kirjutada. Ja umbes kord aastas ilmub kommentaariumisse mingi vihapunn (paistab, et igal aastal sama) ja lihtsalt plärtsub vastikusi. Hästi äratuntav kirjastiil ja alati otsib minu kirjutatust midagi, mille kohta saaks halvasti öelda lihtsalt halvastiütlemise pärast. Alguses püüdsin ikka vastata ja arutada, siis sain aru, et oma kodust viskaks kah sellise m-nni välja, nii et miks ma peaks lubama oma virtuaalse kodu seina risustada. Ja kustutasin ta kommentaarid kohe ära kui need jälle ilmunud olid. Nii ta ei viitsi pikalt vaeva näha, sest tulemust ju pole.

väga väga naine said...

Mul on just seepärast anonüümsed keelatud, et kui ma inimest tean, panen tema jutu konteksti ja saan paika, mis toon tal umbes on.
Et kui usun, et inimene üldiselt arvab, et olen suht arukas ja päris tore, ma ei solvu ka tema karmima väljenduse peale, vaid vaatan jutu täpset sisu ja nopin sealt välja, mida ta ilmselt mõtles. Aga kui praktiliselt sama jutuga tuleb keegi identifitseerimatu, ma kustutaksin kommentaari ära kui "issand, on vaja lamiseda v?" ja vaevleksin hinges veel kuid hiljemgi, et kuidas NII LOLL inimene ja PÕHJENDAMATA ARVAMUSED ja kurat, miks maailm on, nagu on: selliseid täis?!?!

Aga jah, see töötab ka teistpidi: vbla ütleb mõni Bitt Koin alias Anomaalika alias misiganes vahel midagi tarka ka. Aga ma ei loe läbigi, kustutan juba nime nähes.

väga väga naine said...

Ehk noh - kui ma inimest tean, ma saan paika, mis on keel põses ja mis üle võlli väljendus ja mis saab olla aint nali jne.
Aga anonüümsete puhul ma eksisin nii palju positiivsema poole peale (arvasin: "See PEAB olema nali ju, ta ei saa seda tõsiselt mõelda?", aga tegelt inimene meelega üritas mulle haiget teha), et läksin teise äärmusse ja arvasin (selleks ajaks olin anonüümsed ära keelanud), et iga tundmatu nimega kodanik on halvastiütlemise peal väljas - ja eksisin ka siis.

Phmt minuga ongi nii, et kui ei ole tuttav nimi kommenteerijal, tasub hoolikalt ja täpselt väljenduda. Aga kui juba korduvalt on mingi positiivne tagasiside, mõttevahetus või asi, olnud, võib edaspidi endale rohkem lubada, sest ma loen juba läbi filtri "see on tore inimene ja suhtub musse vastu ka hästi ja muidugi võib ta nalja teha minu pesas, dohh!"

Epp said...

Anu, seda minuga kui blogiomanikuga mitte nõus olemise tolereerimist pean ilmselt veel harjutama. Mul on… kuidas seda nüüd viisakalt väljendadagi… teatud kalduvusi diktaatorlusele?

Jaa, just, VVN, “… kui ei ole tuttav nimi kommenteerijal, tasub hoolikalt ja täpselt väljenduda. Aga kui juba korduvalt on mingi positiivne tagasiside, mõttevahetus või asi, olnud, võib edaspidi endale rohkem lubada, sest ma loen juba läbi filtri "see on tore inimene”.

Ja enda kui blogilugeja seisukohast võttes: kui ma neis blogides kommenteerimist alustasin, kus täna suht tihedalt sõna võtan, olin ikka VÄGA ettevaatlik, et mine sa blogiomanikku tea. See ei olnudki niivõrd teadlik valik, kuivõrd alateadlik - et katsun alguses ühe varbaga, mismoodi vesi tundub. Et kui on väga külm, ei hakka sisse ronimagi. Hmm… samas võib ka sedapidi võtta, et püüdsin endast algatuseks head muljet jätta?

Cranberry said...

Nõustun Anuga, pahatahtliku kommenteerijaga diskussiooni astumine on kui võitlus sajapealise lohega, raiud ühe pea, kasvab mitu asemele.

Hommikul joon kohvi ja loen lemmikblogisid (ajalehe aseaine). Vahel tunnen, et blogija on kui hea tuttav ja miks mitte siis sõna sekka öelda, hea tuttavaga tahad ikka juttu ajada, mõtteid vahetada.

ritsik said...

Mul on palju väga pikaajaliseid kommenteerijaid. Ja kui me juba nii kaua üksteist teame, siis ju mõttemaailm mingis mõttes sobib ja tõesti, öelgu mis tahab 🙂.
Aga ka võõramad kommentaatorid on enamasti meeldivad olnud. Peale aastatetagust tüli Rentsi ja Morgiega ma ei mäleta ühtegi korda, kui oleksin tõsiselt närvi läinud. No ja tänaseks saan nendega ka väga hästi läbi 🙂.
Muidugi päris vaimuhaigete eest pole kunagi kaitset..

Kaamos said...

Kunagi olin nagu tikk - kohe läksin kärtsti põlema, nii positiivne kui negatiivne kommentaar andis meeletult sädet.
Nüüd, "teise tulemise" ajal olen negtiivsetes kommentaaride suhtes võrdlemisi ükskõikne. Ma ju ei saa teist inimest muuta, ma saan muuta ainult oma suhtumist ja see ongi teinekord "jaaamissssssiisss...?".
Aga eks vahel ikka särtsatab. Kuigi...no pole neid negatiivseid nii palju ühti, vähese tuntuse boonus, kas pole?

Epp said...

Oojaa, Kaamos, vähene tuntus on väga suur boonus.
Hmmm... see "jaaamissssssiisss...?" kõlab kasulikult. Pean harjutama hakkama.

Ja Ritsik, oi, sinu kommentaariumis lokkab nii mõnusalt sõbralik sünergia. Pole vist väga mööda pandud, kui ütlen, et kommentaarium on blogija peegelpilt?